Kuvatud on postitused sildiga Šveits. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Šveits. Kuva kõik postitused

Rhine Falls kosk Šveitsis. Saksamaa, Allgäu (13.06.15)

Tänane hommikusöök Šveitsis külas olles on midagi hoopis tervislikumat kui meie senised hommikusöögid on olnud. Oleme seni reisil olles nautinud Saksamaa külluslikke hommikusööke ja Itaalia suhteliselt saiakeskseid hommikusööke aga tervislikkuse seisukohast on need hommikusöögid mitte kõige parem valik, kuna söödud on liiga palju saia. Ja söödud üldse liiga palju. See on hoopis midagi muud, kui ma kodus olen harjunud sööma. Meid võõrustav pererahvas on tervislikke eluviise pooldav ning enne hommikusööki pakutakse meile värskelt valmistatud puu- ja köögiviljamahla ingveriga.

Hommikusöögis tühje süsivesikuid ei kohta – pigem on hommikusöök valgukeskne – mozzarellasalat ja praetud munad. Neid viimaseid pakub Renee appi tegema, kuna temal tulevad praetud munad vedela kollase silmaga kohe eriti hästi välja.

Hommikusöögilauas vesteldes saame kaasa soovituse, kuhu edasi suunduda. Kuna siseneme Saksamaale seekord teiselt poolt Bodenseed, jääb meie teele suurima veehulgaga kosk Euroopas – Rhine Falls/Rheinfall, mis asub peaaegu Šveitsi-Saksamaa piiril. Sellist fakti, et üks kosk on Euroopas suurima veehulgaga, olen ma meie ühel reisil juba kuulnud ja kohanud. Nimelt on samad andmed ka Põhja-Rootsis asuva Storforseni kose kohta. Googeldan mõlema kose kohta info läbi ning selgub, et nende vooluhulk ongi peaaegu sama, lihtsalt Storforsenis on stabiilsemalt suurem veehulk.
Rhine Falls/Rheinfall kosk 

Mu mälus on veel pildid ja kõrvus helid Storforseni metsikust jõust, kuid Rheinfalli kosk sama võimsalt ei mõju. Ehk seetõttu, et vaatame koske kaugemalt ja ei hakka trügima paatidega kose alla, mida turistidele siin lõbusõiduvahendiks pakutakse. See on sellele reisil esimene koht, kus oleme sattunud tõelisse turistilõksu kogu selle juurde käiva trügimise ja müügiga.
Rhine Falls/Rheinfall kosk 

Rheinfalli kosk asub sisuliselt linna läbiva jõe keskel, Storforsen paikneb aga keset metsikut ja inimtühja Põhja-Rootsit. Storforseni imposantsust tekitas ilmselt ka selle mitmetasandiline kukkumine, kuid Rheinfalli kosk on oluliselt madalama langemisega ja väikeste astangutega. Pikalt ei tahagi siia inimmassi trügima jääda, liigume mööda jõekallast tagasi autoparklasse ja saame maksta oma esimese Šveitsi pinnal tehtud ostu eest ehk pool tundi parkimist 6 € eest.

Nüüd on aga soov pääseda Šveitsi kallitest hindadest ja jõuda kiiresti Saksamaale. Eriti seetõttu, et meie auto paak on täiesti tühi, aga meie navi andmetel jõuame me napilt Saksamaa pinnale tankima. Viimased kilomeetrid sõidame nii, et kütusenäidik on nullis ja mõtleme juba, kui kalliks läheb puksiiri tellimine. Õnneks jõuame siiski Saksamaal enne auto väljasuremist tanklasse kohale ja edasi liigume juba täispaagiga. Et ikka kiirteel saaks pedaali põhja vajutada. Mõned katsed Renee järjekordselt teeb. No ei meeldi see mulle!
3,6 km minna, 0 km saab sõita. Kas jõuab?

On meie reisi eelviimane päev. Homme on pühapäev ning Saksamaal on kõik poed suletud, seega tuleb täna poes ära käia ja lastele lubatud kingitused tuua. Hugo kindel soov oli saada Carsi automudel Matu. Kui me reisi teisel päeval korraks Saksamaal poodi sisse põikasime, avastas Renee juba siis ühe Matu mudeli, kuid see oli rohekassinist värvi. Teadsin, et Matu peab olema vana roostes auto, aga nüüd järsku oli ta värvitud ja kordatehtud. Ostime selle igaks juhuks ära, mine tea, äkki muud ei juhtugi enam teele. Ise aga kompasime maad ja uurisime Hugoga Skype teel vesteldes, kas Matu on vaid roostes või on värvitud ka. Hugo teadis kohe rääkida, et Matut on ka värvitud kujul olemas ja talle see väga meeldiks. Ma taipasin kohe, et me ei tohi talle välja rääkida, et meil see auto juba olemas on, kuna siis hakkaks ta meid nii väga koju ootama, et me talle selle uue auto juba kiiremini tooks. Seevastu rääkisime, et me nägime seda autot poes, aga see pood oli Saksamaal lennujaama juures ja kui talle see värvitud Matu tõesti meeldib, siis me tagasi sõitma hakates käime sealt läbi ja ostame selle ära. Hugo ikka iga päev uuris, kus me juba oleme ja kas keegi Matut vahepeal ära ei osta, me aga kinnitasime, et me selle auto sealt poest Itaaliast tagasi tulles kindlasti saame. Endal Matu juba kotis.

Hea oli, et ära ostsime, sest täna külastatud mänguasjapoes seda Matut polnud. Kui Hugo soov oli konkreetne, siis Anee ei osanud väga midagi tahta. 9-aastane on ühest küljest juba suur tüdruk, kes titekaid mänguasju enam ei taha, samas pole ta veel tüüpiline murdeealine ja ei riiete maitse ega muu mõttemaailm pole veel teismelise tasemel. Anee soovis vaid midagi magusat Saksa ökopoodidest. Kuna ta on kunstnikuhingega, siis leidsin talle mänguasjapoest veidi kunstitarbeid.

Mööda Bodensee põhjakallast sõites kasutan aega tänase ööbimiskoha otsimiseks. Hotell võiks jääda kusagile Allgäu piirkonda, kuna sealkandis on järgmisel päeval päris palju vaadata. Itaalia ulmeliselt madalaid hindasid Saksamaalt enam ei leia, aga kvaliteedis ei taha järeleandmisi teha ning võtame tänagi ühe sooduspakkumises oleva 4-tärni hotelli, mis maksab küll rohkem kui Itaalias kaks ööd. Vähemalt on hotellis suur sisebassein, saun ja loodetavasti 4-tärni hotellile vastav korralik Saksa hommikusöök.

Bodensee põhjakaldal

Hotell asub Bad Grönenbachis ning hotellini viiv tee suundub mäkke. Kui õhtupoolikul otsitava hotelli juurde jõuame, kahtleme, kas tõesti on õige kohaga tegu. Õues isuvad puude vilus hädised vanad inimesed ning on tunne, nagu oleks hoopi kusagil vanadekodu õuel. Nii ongi. Algul tundub, et siin mäe otsas pole rohkem midagi, kuid puude vahelt viib kitsas tee siiski edasi ja jõuame järgmise hooneni, mis ongi meie hotell tänaseks ööks.

Saame toa kätte, mis on viisakas ja mugava voodiga, kuid hotelli interjöör on kuidagi rohkem vanainimeste stiili. Hotelli restoran on broneeritud, kuna seal toimuvad täna pulmad. Alustuseks plaanime minna sauna ja ujuma. Spaakeskus on ka veidi vanamoodsa interjööriga, kuidagi vale värvi kahhelkivid, liiga suursugused kunstlilled ja nende keskel Veenuse kuju. Viskasin toas hommikumantli peale ja pistsin ujumisriided kotti, et need basseini juures selga panna, kuid ei leia kusagilt garderoobi, mis juhataks mehed ja naised eri suunas. Lõpuks tõmban ujumisriided WCs selga ja läheme sauna siltide järgi otsima. Soome saun asub õues eraldi majas ja kui sinna sisse astume, nähes seal ees istumas ühte vanemat ihualasti paari, tulevad mul hetkega meelde need lustakad lood, mida sõbrad on Saksa kultuuriruumis suusareisidel käidud saunandest rääkinud. Kuidas see mul küll enne meelde ei tulnud! Reegel number üks – Saksamaal käiakse ühissaunas alasti. Teiseks, iga sinu kehaosa all peab olema rätik. Kui mina ronin sauna ülemisele lavale ja istun sinna rätsepaistesse, siis Renee jääb istuma nii, et rätik on ujumispükstes tagumiku all ja jalad on alumise astme peal. Kohe nähvab tädi, et see pole hügieeniline ja pangu Renee aga enda jalge alla ka rätik. Renee poriseb midagi vastu sauna temperatuuri ja bakterite hävimise seosest. Aga eks igas kohas on oma kombed. Reegel number kolm – saunas peab olema vait, omavahel rääkimine on keelatud. Ilma sõnu vahetamata mäletame seda mõlemad ja suhtleme omavahel vaid pilkudega. Kaua ei pea vastu, tahaks naerma puhkeda, seega lahkume saunast. Kohtume vanapaariga ka pesemisruumis, kes oma sugu rõhutavaid kehaosi sugugi ei häbene ning kõnnivad midagi varjamata seal ringi. Seevastu üks meist noorem sakslastest paar, kes ka pesemisruumi tulevad, on väga häbelikud. Ühest küljest elavad nad Saksa kultuuriruumis ja peaks olema harjunud teatud keskkonnas alasti olles mitte piinlikkust tundma, kuid ju on noorem generatsioon piiratum. Nad nihverdavad rätiku varjus, ühelt jalalt teisele taarudes, kuidagi oma ujumisriided seljast ja ootavad, kuni meie oleme pesemisruumist lahkunud, et siis alles pesema minna.
Hotell Bad Grönenbachis

Pärast sauna teeme hotelli ees ühed mojitod, vaatame majast väljaimbuvaid pulmalisi (sh pruutpaari) ja imestame, kuidas saab üks pulm olla nii emotsioonitu ja vaikne. Ehk on ka see Saksa komme.

On juba pime, kuid läheme veel jalutama ja ümbrust uurima. Ühel pool hotelli on vaid paks ja kottpime mets, teisel pool, vanadekodust mööda minnes, hakkab aga paistma valgustatud kirik ja selle ümber surnuaed. Justkui sümboliseeriks need kõrvuti kohad siin elukaare järjestikuseid etappe.
Kirik Bad Grönenbachis

Kui pimedus ja surnuaed on minu jaoks muidu seletamatult hirmuäratav kombinatsioon, siis siinne surnuaed ja valgustatud kirik mõjuvad pigem kaunina, üldsegi mitte kõhedust tekitavana. Kiriku valgustusele annavad lisa taevas sähvivad välgunooled, mis löövad aeg-ajalt kogu taeva valgeks, kuid see äike on täiesti helitu. Ma ei ole midagi sellist nii võimsal kujul enne näinud. See hääletu äike mõjub pigem virmalistena, mis samuti sarnaselt taeva heledaks löövad. On tõenäoline, et millalgi jõuab see äike koos vihmaga ka siia, aga praegu tundub see küll veel kaugel olevat, kuna kõuemürinat pole üldse kuulda. Oleme kiriku kõrval, kui võimas kirikukell lööb täistundi. Kõnnime kirikust mööda läbi surnuaia, kui jõuame välja treppideni, mis viivad all-linna. Kohe treppide all on armas söögikoht ja me jääme mõtlema, kas tasuks veel hilisõhtul üks eine teha. Kuid meile öeldakse, et köök on juba suletud ja restorani hakatakse ka kinni panema. Kõnnime mööda väikelinna Bad Grönenbachi tänavaid, mis mõjuvad eriti miniatuursena. Öine valgustus selles väikelinnas muudab selle eriti romantiliseks paigaks. Jõuame raekojaplatsile, kus seisab Maibaum. Kui jõuludel tuuakse linna keskväljakule kuusepuu, siis maipühade (1.mai) traditsioon on tuua samasse kohta väärikas vanuses puutüvi, mis kaunistatakse. Selline traditsioon on eriti levinud Baden-Württembergis ja Bayernis, kus me ka praegu viibime, samuti Austrias. Ka rootslased on sarnase puutüve ehtimise kultuuri üle võtnud, ainult nendel toimivad pidustused jaanipäeval.
Raekoda Bad Grönenbachis ja taamal pimeduses Maibaum

Hedonismi kõrgtase - San Pellegrino termid. Sõit Šveitsi (12.06.15)

Hommikut alustan taas varakult jooksuga Lombardia mägises piirkonnas Selvino linnas. Sooja on 20 kraadi ringi ning joosta on mõnus.

Täna peaksime aga jõudma Šveitsi Luzerni lähistele, kus elab ja töötab üks Renee endine töökaaslane, kes meid külla kutsus. Meil ongi plaan kohe pärast hommikusööki Šveitsi poole liikuma hakata, kuna sõita on üle nelja tunni. Kui hommikusöögilt tulles liftiga tagasi tuppa sõidame, jääme taas lifti seinal vaatama seda imeilusat basseini reklaampilti, mis meil ka eile silma jäi. Ei suuda uskuda, et see bassein siiski selle sama hotelli juurde kuulub. Kuna kogu info on itaaliakeelne, ei saa sellest ka midagi aru. Küll aga jätan meelde märksõna San Pellegrino Terme ja löön selle tuppa jõudes googlesse. Selgub, et asulas nimega San Pellegrino Terme asuvadki termid, mis kodulehel olevate piltide järgi on midagi nii ilusat ja hedonistlikku, et raske on seda sõnadesse panna. Vaatame oma praegust asukohta nende termide suhtes ja selgub, et me oleme sellest kohast kõigest poole tunni autosõidu kaugusel. Kohe on ka selge, et meie Šveitsi mineku plaan lükkub veidi edasi, sest seda kohta peab lihtsalt nägema, kui see niimoodi meie teele sattus.

Pakime ruttu asjad ja asume teele. Sõidu ajal googeldan edasi ja uurin, mis kohaga täpsemalt tegu on. Oletan, et ülemaailmselt tuntud ja hinnatud San Pellegrino joogivesi on sealt pärit – mis ongi tõsi. Ja nagu asula nimigi viitab – San Pellegrino Terme – on tegu kohaga, kus termaalveed tulevad pinnale ning seda vett on osatud siin inimeste keha ja vaimu kosutamiseks juba pikalt kasutada. San Pellegrino Terme asub Lombardia maakonnas Bergamost põhja pool mägedes maaliliselt ilusa looduse keskel. Asulast läbivoolava jõe kaldal seisab gigantne ja suursugune Grand Hotel, mille eranditult kinnised aknaluugid viitavad aga sellele, et see seisab tühjana. Kahju on sellist uhket hoonet vaadata sellises olekus. Kunagi on siin elu keenud ning see koht on olnud turistide poolt armastatud, kuid mingil põhjusel on turism välja surnud. Tundub, et piirkonda puhutakse siiski uut elu sisse, sest termid, kuhu me läheme, on koos juurdeehitusega taasavatud 2014. aasta lõpus.

San Pellegrino Terme asula on valdavalt üles ehitatud 20. sajandi alguses, mil ehituskunstis oli domineeriv juugendstiili (Art Nouveau). Üks juugendstiili imelisi näiteid on ka taastatud San Pellegrino termide hoone. Selle kodulehel on ka video, milles on näha, mis seisus see hoone on olnud. Ka möödunud sajandi algul oli see maja kasutusel termidena.
Inimtühi San Pellegrino Terme Grand Hotel
San Pellegrino Terme termide parkla

Kui viitade järgi termide parklasse jõuame, on sadu autosid mahutavas parklas ees vaid kaks autot. Midagi tundus valesti olevat. Arvasime, et termid on millegipärast suletud, kuigi kodulehel oleva info järgi olid need avatud alates hommikul kella 10-st. Kui termide hooneni jõuame, olen täiesti lummatud selle peahoone suursugusest arkaadide reast ja üldse kogu arhitektuurilisest ilust. Asjale lisab vürtsi hoone maaliliselt kaunis asukoht kaljuseina ääres ning termide aias kasvavad võimsad põlispuud. Juugendstiil arhitektuuris on minu arvates midagi äärmiselt kaunist ning see konkreetne hoone on luksuse ehe näide. Hoone interjöör mõjub samuti luksuslikult ja isegi lossilikult – siin on laemaalingud, marmorist trepid ja põrandad, suured klaaspinnad, palju valgust ja hele värvigamma. Selgub, et termid on täiesti avatud, lihtsalt hommikul ongi rahvast vähe. Pileti hind ei olegi ulmeliselt kallis – 40 €/inimene (võrdluseks – Toila termide vaikne spaa maksab 32 €/inimene). Meilt küsitakse, kas me ka lõunat soovime süüa ning puhtalt aja kokkuhoiu mõttes plaanime pärast ujumist siin lõuna süüa, et siis otse ühe jutiga Šveitsi sõita.
San Pellegrino Terme termide peahoone


San Pellegrino Terme termide interjöör

San Pellegrino Terme termide interjöör

Meile antakse hommikumantlid ja plätud ning juhatatakse riietusruumi. Kui mööda marmortreppe teisele korrusele termide juurde jõuame, oodatakse meid värskete puuviljadega ja erinevat sorti trühvlitega. Termid tunduvad hiigelsuured võrreldes kõigi teiste termidega, kus käinud oleme (mahutab korraga suurusjärk 1000 inimest). Vaikseid puhkeruume on kõikvõimalike lamamisasemete ja toolidega, lõhnaga ja lõhnata, muusikaga ja ilma. Saunasid on siin igasuguseid, mida seni näinud oleme, aga ka selliste nüanssidega, mida pole kohanud – nt suur teleekraan saunas (mis on kaetud nii, et silmaga aru ei saa, aga uduseks ei lähe) – või siis hoopis arhailisem lähenemine – heinasaun, kus seina peal on väikeste salvede sees heinatuustakud, mis levitavad sauna heinalõhna. Mulle on seni tundunud, et saun on igal pool nii igava ja sarnase välimusega, aga siinsed disainiimed panevad muud uskuma. Saame mitmeid ideid, kuidas üks puidust ruum saab olla eriliselt ilus. Milano piirkonda ja kogu Lombardiat peetakse Itaalia disainikeskuseks ning siin on itaallaste ilumeel ikka midagi väga meie maitsele. Ehituskvaliteet on ka täiesti laitmatu perfektsus.
San Pellegrino Terme termide marmortrepp

Suupisted termides


Vahepeal rüüpame teed, mida saab termide vanas osas, kunagises talveaias. Taustaks mängib vaikne muusika, mida nagu otseselt tähele ei panegi, aga kui korraks mõtlema jääd, siis saad aru, et see on nii õige. Termid paistavad inimtühjad – selle aja jooksul, mil me siin oleme, oleme kõikides saunades vaid kahekesi. Lihtsalt kui on nii vähe rahvast, on nagu imelik minna samasse ruumi kellegi privaatsust rikkuma ja valid teise sauna. Ühtegi last kellelgi kaasas pole ning nagu kahtlustame, siis siia ka alla 14-aastaseid ei lubata, kuna see koht on ikka mõeldud täiskasvanutele vaikseks lõõgastumiseks.

Milline vaade, milline puhkus!

Midagi uut ja põnevat on bassein, kus on veealune muusika – lamad veepinnal kõrvad vee all ja kuulad muusikat. Üks eriti lahe veeprotseduur oli selline, et lamad kõhuli soojal kivist voodipikkusel plaadil ning sinu peale tuleb pikast horisontaalsest aukudega torust vett, mille temperatuur pidevalt kasvab. Kestab see umbes 5 minuti ning see on nii mõnus, et sinna võiks magama jääda. Käime seal kohe mitu korda spaas veedetud aja jooksul. Külma- ja kuumavee jalavannid, mida kohtab enamus spaades, ulatuvad siin üle põlve (mujal on need vaevalt poole sääremarjani). Mõju on kohe teistsugune.

Vahepeal võib saunadest puhata lamamistoolides, mis on kõrge klaasseina ees, vaatega termide aiale. Või siis sobiva ilma puhul minna õue päikest võtma. Või hoopis jahtuma.

Õuebasseini vaated on samuti lummavad – siit paistab termide peamaja fassaad, mäed ning põlispuud. Pärast hoovihma käib üks töötaja kõik õue lamamistoolid lapiga üle, kuigi majas on vaid paarkümmend inimest ja ilmselt poleks kellelgi midagi selle vastu ka, kui märjana märjale toolile istuda. Kõik teenindajad, kellega kokku puutume, on naeratavad ning väga hästi koolitatud oma ülesandeid täitma.

Üks asi tundub siin kummaline, et kusagilt ei leia vett, mida juua. On küll teed, aga mitte puhast vett. Kuna enne nägime, et allkorrusel on bistroo, kuhu ka lõunale plaanisime minna, läheme sinna vett otsima. Sealt saab nii mullita kui mulliga San Pellegrino vett – esimene neist kannus, teine pudelis. Bistroos paistavad vanaaegsed seina sees olevad kraanid ja seinast eenduvad kraanikausid, veidi Vana-Rooma stiili – need on vanad, aga töökorras. Teenindaja näitab, et neist saab soovi korral joogivett juurde. Nüüd saame aru, et siin juuaksegi kraanist San Pellgrino vett ja teoreetiliselt võttes supleme me hinnatud pudelivees. Nagu pärast märkame, on üleval termides ka kraanid, küll moodsad, aga need on mõeldud just vee joomiseks.

Kui algul mõtlesime lõunale minna pärast ujumist ja enda kordaseadmist, siis bistroos öeldi meile, et siin saab süüa vaid hommikumantlites  - sellised on maja reeglid. Minu hommikumantel oli juba märg, aga meile soovitati minna küsima uusi hommikumantleid ja siis sööma tulla. Bistroos saab süüa buffet-lõunasööki – keset laemaalingutega uhket saali oli kaetud tervislik lõunalaud. Saab ise omal valikul kokku miksida salateid, neid maitsestada erinevate oliiviõlidega ja palsamiäädikatega, peale panna erinevaid seemneid, juustusid kala või sinke. Kõrvale valida imehead focacciat, kõrsikuid või kukleid. Kaetud oli ka puuviljade, kookide ja šokolaadiga magustoidulaud. Kuigi me sellest lõunast suurt oodata ei osanud, tundus see buffet-laud oma valikuga nii õige ja hea olevat.
San Pellegrino Terme termide söögisaal

San Pellegrino Terme termide söögisaal

Meil on juba enne äraminekut tunne, et siia tuleme me kunagi kindlasti tagasi, vähemalt ühele pikale ilma lasteta nädalalõpule. See koht on Bergamost samuti vaid poole tunni autosõidu kaugusel ning Bergamosse saab ju Eestist Ryanairi otselennuga. Ja kindlasti kutsume oma hedonistlikku elustiili harrastavad sõbrad kaasa.

Pärast lõunasööki tegime veel viimase sauna- ja basseinituuri ning saime aru, et peame kiirustama, et külla jõuda. Meie plaanitud kahetunnine saunaskäik oli märkamatult veninud neljatunniseks. Kui värskelt pestuna-föönitatuna termidest välja tulen, avastan, et õues sajab paduvihma. Võtan kotist õhukese õlasalli pea kohale, et autosse joosta, kuid sall laseb esimeste sekunditega läbi ning autosse jõudes tilguvad mu riided vett ja juuksed on kui vettekukkunud kassi karv. Urgitsen kohvrist meile uued riided välja.

Aga nüüd teekond Šveitsi, kuhu navi näitab sõiduaega üle nelja tunni. Plaanitav kohalejõudmise aeg on kell veerand üheksa. Milano ringteel jääme ummikusse, kuid sellest eeldatav sõiduaeg ei pikene. Saame aru, et Audi navi korjab infot kõikjalt – see arvutab teekonda, arvestades sealjuures liiklusinfot ja võttes arvesse ummikuid. Eriti tänulikud olime navile Šveitsis, kui see juhatas meid kiirteelt kõrvale. Algul tundus see küll veider lüke olevat, kuid peagi saime paralleelselt kiirteega kulgevat väikest teed sõites aru, et see navi soovitatud kõrvalepõige oli vajalik selleks, et meid ummikust mööda juhtida ja aega võita. Sõitsime Itaalia poolt Šveitsi reede õhtul ning nägime, millistes meeletutes ummikutes vastassuunal sõitjad istusid. Meie suunal oli ummik vaid korra, kui me sellest möödasõidu tegime. Kuigi Šveitsi teedevõrk tundub hea, on ummikute põhjustajaks ikka rahvamassid – Šveitsis elab üle 8 miljoni inimese, kuid riik ise on umbes Eesti maismaa suurune ning sellest omakorda suur osa on kõrgeid mägesid, mis on elamiskõlbmatu maa.

Šveits jättis taas külma ja karge mulje. Päike ei paistnud ning pidevalt olid ümberringi lumised mäetipud. Liikluskultuur on Šveitsi hoopis midagi muud, kui Itaalias – siin järgivad kõik liiklejad väga täpselt kiirusepiiranguid ning keegi ohtlikke möödasõite ei tee. Läbisime oma teel kümneid tunneleid. Pikim, millest läbi sõitsime, oli 17 km. Hiljem saime teada, et see polnud sugugi Šveitsi pikim tunnel, on veel üle kahekümne kilomeetri pikkuseid tunneleid ka.
Juunikuine külm ja lumine Šveits

Juunikuine külm ja lumine Šveits


Ummikud Šveitsis

Jõuame Luzerni külje alla kohale navi näidatud ajast vaid neli minutit hiljem, mis on üle neljatunnise tee kohta ülim täpsus. Kui Eestis naviga sõita, siis arvutab see juba näiteks Tallinnast Virtsu sõidul pool tundi aega valesti.

Meile pakuti pere poolt õhtusööki ning jäime hiliste tundideni rääkima elust Šveitsis. Ilmselt teavad kõik, et elu Šveitsis on mitte vaid eestlaste mõistes, vaid ka kogu Euroopa elatustaset arvestades kordades kallim. Võib ju ahhetada, kui kuuled, et veiseliha kilo maksab suurusjärk 50-70 € olenevalt tükist, aga tegelikult on kõik suhteline. Šveitsis teenivad inimesed rohkem ning seega on kaubad ja teenused suhtes palgaga ikka sellised, et kohalikud on võimelised neid tarbima. Olles harjunud Eesti vähese bürokraatia, lihtsa ja mugava (e-)asjaajamisega, tunduvad mujal kehtivad süsteemid tüütute ja isegi inimvaenulikena. Milliseid pingutusi tuleb teha korteri soetamiseks või isegi pelgalt üürimiseks, kuidas käib maksude maksmine või lepingute sõlmimine – need tegevused neelavad kõik tohutu aja. Muidugi on Šveitsis elamisel ka hulk positiivseid külgi – looduse- ja spordisõpradele pakub Šveitsi mitmekesine loodus erinevaid väljas liikumise võimalusi. Ka praegu, suve algul, on avatud mõned mäesuusakeskused, mis asuvad kõrgemal kui 3000 m ja kus on igilumi ning suusatada saab aastaringselt. Talvel on suusamägede valik muidugi kordades suurem, siis on avatud ka madalamad nõlvad. Looduses matkamine on kohalike seas samuti armastatud ajaviide.

Kuna meid kutsuti lahkelt külla, ei hakanud täna ööseks hotelli otsima. Ma siiski korraks vaatasin hotellide hindu, kuid kui nägin, et suurusjärk 150 €-ga saab üheks ööks õuduka urka, siis loobusin. Me tegelikult ei käi kunagi reisidel oma tuttavate juures ööbimas, kuna me ei taha tüli teha teistele inimestele. Aga kuna seekord olime vaid kahekesi ja alternatiivid polnud paljutõotavad, siis võtsime lahke pakkumuse vastu. Samas tunnen ma ikka suurt tänuvõlga, kuna inimesed korraldavad selleks oma elu ümber - annavad sulle oma parima toa ja voodi, pakuvad süüa jne.

Saksamaa-Austria-Šveits-Itaalia (08.06.15)

Hommik Augsburgis on hall ja vihmane. Seda oli ette teada - ilmateade lubas suvekuumusele järsku ja kontrastset muutust. Väljas on vaid ca 16 -17 kraadi.

Teist päeva järjest üllatume hommikusöögilauas eriliselt hea valikuga hommikusööki nähes. Mitte, et seda kõike reaalselt süüa tahaks või jaksaks, aga lihtsalt imetleda, mida ja kuidas hommikusöögiks serveeritakse on ka omaette elamus. Iga detail on oluline – nt valikus on kolm erinevat mett (kõik erinevad taimed), värskeltpressitud apelsinimahl (kas kannust või võid ka ise pressida), omlett või praetud muna, mille võid lasta valmistada just enda valitud lisanditega ja küpsusastmes, tohutu valik küpsetisi, joogid tellid lauast jne. Oleme kaks päeva olnud Saksamaa 4-tärni hotellides, aga need hommikusöögid ja teenindus on olnud kindlasti väga hea 5-tärni hotelli väärilised.

Tõeliselt tahaks veel Saksamaal ringi vaadata, kuid kaks päeva lubatakse ümbruskonnas külma ilma ja vihmasadu. Alpide jalamil asuvas Garmisch-Partenkirchenis, kust paistab Saksamaa kõrgeim mäetipp ning mis oli meie algses reisiplaanis sees, toimub just täna G7 tippkohtumine ning seda valvab 20 000 politseinikku. Ilmselt pole sinnakanti täna mõtet seiklusi otsima minna.

Vihmasadu on aga lubatust väiksem ning kohati ei saja üldse. Seega kohe Saksamaalt ei põgene, vaid sõidame järgmisesse romantilise tee äärde jäävasse linna, küll mööda lookleva ja asulaid läbiva teega pea paralleelselt kulgevat kiiremat (mitte kiitreed) mööda. Meie järgmine peatuspaik on Landsberg am Lech. Pargime äärmiselt sügavasse maa (või isegi mäe-) alusesse parklasse. Siin on osatud igas vanas linnas kusagile sügavustesse parkla kaevata, et linn oleks autodest puhas ning parkimisruumi jaguks kõigile soovijatele.
Landsberg am Lech

Landsberg am Lech

Landsberg am Lech

Landsberg am Lech

Landsberg am Lech

Landsberg am Lech asub, nagu nimigi viitab, Lechi jõe ääres. Linna sees on lai jõgi üles paisutatud ning sellest tekib kärestikuline kosk. Vanalinn on kohe jõe ääres. Mõni jõe haru on kanaliga juhitud vanalinna sisse ning see voolab majade vahel, kohati lausa majade alt läbi. Vanalinna üldpilt on taas kuidagi Tallinna vanalinna nägu. Kõiki seni nähtud romantilise tee äärde jäävaid linnu iseloomustab puhtus ja korras majad. Ei ühtegi kõverat ust, krohvi mahakooruvat fassaadi ega muud sarnast lõuna-euroopalikku “idülli”. Siin on saksa täpsus ja kord ja ometi mõjuvad need vanad linnad romantilisena.

Kuna on esmaspäev, on vastupidiselt eilsele kõik ärid ja tänavakauplejad töös ning kohati tundub, et müüjaid on kõvasti rohkem kui inimesi/turiste tänaval liigub. Ostan endale koormis- ja viilutamisnoa, mida osav müüja erinevaid vilju lõigates esitleb. Selline paras Teleturu värk tundub, aga nuga teeb head tööd ja köögividinad mulle meeldivad.

Suundume Saksamaa suurima järve – Bodensee – suunas ning teeme jalutuskäigu Lindau linnas, mis asub Bodensee kaldal, praktiliselt Austria piiri ääres. Lindau vanalinn asub väikesel saarekesel, mis asub kaldast vaevalt paarisaja meetri kaugusel ning sinna saab silda mööda. Lindau on taas armas Saksa linnake, kus on tore jalutada ja vanalinna arhitektuuri imetleda. Teele jääb ökopood – ostame mõned puuviljad, et oleks peagi ees ootaval pikal autosõidul midagi näksida.
Lindau

Lindau

Bodensee järve ääres

Bodensee järve ääres

Siseneme Austriasse ning kohe pärast seda Šveitsi – Bodensee servas saavad kokku kolm riiki. Kui Saksamaal sai kiirteedel tasuta sõita, siis Austriasse sisenedes ostame nädalakaardi (8.70 €), Šveits aga pakub kiirteedel sõitmiseks vaid 14 kuu kaarti (ei mingit lühema perioodi kaarti turistidele), mis maksab 40 €. Pika perioodi kaardina äärmiselt odav, aga kasutades kaarti vaid läbisõiduks, on ikka väga kallis.

Šveits jätab ligi kolmetunnise autosõidu vältel vihmase, karge, väheasustatud ja meeletult mägise esmamulje. Alles Šveitsi lõunapiiril, Lugano kandis tekib suurem asustus ning kohe piiri lähedal on hulganisti kasiinosid ja kaubanduskeskuseid (eks maksud ja seadused annavad selleks ainest). Šveits on teatavasti väga kallis maa, teekaardiga saime seda juba tunda, aga ühtegi muud toodet ega teenust selle teekonna vältel osta pole tarvis. Hetkel kasutamegi me Šveitsi vaid läbisõidukoridorina, et jõuda Itaaliasse Como järve äärde.

Sisenesime Šveitsi teadmisega, et meil siin internetti pole, kuna eelmises postituses mainitud Tele 2 kaart kehtib vaid Euroopa Liidu riikides. Imekombel avastame peagi, et meil internet siiski töötab ja kusagilt hiigelsummasid maha ei tiksu, kuna tegu on kõnekaardiga, kus on kindel summa raha. Ametlikult kohalikku hinnakirja vaadates maksaks 1 GB internetti Šveitsis 13 000 € (ma ei pannud nullidega mööda) ehk meil on kaasas 26 000 € eest internetti (Eestist saime selle 36 €-ga). Et internet siiski Šveitsis töötas, on ilmselt Eesti operaatori viga.
Šveitsi mägedes



Tänaseks peatuspaigaks leidsime taas ühe viisaka 4-tärni hotelli Como järve lähedal ja seda vaid 49 € eest. Booking.com viimase hetke pakkumised vähemalt praegusel perioodil on suurepärased. Veidi enne südaööd hotelli jõudnuna otsustame kahepeale ühe pizza süüa ning ei lähe seda kaugemale otsima kui oma hotelli restorani. Pizzat osatakse teha Itaalias pea igal pool – pizza rabab oma headusega jalust ja on vääriline tervitus Itaaliasse jõudmise puhul. Et mitte pizza kõhus kohe voodisse kerra tõmmata, jalutame veel hotelli tagaaias ning saame osa sellisest konnadekontserdist, millist pole ma veel kuulnud. Astun pimedas peale mingitele pehmetele ja jala all lirtsuvatele viljadele ning valgust näidates saame aru, et oleme murelipuu all. Telefoniga valgust näidates näeme, et murelid on parimas küpsusastmes ning kuigi alumistelt okstelt on möödakäijad viljad ära korjanud, ulatub Renee oma pikkusega ka selliste oksteni, mis enamuse jaoks kättesaamatuks jäävad. Milline magus ja värske suutäis meile osaks saab!