teisipäev, 18. juuni 2013

Herculaneum - 2000-aasta vanune linn Vesuuvi jalamil ja kuidas mina asju pakin (13.06.13)

Viimane päev Sorrento poolsaarel - õnneks aga pole lennukile kiiret - terve päev veel ees. Emme ja issi käivad varahommikusel linnaringil ja toovad värskeid saiu, lisaks avastavad nad Sant Agatas ühe tänava, mis viib mäe otsa, kust avaneb uskumatult avar vaade kogu Napoli lahele ja linnale, Sorrentole ning Vesuuvile. Ka mina tahan veel viimase jalutuskäigu teha ning lähen poodi pühvlimozzarellat ja tomateid tooma - ilma Insalata Capreseta siin ei saa. Viimase hommikusöögi sööme terrassil.
Viimane hommikusöök terrassil

Enne teele asumist tuleb kohvrid kokku pakkida. Minu jaoks on pakkimine üks väga problemaatiline teema, kuna ma kulutan sellele alati ebamõistlikult palju aega. Reisile minnes pakin ma asju mitu päeva (kõigi meie nelja asjad), aga vaatamata sellele loobin ma veel viimasel minutil enne uksest väljumist kohvrisse enda arvates vajalikke asju ning arvan uksest väljudes, et ajast tuli puudu ja kindlasti midagi vajalikku jäi maha. Vahel jooksen tagasi ka midagi tooma… Võiks arvata, et palju reisinuna olen ma omandanud pakkimisel teatud vilumuse ja tean, mida mul ühel soojamaareisil või kasvõi nädalavahetuseks maale minnes vaja võiks minna, aga ei, siin pole arengut. Kuigi ma väga tahaks. Oleks siis nii, et ma pakin vaid reisi algul ja reisi lõpus - oh ei. Ma pakin asju iga päev reisil olles - pakin hommikul kaasa, pakin ümber, kui läheme kusagile matkale, poodi, randa või kasvõi lihtsalt pooleks tunniks autost välja. Õhtul pakin asju jälle autos kokku, et need tuppa viia ja toas pakin lahti, et need taas ära kategoriseerida. Hommikul hakkab kõik otsast peale… Et mida ma siis kaasa vean - fotikas, varuriideid kõikvõimalikeks juhtudeks alates lumesajust (ok, veidi liialdan) kuni rannailmani, mähkmed (alati rohkem, kui reaalselt vaja), näksimist (puuviljad, kõrsikud-krõbileivad, batoonid, tuubitoidud, juua), jalanõusid (nii randa kui mäkke), 3 pudelit päiksekreeme (meil erinevad nahad) mänguasju, raamatuid, iPodi ja iPadi autos lastele tegevuseks. Fakt on see, et ma võtan alati liiga palju asju kaasa ja iga kord mõtlen, et järgmisel korral ma seda viga ei korda. Aga ma lihtsalt ei saa väheste asjadega kusagile minna, kuna ma ei talu mõtet, et mul mingil hetkel pole mulle (või pigem lastele) vajalikku asja. Ma püüan küll end välja vabandada sellega, et laste pärast vean ma neid asju kaasa, aga see on enese petmine. Kui ma mõtlesin plaanile ilma lasteta Napolisse minna, arvasin, et võtan kaasa vaid tillukese käekoti, kus mul on vaid telefon ja rahakott ja rohkemat pole vaja. Aga siis tuli see mäkke sõit ja siis tekkisid ka igasugused potentsiaalselt vajalikud asjad nagu rätik ja rannariided, päiksekreem, jalanõud matkamiseks, kampsun, fotikas, juuksehari (no äkki lähevad juuksed sassi), puuvilju ja juua. Äkki ma järgmisel korral õpin, kui ma enda jaoks juba irooniliseks muutun…
Ärasõit - pakime asju autodesse

Hugo tahaks ise sõita

Emme ja issi soovitavad meil samuti mäkke ronida ning vaadet nautima minna. Nemad jäävad lastega mäe jalamile seal asuva hotelli ette mängima. Ja mis erakordne - siin on ruumi! Meile Reneega hakkas selle hotelli asukoht ja ümbrus kohe nii meeldima, et igaks juhuks salvestan selle lingi, juhuks, kui kunagi peaks vaja minema. Kõmbime Renega mööda laia kivisillutisega kaetud jalgrada mäkke, kus asub ka kirik ja avaneb vaade Napoli poole. Siit paistavad proportsioonid eriti hästi kätte. Vesuuv on ikka suur küll ja seisab hirmuäratavalt Napoli taustal. Imetleme ja mõtleme, et küll on kahju, et me seda jalutuskäigu kaugusel kohta varem ei avastanud ning siin päikeseloojanguid nautimas ei käinud. 
Tee mäkke Sant Agatas

Kirik mäe otsas Sant Agatas

Vaade Vesuuvile Sant Agatast mäe otsast


Hakkasime lennujaama poole sõitma. Kuigi see reis oli raske ning siinsed olud väsitasid, oli ometi viimast korda tuttavaid kohti vaadates kahju siit lahkuda. Nii koduseks sai see paik nädalaga. 

Viimasele päevale sai plaanitud veel Herculaneumi külastus. Kunagine rannikulinn Herculaneum (praegune nimi Ercolano), mis sai nime müütilise kangelase Heraklese järgi, mattus aastasadadeks vulkaanilise sette alla, kui Vesuuv 79. aastal purskas. Samal aastal tabas sama saatus ka Pompei'd, mis on isegi tuntum Vesuuvi ohver, aga lugesin ja kaalusin pikalt nende kahe kunagise linna vahel ning otsustasin Herculaneumi kasuks. Esiteks on Pompei hiigelsuur ning selle külastus võtaks aega terve päeva, meil aga nii palju aeg polnud. Ercolano kasuks rääkis lisaks kompaktsusele ka see, et see linn on paremini säilinud ning selles saab mitmetesse majadesse sisse. Sõitsime Ercolano poole mööda aeglasemat teed (saab ka mööda kiirteed), et Hugo saaks lõunaund magada. Kulgesime väiksel kiirusel mööda Napoliga kokkukasvanud Ercolano tänavaid, jõudes jälgida sealset elu - räpakas ja kaootiline ning kohati isegi veidi hirmus. Eriti hirmsaks läks siis, kui me Herculaneumi lähedal kusagil kõrvaltänaval autot üritasime parkida ning sealsed inimesed meid jälgisid, siis mõtlesin küll, et tagasi tulles ootab meid ees vaid põlenud autovrakk. Üks kohalik näitas aga, et siia ei tohi parkida ja juhatas meid teises suunas, mainides, et seal on parkla. Ma jälle kahtlesin ja kahtlustasin, et tal mingi kurikaval plaan, kuidas meie auto tühjaks teha. Aga mu eelarvamused siiski petsid mind - meid juhatati korralikku maa-alusesse parklasse, mis asus otse Herculaneumi värava juures. Olin koperdanud Tripadvisoris valeinfo otsa, et Herculanuemi juures parklat pole ning parkida tuleb tänavatel - aga ju ei leidnud ka info jagajad seda parklat üles.

Ercolano linn

Ercolano linn

Ercolano linn

Ercolano linn

Ercolano linn - siinkandis ei julgenud parkida

Ercolano linn

Herculaneumi ümbrusesse pääseb ka ilma piletita, kuid linnas jalutamiseks tuleb eraldi pilet osta (11 € inimene). Praegune maapind on oluliselt kõrgemal kui kunagine (kusagilt mäletan, et Herculaneumi kattis 16 m paksune kiht setteid), seetõttu asub väljakaevatud Herulaneum nagu sügavas hiiglaslikus augus. Selliselt positsioonilt avaneb ka ülevaatlik vaade kunagisele linnale. Emme ja issi ei tulnudki sisse ja jäid lastega hoopis väikesesse pargikesse mängima. Hoolimata heast vaatest Herculaneumile tahtsin mina siiski kunagisse linna jalutama minna. Renee tuli minuga kaasa. 
Herculaneum - muistne rannikulinn

Taamal paistab kaasaegne linna tasand ning mäetipp tagaplaanil on Vesuuv ise


Herculaneumi väljakaevamisi alustati 18. sajandil, kuid aktiivsem kaevamine algas 20. sajandi keskel. Majade seinad on säilinud suures jaos, katused ilmselgelt sisse varisenud, kuid mitmes kohas on katused taastatud, et kaitsta seinamaalinguid. Herculaneumis on säilinud veel marmorskulptuure, mosaiikpõrandaid, klaaskapis on eksponeeritud tükid põlenud puitu, kivist tänavasillutis on ehe. Ühes ruumis jääme kuulama, mida giid räägib. Tundub päris põnev, kui seletatakse lahti erinevaid nüansse. Ilma giidita jääb enamus infot oletuslikuks, kuna majade juures pole seletavaid silte ning brožüürid, mida koos piletiga peaks kaasa antama, olid otsas. Mõistmaks tausta, on sellist kohta soovituslik külastda koos (audio)giidiga.

Ca 2000-aasta vanused põrandad Herculaneumis



Säilinud seinamaalingud Herculaneumis










 Lennujaama jõudes saime ehmatuse osaliseks, et meie lennu väljumine on 19.40 pealt 23.00-le tõstetud, kuid peagi saabus täpsustus, et lend läheb siiski kell 21.00. Istusime õues ja ootasime, kuni lennukitäis eestlasi check-ini'i ära teeb ning läksime alles siis sisse. Turvakontrolli järjekorrad olid sees pikad ning tunnid läksid. Kõhud olid tühjad, seega läksime söögikohta otsima. Leidsime lennujaamast ühe ägeda mozzadella-baari, kust sai mõnusaid pühvlimozzarellaga salateid, leibu ja muid mozzarellat sisaldavaid toite. Meie Aneega võtsime ühe oma lemmiku - parmigiana di melanzne (siin ka retsept minu toidublogis). Väga hea toit lennujaama kohta. Aeg oli nii kulunud, et lõpuks me juba jooksime lennukile. See väljalennu hilinemine oli täna väga vajalik.

Ongi meie seiklus selleks korraks lõppenud. Olen taas kogenud midagi uut, täiendanud oma mõttelist mosaiiki maailmast ning paigutanud sinna puuduvaid tükikesi.

Lennujaamas söömas

Parmigiana di melanzane

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tere!
Vabandan, et uurin, aga millist lennufirmat te kasutasite? Olen aastaid tahtnud külastada napolit ja selle ümbrust, aga otselende sinna ei lähe ja kõik pakkumised on kas väga kallid või ca 8-tunnise ooteajaga.

Aet ütles ...

Me ostsime Auriko käest lihtsalt lennupiletid. Aurinko teeb muidu Sorrentosse paketireise, aga müüb ka piiratud hulga lennupileteid. Tavahind vist 420 €, aga nad müüsid seda korraks ka soodushinnaga 250 €, mil me ära ostsime.