Hommikul aknast välja vaadates imestan, kui näen taas vihmasadu - ilmateade seda ei lubanud. Kuigi me täna peame end lõunal hotellist välja kirjutama, oli meil plaan veel pool päeva hotelli territooriumil veeta ja viimaseid tunde suve nautida, enne kui tagasi pikaleveninud Eesti kevadesse jõuame. Pärast hommikusööki mängisime veel varju all veidi lauatennist ning läksimegi kohvreid pakkima.
Hommikul lauatennist mängimas
Õues on jahe ning panen kõigile valmis pikad riided, millega ka õhtul koju lendame. Kui ma lõpuks pakkimisega ühele poole saan, avastan, et õues on läinud ikkagi suviselt soojaks ning teeme kõik vahetuse õhemate riiete vastu. Käis korra veel mõte peast läbi, et jääks siiski hotelli randa veel mõneks tunniks, aga teist korda ei viitsi enam plaani ümber teha ning pakitud ranna-asju kohvrist välja otsima hakata.
Seega asume teele, kui Hugo lõunaunne jääb. Algab sõit Antalya suunas, kust ka õhtul lennuk läheb, kuid kuna meil on terve pikk päev aega, on veel mõni plaan varuks. Näen tee ääres apelsiniistandust, mis pole taraga piiratud (enamasti on istandused ikka aia sees). Lähen välja pildistama ja tunnen esimest korda, kuidas lõhnavad apelsinipuud. Ei, see ei ole teada-tuntud värskusest pakatav apelsinilõhn. Lõhnasid hoopis apelsinipuu valged õied, mis levitasid magus-imalat lõhna. Minu jaoks tekitas üllatust, et paksult õides apelsinipuud kandsid samal ajal ka oranže täissuuruses apelsine. Õied ja küpsed viljad üheaegselt - sellise puuga pole mina varem kokku puutunud. Ma ei suutnud leida sellele nähtusele ka vastust. Võimalik, et on kaks saaki aastas ning ühe saagi valmides algab juba järgmine ring.
Apelsinisalu iidsete varemete taustal
Keelatud viljad...
Jube kõvasti kinni...
Lõpuks sai Anee apelsini kätte. Korjas esimest korda elus ise apelsine.
Jõuame Aspendosesse, kus peaks olema üks paremini säilinud amfiteater selles piirkonnas. Amfiteatri juures on hiiglaslik tühermaa-parkla, kus küsitakse ka parkimistasu. Jõuame vaevalt auto ära parkida, kui meie juurde astub üks kohalik mees; uurib jutu alustuseks, kust me pärit oleme ning hakkab meile libe-viisakalt näitama mingit brožüüri söögipiltidega. Ütleme, et oleme söönud, kuid ta ei jäta meid rahule, tiirleb ümber auto ja üritab igat pidi juttu teha. Näitame ilmselgelt välja, et pole huvitatud millestki, mida ta pakub. Ma hakkan juba kartma, et kui me amfiteatrisse läheme, teeb ta meil auto tühjaks - jõlgub seal samal platsil veel kahtlaseid mehi. Pealegi on meil autos kogu varandus - kõik kohvrid, arvutid ja muu tehnika.
Akvedukt Aspendose lähedal
Pole veel jõudnud auto juurest lahkuda, kui meile läheneb välimuse järgi otsustades umbes 90-aastane naine, väljasirutatud käes apelsin ja Türgis levinud õnne sümbol "kuri silm" (kaelaripatsina). Raputan algul pead ja ütlen, et ei soovi. Naine ikka seisab ja hõikab "Kinder, Kinder". Aiman, et tegu on mingi pettusega, kuid mul on sellest vanast, küürakast, vaevu seisvast naisest kahju. Ütlen Reneele, et äkki ta siiski tahab lihtsalt seda apelsini ja ripatsit lastele kinkida, kuigi ei usu ise ka. Läheme Aneega ligi ja võtan "kingituse" vastu, aga kohe sirutab ta käe ette ning ütleb "Money, Money." Ja ikkagi oli see lõks! Annan "kingituse" tagasi ja lähen minema.
Siin piiratakse igal sammul - järgmine raha välja pumpamise viis on kaamelid. Seisavad samas parkal kõrval kaks kaamelit, kes ootavad lõbusõidulisi. Ja mitte ainult - sõitjaid värvatakse eriti aktiivselt. Ja neile ilmselgelt ei mahu pähe, miks lastega pere nende teenust kasutada ei soovi (küsin ka Aneelt, aga ta ei taha).
Soovite kaameliga sõita? Või pildistada? Raha peab igal juhul maksma.
Traktor Aspendose teatri ees. Sedapuhku vaatamine tasuta. Hugole meeldis väga.
Mulle tunduvad need "teenusepakkujad" kõik siin parklas kahtlased, seega teen parklas olles pilte - neist kõigist ja nii, et nad näeks. Kaameli-mees tuleb mult pildi eest dollarit nõudma. Kõnnin lihtsalt minema ja ei tee välja (pärast pilti vaadates nägin, et nende kaamelite pildistamine maksabki :)).
Sissepääs on kõige kallim üldse siinsetest sissepääsudest, ca 6,50 €/inimene. Amfiteatrisse sisenedes lähen piilun parkla poole olevast avaustest, kas kahtlased mehed meie auto ümber ei luusi. Kõik tundub korras olevat.
Aspendose Rooma teatris. Rooma teatrile on iseloomulik kaunistatud ja detailiderohke otsasein.
Aspendose amfiteater on tõesti kõige paremini säilinud amfiteater, aga samas ei saa aru, kui palju sellest pärineb 2000 aasta tagant; palju on taastatud (mõned istmed on silmnähtavalt uuendatud). Hetkel käib amfiteatris ka suuremahulisem restaureerimine ning suur osa ehitisest on kaetud ja ligipääs piiratud.
Meile kõnnib vastu uhkes rüüs ja mõõgaga rüütel, kelle sabas omakorda fotograaf. Fotograaf tuleb juttu tegema ja uurib taas meie päritolu kohta. Kui palju teavet annab müüjale potentsiaalse kliendi kohta aga tema päritolu! Pealegi peetakse meid enamasti "rikasteks" rootslasteks. Fotograaf soovib, et me koos rüütliga pilti teeks. Ütleme, et pole huvitatud. Neile ilmselgelt ei meeldi meie keeldumine.
Soovite rüütliga pilti teha?
Võtame amfiteatri ülemisel istmereal istet ning jääme siinset kaasaegset "etendust" vaatama. Jälgime, kuidas raudrüüs mees koos fotograafiga iga sisenevat seltskonda piiravab ning nendega koos pilti teha püüavab (pilte saab loomulikult väljudes juba osta). Üks lastega moslemi perekond teeb viisakalt kõik "atraktsioonid" alates kingitud apelsinist kuni fotodeni kaasa.
Meie all istub parajasti grupp inimesi, kes kuulavad ingliskeelse giidi jutustust Aspendose amfiteatrist. Renee üritab juttu kuulata ning saab teada, et tegelikult on need teatrid hoopis Rooma teatrid. Mäletasin ise ka amfiteatrit täisringina, kuid siinsete teatrite istmeridade ulatus on vaid 180 kraadi. Analoogsed teatrid on veel Kreeka teatrid (ringi ulatus 270 kraadi). Seega siinsed teatrid, mida külastanud oleme, polegi amfiteatrid - Termessos on hoopis Kreeka teater ning Side ja Aspendos on Rooma teatrid. Võimalik, et see kõik on ka kunagi koolis õpitud, aga see jäi kuidagi kaugeks ja ei püsinud meeles, kuna sel ajal tundusid need mitmetuhande aasta vanused ehitised kuidagi ebareaalsed ning seda, et kunagi neid ise oma silmaga näha saan, ei osanud unistadagi.
Teatrite teemat edasi uurides saime teada, et Rooma teatrites oli parem akustika, kuna selle sirge tagasein peegeldab heli tagasi. Rooma teatri keskne koht oli lava ning sealsed etendused erinesid amfiteatri etendustest - näitlejad olid laval näoga rahva poole (amfiteatris ei saa olla kõigi poole näoga, seal olid pigem liikuvad etendused nagu härjavõitlused jms). Ka materjal, millest teatrid ehitati olid erinevad. Mõlemad nähtud Rooma teatrid on ehitatud Rooma betoonist, mis saadi vulkaanilise tuha segamisel peene kiviklibu ja veega - see betoon on tänaseks päris palju murenenud ning pealmised kihid seintel on tugevalt krobelised. Termessoses asuva Kreeka teatri (ja ka teiste sealsete ehitiste) seinad on aga perfektselt sileda kivipinnaga, kuna need on ehitatud täiskivist, mida raiuti tõenäoliselt sealt samast mägedest.
Krabi sõiduteel. Läksime Hugoga uurima.
Istusime autosse ja asusime Antalya poole teele. Tee peale jäid veel ühe muistse linna varemed Perges. Sealne parkimisplatsi melu tundus sarnane Aspendoses nähtule ning sisse me ei läinudki. Perge iidse linna varemed olid täiesti vaadeldavad ka tee pealt ning nähtud need said.
Perge linna varemed
Nagu ühes eelnevas postituses mainisin, on Antalya suur linn ning linna südamesse sõit võtab tüütult kaua aega. Tiksusime ja tiksusime ummikutes, aeg venis ja venis, Hugol hakkas tagaistmel juba piisavalt igav ja nõudis juba pidevalt "opa". Samas ta veel ei nutnud ja aktsepteeris mu vastust "kohe-kohe saab sülle". Tänavad läksid aina kitsamaks ning parkimiskohti ei paistnud kusagil olevat, ka polnud ühtegi viidet parkimismajadele. Antalya on sadamalinn ning põhiline elu linnas käib rannikul. Mere ääres on vanalinn ning ka ilmatu pikk hotellide rivi. Kui me viimaks vanalinna lähistel ühte parkimismaja nägime, oli vihm juba nii tugevaks muutunud, et väljas jalutada ei kannatanud. Antalya kuurortlinnana tundus minu jaoks täiesti vastuvõetamatu - hotellid küll mere ääres, kuid ülitihedalt üksteise kõrvale pikitud, ei mingit privaatterritooriumi ning piirkond selgelt ülerahvastatud. Mulle istuvad igal juhul sellised üksikud keset-ei-midagi suure territooriumiga hotellid oluliselt rohkem nagu meil sel korral oli. Tänane päev tundus olevat tõeline vasaku jala reede, mitte miski ei suutnud positiivselt üllatada. Aga ju seda oli siis tasakaalustamiseks vaja, muidu tunduski sellel reisil kõik olevat nii meeldiv ja hästi sujuv.
Antalya äärelinn
Antalya kesklinn
Anatalya vanalinn
Elu Antalyas
Elu Antalyas. Tüüpilised ostud turult.
Kuna vihma tõttu jalutada ei saanud, otsustasime linnast välja sõita ja teha üks traditsiooniline reisi lõpp ehk kolada veidi kaubanduskeskuses. GPS juhatas meid ühte kaubanduskeskusesse, mis tundus väljanägemise järgi olevat hoopis aianduspood, kuid nägime, et inimesed tulevad sealt välja kärutäie toiduga. Mul oli juba Hugost kahju, et ta mitu tundi nii kannatlikult oli autotoolis istunud ning just seetõttu otsustasime ikka sisse minna. Esmalt tundus, et tegu on suure hüpermarketiga, kuid veidi ringi kõndides nägime, et see pood on hoopis hulgiladu. Ostime banaani, nektariini ja päikesekuivatatud tomatit. Kassas küsiti meilt mingit kaarti, mida meil ei olnud (tõenäoliselt saab hulgilaost vaid liikmekaardiga osta), aga müüja vaatas meid kui veidrikke oma paari banaani, nektariini ja tomatitega ning lasi meil ilma kohustusliku kaardita see ost ära teha.
Hugo autosõidul
Anee autosõidul
Lennukini oli veel mitmed tunnid aega, seega tahtsime siiski ühe päris kaubanduskeskuse leida. GPS juhatas meid vaid 3 minuti kaugusel olevasse järgmisesse keskusesse, mis tee poolt vaadates tundus väike ja mõttetu, aga sees nägin, et just see õige koht. Pea kõik brändid olid minu jaoks tundmatud, aga erinevalt Türgi tänavakaubandusele leidus siin ka korraliku kvaliteediga ja põnevaid rõivaid. Aneele ostsime väga armsa lasteaia lõpukleidi. Sel hetkel, kui kassas kleiti maksime (olime poes ainukesed kliendid), märkasin leti all 20-dollarist rahatähte. Ütlesin Aneele, et ta kükitaks ja võtaks raha üles, aga hoiaks seda peo sees ja reageeriks alles siis, kui poest väljume. Kui olime ohutul alal, ütlesin, et mina ei julgenud raha maast võtta, aga kuna ta nii vapper oli, võib leitud raha endale jätta. Anee vaatas mulle kohkunult otsa ja ütles, et tea ei teadnud, et seda kartma peaks :)
Kuigi ma olin lootnud, et selle reisi viimase söögi teeme kusagil autentselt kohalikus Antalya söögikohas, päädis viimane õhtusöök ikka kaubanduskeskuses pakutavaga. Renee sõi kebabi - mida veel ühel mehel Türgis tahta ning meie Aneega täidetud baklažaane, mis meile tegelikult väga maitsesid. Pärast ostsime veel jäätist ja ühe topsitäie keedetud maisi (loomulikult värsket mitte purgist), millele oli soola ja võid peale pandud ning nosisime selle neljapeale ära. Väga hea amps!
Renee käis Aneega veel 8D kinos, mängis vahepeal lastega suurel lastealal, kus palju huvitavaid atraktsioone ning mina kolasin veidi üksi poodides. Selline tüüpiline perega poeskäik, kus mees on lapsehoidja rollis :)
Lapsed kaubanduskeskuses joonistamas.
Lõpuks, kui end juba lennuki peale minema sättisime, otsis Renee taskust veel viimased Türgi liirid ning tahtis nende eest ühe smuuti osta. Anee kauples aga viimaseid münte endale, et saaks uuesti ühe laulva rongiga sõita, mis mõlemale lapsele väga meeldis. Lõpuks selgus võitja "kivid-käärid-paberil" abiga ning võitjaks osutusid lapsed. Milline rõõm! Õnneks tegin ma sellest rongisõidust ka video ning seda soovib Hugo nüüd sageli kodus vaadata.
Anee ja Hugo lemmikrong
Lennujaamas sujus kõik plaanipäraselt, lend väljus õigeaegselt südaöösel ning väsinutena uinusime koheselt. Mina tegin silmad lahti veidi enne maandumist, Anee samuti, kuid Hugo transportisime patapumi abiga koduni nii, et tema vahepeal ei ärganud. Eestis oli kõik nii muutunud - kui reisile läksime, oli veel paks lumi maas, nädalaga oli aga lumi sulanu. Meie aias olevast kelgumäest oli alles ca poole ruutmeetri suurune tükike.
