Herculaneum - 2000-aasta vanune linn Vesuuvi jalamil ja kuidas mina asju pakin (13.06.13)

Viimane päev Sorrento poolsaarel - õnneks aga pole lennukile kiiret - terve päev veel ees. Emme ja issi käivad varahommikusel linnaringil ja toovad värskeid saiu, lisaks avastavad nad Sant Agatas ühe tänava, mis viib mäe otsa, kust avaneb uskumatult avar vaade kogu Napoli lahele ja linnale, Sorrentole ning Vesuuvile. Ka mina tahan veel viimase jalutuskäigu teha ning lähen poodi pühvlimozzarellat ja tomateid tooma - ilma Insalata Capreseta siin ei saa. Viimase hommikusöögi sööme terrassil.

Viimane hommikusöök terrassil

Enne teele asumist tuleb kohvrid kokku pakkida. Minu jaoks on pakkimine üks väga problemaatiline teema, kuna ma kulutan sellele alati ebamõistlikult palju aega. Reisile minnes pakin ma asju mitu päeva (kõigi meie nelja asjad), aga vaatamata sellele loobin ma veel viimasel minutil enne uksest väljumist kohvrisse enda arvates vajalikke asju ning arvan uksest väljudes, et ajast tuli puudu ja kindlasti midagi vajalikku jäi maha. Vahel jooksen tagasi ka midagi tooma… Võiks arvata, et palju reisinuna olen ma omandanud pakkimisel teatud vilumuse ja tean, mida mul ühel soojamaareisil või kasvõi nädalavahetuseks maale minnes vaja võiks minna, aga ei, siin pole arengut. Kuigi ma väga tahaks. Oleks siis nii, et ma pakin vaid reisi algul ja reisi lõpus - oh ei. Ma pakin asju iga päev reisil olles - pakin hommikul kaasa, pakin ümber, kui läheme kusagile matkale, poodi, randa või kasvõi lihtsalt pooleks tunniks autost välja. Õhtul pakin asju jälle autos kokku, et need tuppa viia ja toas pakin lahti, et need taas ära kategoriseerida. Hommikul hakkab kõik otsast peale… Et mida ma siis kaasa vean - fotikas, varuriideid kõikvõimalikeks juhtudeks alates lumesajust (ok, veidi liialdan) kuni rannailmani, mähkmed (alati rohkem, kui reaalselt vaja), näksimist (puuviljad, kõrsikud-krõbileivad, batoonid, tuubitoidud, juua), jalanõusid (nii randa kui mäkke), 3 pudelit päiksekreeme (meil erinevad nahad) mänguasju, raamatuid, iPodi ja iPadi autos lastele tegevuseks. Fakt on see, et ma võtan alati liiga palju asju kaasa ja iga kord mõtlen, et järgmisel korral ma seda viga ei korda. Aga ma lihtsalt ei saa väheste asjadega kusagile minna, kuna ma ei talu mõtet, et mul mingil hetkel pole mulle (või pigem lastele) vajalikku asja. Ma püüan küll end välja vabandada sellega, et laste pärast vean ma neid asju kaasa, aga see on enese petmine. Kui ma mõtlesin plaanile ilma lasteta Napolisse minna, arvasin, et võtan kaasa vaid tillukese käekoti, kus mul on vaid telefon ja rahakott ja rohkemat pole vaja. Aga siis tuli see mäkke sõit ja siis tekkisid ka igasugused potentsiaalselt vajalikud asjad nagu rätik ja rannariided, päiksekreem, jalanõud matkamiseks, kampsun, fotikas, juuksehari (no äkki lähevad juuksed sassi), puuvilju ja juua. Äkki ma järgmisel korral õpin, kui ma enda jaoks juba irooniliseks muutun…

Ärasõit - pakime asju autodesse

Hugo tahaks ise sõita

Emme ja issi soovitavad meil samuti mäkke ronida ning vaadet nautima minna. Nemad jäävad lastega mäe jalamile seal asuva hotelli ette mängima. Ja mis erakordne - siin on ruumi! Meile Reneega hakkas selle hotelli asukoht ja ümbrus kohe nii meeldima, et igaks juhuks salvestan selle lingi, juhuks, kui kunagi peaks vaja minema. Kõmbime Renega mööda laia kivisillutisega kaetud jalgrada mäkke, kus asub ka kirik ja avaneb vaade Napoli poole. Siit paistavad proportsioonid eriti hästi kätte. Vesuuv on ikka suur küll ja seisab hirmuäratavalt Napoli taustal. Imetleme ja mõtleme, et küll on kahju, et me seda jalutuskäigu kaugusel kohta varem ei avastanud ning siin päikeseloojanguid nautimas ei käinud. 

Tee mäkke Sant Agatas

Kirik mäe otsas Sant Agatas

Vaade Vesuuvile Sant Agatast mäe otsast

Hakkasime lennujaama poole sõitma. Kuigi see reis oli raske ning siinsed olud väsitasid, oli ometi viimast korda tuttavaid kohti vaadates kahju siit lahkuda. Nii koduseks sai see paik nädalaga. 

Viimasele päevale sai plaanitud veel Herculaneumi külastus. Kunagine rannikulinn Herculaneum (praegune nimi Ercolano), mis sai nime müütilise kangelase Heraklese järgi, mattus aastasadadeks vulkaanilise sette alla, kui Vesuuv 79. aastal purskas. Samal aastal tabas sama saatus ka Pompei'd, mis on isegi tuntum Vesuuvi ohver, aga lugesin ja kaalusin pikalt nende kahe kunagise linna vahel ning otsustasin Herculaneumi kasuks. Esiteks on Pompei hiigelsuur ning selle külastus võtaks aega terve päeva, meil aga nii palju aeg polnud. Ercolano kasuks rääkis lisaks kompaktsusele ka see, et see linn on paremini säilinud ning selles saab mitmetesse majadesse sisse. Sõitsime Ercolano poole mööda aeglasemat teed (saab ka mööda kiirteed), et Hugo saaks lõunaund magada. Kulgesime väiksel kiirusel mööda Napoliga kokkukasvanud Ercolano tänavaid, jõudes jälgida sealset elu - räpakas ja kaootiline ning kohati isegi veidi hirmus. Eriti hirmsaks läks siis, kui me Herculaneumi lähedal kusagil kõrvaltänaval autot üritasime parkida ning sealsed inimesed meid jälgisid, siis mõtlesin küll, et tagasi tulles ootab meid ees vaid põlenud autovrakk. Üks kohalik näitas aga, et siia ei tohi parkida ja juhatas meid teises suunas, mainides, et seal on parkla. Ma jälle kahtlesin ja kahtlustasin, et tal mingi kurikaval plaan, kuidas meie auto tühjaks teha. Aga mu eelarvamused siiski petsid mind - meid juhatati korralikku maa-alusesse parklasse, mis asus otse Herculaneumi värava juures. Olin koperdanud Tripadvisoris valeinfo otsa, et Herculanuemi juures parklat pole ning parkida tuleb tänavatel - aga ju ei leidnud ka info jagajad seda parklat üles.

Ercolano linn

Ercolano linn

Ercolano linn

Ercolano linn

Ercolano linn - siinkandis ei julgenud parkida

Ercolano linn

Herculaneumi ümbrusesse pääseb ka ilma piletita, kuid linnas jalutamiseks tuleb eraldi pilet osta (11 € inimene). Praegune maapind on oluliselt kõrgemal kui kunagine (kusagilt mäletan, et Herculaneumi kattis 16 m paksune kiht setteid), seetõttu asub väljakaevatud Herulaneum nagu sügavas hiiglaslikus augus. Selliselt positsioonilt avaneb ka ülevaatlik vaade kunagisele linnale. Emme ja issi ei tulnudki sisse ja jäid lastega hoopis väikesesse pargikesse mängima. Hoolimata heast vaatest Herculaneumile tahtsin mina siiski kunagisse linna jalutama minna. Renee tuli minuga kaasa. 

Herculaneum - muistne rannikulinn

Taamal paistab kaasaegne linna tasand ning mäetipp tagaplaanil on Vesuuv ise

Herculaneumi väljakaevamisi alustati 18. sajandil, kuid aktiivsem kaevamine algas 20. sajandi keskel. Majade seinad on säilinud suures jaos, katused ilmselgelt sisse varisenud, kuid mitmes kohas on katused taastatud, et kaitsta seinamaalinguid. Herculaneumis on säilinud veel marmorskulptuure, mosaiikpõrandaid, klaaskapis on eksponeeritud tükid põlenud puitu, kivist tänavasillutis on ehe. Ühes ruumis jääme kuulama, mida giid räägib. Tundub päris põnev, kui seletatakse lahti erinevaid nüansse. Ilma giidita jääb enamus infot oletuslikuks, kuna majade juures pole seletavaid silte ning brožüürid, mida koos piletiga peaks kaasa antama, olid otsas. Mõistmaks tausta, on sellist kohta soovituslik külastda koos (audio)giidiga.

Ca 2000-aasta vanused põrandad Herculaneumis

Säilinud seinamaalingud Herculaneumis

 Lennujaama jõudes saime ehmatuse osaliseks, et meie lennu väljumine on 19.40 pealt 23.00-le tõstetud, kuid peagi saabus täpsustus, et lend läheb siiski kell 21.00. Istusime õues ja ootasime, kuni lennukitäis eestlasi check-ini'i ära teeb ning läksime alles siis sisse. Turvakontrolli järjekorrad olid sees pikad ning tunnid läksid. Kõhud olid tühjad, seega läksime söögikohta otsima. Leidsime lennujaamast ühe ägeda mozzadella-baari, kust sai mõnusaid pühvlimozzarellaga salateid, leibu ja muid mozzarellat sisaldavaid toite. Meie Aneega võtsime ühe oma lemmiku - parmigiana di melanzne (siin ka retsept minu toidublogis). Väga hea toit lennujaama kohta. Aeg oli nii kulunud, et lõpuks me juba jooksime lennukile. See väljalennu hilinemine oli täna väga vajalik.

Ongi meie seiklus selleks korraks lõppenud. Olen taas kogenud midagi uut, täiendanud oma mõttelist mosaiiki maailmast ning paigutanud sinna puuduvaid tükikesi.

Lennujaamas söömas

Parmigiana di melanzane

Veepargis (12.06.13)

Kui meie hommikul üles ärkasime, olid Nanna ja Papa juba seiklema läinud. Tänase päeva plaanisime võtta rahulikult ning teha asju, millest lapsed reisil eriti lõbu tunnevad.

Pärast hommikusööki viisin terrassile kausiga vett ning andsin liivavormid ja rannast korjatud teokarbid mängimiseks. Selline mäng oli neile ka eile meeldinud. Hugo hoolitseb igapäevaselt terrassil kasvavate lillede eest - kastekannuga kastmine on tal ka kodus üks lemmiktegevusi.

Hommikune terrass

Hommikul terrassil mängimas

Kui Hugol lõunaune aeg tuli, asusime teele. Plaan oli sõita Sorrento poolsaarelt välja lõuna suunas ning laste rõõmuks taas mõni rand otsida. Seni leitud rannad meid ei rahuldanud ning just seetõttu läksime täna teises suunas randa otsima. 

Salernost lõunas hakkas paistma liivarand. Sõidutee kulges kilomeetreid mööda mere äärt. Nägin tee ääres juba mitmeid mänguväljakuid otse rannas ning arvasin, et lastele siin meeldiks. Kuna Hugo veel magas, sõitsime veidi edasi, et uurida ümbrust. Tee ääres paistsid kõrged veeliumäed - tundus, et siin on ka veepark. Parklas seisid aga vaid üksikud autod. Kõik piletikassad olid suletud, aga pääs veeparki oli lahti. Kõndisin veeparki sisse ja küsisin vastutulnud fotograafilt, kust siin piletit osta saab - ta osutas kohviku poole. Tundus pisut kahtlane ja ebatavaline, aga ometi olid veepargis inimesed sees ning näis, et asi toimis. 

Renee kohe ei tahtnud veeparki tulla, kuna talle päikese käes ei meeldi olla, aga saatis meid sisse; ise läks tehnikapoodi. Kuigi hinnakirja järgi oleks pidanud ka Aneele pileti ostma, küsiti piletiraha (8 €) vaid minult. Lamamistoolide arvu vaadates mahutab veepark ikka üle tuhande inimese, kuid tänasel päeval oli siin umbes 50 inimest. Nagu hiljem selgus, töötasid veeliumäed säästurežiimil - tööl oli vaid üks inimene kõikide liumägede peale, kes poole tunni kaupa erinevaid liumägesid avas. 

Hugo ja Anee veepargis

Veetsin lastega aega lastebasseinis, kus oli keset basseini väikeste veeliumägedega mänguväljak. Vahepeal käisid tüütamas veepargi fotograafid, kes esitlesid end kui professionaalseid fotograafe ja tahtsid meist pilte teha. Ma ärplesin vastu, et olen ise ka fotograaf ja teen ise pilte :) 

Veepargi territoorium tundus väga suur ning et selle ulatusest täielikult aru saada, oleks pidanud seal ringi jalutama. Kahe lapse ja asjadega ei hakanud rändama ning ootasin Reneed tagasi. Tahtsin ka ise suurtesse liumägedesse minna. Mulle veepargid meeldivad ning ma võin tormata nagu väike laps seal ringi ja lasta liumägedest alla :)

Hugo kõrsikuga

Anee ja Hugo mängivad söögimängu

Järsku märkasin, et ühestki liumäest enam vesi ei voola, isegi lastebasseini omast mitte. Vaatasin kella - hakkas 5 saama. Kas tõesti pannakse veepark keset päeva kinni, ei suutnud uskuda. Helistasin Reneele, et ta ruttu tagasi tuleks; ta oligi just parkimas veepargi kõrval. Tundsin nagu väike laps kahjutunnet, et ei saanud ägedatest liumägedest alla lasta. Anee lohutas, et ma ju Hugoga koos sain titeliumäest alla lasta…

Sõitsime tagasi kodu poole. Jõudsime veidi enne Nannat ja Papat ning hakkasime Reneega juba viimast õhtusööki valmistama; homme ju ees kojusõit. Renee pani rõdul grilli tulele ning valmistus kala ja vorsti grillima. Mina tegin ahjus spargleid ning kõigi lemmikut - tomatikastmega pastat. Ma võin seda toitu vist lõputult süüa. Peagi jõudsid tagasi ka emme ja issi, kes olid nõrkemiseni matkanud - nad käisid esimesel päeval pooleli jäänud Positano lõputuna näivad ülesmäge trepid lõpuni ja see võttis aega 1,5 h.

Viimasel päeval tuli meid tervitama ka majaomaniku poeg, kes tõi meile nende pere kasvatatud mahesalatit - selle jõudis emme ka õhtusöögi juurde valmistada. Pere, kelle käest me elamise rentisime, tunneb sageli huvi, kuidas meil läheb. Kusjuures selle elamise leidsime Tripadvisori personaalse soovituse peale. Tripadvisori lehekülg teab, mida ja kus piirkonnas ma otsin ning mis teemasid loen - kogutud info põhjal tuli see pakkumine mulle meilile ning sobis kõigist seni vaadatud elamistest kõige paremini. 

Pärast õhtusööki tegime veel jalutskäigu oma juba armsaks saanud "kodulinnas" Sant Agatas. 

Haruldane võimalus reisida ilma lasteta (11.06.13 )

Eile õhtul käis tuline vaidlus, mida tänasel päeval teha. Mina olin enne reisile tulekut juba sepitsenud plaani, kuidas Reneega kahekesi Napolisse minna. Emme-issi ju sel reisil kaasas ja nemad veedaks hea meelega terve päeva lastega. Kuigi olen seni Hugost tema ärkveloleku ajal eemal olnud maksimaalselt 3 tundi, olin mina psühholoogiliselt valmis teda juba terveks päevaks jätma. Seevastu Renee oli äärmiselt kõhklev ning kartis, et juhul, kui Hugol kindlasti mind vaja on, võtaks meie kojutulek aega üle kahe tunni. Suutsin siiski Reneed veenda, et Hugo ei hakka mind otsima ja ühtegi lahendamatut kriisiolukorda ei tule tal Nanna ja Papaga ette; pealegi jääb Anee ka nendega. 

Kui ma lõpuks suutsin Reneed veenda, et Hugo saab ilma minuta ühe päeva hakkama, käis vaidlus selle üle, kuhu minna. Minu Napoli-plaanile tõmmati ühest ja teisest nurgast vett peale. Reneele ei istu eriti suurlinnad, ka minu vanemad üritasid selgeks teha, et Napoli lihtsalt väsitab. Sellest, et sinna autoga minna ei tasu, olin ma juba varem aru saanud. Aga eile ju leidsime otse Sorrento rongijaama kõrval ka parkla, kuhu oleks saanud auto jätta ja sealt otse rongiga Napoli kesklinna sõita. Keegi ei saanud aru, mida ma sealt otsin. Näitasin paari kiriku ja marmorskulptuuride pilte, rääkisin, et tahan lihtsalt Spaccianapolis jalutada, maailma parimat pizzat süüa ja sealset olustikku omal nahal tunnetada. Teadsin isegi, et Napoli ei pruugi mulle positiivseid emotsioone pakkuda, aga mulle lihtsalt meeldiks, et olen seda oma kõikide meeltega tajunud ja see tunne tuleb teinekord Napolile mõeldes meelde. 

Renee ajas aga oma joont ja tahtis hoopis minna autoga sõitma inimtühjadesse kohtadesse ja pakkus välja Monti Picentini rahvusparki siin samas Campania regioonis. Napolist loobuda oli küll kahju, aga võtsin ta pakkimise vastu, teades, et see reis pakub tõenäoliselt midagi meile mõlemale.

Pärast hommikusööki asusime teele. Lühem maa (aga ajaliselt pikem) rahvuspargini oli mööda Amalfi rannikut, kus me ka selle reisi esimesel päeval sõitsime. Kuna meil aega oli ning Amalfi vaated olid lummavad, võtsime sama teekonna uuesti ette. Nüüd teist korda neid rannikuteid sõites imestasin, kui kõrged on ikka mäed Sorrento poolsaarel, esimesel korral kuidagi proportsioone nagu ei talletanud mälu. Asulad võtavad vaid murdosa mäenõlvade pindalast, kuid nende vahel liigeldes tundub kõik nii kitsas ja ülerahvastatud olevat. 

Amalfi vaated

Amalfi vaated

Amalfi vaated

Amalfi vaated

Amalfi vaated

Amalfi vaated

Salerno sadamalinn

Alla 70 km maad läbime rohkem kui kahe tunniga, kuni sadamalinna Salerno külje all algava kiirteeni jõuame. Veidi mööda kiirteed lõuna suunas ja Monti Piecentini rahvuspark pole enam kaugel. Rahvuspargis on kolm umbes 1800 m kõrgust mäge, mis kaugelt vaadates on täiesti hoomatavad. 

Virsikud kasvavad tee ääres

Montecorvino linn

Ronime mööda kurvilist, kuid suhteliselt inimtühja teed mäkke. Ühel mäenõlval Montecorvino linna lähedal paistab üksik kirik ning hiiglaslik kivist Jeesuse kuju. Kohale jõudes laiub ees hämmastavalt suur parkimisplats, vähemalt 100-le autole. Sel hetkel, kui meie sinna jõuame, pole parklas ega kiriku ümber ühtegi hingelist. Märkame pruuni silti, mis viitab vaatamisväärsusele. Mäest läheb alla trepp, mis viib koopani, kus on Jeesuse kuju ning koopa kõrvalt püstloodis kaljult voolab alla peenike kosk. Trepi käsikpuud on tihedalt kaunistatud kirevate kunstlilledega, kõik erinevad - järelikult võetakse neid kunstlilli palverännakule tulles kaasa ning mingil põhjusel jäetakse siia kaunistuseks. Üks ja sama kristlus siin Euroopas, kuid kõiki tahke või piirkondlikke eripärasid sellest ei suuda lahti mõtestada.

Üksik kirik mäe otsas

Meie auto üksi hiiglaslikul parkimisplatsil kiriku kõrval. Vasakul Jeesuse kuju.

Trepid alla koopa juurde

Koske vaatamas

Sõidame edasi mäe tipu poole. Keerame mitmel korral peateelt kõrvale teeradadele, kus vaevu mahub autoga sõitma. Üks teerada viib igivana mäekurus asuva asustuseni, millest säilinud suurel hulgal müüre ja võlve. Tee ääres on vaid üks Itaaliakeelne silt, millest ma ei saa muud aru kui seda, et see asustus on siin pärit aastast 700. Hiljem saan google abiga teada, et tegu on kunagise tööstuspiirkonnaga, mis tegutses veel ka 19. sajandil. Siin oli paberi- ja rauatehas, olid veskid, mis on ka siiani osaliselt säilinud. Näha on mitmeid käike ja tunneleid, mis tunduvad varisemisohtlikud. 

Vaade Montecorvino linnale mäe otsast

Tee kunagisse tööstuslinna

Tööstuslinna varemed

Kunagisest tööstuspiirkonnast voolab läbi uskumatult puhta veega jõgi - vesi on lausa läbipaistev. Loodus on vihmametsaliult lopsakas ning õhus on tunda justkui vihmajärgset värskust. Temperatuur on võrreldes rannikuga mitu kraadi madalam. Leian metsmaasikaid, mille koos vartega lastele kaasa korjan.

Kosk jões

Läbipaistva veega jõgi

Läbipaistva veega jõgi

Metsmaasikad lastele

Mööda käänulisi teid edasi sõites jõudsime lõpuks Acerno linnakesse, mis asub kõrgel mägedes, aga uskumatult tasasel maal. Linnakeses elati igapäevast rahulikku elu. Sõitsime linnas mitu ringi ja otsisime lahtist söögikohta, kuid peale mõne snäkibaari polnud seal midagi avatud. Jälle see siesta!

Laskumine mäest alla läheb kordades kiiremini kui üles sõitmine. Tee peal sõitsime läbi vihmapilve alt, sadas paduvihma, aga see möödus, kui me pilvest eemaldusime. Montecorvino linna külje all leidsime lõpuks ka ühe lahtise uksega pizzeria. Tõsi, algul jäigi mulje, et lahti on vaid uksed, aga ühtegi inimest siin küll pole, isegi teenindajaid mitte. Kui me juba välja astuma hakkasime, tuli õues nurga peal vastu vanem härrasmees juhatades meid tagasi sisse: "Prego, prego." Samal ajal käratas ta pimedas köögis koka "ellu", kes pani kärmesti tule põlema ning asus pizzasid valmistama. Tellisin pizza con fiori di zucca ehk suvikõrvitsaõitega pizza, Renee tellis oma arust pepperoni pizza, kuid sai ahjupaprika, tomatikastme ja mozzarellaga pizza, mis oli isegi parem kui minu suvikõrvitsaõitega pizza. Paras odav urgas oli, aga pizzat osatakse vist küll siin Itaalias igal pool hästi teha.

Pizza con fiori di zucca

Renee pizzat söömas

Enne kodu poole tagasi asumist, käisime läbi kiirtee ääres asuvast kaubanduskeskusest ja ostsime veidi süüa viimasteks päevadeks. Samas keskuses käisime ka esimesel päeva. Kuigi elanikke on Napoli ümbruses miljoneid, on see ainuke suur kaubanduskeskus hüpermarketiga, mis meie teele on jäänud. See seletab ka ehk nende lugematul arvul väikepoodide eksisteerimise võimalikkuse. 

Viimased poolteist tundi kodu poole tundsin, et igatsen juba Hugot ja tahan teada enda lähedal hoida. Olin Hugo juurest eemal 10 h, aga tema ei kurtnud kordagi, et emmet pole lähedal ning tagasi jõudes ei klammerdunud minu külge. Lastel oli koos Nanna ja Papaga väga huvitav päev - mängisid terrassil vee ja teokarpidega, kastsid lilli, käisid jalutamas ja ühe kohviku mänguväljakul mängimas.

Õhtune vaade Vesuuvile