Selvino linn mägedes, Endine ja Iseo järv (11.06.15)

Oleme sel reisil varased ärkajad, kuna nii lihtsalt jõuab ühe päevaga oluliselt rohkem. Pole midagi teha, sakslaste puhkusepikendamise loogika peab paika – vara ärkad, jõuad rohkem. Kuigi me muidu armastame pikalt magada, siis reisil olles piisab ka seitsmest unetunnist, et end hommikul reipana tunda ja päev otsa tegusana püsida.

Mina ärkan veel tunnike enne Reneed, et jõuda teha ka hommikune jooksuring. See on esimene hommik sel reisil, mil päike paistab ja on ilus ilm – õues on 20 kraadi sooja ja hommikune Selvino linn on juba kella poole üheksa ajal täies eluhoos. Peatänaval töötavad asfaldipanijad, pagariäridest tuleb imelist saialõhna, inimesed istuvad kohviku päikeselisel terrassil ning naudivad oma hommikukohvi ja saia, väikepoodnikud avavad oma ärisid, võtavad vastu värsket kaupa ning emad viivad lapsi käe kõrval lasteaeda. Minu jooksuring kulgebki täna mööda väikelinna tänavaid. Linnaga tutvudes saab selgust, et siin üleval mägedes muust maailmast äralõigatuna on tarvis kõiki kaupu ja teenuseid kohapeal pakkuda – siin on kolm pagariäri, mitu restorani, riide- ja toidukaupluseid ning ka autoremonditöökoda. Loomulikult ka kool, lasteaed ja kirik, aga ka korvpalliplats ja mäesuusakeskus. Suusaliftid ei tööta varahommikul, aga kuna nende juures on mingi silt, jooksen asja uurima. Selgub, et liftid tehakse peagi lahti ning saab ka üles mäkke sõita.

Vaade voodist rõdule...

... ja rõdult Selvino linnale

Selvino linn hommikul

Kui jooksmast tagasi jõuan, küsin hotellist, kus asub see bassein, millest liftis ka pilt on. Öeldakse, et bassein on suletud, lahti tehakse alles juulikuus. Käin siis lihtsalt külma duši all ja läheme hommikusöögile. Hommikusöögil tuleb mu juurde sama inimene, kes enne rääkis suletud basseinist ja ütleb, et bassein on ikkagi lahti. Viipab käega ja seletab konarlikus inglise keeles, et see on kusagil üle tee ja nurga taga (mitte hotelliga samas hoones).

Pärast hommikusööki läheme koos Reneega linna jalutama ja ühtlasi vaatame ka sinna üle tee, kus hotelli bassein pidavat olema, aga meie otsing ei anna tulemust, kuna igas suunas on vaid eramud oma aedadega. Kuna praegu otseselt ujuda ei tahagi, liigume edasi.

Siin Selvino linnas domineerib arhitektuuris Saksa-Austria stiil – enamasti heledad kivimajad viilkatuse ning tumedate puidust rõdude ja aknaluukidega. Kõik majad on väga korras, tänavad puhtad, ei mingit lõunaeuroopalikku stiihiat, pigem saksalik kord.

Selvino linn asub kõrgel mäe otsas (900 m peal), kuid asub veel omakorda mägede vahel. Linna ümbritsevad mäetipud on rohelise taimkatte all ning ulatuvad linnast umbes 200-300 meetrit kõrgemale. Siin pole tegu kõrgmäestikuga, kus temperatuur langeks – vastupidi – suusaliftiga üles mäkke sõites (ca 1100 m) on päike kõrvetavam kui all linnas. Mäetipus on loodus praktiliselt identne Eesti suvise loodusega, ka lõhnad on samad. Parasvöötme taimestik kasvabki siin umbes sel kõrgusel, samas allpool on valmis murelid ning looduses kasvavad taimed, mida meie tunneme vaid potitaimedena.

Suusalifid Selvino linnas

Vaade Selvino linnale suusaliftist

Mägedes

Vaade Selvino linnale ca 1100 m pealt

Ronimisrada puude küljes

Sõit tagasi linna. Suuskade asemel plätud.

Mäe otsas, kõrgete männipuude vahele on üles pandud trossidest ja võrkudest takistusrada, mida mööda saab mitme meetri kõrgusel ronida. Rajal ronivad koolilapsed (T-särkide järgi saame aru, et nad on suvelaagris), osad valmistuvad alles turnima minema ning neile pannakse trosse külge. Ma pole kunagi sellisel takistusrajal roninud, aga väga tahaks, kuid kui vaatan lapsi, siis eranditult kõigil on jalas tossud, mul aga lahtised plätud. Nende jalanõudega pole kahjuks võimalik ronima minna. Sõidame suusaliftiga tagasi alla linna, võtame hotelli juurest auto ning läheme ümbruskonda avastama.

Vaatasime kaardilt, et lähedal asuvad mitmed järved – suurematest järvedest Iseo (Itaalia suuruselt 6. järv), väiksematest järv nimega Endine. Ka Garda, Itaalia suurim järv, pole kaugel, kuid selle järve ümbruse avastasime me kolm aastat tagasi.

Esmalt jõuame Endine järve äärde, mis on kitsas ja pikliku kujuga järv. Järve äär pole nii täis ehitatud nagu Como ääres, suur osa järvepiiri on isegi loodusliku pilliroo-sarnase veetaime all ning asustus pole ka “poole jalaga” vette roninud, samuti on järve kaldad laugemad ning majad on ehitatud rohkem tasasele pinnale.

Otsustasime, et täna elame itaallastega samas rütmis ning läheme lõunale enne siestat. Renee tahaks lõunasöögiks pizzat, mina sööks hea meelega mõne kohaliku pasta või risoto. Esimene söögikoht, kust sisse astume, on täis lõunal töömehi. Kui uksest sisse astun, jäävad kõik meid vaatama. Kui küsin, kas pizzat saab, öeldakse, et ei saa. Ometi seal pizzaahi on. Marsime välja. Ka teises kahe söögikohas, mille uksel on silt “pizza”, öeldakse, et pizzat ei saa. Kui neljandasse kohta jõuame ja sama sooviga teenindaja poole pöördume, ütleb ka tema, et pizzat PRAEGU ei saa (saab alles õhtul), aga kõike muud saab. Siis saime aru, et nad ei söögi pizzat lõunasöögiks ning pizzaahjud köetakse üles alles õhtul. Ise ei taibanud küsida ja kummalisel kombel ei pakutud kusagil mujal ka varianti, et muud toitu ju ikka saab.

Endine järv

Lõuna Endine järve ääres

On soe ilm. Istume söögikoha terrassile, mis asub täiesti Endine järve kaldal. Renee tellib mereande, mina tahan proovida siin Lombardias Risotto alla Milanese’t, mis on siinse piirkonna toit ning kujutab endast safranist kuldkollase värvuse saanud ristot. Risoto on imehea, aga meeletult toitev.

Pärast lõunasööki otsime järve ääres kohta, kuhu saaks ujuma minna. Leiame kohe paiga, kuhu saab auto parkida ja järve ääres koha, kus pilliroog pole kalda ääres. Tegu pole küll nö ametliku rannaga, kuid kõrval on pinkidega puhkeala, kus on üks perekond päevitamas-ujumas, üle tee mäenõlval tormab aga allamäge mökitav sokk. Selline mõnus maa-elu. Täna on meil asjad hotellis ning seega pole mul ka jooksuriideid autos, kuid järvevesi on nii soe, et kannatab isegi ilma jooksmata ujuma minna.

Järvevesi on soe 

Endine järv

Värskendus tehtud, sõidame edasi. Peagi jõuame Iseo järve äärde. Iseo järv asub põhimõtteliselt Como ja Garda järve vahel - sellest lääne poole jääb Como järv ja ida poole Garda järv. Iseo on neist mõlemast järvest väiksem ja asub samuti mäekurus. Järve keskel on väike saareke ning järvel toimub ka laevaliiklus ühelt kadalt teisele. Iseo ääres on rohkem ruumi hingata kui Como ja Garda ääres ning järve kaldal leiab mitmes kohas promenaade, kus jalutada. Teeme peatuse ning naudime tuulekest, mis 29-kraadises kuumuses veidi jahutab. See temperatuur on ikka mõnus, eriti pärast seda külma ja ilma ühegi soojalaineta suve algust Eestis. Suvesoojust pole alates eelmise aasta lõpu Tenerife reisist peale tundudki.

Iseo järv

Promenaad Iseo järve ääres

Päikese ilmutus Iseo järvel

Õhtuks sõidame mööda kurvilisi mägiteid tagasi Selvino linna, kuhu meil on broneeritud ka tänaseks imearmas hotellituba. Kella 9 paiku, kui siinkandis on juba hämardumas, läheme õhtusöögiotsingule. Üllataval kombel on linn kui väljasurnud ja ükski restoran ei paista lahti olevat. Ka pagariärid koos kohvikutega on suletud. Linna sissesõidul märkasime peatänava ääres aga ühte pizzamüüjat, kes nii eile öösel, mil linna jõudsime, kui ka täna õhul, oma pizzaahju töös hoidis ning sööjaid ootas.

Tee Selvino linna mägedes on kurviline

Kaardilt paistab meie teekond

Kohale jõudes selgus, et pizza on mõeldud sealt kaasaostmiseks või äärmisel juhul ukse taga plastmassimööblil istudes ja pappkarbist söömiseks. Hotelli tagasi ei hakanud ka kõndima, nii jäime sinna ukse taha pizzat sööma ja pizzamüüjaga juttu rääkima (kes oskas muide üsna hästi inglise keelt). Saime teada ka põhjuse, miks linnake on hetkel nii inimtühi – nimelt on just lõppenud kool ja pole alanud veel suvepuhkuste aeg, aga kohalikud kasutavad praegu seda aega ära ja on ise puhkusele sõitnud. Juba nädala pärast pidavat elu linnas kihama ning siia saabuma ca 20 000 puhkajat, kes tulevad üles mägedesse suvekuumuse eest varju ja aktiivset sporti harrastama. See seletab ka hotellihindade hetkelise madalseisu, aga peagi on hinnad laes ja kõik hotellid välja müüdud.

Õhtune pizza söömine tänaval

Meile on seni väga meeldinud see aeg, mil me reisil oleme viibinud – kool on just lõppenud, oleme viinud lapsed maale vanavanemate juurde, naudime kahekesi olemist ja algavat suve ning kusagil meie teekonnal pole olnud meeletuid rahvamasse, mis mõjuksid väsitavalt. Otsustame, et juuni algus on aeg, mil me tahaks ka mõni teine aasta tulla Kesk- või Lõuna-Euroopasse maid avastama.

Maailmanäitus Expo Milano 2015 (10.06.15)

Hommik on taas sombune ning kuigi ma algul mõtlen vaatamata tibutavale vihamale jooksma minna, kuulen vannitoa katuseakna peal aina tugevnevat krõbistamist ja loobun oma plaanist, kui vihm aina hoogu kogub.

Hommik hotelli rõdul

Tänane plaan on külastada maailmanäitust Expo, mis toimub sel korral Milanos ja on avatud kuni oktoobri lõpuni. Näitusel on oma väljapanekutega koos üle 140 riigi. Näituse selle korra teemaks on “Feeding the Planet, Energy for Life.” Näitusega tahetakse juhtida tähelepanu teemale, et miljonid inimesed maailmas on näljas, samal ajal kui mujal toimub toidu raiskamine ning osa inimesi sureb liigsest toidu tarbimisest tingitud hädade kätte.

Mess on püsti pandud Milano välimise ringtee äärde tohutule maa-alale, mistõttu tundub sinna ligipääs olevat kerge, kuna autoga ei pea suurde linna trügima. Märkame kiirteelt mahakeeramist Expo poole liiga hilja, kuna jääme vaatama tee äärest paistvaid Expo hooneid ning sõidame õigest teeotsast mööda. Keerame kiirteelt maha järgmisel võimalusel ning asume navi abiga EXPO parklat otsima. Jõuame juhuslikult kohta, kust paistavad Expo värvavad ning väike kruusakattega rohtukasvanud tühermaa-parkla on kohe selle kõrval. Tundub liiga uskumatu, et sellisel suurüritusel sellised parklad on, pealegi küsivad kahtlased tüübid parkla väravast 10 € parkimise eest. Meil jääks kõik asjad (sh arvutid ja muud vidinad) autosse ning see koht tundub olevat liiga ebaturvaline). Sõidame edasi, et leida mõni asjalikum parkimiskoht.

Järgmist parkla silti nähes on selle peal lisatähisena veoauto märk, mis viitab ilmselt sellele, et sinna võivad sõita vaid veoautod. Mõtleme seda parklat siiski piiluda, kuid peagi tulevad keelavad liiklusmärgid ning tuleb ringi pöörata. Mõne aja pärast Expo lähedal tiirutades leiame parkla, mis on ka kahtlaselt tühi, kuigi parkla asub kohe messi aia taga ja sealt viib buss Expo väravate juurde. Pealegi on parkla tasuta. See ei klapi ka – uurin valvuriputkast asja ja saame teada, et see on töötajate parkla. Sinna ei julge autot jätta, kuna mingit luba meil pole ja pärast veetakse auto kusagile minema. Asume otsima siltide järgi parklaid, mis pole ei bussi ega veoauto lisatähisega. Oleme tagasi kiirteel ning sildid hakkavad näitama Trenno nimelisse autoparkalasse. Silt juhatab kolmerealise kiirtee kõige vasakpoolsemasse ritta ning siis järsku mõne aja pärast kõike parempoolsemasse ritta. Tiheda liiklusvooga teel ei suuda nii kiiret ümberpõiget teha ning sõidame teeotsast taas mööda. Üle ei jää muud, kui sõita tagasi, käia läbi kiirtee väravate ja maksta teemaksu, pöörata seal samas ringi ja maksta teist korda teemaksu, et pääseda uuesti tagasi. Kuigi saame järgmisel korral õigele teeotsale pihta, juhatavad järgmised viidad valest rajast maha sõitma. Asi hakkab muutuma absurdseks. Tundub, et neid silte on siin täiesti suvaliselt üles pandud ning rajad ja suunaviidad lihtsalt ei klapi. Kuna Expo tõttu on tee-ehitus käinud sellisel kiirusel, et navi uusi teid veel ei tunne, ei ole meil ka sellest imevidinast abi, mis alati igale poole kohale viib. Puudub ka võimalus kusagile tänavale parkida, kuna tegu on äärelinnaga, kus valdavalt on kinnise territooriumiga hotellid, kontorid ja tootmishooned ning tänava ääres parkimiskohti lihtsalt pole.

Oleks me esimesse parklasse jõudes ette teadnud, et me otsime parkimiskohta 2,5 tundi, oleks me ilmselt auto sinna esimesse parklasse jätnud. Ilmselgelt oli see pöörane ja tüütu ja kuigi ajutiselt tuli peale ka loobumismeeleolu, oli huvi Expo vastu suurem ja otsustasime otsinguid jätkata. Muide, Expo ametlik parkla maksab 12.50 € ning sealt tuleb näitusele sõita veel bussiga, kuna parkla asub Expost ca 7 km kaugusel.

Kui lõpuks Expo bussist mahatulnuna messi väravatesse jõudsime, imestasime, kuidas oleme ainukesed, kes piletit ostma lähevad ning mitmekümne sissepääsuga turvaväravate juures liigub vaid mõni üksik inimene. Koht tundus olevat nagu väljasurnud. Turvaväravates logelesid töötajad, kes lobisesid omavahel ning lösutasid laisklevalt, selg vastu seina, ega teinud teist nägugi, kui sealt läbi läksime. Väga inetu on vaadata vormirõivais töötajaid sellise olekus. Kui olin oma käekoti plastkastist, mis lindiga läbi valgustusmasina sõidab, ära võtnud, ütles üks logelev naistöötaja mulle midagi kohalikus keeles ja näitas näpuga, et ma selle kasti tõstaks üles teiste kastide juurde. Ütlesin talle oma kohalikus keeles vastu, mida sellest kõigest arvasin.

Inimtühjad Expo väravad

Expo peatänavale jõudes saime aru, et koht pole siiski mahajäetud ega inimtühi. Ilmselt hilisel pärastlõunal pole lihtsalt enam inimesi juurde tulemas, kui messil on terve päeva pilet (39 € inimene). Mess on püsti pandud pika nö tänava äärde, kus mõlemal pool jalutusala on riikide väljapanekud – igaüks eraldi hoones. Enamasti on riigid need majad ise disaininud ja ehitada lasknud, aga on ka lihtsamaid kast-hooneid, mis on korraldajate poolt püsti pandud ja odavalt välja renditud.

Eesti maja asub kohe jalutustänava ühe otsa alguses. Esimene visiit saabki meil olema Eesti majja. Eesti meediast oli juba läbi käinud Eesti maja tutvustus Expol, seega osaliselt teadsin, mida oodata. Kiiged maja väliskülgedel, mis on pea alati hõivatud, Estonia klaver ülakorrusel, kus muusikahuvilised käivad kätt proovimas, mingi disainikas mootorratas... Ülakorrusel oli väikestes boksides hulk ekraane, kust jooksis Eesti loodust tutvustav video, müüdi Joiki kreeme ja sini-must-valgeid käepaelu. Alumise korruse olid vallutanud Click & Crow potid, neid oli seal ikka üle 50, aga kummalisel kombel polnud nende sees lopsakaid taimi, vaid mingid paarisentimeetrised hädised idud. Click & Crow (maitsetaime)potid on ka ainuke õrn kokkupuude toidu teemaga, kui mitte arvestada süldi väljanägemise moodi massi tarretatud Eesti kunstnike disainehetega. Reaalsest Eesti toidust aga ei midagi, kuigi messi põhirõhk on toidul.

Eesti maja Expol

Click & Grow potid olematute taimedega (Expo Milano 2015)

Uurime edasi, mida teised riigid näitavad ja tegelikult tahaks lõunat ka süüa, kuigi päev hakkab juba õhtusse jõudma. Tuleb välja, et ka messil puutume kokku siestaga ja kusagil rahvusrestoranis korralikult süüa ei saagi. Ostame Jaapani tänavamüügiputkast kahepeale ühe karbi sushit ja esimene nälg saab kustutatud. See sushiriis on nii õige! Järgmine koht, kust midagigi süüa leiame, on Korea messiboksi väike müügipunkt otse selle restorani ukse taga ning sealt saame väikese topsitäie mingit “punast kana”. Väga hea vürtsikas ja maitseküllane näksimine. Ühtlasi tundub ca 30-kraadises kuumuses varjus istumine mõnus olevat ning võtame korraks telefonist bookingu lahti, et õhtuks hotell ära valida. Olime juba peaaegu broneerimas korralikku 4-tärni hotelli Milano äärelinna, kohe Expo lähedale, kui see järsku läks 10 € kallimaks. Kuigi me otsime Itaalias hotelle filtriga 4 tärni ja maksimaalne hind üheks ööks 60 €, on pakkumisi viimasel hetkel päris mitmeid. Tänase hotelli leidsime 36 €-ga, mis on juba täiesti absurdselt odav hind 4-tärni hotelli kohta, kuid otsustasime taas “priisata” ja võtta superior toa 44 €-ga, et äkki saab midagi ägedamat.

Expo Milano 2015, USA

Expo Milano 2015

Expo Milano 2015

Expo Milano 2015, Hiina maja sissepääs.

Öömaja leitud, avastame, et Korea restoran on just õhtusöögiks avatud. Kuna tahame täna maitsta mitme maa toite, võtame kahepeale maitsmiseks Korea rahvusköögi ühe tuntuima roa – Bibimpab’i, milles riisi hulka saab segada erinevad kastmed ja köögiviljad ise kokku. Imemaitsev. Restoranis müüakse ka mõnda Korea köögi kastet, kuid kahjuks mitte sama, mis Bibimbap’i juures oli.

Korea Bibimbap 

Jalutame edasi ja külastame erinevate Aafrika maade väljapanekuid. Neid iseloomustab lihtne ja väike, vaid ühe toa suurune messipind, kuhu heal juhul on maha pandud kohviubade pildiga linoleum, nurgas lauake sülearvutiga, üks inimene ja antakse maitsta kas kohvi- või kakaouba oma algsel kujul ja see ongi nende ainuke müügiartikkel. K uid tundub, et rohkem polegi vaja, huvilisi jagub. Meie silme all on kohal pintsaklipslased, kes ilmselgelt on huvitatud konkreetsetest diilidest.

Elevandiluuranniku lihtsas messitoas käib äri

Loomulikult ei jõuaks ka hommikul kohal olles kõiki messipindu läbi käia, kuid nähtud väljapanekutest meeldisid meile enim Tai, Uruguai ja Kuveidi omad. Kui enamik riike laseb inimestel omas tempos näitusesaalist läbi jalutada, siis kolme eelpool nimetatud riigi taktika oli kindel hulk inimesi mõistliku aja ühes ruumis “kinni hoida” ning kus läbi kõrgtehnoloogiliste vahendite (pealaest jalatallani ekraanid, ka ümmargustest ruumides), edastatakse soovitud sõnum või püütakse kujundada kuvandit riigist. Lisaks vägevatele tehnoloogilistele saavutustele olid kindlasti ka ideed, kuidas riiki läbi toidu(kultuuri) tutvustada, suurepäraselt läbi mõeldud ja esitletud. Muigama pani küll ühes Tai maja kinosaalis näidatud lühifilm, kuidas Tai kuningas on aastakümnete vältel pidevalt vilja külvanud ja lõiganud, alati kohal olnud, sadagu või vihma. Juba esimesel minutil tekkisid assotsiatsioonid 1984-st ja Suurest vennast.

Tai toidukultuuri tutvustus Expol

Tai toidukultuuri tutvustus Expol

Kui Eesti boksi Click & Grow potid kiratsesid ja taimekasvatuse point jäi arusaamatuks, siis Kuveit oli suure osa oma messipinna aknalaudadest pannud täis kasvatatavaid taimi alates maitserohelisest kuni tomatiteni välja ning kõik taimepotid olid ühendatud automaatsesse kastmissüsteemi. Taimed olid võimsad, täies elujõus, tomatid lausa küljes ja asi näis toimivat. Näidati, et ka piirkonnas, kus vett napib, saab edukalt taimekasvatusega tegeleda. Kastmissüsteemi kasuks ei räägi üksnes veenappus, vaid ka minimaalne inimfaktori sekkumine. Teame seda väga hästi, kuna ka meie kodused tomatid ja kurgid on ühendatud automaatsesse kastmissüsteemi ning peavad praegugi 10 päeva omapäi hakkama saama.

Liivakõrb, mis viib Kuveiti (Expo Milano 2015)

Kuveidi messiboksi tomatikasvatus

Mida rohkem ringi käisime, seda rohkem hakkasime aru saama, mis messi juures inimesi köidab ning kuhu raatsiks oma aega kulutada ja mida kuulama-vaatama jääda. Need samad mainitud riigid - Tai, Uruguai ja Kuveit - juhtisid rahvamassi pärast võõrustaja valitud tempos maa tutvustamist kas suveniiri- ja toidupoodi või lausa restorani. Selline taktika töötab kindlalt. Algul ajupesu (ei pruugi alati olla negatiivse tähendusega), seejärel müü neile seda, millest nad just teada said ja mis neile meeldima hakkas. Rovaniemis Jõuluvana juures toimis just see sama skeem. Mul tekkis tunne, nagu oleksin kusagil täiskasvanute lõbustuspargis – no aga eks see EXPO olegi ju tegelikult üks täiskasvanute teemapark.

Uruguai “propagandaministeeriumist” läbi tulnuna juhiti rahvamassid selle maa liharestorani. Millised lõhnad tuli elavalt tulelt! Otsustasime, et siin sööme järgmise käigu, samuti kahepeale, kuna maitsta tahaks veel muudki. Valisime Ribeye (antrekoodi lõigu) ja ei pidanud taas pettuma. Toit on Expol päris kallis (nt antrekoodi lõik maksis 32 €), ja kuigi võiks eeldada, et messil pakutakse midagi ka tasuta, siis reaalsuses kohtasime vaid paari kohta, kust midagi maitsta anti, kuid valdavalt inimesed loomastusid neis paigus ja trügisid, et oma tasuta ampsu kätte saada.

Expol Uruguai restoranis liha söömas

Itaalia on messil esindatud iseenesestmõistetavalt oluliselt suuremas mahus kui külalisriigid. Igal maakonnal on oma pood või restoran. Samas, kui näiteks Campania maakonna pizzarestorani sisse piilume ja Napoli pizzat vaatame, ei tundu tomatikaste ega pizza ääred kõige õigemad olevat. Seevastu jäätiseelamuse saame Itaalia alal sellise, mis vist ületab kõik mu eelnevad Itaalia jäätisekogumused (ja seega ka absoluutselt kõik muud jäätisekogemused, kuna Itaalia jäätis on niikuinii parim). Tellime kahepeale kahe palliga jäätise – Renee valis vanilje, mis on naturaalne kollane, ehtsate vaniljetäppidega ning mina pistaatsiajäätise, mis näeb välja küll mitteapetiitne roheka varjundiga hallikas-beež mass, kuid mis maitse ja tekstuur! Selle jäätisekioski ajalugu, kust jäätist ostime, ulatub tagasi 19. sajandisse ning see jäätis on tõesti parim. Ma olen väga häid jäätiseid ka enne saanud, kuid selle jäätise tekstuur on üle kõige. Kui müüja kulbiga jäätist tõstab, siis ei tule seda kulpi mitte jõuga jäätisemassi suruda ega ka liiga sulandud jäätist kuidagi palliks veeretada, vaid see jäätis on nõu sees ühtlane ja veniv.

Kolame messil ringi kuni kella 9-ni, mil mess suletakse. Paariks tunniks jäävad lahti veel restoranid, kuid meie kõhud on ilmselgelt liiga täis, et midagi veel süüa. Ka tänane hotell on ligi kahe tunni autosõidu kaugusel, seega oleks aeg liikuma hakata. Esmalt tuleb meil bussiga tagasi parklasse pääseda. Buss tuleb väravate juures kohe ette, kuid sõit kestab kahtlaselt kaua. Kui siia sõitsime 10 minutiga, siis tagasisõiduks kulus aega 25 minutit. Ma juba umbes veerand tunni sõidu järel naljatasin, et ega see bussijuht ka ei leia teed selles haiges sildimajanduses, kus rida ja viitav silt ei klapi ning tõsi see oligi. See bussisõit oli nagu hirmuunenägu, kuna olime tänasel päeval juba 2,5 tundi Expo ümber seigelnud ja rohkem ei taha, kuna kannatuse piir oli juba ületatud.

Meie tänane hotell asub Bergamost põhja pool Selvino nimelises asulas. Me ei tea sellest kohast muud, kui kaardi pealt vaadates vaid asukohta. Aga kaart on vaid tasapinnaline ning ei anna kohast tegelikku pilti. Bergamo juures kiirteelt maha sõites saame aru, et hakkame taas mäkke ronima. On juba pime, teed on kitsad ja väga kurvilised ning peagi lõpeb ka inimasustus. Kuid meil on usku, et navi viib meid ikka õigesse kohta ja nagu me juba siin näinud oleme, siis kusagil kõrgel elavad siin ikka inimesed.

Pärast pilkast pimedust hakkavad Selvino tuled paistma ning navi vaadates selgub, et me oleme umbes 900 m kõrgusel merepinnast. Hotell asub väikese linnakese peatänava ääres. Kohale jõuame vahetult enne südaööd, mil oli ka hiliseim check in’i aeg. Hotelli fuajees on esitletud mitmed tunnustused, mis hotellile jagatud – nt bookingu 9,2 punkti 10-st, mis on väga hea tulemus, Itaalia 100 parima hotelli hulka kuulumine ja veel mõni. Hotelli üldala on pigem tagasihoidliku väljanägemisega, kuid kui oma tuppa jõuame, oleme taas jalust rabatud. Õrnade kardinatega baldahhiinvoodi keset suurt tuba, kaks rõdu (tegu on nurgatoaga ning rõdud avanevad kahte ilmakaarde), väga kvaliteetse sisustusega ja ilus vannituba ning seda kõike 44 € eest (koos hommikusöögiga). Meile meeldib see koht nii väga, et siia võiks päevaks veel jääda  - vaatame ruttu bookingust järgi ja leiame järgmise öö sama hinnaga (paari nädala pärast läheneb sama toa hind juba 200 €-le). Mõeldud-tehtud - seega jääme paigale.

Südaöine vaade Selvino linnale meie hotellitoa rõdult.

Como järve ääres (09.06.15)

Tulime Itaaliasse vihma ja külma eest pakku, aga hommikul aknast välja vaadates avaneb sama pilt, mis eile Saksamaal – õrn vihmasadu ning ca +18 kraadi. Ometi lubas ilmateade Como järve kanti ilusat ilma 25-28 soojakraadiga. Loodame, et päeva peale ilm paraneb.

Täna läheme avastama Como järve ümbrust. Como järv asub Lombardia maakonnas, üsna Šveitsi-Itaalia piiri lähistel ning on Itaalia suuruselt 3 järv. Järv on kolmeharuline ning kõik harud on pikad ja kitsad. Kuna järv hargneb, on järve kallasrada väga pikk. Siin on mägine piirkond ning järve säng on sügaval mäekurus – ümberringi on vaid kõrged mäed, Po tasandik algab veidi lõuna pool Como järve. Kõrgus on muidugi suhteline mõiste – eile nähtud Šveitsi mägedest on siinsed mäed madalamad (hinnanguliselt max 1200-1500 m) ning mägede tippe katab roheline taimevaip. Üsna paljude mägede tipu lähedal paistab ka inimasustus, mõnes lausa suuremad külad.

Sombune hommik Como järve ääres. Järvevesi on selge ja läbipaistev.

Sõidame mööda kolmeharulise järve ühte sisekülge. Järvega piirnevate mägede alumised osad on tihedasti asustatud, teed kulgevad mitmel tasandil. Ei, mitte ma ei räägi mitmekorruselistest (kiir)teedest, vaid ikka asulaid läbivatest looklevatest mägiteedest, mis kulgevad erinevatel kõrgustel asuvate külade vahel. Tihti tuleb läbida tunneleid. Järve äär on nii palju, kui vähegi mäe kaldenurk kannatab, täis ehitatud. Mägistes piirkondades osatakse teatavasti ehitada väga järskudele nõlvadele ning kohati on inimeste elupaigad ikka väga erilistes paikades – seda kõike on tore vaadata, kuid praktilisus ja ligipääsetavus on hoopis teine teema. Aga eks siinsed inimesed on kohanenud selliste elutingimustega, mida meie, lauskmaal elajad, ettegi ei kujuta.

Inimeste liiklusvahendiks on silma järgi hinnates 95%-liselt väikesed autod. Meie satume oma suure Audi A6-ga mitmes kohas üsna ebameeldivatesse kitsastesse tänavapragudesse, kust tuleb läbi hiilida nii, et autost on mõlemal pool vaevalt 5 cm kaugusel maja. Ühel tänaval on laiusepiiranguks 1.95 m. Renee guugeldab ruttu Audi laiuse - no ei mahu läbi. Kohalikud kogunevad juba uudistama ning soovitavad lõpuks telliskivimärgi alt läbi sõita ja kasutada edasiliikumiseks vastassuunavööndit. Jooksen auto ees ja vaatan, et kedagi nurga tagant vastu ei tuleks.

Como järve äärsed tänavad

Como järve äärsed tänavad

No ei mahu mõõtudesse...

Parkimiskohad on joonistatud väikeste autode laiuse ja pikkuse järgi ning meie Audi jääb vähemalt pool meetrit tagantpoolt üle parkimiskoha. Kui üldse õnnestub leida kusagil parkimiskohta, sest Como järve äär on väga tihedalt asustatud, aga järsul mäenõlval asudes jäetakse maad parkimiskohtadele minimaalselt (siin pole levinud ka suured mäe sisse puuritud garaažid).

Como järve ääres

Como järve ääres

Como järve ääres

Como järve ääres

Oleme oma reisidel meeletult palju autoga sõitnud igal pool mägedes ning alati on meil olnud pigem väiksem auto. Renee on unistanud, et kui kunagi saaks sellistes kohtades sõita automaatkastiga ning võimsa mootoriga autoga, mis teel jänni ei jää. No ja nüüd on see kord käes ja meil Saksamaalt saadud uhiuus Audi. Muidugi rühib see Audi paremini mäkke, aga see auto on liiga lai ja pikk. Mööda serpentiini mäkke sõites, kus tee keerab praktiliselt 180 kraadi tagasi, tuleb selle autoga kitsastes kurvides hoog täiesti maha võtta ja hiilides vaadata, kas ikka autoninaga teepiiret ei riiva. Kohalikud seevastu kihutavad ja tuututavad signaaliga (et kurvi taga vastutulijat hoiatada) siinsetel teedel nagu segased ja nad on selles nii osavad!

Arhitektuuriliselt ja maastiku poolest näeb Como kant välja väga sarnane Itaalias Sorrento poolsaarega, mis ühest küljest on nagu loogiline – see sama Itaalia, aga teisest küljest on kummaline, kuidas siinkandi arhitektuuris puuduvad täielikult Saksa-Austria-Šveitsi mõjutused, kuigi mujal Lombardia ja Trentino põhjaosas on alpimajad väga levinud. Siin Como ääres tulevad meelde veel mitmed teised Sorrento moodi eripärad. Paradoks, et oled kogu aeg vee ääres, aga randu praktiliselt pole ja ujuma ei pääse. Või see sama parkimiskohtade puudus, mida juba mainisin. Enamasti puudub Como ääres ka kaldapromenaad ning ebamugav on siin liigelda nii autodel kui jalakäijatel. Lastega reisimiseks kindlasti äärmiselt ebamugav kant. Seda saime kunagi Sorrentos tunda, kui lastega seal olime – pole kohti, kus lastel joosta, pole mänguväljakuid, pole randu.

Järve kahe haru ristumispaigas asub väike asula nimega Bellagio, mille hooned, enamasti hotellid, mõjuvad suursugusemalt kui teistes järveäärsetes asulates. Siin on hotelle, kus kõrgklass suvitas juba 19. sajandil ning need hotellid on alles ja pakuvad luksust ka praegusel ajal. Selle sama asula arhitektuurist on inspireeritud ka Las Vegase Bellagio hotell, mis on vist isegi rohkem tuntud, kui õige Bellagio ise. Kalda ääres on Bellagios isegi promenaad. Vihma aga ikka sajab ja ka autot poleks kusagile jätta, seega jätkame teekonda ning avastame siinset kanti läbi autoakna. Järve ühe haru pealt teisele jõudes ilm oluliselt paraneb ja sadu lakkab, kuna vihmapilved jäid kõrvale mäekursse.

Bellagio Como järve kaldal

Bellagio Como järve kaldal

Pärastlõunaks jõuame Como järve ääres Como nimelisse linna, mis on juba suurem keskus. Siin leiab ka maa-aluseid parklaid ning ruumi on autodele ka maa peal. Jalutame linnas ja plaanime peagi lõunale minna. Aga just kella 2-3 ajal hakkavad kohalikud kaupmehed (sh restoranid) end siestale sättima ning jäävad suletuks kuni kella 7-ni. Mitte, et ma seda ei teaks, et sista kuulub kogu Lõuna-Euroopa kultuuri ja elu-olu juurde, aga see elukorraldus üllatab millegipärast iga kord üha uuesti ja uuesti. Meie reeglina ei söö reisil lõunat enne kella kolme, kui oleme söönud korraliku hotelli hommikusöögi. Ning just siis, kui meil kõhud tühjaks lähevad, on söögikohad kinni pandud. Suuremates kohtades pole loomulikult kõik kohad kinni – turistidele orienteeritud kohad on enamasti lahti, kuid need kohad pole päris need, kus süüa tahaks. Jalutame mööda Como vanalinna tänavaid ja ei suuda leida kohta, mis meeldiks, mis lahti oleks ja kus süüa tahaks. Vahel muutub minu maksimalism ja pidev ideaalsuse otsing teiste jaoks häirivaks. Ma võin olla pigem näljas, kui süüa kehva või keskpärast toitu. Olukord on eriti irooniline, kuna me oleme Itaalias, kus on ju toiduparadiis ja kus peaks igal pool hästi süüa saama, aga me oleme näljas! On selle reisi madalaseis. Mina hakkan mõtlema, miks me tulime siia nii kauaks ilma lasteta ning Renee haub plaani sõita tagasi Saksamaale, kus on erinevalt siinsetest radadest sirged ja kiired teed ja rohkem ruumi hingata. Sõidame linnast looduse keskele, sööme mõned autost leitud õunad ja pähklid ning helged mõtted saavad tumedamate üle taas võitu ja me jõuame peagi taas ühisele lainele.

Como

Como katedraal

Otsime läbi bookingu äpi tänast peatumiskohta ning leiame armsa 4-tärni butiikhotelli kõrgel mägedes Como järve kaldal. Tundub imeline hotell, eriti, kui “priisata” ja valida kõrgema klassi tuba, mis on rõduga ja vaatega mägedele ning selle toa saab viimase hetke pakkumisega kõigest 59 €-ga (hommikusöök hinnas)! Hotellini jõudmine on kõrgustesse suunduvatel looklevatel mägiteedel aeganõudev, aga piirkond on maaliliselt kaunis, mistõttu võtame seda teekonda pigem avastusretkena.

Hotell asub San Fedele Intelvi nimelises asulas umbes 800 m kõrgusel merepinnast. Vahepealsetel kõrgustel polnud inimasustusest enam jälgegi, kuid nii uskumatu kui see ka ei tundu, leiab mingi hulk inimesi enda jaoks parima elupaiga just sellises eraldatuses kõrgel mägedes.

Hotelli aed

Meie hotell. Link siin, kui kunagi peaks veel vaja minema.

San Fedele Intelvi. Vaade meie hotellitoa rõdult.

Jooksma ja ujuma.

Plaanisime esmalt hotelli jõudes kohe õhtusöögile minna, sest kell on seitse saamas ja restoranid õhtusöögiks kohe avatud, kuid kohale jõudes selgub, et hotellis polegi restorani. Aga linnakesest läbi sõites nägime, et mõni söögikoht siin siiski on, seega õnneks kusagile alla sõitma uuesti ei pea. Kuna õhtu on alles noor, päike üleval ning hotelli ees kutsub basseini sillerdav vesi, mõtleme vaatamata tühjale kõhule esmalt ujuma minna. Mina pean vette hüppamiseks keha ikka kuumaks ajama. Panen jooksuriided selga ja plaanin veidi mäkketõuse teha. Üllatuslikult liitub minuga ka Renee, kes muidu minuga praktiliselt kunagi koos trenni ei tee. Teeäärsed mäenõlvadel asuvad heinamaad lõhnavad nagu Eesti suvi ning ka taimkate on sama, mis meil suvel – helelillad õrnad kellukad, hobumadar, erinevad kõrrelised. Leiame tee äärest ka suuri ja punaseid metsmaasikaid.

Õhtune vaade Como järvele kõrgelt mäe otsast.

Pärast värskendavat suplust teeme autoga ümbruskonnas väikese tiiru, jõuame veel kõrgemale mäkke, kust paistab Como järv kui peopesal. Seejärel läheme San Fedele Intelvi keskusesse söögikohta otsima. Turiste siin linnas ei paista liikuvat, väljas einestavad vaid kohalikud. Renee sööb õhtusöögiks pizzat, mina valisin sparglitega risoto. Sparglitega risoto peal pole ei kaunistuseks ega maitseks ühtegi sparglit, kõik on peenestatud ja risoto hulka segatud – väljanägemine on toidul üsna näotu, aga kui hästi see maitseb – kõik on nii õige – puljong, äratuntav spargli maitse, kreemjas tekstuur. Renee on ka oma tellitud pizzaga rahul. Need on toidud, mida itaallased oskavad teha! Sellises lihtsas kohalikus söögikohas on toidud tavaliselt üsna suured ning süüa jõuab vaid ühe käigu, mingit kolmekäigulist õhtusööki sellistes kohtades teha ei jaksaks. Pärast õhtusööki jalutame veel õhtuses Intelvi linnas ning vaatame, kuidas kohalikud noored linna keskplatsil aega veedavad. Renee tahaks veel jäätist süüa ning meid juhatatakse kusagile kiriku taha, kust pidavat jäätist saama. Seal asub ehe väike gelateria, kus jäätised on tehtud kohapeal ja naturaalsest toorainest, müüjaks kohalik vanem mees, kes on just müügikohta sulgemas, kuna kell saab kohe kümme. Jäätisekohviku seinal on koopia leheküljest Lonely Planeti reisigiidis, milles on ära mainitud see sama väike gelateria siin kõrgel ja raskesti ligipääsetavas väikeasulas. Kuigi mul polnud plaanis jäätist nii hilja õhtul süüa ja kõht on ka risotost täis, ei saa ma jätta kasutamata selliseid võimalusi, mis teele jäävad. Võtan nocciola (metspähkli) jäätise ja see on imeline. No ei loe sellistel hetkedel need kalorid ja (eba)tervislikkus, küll ma kodus järgin oma tõekspidamisi ja elan reeglipäraselt. Reisil loevad aga elamused, mis on sellistel hetkedel palju rohkem väärt ja jäävad veel pikaks ajaks meelde. Kunagi ma veel meenutan, et siin kõrgel linnas sai võrratut jäätist.