13.01.2010 El Teide vallutamine ja sõit autoga pilvede sees

Täna hommikul jooksin veel pikemalt; mõte, et juba homme olen tagasi Eesti lumises talves, pani mind siinsetest ideaalsetest ilmastikuoludest viimast võtma. Sadamakaini jõudes nägin sadamas sama praami, mis ka eile seal oli. Laevade väljumiskohani läks kõrge kai, mida mööda kulges promenaad - mõtlesin kai lõpuni joosta. Lähemale jõudes selgus, et praam, mis sadamas seisis, oli hoopis praamikujuline sadamahoone - päris huvitav lahendus :). Pärast jooksmist ujusin veel meres ja läksin tuppa hommikusöögile. Täna tegime jälle pika hommikusöögi. Renee pressis 5 kg apelsine mahlaks ja Kaisa tõi poest värskeid saiu; istusime rõdule sööma.

Hommikusöök rõdul

Tänane põhiplaan oli vallutada saare kõrgeim punkt - El Teide vulkaan. Kuna sealt avanevad parimad vaated pärastlõunal, läksime Kaisa ja Aneega paariks tunniks randa. Renee aga läks politseijaoskonda eilseid trahvi-asju klaarima. Rannas oli mõnusalt soe; lugesin veidi raamatut ning käisime kordamööda ujumas. Anee ehitas Kaisaga mustast liivast liivalossi, pärast viisin musta sigudiku vette likku. Siinne ujumisrand on mõlemalt poolt kaidega piiratud ja ehitatud siselaheks, mistõttu siia ei tungi hiiglaslikud ookeanilained.

Vanapaar elu nautimas; lainetes surfarid

Samas kõrval, teiselpool kaid, on surfarite meka - seal on kõrged lained iga päev ning meri surfareid täis.Käerõngad jäid meil ka maha, kuid ujutasin Aneed oma käte vahel; ei tahtnud ta kohe üldse veest välja tulla. Kuna meil on fotoaparaadil nüüd pikk objektiiv, saab sellega märkamatult inimesi luurata ning huvitavaid tegelasi pildile püüda; pildistasin mina ja pildistas ka Kaisa.

Anee ja Kaisa liivalossi ehitamas

Liivane Anee

Merre pessu

Olime rannas 2,5 tundi ning kõndisime tagasi hotelli, et seal Reneega kokku saada ja paksemad riided mäkkeminekuks kaasa võtta. Kui tuppa jõudsin, istus Renee läpakaga rõdul ja kirjutas google.translate abil hispaania keeles politseist saadud blanketile seletust, mis parkides juhtus. Politseis polnud anda ingliskeelset blanketti, samuti tuli seletuskiri kirjutada hispaania keeles. Parajaks absurdiks on enda õiguste eest seismine aetud - tõenõoliselt ei näri seda üksi hispaania keele mitteoskaja läbi. Renee aga oli asja ette võtnud ja viis selle lõpuni. Ega see parkimistrahvi tagasisaamine kindel ikka pole, aga vähemalt peavad nad selle asjaga nüüd ametlikult tegelema, aga kes neid siin teab… Anee sõi jogurtit, müslit, maasikaid ja banaani ja mina pakkisin asju kotti. Olen siin pakkimise peale ikka päris mitu väärtuslikku tundi raisanud, aga ma lihtsalt ei suuda kiiremini pakkida, ma tahaks igasuguseid asju kaasa võtta - äkki läheb neid vaja.

Pidime veel korraks politseijaoskonnast läbi hüppama, et see blankett neile tagasi viia. Meie jäime autosse istuma; Renee tuli kiiresti auto juurde tagasi, sama paber näpus. Uksed suletud, neil on ju SIESTA - kella 14.30-st 16.00-ni. Kui siin kuurortlinnas pole veel kordagi siesta otsa komistanud, sest turistidelt raha kättesaamise pärast ollakse nõus oma traditsioonid hülgama, olles nõus raha vastu võtma varastest hommikutundidest hilisööni, siis vastupidine süsteem ei tööta - meie nii kergelt oma raha ei saa.

Renee ootab pääsu politseijaoskonada; Kaisa kasutab aega õppimiseks

Anee mänguväljakul

Kell oli 15.30, meil oleks tulnud pool tundi oodata, et politseijaoskonda sisse pääseda; kui Renee juba sellise tõlketööga hakkama sai, oleks kahju seda paberit siinsamas ära visata. Täpselt politseijaoskonna kõrval märkas Renee suurt laste mänguväljakut - läksime sinna aega parajaks tegema ja Anee sai rõõmust kilgata. Anee ronis mööda liumägesid üles, algul tahtis käest kinni alla lasta, sest ta pelgab üldiselt liumägesid - mine tea, kui kiire hoog sealt tuleb. Õppides aga neid liumägesid tundma ja saades aru, et need pole ohtlikud, lasi ta kordi järjest rõõmsalt ja julgelt liumäest alla. Lõpuks tehti politseijaoskond jälle lahti ja Renee sai oma paberi ära anda.

Poolel teel mäkke

Algas sõit mäkke. Teid läheb El Teide vulkaani otsa mitmeid - meie valisime lähima tee, kuna aega oli juba ettenähtamatute asjade peale liiga palju kulunud. Käisime Reneega El Teide vulkaani otsas ka 6 aastat tagasi ning kuna see oli ära nähtud, ei oodanud sellelt samalt mäelt uusi ahhetamapanevaid elamusi. Sõit mäkke kulges ikka mööda käänulisi serpentiine, tee oli õnneks üsna lai ja piiretega kaitstud. Voorib sellel trassil ju igapäevaselt tuhandeid inimesi. Kui algul nägi loodus välja kivine ja vähese taimkattega (nagu meie esimesel matkapäeval nähtu - kõrgused olid samad), siis kilomeetrite lisandudes hakkas loodus muutuma. Nägime esimest apelsiniistandust, mis oli loomulikult kõrgete aedade taga; seni olime kohanud vaid banaaniistandusi. Oi, küll need apelsinid on ahvatlevad! Poolel teel vulkaani otsa muutus maapind - kui seni olid kivikaljud, siis nüüd muutusid need liivakivikaljudeks. Liivane pinnas on soodne kasvukoht ka mändidele, mis siin kõikjal kasvasid; tegu oli Kanaari mändidega, millel on umbes 30-cm pikkused okkad ja rusikasuurused käbid. Tegime peatuse ja korjasin Aneele mõned käbid kaasa, imestus oli sama suur kui käbid :) Siit liivakivikaljude vahelt läksid ka matkarajad; kui väga ka oleks tahtnud, poleks aega jätkunud - pidime enne pimedat tippu jõudma.

El Teide vulkaan

El Teide otsas kuumaastikul

Tegelikult autoga küll päris mäetippu ei saa - saab 2200 m kõrgusele, mägi ise on 3718 m kõrge ning umbes 3500 meetri kõrgusele viib köisraudtee. Mäe viimasele autoga sõidetavale tasandile jõudes oli maapind sile, see nägi välja nagu ülesküntud maa, kuid tegelikult oli see vulkaanist väljapursanud kivistunud laava. Vulkaanipurse oli tekitanud ka huvitavaid laavakivist moodustusi, mõne juurde viisid trepid ja vaateplatvorm. Sõitsime kuni köisraudtee alguskohani välja - olime kahtleval seisukohal, kas maksta veel kõrgema vaate eest 25 EUR inimese pealt - tundus päris kallis, olime ka neid lummavaid vaateid siin nõrkemiseni näinud. Mõtlesime, et äkki näeb üleval siiski vulkaanikraatrit, seda tahaks küll näha, ka pidavat paistma kõik teised Kanaari saared. Läksime välja asja uurima, aga viimane sõit oli tänaseks just lõppenud ja köisraudtee oli suletud. Väga kripeldama ei jäänud, kuna kraater peaks ikka täitsa tipus asuma, sinna aga raudtee ei vii. Leidsime ühelt kaardilt 10 km pikkuse matkaraja, mis viib siiski vulkaani osta - see oli meie jaoks selgelt ületamatu raskusega. Käisime läbi veel mõnelt vaateplatvormilt, ronisime kõrgete kaljunukkide otsa, tegime El Teidest pilte ja hakkasime tagasi alla sõitma; päike oli peagi loojumas. Valisime tagasisõiduks teise tee, et mitte end korrata. Vulkaani viimase tasandi teepind oli väga künklik ja krobeline - tõenäoliselt sellest, et siin vahel ka külmetab ja maa jäätub, meie küll lund ega jääd ei näinud, kui see tuleb, sulab see tavaliselt päeval ära. Õhk oli talviselt jahe, kuigi temperatuurid olid 15 kraadi ringis. Lisaks kolmele teisele aastaajale nägime sellel saarel ära ka talve, küll ilma lumeta.

Külm on nii kõrgel...

Alla laskudes oli päike juba madalal ja punetas, meist tunduvalt allpool lasus pilvepiir - täna olid pakud ja kohevad valged pilved, mis nägid välja kui lõputu jääväli. Täpselt selliseid pilte olen näinud lennuki aknast, kui pilved allapoole jäävad. Pilvede vahelt nägime kahe teise Kanaari saare tippu - paistsid La Gomera ja La Palma. Järsku märkasime, et täpselt päikese all paistab veel üks saar - see oli pisike El Hierro. Jäime mitmes kohas seisma, tegime lummavaid pilte ning nägime ära, kuidas päike järsku silmapiiri taha kadus - kusagil mujal algab nüüd uus päev. Kui päike enam silmi ei pimestanud, paistsid kõigi kolme saare tipud pilvede vahelt välja. Mäest alla sõites tuli vaid pidurdada, gaasi polnud vaia anda mitukümmend kilomeetrit. Järsku jõudsime nagu paksu udu sisse - sõitsime tegelikult pilvede sees, nähtavaus oli null. Just sellel ajal kulges tee eriti kitsalt, läbi ühest külast, kus majade vahel olid autolaiused ja püstloodis tänavad, Kaisa kartis, et auto teeb allasõites kukerpalli. Need inimesed siin elavad pilvede sees, uskumatu!

Päike loojumas, taamal El Hierro ja La Gomera

Ees pilved ja La Palma saar

Just loojunud päike; värvidemäng taevas

Alla jõudes käisime veel poest läbi, et midagi söögiks osta; kuna poes olid kõik tavalised kärud otsas, toppisin Anee beebidele mõeldud turvahälliga poekärusse, tal oli nalja palju - teda on alati need kärud huvitanud ja ta on tahtnud nendega sõita - siin oli nende kinnitusmehhanism veidi tugevam kui Eestis ja Anee ei kaalu veel 15 kilogi. Ostsime poest pizzat ja täiustasime seda ise oma valitud lisanditega. Hotelli jõudes pidime kõik asjad ära pakkima, kuna hommikul peame kell 6 hotellist lahkuma, et kella 8-ks lennukile jõuda. Ja ongi meie puhkus läbi.

Anee poes titeistmel

Mind pani selle reisi puhul üllatama, et teist korda samasse kohta tagasi tulles võib saada tugevama emotsiooni kui esimesel korral. Esimesel korral tundus see saar keskpärane - tõsi, sõitsime siis ringi vaid kolmel päeval, ülejäänud aja veetsime Playa del Las Americase turismipiirkonnas. Sel korral käisime aga avastamas saare vähemkäidavaid ja väga erilise loodusega paiku. Just selle saare väga mitmekesine ja eriline loodus tekitasid kõige tugevamaid emotsioone. Julgen öelda, et läheks sinna tagasi isegi kolmandal korral, ei saanud me ka sel korral kogu saart läbi käia, kuigi saar ise on suuruselt võrreldav Saaremaaga - siin lihtsalt kulgeb sadu kilomeetreid teid mägedes, mida ilma kogemata ette kujutada on raske.

12.01.2010 Soodushinnaga parkimistrahv ja tundmatu eluka möirged 20 miljoni aasta taguses metsas

Nagu ikka, olin mina varem üleval ja kirjutasin eilsest päevast; kirjatükk valmis, kuid teised ikka magasid. Hiilisin õue jooksma, sain täna veidi varem jooksurajale, kuumus polnud nii tappev. Jooksen iga päevaga üha kaugemale hotellist; täna jõudsin Los Cristianose sadamakaini, kust lähevad laevad La Gomera saarele. Sadamas paistis üks praam. Kuna eile sain meres ujumise tunde kätte, siis otsustasin ka täna pärast jooksmist merre hüpata, olgugi, et pärast kaugemalt koju jalutama peab. Kirjeldamatult mõnus tunne on pärast jooksu parajalt soojas merevees hulpida…

Kuna täna oli meil plaanis sõita saare kirdeossa Anaga mäestikusse, et sealt üles otsida iidsed loorberimetsad ja sinna matkama minna, siis et mitte pika hommikusöögiga aega kulutada, tegime hommikusöögiks tatraputru. Ainult Renee valmistas endale päris maitsva pizza, mida ta näpuotsaga teistelegi jagas. Pakkisime kaasa piisavalt sooje riideid, kuna loorberimetsades, kuhu valgus eriti ei ulatu ning mille temperatuuri alandavad ka kõrgused merepinnast, pidavat olema päris jahe. Kotid selga, läksime õue, et lasta Aneel teha kohustuslikud ringid oma võlumündiga töötaval autol. Tänane ilm oli jälle ikka päris soe, temperatuur pidi olema 22 kraadi, kuid päikse käes on see oluliselt kõrgem ja päike siraski pilvtust taevast.

Renee suhtleb politseiga

Meelitasime Anee nüüd mänguautodelt ära ja läksime parklasse oma päris-autot otsima. Ei leidnud - tundus nagu mingi nali. Renee hakkas kahtlema, kuhu ta parkis, kuid meenutas siis täpse asukoha, pealegi oli ta autot eile öösel koju tulles veel silmanud. No aga auto oli kadunud! Varastatud??? Rääkisin Kaisale täna öösel nähtud kurjakuulutavast unenäost - Anee tassimisvahend patapum oli autos ning see varastati sealt ära, mäletan, et juurdlesin unes, kas osta uus, kuigi Anee on juba nii suur… Ja patapum oligi nüüd koos meie autoga kadunud… Renee läks hotelli asja uurima. Tuli tagasi, kaart näpus - seame sammud kohalikku politseijaoskonda - meie auto on teisaldatud, kuna vahepeal olid tänavale ilmunud ajutised parkimiskeelu märgid. Hakkasime meenutama, kas tõesti me märke ei näinud - Reneel meenus jälle seik öisest hotellitulekust, kui ta autot nägi - samal ajal nägi ta ka kahte ajutist parkimiskeelu märki sellel tänaval, mis näitasid justkui vahemikku, kus parkida ei tohi - meie auto oli neist eemal.

Renee vangikongis politseijaoskonnas

Kõndisime läbi palava ilma politseijaoskonna poole, endal kaasas rasked kotid ja selgelt tassimiseks liiga palju asju; olime ju arvestanud, et auto on hotelli kõrval ja kaasa võib võtta kõike, mis meeldib…Tahtsin Aneed patapumi pista, aga see oli ju autos! Tassisime Aneed kordamööda kukil, palavus tappis. Jõudsime lõpuks pärale ja mõtlesime rõhuda sellele, et meie auto oli pargitud sinna enne, kui märgid üldse kohale toodi - seega meie ei rikkunud seadust. Karistuse leevenduseks võtsime sülle Anee ja tegime kurba nägu - võiks nagu mõjuda… Algul olime väga sõbralikud ja ka trahve koguv mees oli rahulik, kuid ta ei tahtnud lihtsalt meie vabandusi kuulata, sest tema ülesanne oli meilt trahv kätte saada - mingit vaidlustamisvõimalust polnud. Läksime juba pärus närvi, Renee nõudis, et nad kutsuksid selle politseiniku siia, kes need märgid pani ja selgitaks kellaaja välja. Trahvikoguja ütles, et see on võimatu. Renee küsis siis trahvikoguja nime ja tema ülemuse telefoninumbrit - trahvikoguja jällegi keeldus sellist infot avaldamast. Andis vaid Los Cristianose politsei numbri. Lõpuks tuli ta oma putkast välja, tegi ukse lahti ja tahtis meid politseijaoskonnast välja visata. Küsisin, kas siin kehtivad ikka Euroopa Liidu õigusnormid??? Uksest välja minnes käratas Renee trahvikogujale, et me oleme nagu kusagil Lähis-Ida ebademokraatlikus riigis. Seisime politseijaoskonna ees, ei suutnud uskuda, et demokratlikus riigis puudub võimalus midagi vaidlustada ja enda õiguste eest seista. Renee proovis helistada saadud telefoninumbrile - mitte keegi ei vastanud. Lõpuks helistas 112-te ja sai rääkima inimesega, kes valdas ka inglise keelt. Rääkis loo ära ning sealt öeldi, et makske ära vaid auto äravedamiskulu, trahv jätke maksmata - ka selle saab pärast teisest politseijaoskonnast tagasi.

Uus saak

Renee läks võidukalt sisse tagasi, meie kolmekesi jäime õue ootama. Selle aja jooksul oli oma autot lunastama tulnud päris mitmeid inimesi ja neid vooris aina juurde. Nägime ka kuidas teisaldusauto oma uue saagiga kohale saabus. 105 eurot ja auto on jälle teie - päris hea business plan! Jälgisime seda elu siin, ning saime aru, et see ajutiste parkimiskeelumärkide paigaldamine ametlikesse parklasse ongi neil siin äri ning nad täiesti sihiteadlikult panevad mööda linna märke, et siis siin turistide rendiautod kokku korjata (kõik rendiautod on märgistatud Loro Parque logoga) - neil on selleks kindlasti kohalikus eelarves kindel rida ning nad täidavad oma plaani pühendumusega. Renee oli juba vähemalt pool tundi politseijaoskannas viibinud, kartsin, et äkki pistavad ta kusagile pokrisse veel vaidlemise pärast. Läksin asja uurima - maksis just nõutud summat.

Ootame autot koos kaaskannatajatega

Lõpuks tuli Renee välja, saime oma auto lunastatud, seda ikka selle 105 euro eest, mis koosnes osaliselt auto äravedamiskulust ja osaliselt parkimistrahvist - kusjuures politseijaoskonnas oli laua peal silt, et trahv on hetkel soodushinnaga - 30% täishinnast! Olete enne kusagil soodushinnaga trahvi saanud? See seik kuuluks justkui Kreisiraadio naljade varamusse… Renee rääkis, et oli ikka üritanud selle trahvi maksmisest pääseda, kuid see trahvikoguja ei uskunud ta juttu - Renee seal samas siis helistas uuesti 112-te ja sai rääkima sama inimesega, kes seda kinnitas - Renee pakkus telefonitoru trahvikogujale, et ta kuulaks seda kinnitust, kui see keeldus rääkimast ja nõudis ikka oma trahvi. Nähes, et midagi ei aita, maksiski Renee kogu summa ära, küll siis selle pärast vaidlustame.

Olime raisanud 1,5 tundi politseijaoskonnas, kui lõpuks saime sõitma hakata matkaraja poole - sinna jõudmiseks kulub veel 1,5 h. Arutlesime autos juhtunut - mõtlesime, kui hea turistidelt raha sissevehkimise plaani nad siin ikka välja mõelnud on. 105 eurot on parasjagu selline summa, et see makstakse ära, ollakse õnnelikud, et auto pole vähemalt varastaud ja justkui võitja tunde jätab veel see, et oled saanud soodushinnaga trahvi…Ja paljud selle ikka vaidlustavad - pealegi on sellest trahvikogujast läbi murda praktiliselt võimatu - tema lihtsalt ütleb, et peab maksma! Aga Renee kavatseb homme asju klaarima minna, täna enam ei jõua, muidu jääks matk ära.

Asukoht, kus loorberimetsade matkarada algab, oli mul teada - sain selleks reisiks väga palju mõtteid huvitavateks tegevusteks ühe Tenerifel elava eestlase veebilehelt. GPS viis meid probleemideta kohale. Parkisime auto ära, kuna mägedes oli ilm jahedam, panime selga soojemad matkariided ja jalga matkajalanõud. Kummaline, et paar päeva tagasi saare loodeosas mägedes käies oli õues justkui kevadine kargus, siin aga tundus õhk ja lõhnad olevat nagu septembri lõpus vananaistesuvel, kuigi temperatuur oli sama. Sügise ilmet andsid ka osaliselt mahalangenud puulehed. Oleme siis nüüdseks näinud sellel saarel juba kolme aastaaega - kevadet loodeosas, suve lõunas ja sügis kirdeosas.

Nõiduslik loorberimets

Iidses metsas matkal

Panime Anee mulle matka alguses patapumi - matkarada suubus kohe hämarasse loorberimetsa, rada algas kaljusse raiutud treppidega, mis olid niiskusest veidi libedad. Taimestik oli sarnane saare loodeosas nähtuga, kuid siinsed metsad tundusid olevat tihedamad. Need metsad on väidetavalt samasugused nagu 20 miljonit aastat tagasi, kui neis elutsesid veel dinosaurused. Lisaks loorberitele kasvavad selles metsas minule tundmatud okaspuud, mis ülalt meenutavad kadakaid, kuid mille tüved on pikad ja looklevad nagu loorberipuudelgi. Metsaalune näeb välja tõesti nõiduslik - väänlevad puutüved ning pruuni puulehti ja sõnajalgu täis metsaalune - mõistetavalt pole tegu tasase maaga - ronime ikka kaljuservadel, kust kulgeb kitsas jalgrada. Raja algus oli kõige raskem, kuna tõusime pikalt kõrgustesse, seljasolnud dressipluus läks kohe seljast ning matkasin edasi lühikeste käistega pluusiga, pealegi oli mul Anee soojuseks seljas.

Anee matkab

Soovitan neid metsi vaatama tulla kõigile, kes Tenerifele tulevad. Tõsi, see soovitus ei ole tõenäoliselt looduse heaks, kuna nende metsade säilimise tagab ka vähene kokkupuude inimtegevusega. Nägime matkarajala peale meie vaid ühte inimest. Anee kibeles ka ise matkama, kuid ei saanud teda pikka aega maha kõndima lasta, kuna kõndisime kuristiku serval. Kui jõudsime veidi edasi, läks rada laiemaks ja kuristikuserv oli veidi kaugemal (kuristik ei olnud tühi, selle järsus küljes kasvasid samuti need nõiduslikud loorberipuud). Anee matkas veidi omal jalal, korjas maast puutükikesi ja tahtis need koju kaasa vedada. Renee ei jõudnud puukoristajat ära oodata ja liikus edasi kiiremas tempos. Võtsin Anee lõpuks sülle ja kiirustasime Reneele järgi; hõikasin ka teda, kuid vastuhüüet ei kuulnud. Järsku kostis kaljunuki tagant möirgamist, me kõik ehmatsime ikka tõsiselt, Anee pistis suurest ehmatusest südamest röökima. See, et dinosaurust mängis Renee, saime me kohe aru, aga ehmatus oli ikka suur. Anee ütles Reneele läbi lausnutu, et ma tahan sulle kohe praegu midagi pahasti öelda ja siis ütles: Mulle issi ei meeeeeldi! Ei olnud hea nali.

Hirmunud Anee

Matkalt tagasi auto juurde jõudes mõtlesime mäest alla laskuda teist teed pidi. Sõitsime algul mööda kruusakattega kitsast autoteed, ülalpool ikka need nõiduslikud metsad. Olime nüüd sarnasel matkal koos autoga. Sellel rajal nägime matkamas mitmed inimesi - imestama paneb, et matkalisi, keda me siinsetel rasketel mägistel radadel näinud oleme, on praktiliselt kõik vanuses 50-60 aastat, mõned mehed viigipükstes ja naised kübaraga, harva, kui neil päris matkariided seljas on. Ja nad on kohtades, kus lähima parkimisvõimaluseni on ikka väga pikk maa…

Vaade matkarajalt

Kitsad teed

Vaade Gran Canariale

Looklesime mööda teed üha allapoole, nautisime vahepeal vaateid ja tegime pilte ning jõudsime lõpuks välja ühte väikesesse mereäärsesse linna San Andrési. Nägime mere ääres mitmeid kalarestorane - tärkas mõte, et äkki leiame siit mõne parema ja turistidele mitteorienteeritud söögikoha. Kõndisime ja piilusime sisse mitmesse restorani, kõikides pakuti kala, nagu mere ääres ikka kohane. Söögikohad olid valgete laudlinadega, kuid sellised nõukogudeaegset jäätisekohvikut meenutavad kohad. Sissepääsu juures oli kalalett, kus külmikus paistsid kalad, mida täna pakkuda oli. Kuna menüü järgi ei osanud midagi otsustada, ei teadnud enamus kalanimesid inglise ega saksa keeles ja kui neid eesti keeles teaks, et oskaks ka tõenäoliselt selle teadmisega midagi peale hakata - nii läksime ja näitasime näpuga, millised kalad valime. Kaisa jälle oma foobiatega põdes ja tellis kalafilee, et muidu äkki vaatab terve kala silm vastu ja tal läheb süda pahaks. Meie Reneega oleme mitmel maal saanud sarnastes kalarestoranides väga häid grillitud kalu ning lootsime siitki seda. Väga kiiresti toodi meile kõigile lauda tellitud kalad, kalade juures robustselt hakitud kurk, tomat, jääsalat, porgand ja sibul - aga sellisest söögikohtades just sellised salatid ongi ja ega midagi enamat ei oota - rõhk on ikka kalal. Meie Reneega nurrusime oma kalu süües - pealt krõbe, seest parajalt mahlane ning maitsestatud vaid soolaga - ideaalne. Kaisa oli veidi oma valikus pettunud, kuna meie kalad maitsesid paremini - vahel tuleb ikka riskida, et saada parimat, tema jäi ikka turvalise valiku juurde. Kuna me valisime kala näpuga näidates, et teadnud me nende hinda, menüüs oli ka 38 EUR maksvaid kalu… Arvet saades selgus, et meie kalad jäid ikka alla 10 euri.

Armas mägiküla

Kõhud mõnusalt täis, sõitsime Sanata Cruzi, mis jääb niikuinii teele. Käisime poes veidi kohalikku söögikraami koju kaasa ostmas. Üldjuhul tuleb siin Tenerife poodides puhast (st ilma E-aineteta) kaupa tikutulega taga otsida. Säilitusaineid topitakse praktiliselt igale poole, ka väga paljudesse toodetesse, mis Eestis on enamasti puhtad. Ökoaedvilju olen kohanud vaid ühes suures marketis, lisaks üks väike ökopood, kus müüakse neid samu Saksamaalt pärit Rapunzli kuivaineid mida Eestiski. Kõige kummalisem on muidugi see, et kõik Tenerifel kasvatatud viljad on palju kallimad kui sissetoodud viljad. Meie eelistasime ikka kohalikke, lootuses, et äkki on need puhtamad.

Kalarestoranis

Anee kuulas terve autosõidu hotelli poole iPodist lastelaule; kuigi meil on siin iPodi autosse ühendamise juhe kaasas, ei tööta see, sest siin Tenerifel lihtsalt ei leia raadiosagedusi, mida muusika kuulamiseks on vaja. Tagasi Playa de Las Americasse jõudes kasutasin veidi interneedust ning läksime täpselt südaöösel Reneega taas mereäärsele tiirule.

11.01.2010 Kuum suvepäev vee ääres ja tasuta interneedus kogu külale

Täna jälle teised magasid kaua, mina olin oluliselt varem üleval ning panin juhtunut kirja. Kui kõik üleval, läksin hommikujooksule, seda jälle päris hilja - nii, et päike juba siras ja õhk oli kuum. Ma ikka imestan nende Tenerife ilmade üle - tulime siia teadmisega, et siin on suhteliselt jahe. Praegu on siin kõige külmem aeg ja turistide jaoks madalhooaeg, aga iga uus hommiku üllatab, kui temperatuuripügalad aina tõusevad.

Sooja ilma tõttu mõtlesime siis tänase päeva basseini ja mere ääres veeta. Taas pikaleveninud hommikusöök ning lõpuks jõudsime õue. Renee ei suuda kohe üldse basseini ääres istuda, nii läks temaga autoga ümbruskonda avastama. Meie kolmekesi alustasime oma hotelli siseõuest, kus on mitu suurt basseini ja laste mänguväljak. Ilm oli ikka parajalt palav ja tuulevaikne; Kaisa luges raamatut, mina mängisin Aneega mänguväljakul lasteaeda - mina pidin laps olema ja rõõmsa meelega kuni kella kolmeni lasteaeda jääma :) Hotelli siseõues läks meeletult palavaks, keha nõudis vette. Mõtlesime ujuma minna kõrvalasuva hotelli sisehoovi (need on sama keti hotellid ning mõlema basseinide ääres viibimine on lubatud), kuna seal on ka laste veepark. Julge Anni tahtis kohe ette võtta kõrged veeliumäed, kuid seda minu süles. Lasime paar liugu, Aneel adrenaliin põhjas. Lõpuks viibutas vetelpäästja juba sõrme, sest neil liumägedel tohivad kirjade järgi sõita vaid 2-6-aastased lapsed. Ütlesin siis Aneele, et saadan sind üles ja ise püüan alt kinni. Anee läkski, kuid üksi sõit oli ikka päris kiire ja hirmus; rohkem ei tahtnud.

Anee veeliumäest alla laskmas

Veest päikse kätte

Soojendasime end päikse käes ja mängisime Kitty kaarte. Veepargi kõrval oli ka mänguväljak, kuhu Anee Kaisa kaasa tiris. Mina sain võtta aga lugemiseks Kaisal kaasasolnud "Minu Eesti". Mõtlesime päeva jätkata päris rannas, et Anee kaasaolnud liivavormidega ka midagi teha saaks. Helistas ka Renee, kes oli retkelt tagasi, ta ühines meiega mere äärde minekul.

Kaisa ja Anee päevitavad

Mere ääres varbaga vett katsudes tundus see päris jahe. Meelitasin siis Reneed endaga väikesele jooksule; julgustuseks, et jookseme vaid sama siselahe rannaribal edasi ja tagasi - tuligi kaasa. Kuigi see jooks eriti ei väsitanud, on ikka pärast jooksu kuidagi kergem külma vette hüpata. Esmapilgul tundunud külm vesi osutus aga tegelikult väga soojaks ja mõnusaks - nii, et ei tahtnud kohe välja tulla. Ujusime Reneega kaua-kaua, lõpuks võtsime Anee ka soolasesse vette sulistama, ka tema ei tahtnud sealt välja tulla. Merevesi on ikka hoopis teistsugune kui basseinivesi, kuidagi rohkem elus. No oli mõnus!

Mina ja Renee ujumas

Lõpuks veest kaldale minnes Anee lõdises tuule käes, kuivatasin ta kiiresti ja toppisin ka kaasasolnud kampsiku selga. Mõne minutiga oli ilm täielikult muutunud - päike kadus, läks tuuliseks ning temperatuur langes oluliselt. Äkki murdsid need tumedad pilved mäetippudest läbi… Siin Playa de Las Americases olles näeb üles vulkaani poole vaadates kogu aeg süngeid pilvi, all aga on sinine taevas ja paistab päike. Kiirustasime tuppa väiksele einele ning tegime juba plaani, et sõidame Anee lõunaune ajal pealinna ja otsime sealt mõne pisut ehedama söögikoha.

Anee rannas mängimas

Tuppa jõudses ütles Renee, et toas on nüüd internet. Ma ei uskunud. Renee näitas - oligi olemas. Ma ei suuda ära imestada, kust ta seda tasuta internetti niimoodi välja võluda suudab - aga väike abimees on tal rõdul olemas - mingi sarvedega kast. Ja kui see Interneedus juba siia koju sai, siis see mind lõksu haaras. Tegime plaani ümber - ma istun hea meelega Anee lõunaune ajal hotellitoas, kui mul on ühendus maailmaga! Kaisal on ka läpakas kaasas ning temagi surfas ja tuletas korraks meile vaadates reaalsust ette. Poleks vist vaja olnud seda interneedust… Mina igal juhul sain oma reiskirjad internetti tõstetud ja pildid üles laetud. Renee avastas, et tema tekitatud tasuta internetist olid päeva jooksul osa saanud ka mitmed ümberkaudsed ehku peale wifit otsivad inimesed - nii me siit jagamegi siis tasuta internetti ka teistele hädalistele.

Enda tehtud õhtusöök

Kuna me polnud siinsetest isikupäratutest ja turvalise valikuga söögikohtadest just eriti vaimustuses, mõtlesime täna jälle ise õhtusöögi valmistada. Kummalisel kombel ei leidu siin Hispaania restorane, mida me tegelikult ju Hispaanias olles külastada tahaks - ikka Itaalia, Hiina või Saksa köök või siis ameerikalikud grill-ribid, burksid ja friikartulid… Sõitsime lähedalasuvasse suurde poodi ning pidime ise Hispaania toitu otsima. Loomulikult ei jää siinsetes poodides märkamata jamon serrano - sarnane nagu Itaalia prosciutto - väga isuäratav vinnutatud liha või toorsink või kuidas seda nimetada. Lasime suure lihakamaka küljest viilutada paarsada grammi imeõhukesi ville. Kõik nõudsid ikka pastat ning nii me ühe värske pasta siis ostsime, lisaks spinatit, oreganot, küüslauku, sibulat; jamón serrano jäi koos paremsaniga siis külmalt roa kõrvale. Toit sai jällegi maitsev ja mina võtan kööki üha enam omaks. Õhtusöögile istusime taas liiga hilja, täna ei jõudnud enam õue kõndima ka. Õhtu lõpetuseks võtsime Reneega mõlemad internetist viimast ning ei saanud sellest välja enne kui pool kaks öösel. No on lõks see interneedus…

10.01.2010 Sõit maailma lõppu, tasuta apelsinid ja võlumündiga töötav mänguauto

Täna tahtsid kõik une täis magada; minul oli aga uneaega vaja ligi 2 h vähem kui teistel. Oleks hea meelega juba jooksma läinud, kuid pimedast toast riideid otsides ja asjadega kolistades oleks teised üles äratanud. Nii kasutasin seda aega blogimiseks. Jooksma sain alles kella 10.30 paiku - esiteks oli õues juba palav, teiseks oli terve rannapromenaad paksult inimesi täis ning joostes tuli pidevalt nende vahel vingerdada. Täna oli vettehüppamine pärast jooksmist lausa hädavajalik, ikka tõeliselt palav oli. Joostes ja ilma vaadates tekkis mõte, et tänase päeva võiks olla rannas ja/või basseini ääres - on piisavalt soe, et ka Anee saaks vette minna ja mõnuga mängida.

Banaaniistandused

Hotellitoas hommikut süües läks aga päike pilve taha ega paistnud ka niipea kusagilt tulevat. Pealegi, Renee oli eile ilmateadet näinud, mis lubas tänaseks vihma - ma niigi imestasin hommikul, et päike on väljas. Tundus, et hommikune kuumus võis olla leitsak enne vihmasadu. Mõtlesime välja uue plaani - kuna tõenäoliselt sajab, võiksime täna ette võtta midagi sellist, kuhu autoga tasub minna. Nii võtsime ette saare mägise looderanniku. Tõsi, terve Tenerife saar on üks vulkaan ja mägi, ükskõik kuhu vaatad või sõidad, aga lääneranniku teed pidid olema eriti mägised. Kuna meil pole jätkuvalt õnnestunud kusagilt internetti saada, peame plaane mälu järgi. Läänerannikult mäletan Los Gigantest, kus pidid olema mitmesajameetrised püstloodis kaljud ning maalilist Masca mägiküla.

Sõit algas kiirteelt, kuid see lõppes juba umbes 10 km meie hotellist eemal, algasid kurvilised kahesuunalised teed. Õige pea leidsime juba viida - Los Gigantes, mis näitas alla mere äärde, senine tee kulges kõrgemal tasandil. Laskusime alla mööda kitsast serpentiini, õnneks olid teel piirded, kuid teel vastutulnud buss mahtus meist ikka väga napilt mööda. Kõikjal, kuhu silm ulatus olid banaaniistandused, osad kaetud pealt kilega, osad vaba õhu käes. Banaanid tundusid veel toored olevat. Kui meri paistis kogu aeg, siis selleni jõdumine mööda serpentiine võttis aega vähemalt pool tundi.

Maias Anee

Jõudsime alla ühte linnakesse ning otsustasime väikese peatuse teha - Anee ütles, et tal on sellisest sõidust süda paha. Jalutasime mööda rannapromenaadi ja turnisime süsimustade laavakivist kaljuderahnude peal, sõime ühe jäätise ja läksime tagasi autosse.

Los Gigantese vaateplatvormil

Kaisa ja Anee

Otsisime ikka seda Los Gigantest - peagi leidsime jälle sinnapoole viida. Jõudsimegi välja Los Gigantesesse, kust ühelt vaateplatvormilt avanes vaade eemal asuvatele hiidsuurtele kaljumürakatele. Erinesid need teistest siinsetest mäekülgedest (mis on ju ka kõik nagu kaljud) küll veidi - need olid roostekarva kivimist, täiesti püstloodis ja vabad taimkattest. Vaeteplatvormi juures oli kohvik, millel omakorda oli pisike aiake, kus kasvasid nii banaanid kui papaiapuu - seda viimast pole ma varem kusagil kasvamas näinud. On selline niru pika tüvega puu, millel tipus kobaras ripuvad papaiad.

Liikusime edasi allapoole, teed läksid aiana kitsamaks ja kurvilisemaks, vaated aina lummavamaks ja ahhetamapanevaks. Mõtlesime, kuidas need inimesed nendel teedel ikka igapäevaselt sõidavad, nendel liikumine on ikka täielik sport, seda ka autojuhile. Kusjuures siin Tenerifel oleme mitmes kohas näinud treenimas profirattureid, kes ka neist serpentiinidest üles väntavad - mõistusevastane! Lõpuks paistiski Masca mägiküla - kahe hiidsuure mäemüraka vahel oleva nõgususe tõusval mäeküljel (paremini ei oska seletada :)) asuv väike külake. Majad kõik ehitatud mäeküljele, aga sellist ehituskunsti kohtab olude sunnil kõikjal siin saarel. Veidi majadest eemal nägime paksult apelsine täis puid - oi, kus oleks neid tahtnud, aga need on tõenäoliselt kellegi omad. Mascast läbi sõites ja mööda serpentiini taas kõrgemale ronides, kusjuures kurvid olid juba 180-kraadised, jõudsime vaateplatvormile, kust avanes vaade Masca külale.

Pealpool pilvi

Vaade Masca külale

Läksime välja pildistama, turiste leidus siin teisigi. Olime juba nii kõrgel mägedes, et temperatuur oli oluliselt langenud - väljas oli vaid 14 kraadi. Samas päike siras ning jahe õhk ja soojade päikesekiirte puudutus koos mõjusid kui tärkav kevad. Just kevadeti võib sellist värsket õhku ka tunnet tunda; mitte kunagi aga suvel, kui temperatuur nii madal on. Sõitsime edasi ning nägime tee ääres ühte looduslikku apelsinipuud, millel ka veidi apelsine küljes. Tegime peatuse ja läksime Kaisaga apelsine püüdma - aga eks neid apelsine olid siin näinud ka teised pikkade kätega turistid ning meie käeulatuses polnud saada ühtegi apelsini. Sõitsime edasi. Kuna olime juba üle 1 km kõrgusel, oli siin loodus hoopis teine kui rannikualadel. Jahedas õhus kasvasid juba lopsakamad taimed, ka kohtas tavalist muru, imestuseks nägime õisi täis aga raagus kirsipuid - tõeline kevad. Märjad taimed reetsid, et siit oli äsja vihmapilv üle käinud, samuti helistas Renee töökaaslane, et oli hakanud just Puerto de la Cruzis loomaaeda minema, kui tuli paduvihm. Ilmateade siiski ei eksinud, aga meie veel täna vihmaga kohtunud polnud. Nägime pilvi ka kõrgetes mäetippudes; pilved istusid seal kinni - väidetavalt hoiavad need tipud pilvi laskumast saare lõunaküljele ning seal sajab üliharva - sellepärast ka kuurordid seal osas. Olime juba jõudnud kõrgemale pilvedest, ees paistis ka el Teide vulkaani tipp. Keerlesime ja looklesime mööda teid üles ja alla, nautisime jätkuvalt vaateid; turiste ja autosid jäi aina vähemaks ning väiksed külakesed mäekülgedel mõjusid eriti ehedalt. Jõudsime ühe viidani, mis näitas märgiliselt justkui kasvatataks kusagil apelsine ja muid vilju - jälle tee üles mäkke. Kusagilt ilmusid kaks autot, kes valisid sama tee - mõtlesime ka minna. See tee oli juba palju kitsam ning kehvemate oludega kui eelmised sõidetud teed - siiani sõites olid teeolud pidevalt halvenenud, nüüd kadusid teelt ka piirded ära ning teise auto vastutulles poleks midagi muud teha, kui tagurdada lähima peatuskohani (mida leidus sellel teel vähe). Jälle muutus loodus kardinaalselt - tee ääri palistasid veidi kadakaid meenutavad okaspuud, mis olid küll palju kõrgemad, maadligi kasvasid sõnajalad ja mitmed tundmatud taimed.

Tundmatud

Tasapisi hakkasin lisaks kadakatele märkama ka väänlevaid nõiduslikke loorberipuid, mille kohta olin uurinud, et need kasvavad saare idaosas. Samuti kohtab neid loorberipuid kõrvalasuval La Gomera saarel. Need loorberipuud on erilised, kuna need kasvasid sellisena ka 20 miljonit aastat tagasi - see karge ja ühtlane kliima siin mägedes laseb neil puudel säilida. Kuulasin ka Hendrik Relve "Kuula rändajat" saadet Kanaari saartest enne tulekut, minu mäletamistmööda rääkiski ta, et need loorberimetsad kasvavad vaid 500-1400 m kõrguses mõnel Kanaari saarel. Tegime veel ühe peatuse - õhk oli veel kargem kui peatus varem, ka siin sillerdasid muru peal värsked vihmapiisad. Väikesed jalgrajad viisid loorberi- ja okaspuumetsadesse - küll need kutsusid…

Iidsed metsad kutsuvad

Edasi jõudsime ühte asustatud punkti, kust leidsime eest kümneid autosid - kas siit saabki neid apelsine, mida otsisime? Läksin õue teadetetahvlit uurima, aga apelsinide kohta ei midagi - siit algasid hoopis mitmed Teno matkarajad. Aneel oli aga juba lõunaune aeg ning mitmetunnist matka endale lubada ei saaks. Pealegi on meil plaan minna loorberimetsa matkama saare idarannikule. Mõtlesime veel veidi edasi sõita, nüüd lõppes juba asfalt ning teekate oli mingi ebamäärane kivim, kuhu sisse uuristunud tugevad roopad.

Üksik koerake majakatusel

Siinsed üksikud inimesed, kes olid oma elukoha siia eraldatusse rajanud, elasid päris algelistes tingimustes - väga väikesed onnid mäekülgedel, mõned kuked ja kanad õues siblimas, katusel istuv koer, eemal mäeküljel paistsid ka kariloomad. Need inimesed siin elavad sellises eraldatuses, kaugel-kaugel tsivilisatsioonist, seetõttu peavad nad kasvatama ka enamus söögist ise. Isegi kartuleid nägime ühel mäeküljel kasvavat. Olime sõitnud nii kaugele, et enam turiste küll kusagil polnud, lõpuks sai vähegi sõidetav tee otsa ühe allika juures, mille kõrval oli omakorda mingi kamber - nagu Jeesuse haud arvasid Kaisa ja Renee. Sealt edasi läks juba mullane tee, mida mööda oma autoga ei julgenud minna. Psühholoogiliselt olime maailma lõppu jõudnud…

Maailma lõpus; ees allikas, vasakul Kristuse haud

Pöörasime otsa ringi ja hakkasime kodu poole sõitma. Anee pani lõpuks silma kinni. "Maailma lõpust" tagasi sõites tundus kõik aina paremaks minevat - kui algul tundusid hirmsad veidi käänulised teed, kust teine auto veel kõrvalt mööda mahtus, siis nüüd olime juba turnimas kusagil kitsastel piireteta mäekülgedel - iga samm tagasi tsivilisatsiooni poole andis julgust juurde. Jõudsime jälle selle sama loodusliku apelsinipuu juurde. Nüüd mõtles Renee oma pikkade kätega apelsine püüdma minna. Vehkis mingi kurikaga, kuni saigi kätte neli apelsini. Õnnest segased oma saagi üle, jooksime tagasi autosse.

Renee apelsinisaagiga

Maitsesime kohe vilju - me ei saanudki aru, on need apelsinid või mandariinid, osalt nagu ühte osalt teist. Vist ikka kaldusid rohkem mandariini poole. Anee oli just ärganud ning nägi ka autosse saabunud nelja apelsini, teatades kohe, et need kõik apelsinid võiks tema endale saada, kuna tema ju on 4-aastane. No küll tema leiab ikka pointe! Pakkusime varianti, et kuna on neli inimest, siis äkki saaks igaüks ühe apelsini. Apelsinid lõhnasid meeletult tugevalt ja maitsesid hästi. Nägin enne ka tee peal ühte inimest apelsine müümas, mõtlesime tagasiteel neid osta; on ikka teistmoodi kui poes müüdavad samad viljad.
Uuesti Mascast läbi sõites jäi taas silma see vilju täis apelsinipuud, mis asus majadest veidi eemal. Maitse veel enda korjatud apelsinidest suus, mõtlesime kurje mõtteid, kui läheks tooks sealt neid juurde. Me Kaisaga põdesime, kuid võtsime julguse kokku ja hüppasime autost välja; et mitte tähelepanu äratada, sõitis Renee eemale autot ringi keerama. Arvan, et olime Kaisaga seal puude juures vähem kui pool minutit, mõlemal kott kaasas, kuhu lüpsime apelsine, endal süda värises sees kui jänesel. Kaisa sosistas "Aitab, aitab juba, lähme nüüd", mina veel lüpsin viimased apelsinid kotti. Pea maas, hiilisime kõrge rohu seest tagasi tee äärde. Renee polnud veel jõudnud, meil jalad värisesid, kiirustasime mööda teeäärt puust eemale, keha hakkas tundma ka külma, päike oli juba loojunud ja õues oli umbes 12 kraadi, meie olime kleitidega. Lõpuks Renee jõudis siiski autoga tagasi meie juurde - meie Kaisaga värisesime ikka hirmust, mitte kunagi pole raksus käik nii hirmus tundunud, aga saagi üle oli hea meel - selle vähese ajaga korjasime kotti vähemalt 5 kg apelsine. Lasime juba autos hea maitsta.

Kurvilised mägiteed

Tagasi linna jõudsime juba pimedas. Pidasime plaane, kuhu sööma minna. Polnud kellelgi häid emotsioone ning ümbruskaudseid söögikohti vaadetes ei tõotanud siin turistidest täis kohas ka midagi ehedat ja paremat leida, pealegi igal õhtul 1500 kr õhtusöögi peale on päris palju ja toit on liiga tavaline. Varuplaan oli teha ise süüa - köök ja nõud ju meil hotellitoas olemas. Tegime ühe suure poe juures peatuse, kuid see oli pühapäeval kinni. Käisime Kaisa ja Aneega veel paarist hilbupoest (Zara ja Okaidi) läbi ja läksime teise lahtiolevase toidupoodi. Samal ajal, kui meie Kaisaga oma poodides käisime, ostis Renee fotoaparaadile uue pika objektiivi. Meie vana pikk objektiiv jäi paari möödarääkimise tõttu koju; mina küsisin vaid, kas kaks objektiivi on kaasas, Renee ütles, et jah - kuid teiseks objektiiviks oli pimedas pildistamise väike objektiiv, ise veel imestasin, et fotokott nii kerge on. Kui me Kaisaga Tallinna lennujaamas kokku saime ja tema meeleolufotograafina selle olulise objektiivi kaasasoleku kohta uuris, selgus, et Renee oli selle asemel ühe teise võtnud. Kaisa, silmad märjad, mõtles välja varuplaani, kuidas enda kodust oma objektiiv ruttu lennujaama toimetada, kuid ajaliselt poleks see kuidagi võimalik. Mina lohutasin öeldes, et pole kõige hullem, peaasi, et fotoaparaat oma põhiobjektiiviga kaasas on, mõtle, kui see oleks maha jäänud ja peaks telefoniga reisipilte tegema :) Renee aga arvas, et äkki juhtub Tenerifel meie teele uus pikk objektiiv, kuna vana tahab niikuinii väljavahetamist. Täna hotelli jõudes Renee meid uue objektiiviga üllataski!


Otsustasime teha ühe kiire pasta šampinjonide ja tomatikastmega, lisaks toorsalatit (leidsin esimest korda ka tooraineid mahepõllumajandusest). Kummaline on see, et Tenerifel kasvatatud viljad on siin kallimad kui mujalt sissetoodud ning Hispaania kirsstomatid on siin kallimad kui need samad tomatid Eestisse tooduna! Polnud juba mitu päeva ise süüa teinud, ka ei ole mulle võõras köögis söögitegemine eriti meelepärane, aga õppisin kööki kiiresti tundma ja võlusin välja ühe maitsva pasta. Kodurestoranis maitses söök hästi - lõpetasime söömise alles poole 12 ajal öösel. Küll me sööme siin hilja! Päeva lõpetuseks läksime veel Reneega südaöisele jalutuskäigule mere äärde. Oli kõige soojem õhtu nende päevade jooksul.

Papaiasalat

Ah jaa - see võlumündiga töötav auto :) Jutt on meie hotelli ees asuvatest mündiga töötavatest lasteatraktsioonidest - täna hommikul, kui meie Kaisaga toas asju pakkisime ja Renee juba Aneega õues oli, lükkas ta seda masinat ning see hakkas iseenesest tööle. Et möödujad ja hotellitöötajad kahtlustama ei hakkaks, võttis Renee iga kord taskust olematu sendi ning pistis selle masinasse, ise samal ajal kergelt masinat kõrvalt lükates. Anee sai nüüd lõpuks isu täis sõidetud…

Võlumündiga töötav auto