Eile õhtul käis tuline vaidlus, mida tänasel päeval teha. Mina olin enne reisile tulekut juba sepitsenud plaani, kuidas Reneega kahekesi Napolisse minna. Emme-issi ju sel reisil kaasas ja nemad veedaks hea meelega terve päeva lastega. Kuigi olen seni Hugost tema ärkveloleku ajal eemal olnud maksimaalselt 3 tundi, olin mina psühholoogiliselt valmis teda juba terveks päevaks jätma. Seevastu Renee oli äärmiselt kõhklev ning kartis, et juhul, kui Hugol kindlasti mind vaja on, võtaks meie kojutulek aega üle kahe tunni. Suutsin siiski Reneed veenda, et Hugo ei hakka mind otsima ja ühtegi lahendamatut kriisiolukorda ei tule tal Nanna ja Papaga ette; pealegi jääb Anee ka nendega.
Kui ma lõpuks suutsin Reneed veenda, et Hugo saab ilma minuta ühe päeva hakkama, käis vaidlus selle üle, kuhu minna. Minu Napoli-plaanile tõmmati ühest ja teisest nurgast vett peale. Reneele ei istu eriti suurlinnad, ka minu vanemad üritasid selgeks teha, et Napoli lihtsalt väsitab. Sellest, et sinna autoga minna ei tasu, olin ma juba varem aru saanud. Aga eile ju leidsime otse Sorrento rongijaama kõrval ka parkla, kuhu oleks saanud auto jätta ja sealt otse rongiga Napoli kesklinna sõita. Keegi ei saanud aru, mida ma sealt otsin. Näitasin paari kiriku ja marmorskulptuuride pilte, rääkisin, et tahan lihtsalt Spaccianapolis jalutada, maailma parimat pizzat süüa ja sealset olustikku omal nahal tunnetada. Teadsin isegi, et Napoli ei pruugi mulle positiivseid emotsioone pakkuda, aga mulle lihtsalt meeldiks, et olen seda oma kõikide meeltega tajunud ja see tunne tuleb teinekord Napolile mõeldes meelde.
Renee ajas aga oma joont ja tahtis hoopis minna autoga sõitma inimtühjadesse kohtadesse ja pakkus välja Monti Picentini rahvusparki siin samas Campania regioonis. Napolist loobuda oli küll kahju, aga võtsin ta pakkimise vastu, teades, et see reis pakub tõenäoliselt midagi meile mõlemale.
Pärast hommikusööki asusime teele. Lühem maa (aga ajaliselt pikem) rahvuspargini oli mööda Amalfi rannikut, kus me ka selle reisi esimesel päeval sõitsime. Kuna meil aega oli ning Amalfi vaated olid lummavad, võtsime sama teekonna uuesti ette. Nüüd teist korda neid rannikuteid sõites imestasin, kui kõrged on ikka mäed Sorrento poolsaarel, esimesel korral kuidagi proportsioone nagu ei talletanud mälu. Asulad võtavad vaid murdosa mäenõlvade pindalast, kuid nende vahel liigeldes tundub kõik nii kitsas ja ülerahvastatud olevat.
Amalfi vaated
Amalfi vaated
Amalfi vaated
Amalfi vaated
Amalfi vaated
Amalfi vaated
Salerno sadamalinn
Alla 70 km maad läbime rohkem kui kahe tunniga, kuni sadamalinna Salerno külje all algava kiirteeni jõuame. Veidi mööda kiirteed lõuna suunas ja Monti Piecentini rahvuspark pole enam kaugel. Rahvuspargis on kolm umbes 1800 m kõrgust mäge, mis kaugelt vaadates on täiesti hoomatavad.
Virsikud kasvavad tee ääres
Montecorvino linn
Ronime mööda kurvilist, kuid suhteliselt inimtühja teed mäkke. Ühel mäenõlval Montecorvino linna lähedal paistab üksik kirik ning hiiglaslik kivist Jeesuse kuju. Kohale jõudes laiub ees hämmastavalt suur parkimisplats, vähemalt 100-le autole. Sel hetkel, kui meie sinna jõuame, pole parklas ega kiriku ümber ühtegi hingelist. Märkame pruuni silti, mis viitab vaatamisväärsusele. Mäest läheb alla trepp, mis viib koopani, kus on Jeesuse kuju ning koopa kõrvalt püstloodis kaljult voolab alla peenike kosk. Trepi käsikpuud on tihedalt kaunistatud kirevate kunstlilledega, kõik erinevad - järelikult võetakse neid kunstlilli palverännakule tulles kaasa ning mingil põhjusel jäetakse siia kaunistuseks. Üks ja sama kristlus siin Euroopas, kuid kõiki tahke või piirkondlikke eripärasid sellest ei suuda lahti mõtestada.
Üksik kirik mäe otsas
Meie auto üksi hiiglaslikul parkimisplatsil kiriku kõrval. Vasakul Jeesuse kuju.
Trepid alla koopa juurde
Koske vaatamas
Sõidame edasi mäe tipu poole. Keerame mitmel korral peateelt kõrvale teeradadele, kus vaevu mahub autoga sõitma. Üks teerada viib igivana mäekurus asuva asustuseni, millest säilinud suurel hulgal müüre ja võlve. Tee ääres on vaid üks Itaaliakeelne silt, millest ma ei saa muud aru kui seda, et see asustus on siin pärit aastast 700. Hiljem saan google abiga teada, et tegu on kunagise tööstuspiirkonnaga, mis tegutses veel ka 19. sajandil. Siin oli paberi- ja rauatehas, olid veskid, mis on ka siiani osaliselt säilinud. Näha on mitmeid käike ja tunneleid, mis tunduvad varisemisohtlikud.
Vaade Montecorvino linnale mäe otsast
Tee kunagisse tööstuslinna
Tööstuslinna varemed
Kunagisest tööstuspiirkonnast voolab läbi uskumatult puhta veega jõgi - vesi on lausa läbipaistev. Loodus on vihmametsaliult lopsakas ning õhus on tunda justkui vihmajärgset värskust. Temperatuur on võrreldes rannikuga mitu kraadi madalam. Leian metsmaasikaid, mille koos vartega lastele kaasa korjan.
Kosk jões
Läbipaistva veega jõgi
Läbipaistva veega jõgi
Metsmaasikad lastele
Mööda käänulisi teid edasi sõites jõudsime lõpuks Acerno linnakesse, mis asub kõrgel mägedes, aga uskumatult tasasel maal. Linnakeses elati igapäevast rahulikku elu. Sõitsime linnas mitu ringi ja otsisime lahtist söögikohta, kuid peale mõne snäkibaari polnud seal midagi avatud. Jälle see siesta!
Laskumine mäest alla läheb kordades kiiremini kui üles sõitmine. Tee peal sõitsime läbi vihmapilve alt, sadas paduvihma, aga see möödus, kui me pilvest eemaldusime. Montecorvino linna külje all leidsime lõpuks ka ühe lahtise uksega pizzeria. Tõsi, algul jäigi mulje, et lahti on vaid uksed, aga ühtegi inimest siin küll pole, isegi teenindajaid mitte. Kui me juba välja astuma hakkasime, tuli õues nurga peal vastu vanem härrasmees juhatades meid tagasi sisse: "Prego, prego." Samal ajal käratas ta pimedas köögis koka "ellu", kes pani kärmesti tule põlema ning asus pizzasid valmistama. Tellisin pizza con fiori di zucca ehk suvikõrvitsaõitega pizza, Renee tellis oma arust pepperoni pizza, kuid sai ahjupaprika, tomatikastme ja mozzarellaga pizza, mis oli isegi parem kui minu suvikõrvitsaõitega pizza. Paras odav urgas oli, aga pizzat osatakse vist küll siin Itaalias igal pool hästi teha.
Pizza con fiori di zucca
Renee pizzat söömas
Enne kodu poole tagasi asumist, käisime läbi kiirtee ääres asuvast kaubanduskeskusest ja ostsime veidi süüa viimasteks päevadeks. Samas keskuses käisime ka esimesel päeva. Kuigi elanikke on Napoli ümbruses miljoneid, on see ainuke suur kaubanduskeskus hüpermarketiga, mis meie teele on jäänud. See seletab ka ehk nende lugematul arvul väikepoodide eksisteerimise võimalikkuse.
Viimased poolteist tundi kodu poole tundsin, et igatsen juba Hugot ja tahan teada enda lähedal hoida. Olin Hugo juurest eemal 10 h, aga tema ei kurtnud kordagi, et emmet pole lähedal ning tagasi jõudes ei klammerdunud minu külge. Lastel oli koos Nanna ja Papaga väga huvitav päev - mängisid terrassil vee ja teokarpidega, kastsid lilli, käisid jalutamas ja ühe kohviku mänguväljakul mängimas.
Õhtune vaade Vesuuvile
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar