teisipäev, 21. märts 2017

Veneetsia (01.11.16)

Täna on meie Itaalia reisi viimane päev. Õhtuks on vaja jõuda Veneetsiasse, sest homme varahommikul läheb lennuk tagasi just sealt, kus me ka oma reisi alustasime.

Veneetsiani on mööda tasulisi kiirteid sõita kolm tundi (veidi alla 300 km). Toskaana loodus on väga ilus ka kiirteelt vaadates, Emilia-Romania tasandikul läheb aga lamedaks ja vaated ei paku enam silmailu. Lisaks kaob ka päike ja imbub kusagilt und – temperatuur langeb peaaegu kümme kraadi - väljas on karge +12 kraadi. Õnneks Venetosse jõudes hakkab päike taas piiluma ja ka temperatuur tõuseb + 17 kraadini.

Täna läheme Veneetsiasse jalutama ja seda eelkõige just laste pärast, et neile näidata, kuidas inimesed seal elavad. Ise oleme Veneetsias juba käinud, aga Veneetsia on koht, kuhu tasub tagasi minna.

Veneetsia on juba sajandeid tagasi (vaenlase vastu kaitse eesmärgil) ehitatud sisuliselt merre ning paikneb laguuni saartel. Veneetsiasse pääseb küll Mestre linnast pikka silda mööda autoga, kuid parklad paiknevad kohe Veneetsia sissesõidul ja edasi autoga ei saa. Sest Veneetsias lihtsalt pole autoteid. On jalakäijatetänavad ja on veeteed, st kanalid, mida mööda saab liigelda kas ühistranspordiga (veebuss ehk vaporetto) või rentida privaatse gondli.

Kohale jõudes selgub, et soodsaim parkla, mille välja vaatasin, asub tööstuslikul sadamaterritooriumil, kust on ilusasse Veneetsiasse vähemalt paar kilomeetrit jalgsi käia ja üllataval kombel ei paista siin ka kõnniteid olevat, sest inimesed kõnnivad kohvreid järgi vedades mööda sõidutee ääri. See pole koht, kus lastega tahaks seigelda (pealegi tuleb Veneetsias ka pikalt jala käia) ning mõtleme parkida lähemasse parklasse, kus me ka ükskord varem Veneetsias käies oleme parkinud. See ja veel üks teine parkla on aga täiesti täis ning õues ootab pikk järjekord autodest.
Sõit Veneetsiasse

Renee pakub, et ta paneb mind lastega Veneetsias maha ja jätab meid mõneks tunniks sinna jalutama, aga mina ei taha lastega üksi jääda. Ei jää muud üle, kui läheme proovime sinna kaugesse parklasse auto jätta. Autoparkla kõrvalt läheb küll vaporetto, aga 30 € üks ots tundub liiga kallis, et sellega sõitma minna. Teisel pool parklat leiame aga veel ühe transpordivõimaluse, nimelt sõidab kõrgustes monoraili vagun, mis töötab täpselt samal põhimõttel nagu see funikulöör, millega eile sõitsime, ainult see siin on ultramoodne ja ilma juhita (ja maksab vaid 1.50 € inimene). Ma ei saa aru, miks inimese kohvreid järgi vedades siis mööda tööstusmaastikku kõndisid mitte ei kasutanud seda mugavat ja odavat transpordivõimalust, aga võimalik, et seda lihtsalt ei leita üles, sest silte pole siin ülemäära palju.



Veneetsia on just nii suur, et jalgsi saab igale poole. Põhiliselt suundutakse Püha Markuse (piazza di San Marco) väljaku juurde ning ka Rialto silda (ponte di Rialto) vaatama, mis on Suurt kanalit ületav vanim sild (16. sajandist pärinev). Minu arvates ei tasuks aga Veneetsias keskenduda ühelegi konkreetsele objektile, vaid lihtsalt jalutada ja vaadata enda ümber. Värvilised majad, mis justkui veest välja kerkivad, erineva laiusega kanalid, gondlid neis sõitmas või ootamas, et turistid lõbusõidule tuleks.


Tee kulgeb käänuliselt mööda kitsaid tänavaid ja kanaliääri ning pidevalt tuleb ka sildu ületada. Õhus on tunda sügist ning lühikesed käised on asendunud juba kampsuni ja vestiga. Oleme ka jõudnud oluliselt põhja poole.


Teele jääb üks väike köök, kus tehakse otse klientide silme all värsket pastat ja müüakse seda topsiga kaasavõtmiseks. Kuigi oleme just söönud käigupealt ühe pitsalõigu, tundub see pasta nii hea, et ostame neljapeale veel kaks portsu pastat ka. Värske pasta serveeritakse erinevate kastmetega ning mina valin tomati, basiiliku, baklažaani ja parmesani juustuga pasta, milles on minu jaoks just kõige paremad lisandid pastale kõik üheskoos ja ka Anee on sama meelt. See püstijalgselt söödud pasta on kindlasti selle reisi parim pasta ja üllataval kombel see lihtsalt sattus teele.

Parim käsitööpasta

Ka tänane gelato on vist üks parimaid, mida (sel reisil) saanud olen. On levinud arvamus, et Itaalias saab parimat jäätist (maailmas) ja ma olen sellega isegi nõus. Aga Itaalias söödud jäätistel on tegelikult vahe sees – ei ole nii, et iga gelaterias müüdav lahtine jäätis on erakordselt maitsev. On masstootmise jäätiseid, mis võivad olla üsna ok, aga käsitööjäätised on ikka klass omaette. Ma söön enamikel kordadel vaid pistaatsiapähkliga (pistacchio) või metspähkliga (nocciola) jäätist ning seega võrdlen ma sarnast sarnasega. Itaalias lahtiselt müüdav suurtööstuse pistaatsia-  või pähklijäätis on küll kordades parem kui näiteks meie kodumaal pakendatud samad maitsed, kuid see, mida kujutab endast naturaalsest pistaatsiapähklist tehtud jäätis, mis pole ka liiga magus ja milles on pistaatsiapähkli kogus tuntav ning mille tekstuur on uskumatult siidine – see on jäätiste tippklass. Muidugi võib veel nüanssidesse laskuda ja tegelikult erinevad üksteisest ka gelaterias kohapeal tehtud jäätised – tooraine kvaliteet ja kogus (proportsioonid jäätisemassis) erinevad ning mõned "käsitööjäätised" tehakse gelaterias ka lihtsalt jäätisepulbrist. Lapsed söövad sageli maasikajäätist, mida olen vahel ampsu kaupa proovinud ning ka marjajäätised võivad väga erinevad olla. Maasikaessentsiga jäätis mulle ei maitse, aga jäätis, mis maitseb nagu naturaalne maasikas (aga pole sorbett), on imehea.


Jõuame Rilato silla juurde, mis asub Suure kanali ääres. Suur kanal Veneetsias on mitukümmend meetrit lai ning sellel sõidavad peale gondlite ka veebussid ehk vaporettod. Eelmisel korral sõitsime sellega Püha Markuse väljaku juurest tagasi parkla juure, aga sinna topitakse inimesi nii palju sisse, et ei mahu ümbergi keerama ning sellist sõitu ma enam ei tahaks. Pealegi on jalutada Veneetsias väga tore.


Vaade Suurele kanalile Rialto sillalt


Perepilt Rialto sillal möllava Hugoga

Tohutult rahvast on ka Rialto sillal, kus tehakse pilte. Kui meie oma perega selfit teeme, vähkreb Hugo mu süles ja vehib käega nii, et riivab küünega Anee silma nii äkitselt, et Anee ei jõua isegi instinktiivselt silma kinni panna. Anee silmamuna saab kannatada ja ta ei suuda kaua aega silma lahti teha ning pisaraid muudkui voolab. Kuna Hugo vehkis ja lollitas kätega, peab ta ka vabandust paluma, aga ta on ehmatanud ja enda peale solvunud ning keeldub vabandamast. Põrnitseb veel kaua aega oma jalgade ette ega mõtlegi vabandada. Kui aga juba mõnda aega meie sabas sörkides ikka vaikus on, anname me talle seisma jäädes veel ühe võimaluse Aneelt andeks paluda ja ära leppida. Hugo põrnitseb ikka jalge ette ja kui lõpuks sõnad suust tulevad, ütleb ta kogemata "Palju õnne!". Me keegi ei suuda naeru tagasi hoida, aga Hugo solvub veel rohkem ja puhkeb nutma. Tal vaesekesel läksid sõnad sassi ja vabandamise asemel soovib hoopis õnne. Kuidagi suudame lapsed lõpuks siiski ära lepitada.
Hugo hakkab vabandust paluma...

...aga ütleb kogemata: "Palju õnne!"

Kuigi viimasel päeval juhtus selline vahejuhtum, oli meil kogu see reis lastega äärmiselt tore koos olla. Lapsed vinguvad, jonnivad ja nagelevad omavahel oluliselt vähem kui kodus. Kõik sobib ja keegi ei vingu, et teekond on käimiseks liiga pikk või vanu maju on igav vaadata. Ja isegi suurlinnas saime kaks päeva sel korral lastega käidud, mida ma enne olen lastega reisimise puhul pigem välistanud ja vältinud. Tõsi, kõhukotieas Aneega on küll käidud mitmeid suurlinnu nii USAs kui ka Aasias, aga üks laps kõhukotis on hoopis midagi muud kui kaks käekõrval.

Viimasel õhtul käime veel lennujaama lähedal poes, et veidi Itaalia maitseid ka koju kaasa osta. Kiire ringi teeme lastega ka jalanõupoes ja spordipoes, aga üldiselt väldin ma aasta aastalt üha enam reisil olles poodlemist, sest mul lihtsalt on kahju sellest ajast, mis ma poodides raiskaksin. Kuigi on tõestatud, et ka poodlemine tekitab inimestes positiivseid emotsioone ja mulle aeg-ajalt ikka meeldib käia uusi asju ostmas, siis minu jaoks on reisilt saadavad emotsioonid nii palju tugevamad uute asjade emotsioonidest ja seetõttu valingi pigem ringikäimise. Üks link ka lõpetuseks, kust saab lugeda teadusuuringust, milles on tõestatud, et reisimine teeb meid õnnelikumaks.

esmaspäev, 20. märts 2017

Toskaana. Pisa ja Montecatini Terme (31.10.16)

Termidest on saanud meie selle Itaalia reisi kinnisidee. See reis on järk-järgult kujunenud väga veemõnude-keskseks ning me ei taha neil viimastel päevadel sellest niidiotsast kuidagi lahti lasta. Seetõttu sai ka tänaks sihtkohaks valitud üks terme-nimeline asula – nimelt Montecatini Terme. Plaanis ikka ujumine. Aga mitte ainult.

Montecatini Terme on Toskaana põhjaosas asuv linnake, mis on kuulus oma rohkete mineraalainesisaldusega ja seetõttu ravivate omadustega termaalvete poolest. Looduslike eelduste tõttu (termaalveed)on Montecatini Terme asulasse rajatud väga palju erineva hinnatasemega spaahotelle. Üks vanimaid ja pompoossemaid terme on selles asulas Terme Tettuccio, mis vist praegu enam ei töötagi termidena, vaid on muuseumi-laadne külastusasutus. Meie aga valime tänaseks ööbimispaigaks hotelli, kus on ka suur veekeskus.

Tänasest asukohast on Montecatini Termesse sõita paar tundi ja lapsed vaatavad üle pika aja iPadist multikat. Imekombel on ekraanid sel reisil seni olnud unustatud, sest lihtsalt nii palju muud ja huvitavat on teha. Järsku hõikab Hugo tagaistmelt, et nägi "Autod 2" filmis Colosseumi. Kerime tagasi ja selgub, et tõesti, kuna autod käisid Itaalias, oli seal ka Colosseum pildis. Aga nüüd on Hugol tekkinud vahetu ja otsene seos ja ta tunneb juba nähtud objekte ise ka ära.

Teele jääb Pisa linn, kus me oleme juba korra käinud, aga mul tekib mõte, et võiks kuulsat Pisa torni ka lastele näidata ning teha ühe väga kiire jalgade sirutamise peatuse. Hugo oli küll eelmisel korral kaasas, aga ta oli tollal 8-kuune ja sellest ajast mälupilte ei oma. Mäletan, et eelmisel korral parkisime oma auto kusagile hoopis teise linna otsa ja kõndisime pikalt jalgsi, aga samas mäletan ka, et Pisa tornile pääses teiselt poolt ka autoga väga lähedale ja kui praegu selle koha üles leiaks, siis äkki jõuaks sealt läbi hüpata. Jälle aitab meid sellises olukorras kiiere internet, mille abiga leiame Pisa torni lähedale parkla.

Pisa torn asub samanimelises linnas Imede väljakul (Piazza dei Miracoli) ning on katedraali juurde kuuluv kellatorn eh kampaniil (nüüd, kui olen natuke itaalia keelt õppinud, saan aru, kust need kunstiajaloo terminid tulevad - il campanile tähendabki itaalia keeles kellatorni) ja on eriline selle poolest, et on vajunud viltu, aga seisab jätkuvalt püsti. Lähemalt vaatlusel saab aru, et torni püstiseismise kindlustamiseks on selle jalamile kõvasti betooni valatud.
Pisa torn




Imede väljak Pisas (Piazza dei Miracoli)

Kuigi alati tuuakse esile just viltust Pisa torni, on kogu Imede väljak koos katedraali ja ülejäänud marmorehitistega imetlemist väärt. Ime on ka tänane oktoobri viimase päeva + 23-kraadine pilvitu taevaga suvine ilm, seda eriti seetõttu, et  just paari nädala eest nägin, kui tuttavad olid samas kohas käinud, aga kandsid sügismantleid. Jalutame Imede väljakul, mis on vist kõige rahvarohkem koht, mida me sellel reisil kohanud oleme, isegi Rooma põhiliste vaatamisväärsuste juures polnud nii palju inimesi.
Teen Hugost samasugust pilti, nagu kunagi üle 4 aasta tagasi, kui ta esimest korda oma elus Pisa torni kõrval muru katsus


Hugo valib endale Pisa torni kuju

Hugole hakkab ka Pisa torn väga meeldima ning ta soovib endale suveniiriks Pisa torni kuju (millest üllataval kombel sai kodus temale pikaks ajaks üks lemmikutest mänguasjadest). Sööme veel gelatot ja asume teele; Montecatini Terme pole enam kaugel.
Il gelato al cioccolato

Kohale jõudes teeme esmalt hotellis siseregistreerimise ära ja läheme otsima funikulööri, millest enne lugesin ning millega saab sõita järsu mäe otsa.  Funikulöör pärineb aastast 1898 ning kui vagunisse sisse istume, saame aru, et see vagun on vist tõesti originaal. Vagun on ehitatud puidust ja liigub raudteerööbastel ning see töötab põhimõttel, et "nööri" küljes on kinni kaks samasugust vagunit, millest üks sõidab alla ja teine üles ning ülessõitja saab energiat allasõitja laskumisest. Ma varem ei teadnud sellisest süsteemist midagi ning ehmatasin ikka korralikult, kui järsku kihutas meist mööda teine samasugune vagun. Selles kohas, kus vagunid üksteisest mööduvad, on rööpapaare vaid umbes sajaks meetriks kaks, ülejäänud aja sõidetakse samadel rööbastel. Imestasin, kuidas need kaks rongi just täpselt seal kohtusid ja mõtlesin, et ühe hilinedes oleks ju kohe kokkupõrke oht, aga Renee vaatas süsteemi ja seletas kohe ära, kuidas need kaks rongi ei saa kunagi kohtuda ega kokku põrgata, sest nad saavad liikuma hakata vaid üheaegselt ja kohuvad alati täpselt samas kohas.

Montecatini Terme. Funikulöör aastast 1898

Puidust vagun

Sõit üles kestab umbes paarkümmend minutit ning koht, kuhu me jõuame, on Montecatini vanalinn, mis asub ligi 1100 m kõrgusel mäe otsas. On ilus päikeseline pärastlõuna. Jalutame vanalinnas, teeme vaateplatvormidel pilte, sööme jälle gelatot ja sõidame alla tagasi.



Montecatini vanalinn

Nüüd on plaan minna oma hotelli ujuma, sest piltide järgi on meie hotellil korralik sisetingimustes basseinikompleks. Need basseinid olid ka üheks peamiseks põhjuseks, miks selle hotelli valisime. Kui aga küsime hotellist, kus korrusel bassein asub, siis öeldakse, et see on kinni. Ma ei saanudki aru, kas see on täna kinni või on üldse kinni, aga igal juhul oleme pettunud nii hotellitoas, mis oli piltidel hoopis värskem ja ilusam ning ka selles, et me hotellis ujuma minna ei saa.

Laseme siis hotellitöötajal meile soovitada ja välja vaadata mingi termaalveega basseini, kuhu siin linnakeses lastega ujuma minna saaksime. Aadress käes ja esmane Google kontroll tehtud, istume algul autosse, et kohale sõita, aga gps näitab, et see on liiga lähedal, et üldse sõitma hakata. Hugo suudab meid auto juures korralikult naerma ajada, kui tahab mahutada autosse ligi kahemeetrist puuoksa, mille ta just auto lähedalt leidis. Kui ma kodus ei luba igasugust (minu arvates) prügi autosse vedada, siis rendiautos olen ma oluliselt leebem ja olen sel reisil lubanud Hugol igasuguseid leitud kaikaid autosse korjata. Aga nüüd Hugo ilmselt katsetab piire, kui näeb, et ma pole midagi keelanud ja arvab, et küll mahub ära ka üks korralik harjavarre-mõõtu oks.
Sügise märgid

Teel termidesse möödume Terme Tettuccio'st, mille uhke fassaad (praegune hoone valminud 1929) meenutab mõnda lossi või valitsusasutust. Teele jääb ka jõululaat ja lõbustuspark, aga inimesi praegusel hooajal eriti neisse ei jagu – ime, et need üldse töötavad. Lapsed vaatavad päkapikukujusid ja jõulukaunistusi, mis mõjuvad siin kliimas nii võõrana, eriti siis, kui jõuludeni on veel nii pikalt aega.
Terme Tettuccio

Suveriietega jõuluturul

Lõbustuspargi juures on aga ujumine unustatud ning lapsed hakkavad hoopis sinna norima. Lõpuks saame kokkuleppele, et läheme vaatame need termid üle ja kui need tunduvad ok, jääme sinna, aga kui mitte, tuleme lõbustusparki.

Termid asuvad moodsas klaasfassaadiga hoones, aga basseinid ei vasta sel korral väga ootustele, kuna on väiksemad ja vanamoodsamad, kui piltidel paistsid. Lisaks peavad kõik, olenemata juuste pikkusest, kandma mingeid tobedaid vannimütse. Siin on vaid üks pikk ja kitsas bassein(silma järgi umbes 4 x 10 m) ja kaks madalat kontrastse temperatuuriga basseiniriba, kust kordamööda läbi käia.

Pealegi on bassein ülerahvastatud ning igaühele jääb enda ümber vaid veidi ruumi. Kõik tundub nii nõme – see müts ja see ruumipuudus - see on nagu tõeline vanainimeste spaa ja nagu ei tahakski siin üldse olla. Lastel on aga lõbustuspark praeguseks juba unustatud, kui vesi silmapiiril. Näha on, et lastel siin möllata ei sobi, aga ega nad (eriti Hugo) ei suuda ju samaoodi basseini servast kinni hoides jalgadega kääre teha, vaid ikka hakkab sukelduma ja vett pritsima. Hoiame basseini tagumisse nurka ning peagi oleme möllava Hugo tõttu hõivanud endale korraliku ruumi. Basseini sügavus on Hugole üle pea, aga ta ei hooli sellest, vaid ujub pidevalt meie käehaardest kaugemale. Hugo suudab küll veidi aega pinnal püsida, aga ta ei oska veel arvestada, kus ta jõud otsa saab ja nii peame me tal kogu aeg silma peal hoidma ja teda vajadusel välja õngitsemas käima.

Vesi on basseinis kuum, ikka umbes 40-kraadine ja huvitaval kombel on see soolane. Ega siin nagu muud teha pole, kui lihtsalt passida. Lõpuks hakkame me igavusest "nuudlitega" mängima ning teeme igasuguseid vesijalgrattaid ja muid pinnal püsimise vahendeid. Juba läheb ka meil naljakaks.

Hugole leiame ujumise abivahendite korvist ühe kitsa riba (mis on nagu võimlemismati materjalist), mida saab nööriga ümber keha kinnitada. Avastame, et see on imehea abivahend ujuma õppimisel ja eriti sellises faasis, kus pinnal püsimiseks on vaid õige vähe toetust vaja. Ujumisrõngas ja ka kätised takistavad õigete ujumisliigutuste kasutamist, aga seda keha ümber olevat õhukest riba nagu ei tunnegi ja Hugo ujub sellega väga hästi. Lõpu poole jääb basseinis rahvast vähemaks ka ja kokkuvõttes oli meil selles algul nõmedana näinud basseinis väga lõbus.

Pärast ujumist teeme lastele rõõmu ja viime nad veel ikka lõbustusparki ka. See on selline väiksem lõbustuspark, kus on palju batuute, mõned liumäed ja karussellid. Sulgemiseni on jäänud aega pool tundi ja lapsed leiavad energiat pärast veemöllu veel batuutidel ka hüpata. Asja võlu on see, et kedagi teist enam lõbustuspargis pole ja kogu ala on nende päralt.

Mida teeb aga tänapäeval lapsevanem, kui laps mänguväljakul/lõbustuspargis mängib? Loomulikult surfab telefoniga internetis! Aga oh õnnetust, kui meie telefoniakudes on vaid mõni protsent energiat alles ja mu telefon kohe pildi tasku paneb. Niisiis istume kahekesi käsikäes pool tunnikest pingil ja vaatame ainiti, kuidas meie lapsed mängivad ☺
Lapsed lõbustuspargis

Renee jõudis õnneks välja vaadata ühe lähedalasuva pitsarestorani, mida siinkandis kiidetud on. Kõhud on hirmus tühjad, kuna täna oleme põhiliselt vaid jäätistest toitunud. Pitsarestoran osutub aga kohaks, kus müüakse pitsat lõikudena (pizza al taglio) ja põhiliselt kaasa. Saab küll kohapeal ka süüa, aga istumine on kõrgetel pukkidel kitsa lauariba ääres ja näoga seina poole. Tundub jube nõme, aga kõht on nii tühi, et enam ei jaksa kusagile kõndida ja kell on ka juba üheksa läbi. Seega jääme ja tellime alustuseks kõigile ühe lõigu.

Aga see pizza al taglio osutub selle reisi kõige paremaks pitsaelamuseks ja ma julgen isegi pakkuda, et üldse kunagi Itaalias söödud pitsade Top3 koha saavad need pitsalõigud. Lahutan maha faktori, et kõhud olid meil väga tühjad, aga ikka jääb see pitsa üheks parimaks – lihtsalt kõik on nii õige – see imeõhuke ja paraja krõbedusega põhi, tomatikastme maitse ja kogus, see sulajuust ja kerge oliiviõli kiht veel pitsa peal. Minestamisväärselt hea. Ja ma söön ikka ja alati pitsat vaid kõige vähemate lisanditena (tomatikaste + juust) ehk pizza Margheritat. Tellime veel mitu korda juurde, sest lihtsalt pööraselt hea on. Kogu selle aja jooksul, mis me sööme, käib siin vilgas elu ja kogu aeg keegi tellib midagi kas kaasa või söövad kohapeal. Liigub palju maskeraadirüüs inimesi, sest täna on ju Halloween ja itaallastele meeldivad igasugused karnevalid. Lauldes möödub siit ka umbes 50 inimesest koosnev seltskond, kes kõik on riietatud Halloweeni-teemalistesse kostüümidesse.

Hotellini tassin Hugot oma seljas, sest tema energia on tänaseks täitsa otsas. Tunnen raskust ja ta keha lõtvumist ning Hugo isegi uinub mu õlal. Hotellis küll korraks ärkab, aga magama lähme täna kõik varem.

pühapäev, 12. märts 2017

Spontaansus internetiga ja Toskaana idüll (29.-30.10.16)

Taskuinternetiga reisimine võimaldab meie jaoks nii oluliseks peetavat spontaansust. Me ei tahtnud sellele reisile tulles broneerida ette ühtegi hotelli ega teha ka ühtegi kindlat plaani ja kõik eelnevad päevad ongi kujunenud väga loominguliselt.

Kuni seni arvasime, et me liigume siiski Roomast edasi Bari poole, siis täna hommikul puhuvad hoopis teised tuuled. Esiteks on Lõuna-Itaalias oktoobri viimastel päevadel kummalisel kombel jahedam (18 kraadi) kui näiteks Toskaanas (21 kraadi), mis on sadu kilomeetreid põhja pool. Teiseks teeb murelikuks Apenniinide ületamine, kuna Itaalia keskosas toimus just maavärin ja järeltõukeid võib veel esineda. Niisiis muudame suunda. Sõidame tagasi Toskaana poole ja vaatame, mida tänane päev meile pakub.
Vaade Bracciano järvele

Inimesi kisub millegipärast veekogude äärde. Teeme esimese peatuse vulkaanilise päritoluga Bracciano järve ääres, mis jääb veel Lazio maakonda. Jalutame kiriku juures, ronime mäe otsa ja Hugo leiab elusuuruses "Luigi", mis on üks Itaalia autodest Pixari "Autode" filmist. Bracciano järve ümbrus on pigem vana ja väsinud ning pole kuidagi võrreldav Põhja-Itaalia suurte järvede ümbruse elu ja meluga.
Hugo ja Luigi

Järgmise infokillu, millest hakkab mõte jooksma, pakub üks teeviit, mis näitab Stigliano termide poole. Vahepeal jõuan guugeldada ja saan aru, et tegu on ühe luksusliku spaaga (päevaspaa 59 € inimene), aga sõidame ikka kohale, et uurida, kas neil lühema perioodi pileteid ka oleks. Tegu on kohaga, mis pakub nii ööbimist luksuslikus mõisa-tüüpi majas kui ka võimalust lõõgastuda termides. Jõuan enne majja sisenemist jalutada aias ja näha neid vabaõhuterme ning tahtmine päikeselisel mäenõlval peesitada ja kuumades termides supelda aina süveneb. Aga selgub, et lastega sinna üldse sisse ei lastagi.

Täna pole edasi liikumiseks ühtegi kiirteed vaja kasutada, kuna pole ühtegi sihtkohta, kuhu täna kindlasti välja tahaks jõuda. Tiirutame laugetes mägedes ja imetleme viinamarjaistandustega kaetud mäenõlvu. Aneel hakkab seest keerama, aga ma pole kindel, kas tal on paha tunne kurvilistest teedest või on mõne (okse)haiguse külge saanud (reisil on alati kõrgendatud risk mõneks seedimisega seotud haiguseks).

Laskume mägedest rannikule Civitavecchia linna, et minna lõunale ning lasta ka Aneel värske õhu käes viibida ja meeled korda saada. Civitavecchia linn (tõlkes vana linn) on sadamalinn, kust läheb rohkelt laevaliine - nt Sitsiiliasse, Sardiiniasse, Korsikale ja ka Barcelonasse.


Civitavecchia linn, Lazio

Kalarestoran, mille internetis välja vaatasime, läheb just siestale, aga kui majade vahelt mere poole kõndides leiame eest laia rannapromenaadi, avastame seal ka mitmeid restorane. Koht meenutab tüüpilist rannakuurorti kaldaäärset promenaadi mittemidagiütlevate restoranide ja vooriva rahvaga. Oktoobri lõpu kohta on rannapromenaadil üllatavalt palju rahvast, aga paistab ka päike ja ilm on suviselt soe. Mõni inimene on lausa merre ujuma läinud. Kuna temperatuur on lihtsalt nii mõnus, jääme siiski ühtele väliterrassile istuma ja tellime süüa. Pitsad on alla igasugust arvestust, aga minu tellitud salat baklažaaniga ja bruschettad on üllatavalt maitsvad.
Lõunasöök

Leiame promenaadilt veel jäätisekohviku ja jalutame oma jäätistega pika merreulatuva kai peale. Lapsed saavad mööda kaldaäärseid suure kive ronida ja veidi ringi joosta.
Ühtegi päeva ei möödu Itaalias ilma gelato'ta


Vaatasin juba hommikul mitut võimalikku hotelli tänaseks, kuid nüüd otsustame lõplikult ära oma tänase ööbimiskoha, Country Resort Guadalupe (bookingu tärne 9/10-st), mis jääb praegusest asukohast 1,5 tundi põhja, Toskaana maakonda. Kohale jõudes vaidleme algul hinna üle, kuna bookingu tingimuste järgi ei tule lisatasu maksta ühegi alla 11-aastase lapse eest, kuid kompromissina maksame siiski nende soovitud summa, aga saame selle eest suurema elamise.

Kui esmalt broneerisime lihtsalt ühe toa, kuhu me oleks neljakesi ära mahtunud, siis nende pakutud ööbimispaik on eraldi sissepääsuga suur korter, kus on kaks magamistuba ja kaks vannituba, suur kõrgete lagedega avatud elutuba ja köök ning ka väliterrass. Sisustus on stiilne ja me oleme selle tehinguga ülimalt rahul, sest saada 100€ eest selline elamine, on väga hea pakkumine. Õues on (ka praegusel aastaajal avatud) välibassein, ümberringi hoolitsetud muruplats ning resort'i ääristavad kõrged küpressid. Teises küljes laiub nende oma oliivisalu. Tube on siin hinnanguliselt mõnikümmend ning kompleksi kuulub ka restoran. Ümberringi on aga vaid põllud. Selline armas omaette maailm keset ei midagi.
Country Resort Guadalupe, meie äge elamine

Õhtusöögile lähemegi siia samasse il Gallinaccio restorani (tõlkes: restoran Kukeseen), kuna loetud tagasiside põhjal tundus see olevat hea valik. Köögis toimetab vaid üks ümar itaalia nonna, ettekandja on samuti vanem naisterahvas ning kumbki sisuliselt ei räägi inglise keelt. Nüüd on see koht, kus ma pean proovile panema oma algelises faasis itaalia keele oskuse, mille ma olen suutnud kahe kuuga ülikoolis omandada. Õnneks on mul mõningane itaaliakeelne toidusõnavara ka juba varasemast ajast ja menüü järgi tellida pole itaalia keelses just kõige raskem ja muidugi on google translate alati abiks.

restoranis il Gallinaccio

Restoran on väike ja hubane. Õhtusöögil on peale meie veel üks sakslastest paar ja üks Itaalia pere. Eelroaks söödud ning üksteisega jagatud carpaccio ja bruschettad on vapustavalt maistavad, kõik on lihtsat nii õige. Meile hakkab see koht iga minutiga aina rohkem meeldima ning kuidagi pole tunnet, et tahaks hommikul kohvri taas kokku pakkida ja siit ära sõita. Otsustame pärast eelrooga, et jääme veel üheks ööks siia – seda võimaldab meie spontaanne etteplaneerimata reis. Et kui ongi kusagil nii äge ja lennuk veel järgmisel päeval ei lähe, siis jääme lihtsalt paigale.


Anee tellib endale kukeliha ahjupaprikatega ja on ülimalt rahul. Kuuldes, et me jääme üheks päevaks veel siia, on ta veendunud, et tuleb homme õhtul samasse restorani täpselt sama toitu sööma. Hugo valib kohapeal tehtud vorstid musta kapsaga (mis osutub kale'ks). Nähes, kui aplalt ta neid vorste sööb, maitsesin ka, millega tegu ja pidin tõdema, et ma pole nii head vorsti kunagi saanud (poevorste ma ei söö, sest neis on mingi üks vastik maitseaine, mida ma ei kannata), aga Hugo hoiab kõik ülejäänud ampsud kiivalt endale ja pakub mulle vaid lehtkapsast. Ka lambaliha küüslauguvõrsetega on hea restorani toidu vääriline. See vanaproua, kes üksi köögis möllab, loob toitu sellisel tasemel, nagu Eestis parimate restoranide nimistusse kuuluvad restoranid, stiililt ja tasemelt midagi Põhjaka sarnast, aga Itaalia võtmes.

Pärast õhtusööki jalutame veel veidi õues ringi, vaatame, kuidas taamal paistab mäe otsas valgustatud Montepescali linn ja teeme vanematele videokõne oma ägedast elamisest.
Meie elamine Toskaanas

Öine Montepescali linn kõrgel mäe otsas

Maa väriseb ja mulksub
Ärkan hommikul varakult ja esimese uudisena loen Facebookist itaaliakeelset teadet maavärinast, mis on toimunud vaid poole tunni eest ja praegusest asukohast vaid 68 km kaugusel. Mul jooksevad külmavärinad üle kere. Mõelda, et me ei julgenud Bari poole liikuda maavärinate tõttu ja me oleme tänase maavärina epitsentri lähedal hoopis Toskaanas olles. Samas mingit raputust küll ei tundunud, kuigi ma olin kindlasti poole tunni eest voodis juba poolärkvel.

Õue astudes hajutavad pilvitu taevas ja soe päike hirmu maavärina ees. Elu näib ilus ja kogu see maavärin tundub kuidagi ebareaalne ja kauge, kuigi see juhtus siin samas ja mõne tunni eest. Naudime pikka hommikusööki päikesepaiste käes ning jalutame country resort'i oliiviaias; väljas on tõeline suvi, ikka selline juulikuu Eesti ilm. Kuigi see koht tundubki olevat meie jaoks tõeline Toskaana idüll, oleme me püsimatud ja terve päev ei suuda lihtsalt laisa elunautimisega tegeleda.
Soe ja päikseline hommik oktoobri eelviimasel päeval Toskaanas

Hommikusöögil

Hugo oliivipuu otsas



Läheme sõitma ja Toskaana maalilist maastikku imetlema. Tee lookleb mägedes, mille nõlvadel on viinamarjaistandused, taamal tüüpilised Toskaana puud – küpressid. Kõrgematest mäetippudest paistab ka Korsika saar.
Sügisene viinamarjaistandus

Toskaana vaated

Sihtkohaks on Terme di Saturnia, mille teeviit mul eile silma jäi ja mis guugeldamise järel tundus koht, kuhu tasub minna. Nagu kohanimigi viitab, on tegemist taaskord termidega (siin üks hea link Itaalia termidest). Terme di Saturnia termid on aga vabaõhutermid, mis on looduses just sellisel kujul, kui need on tekkinud. Ei ühtegi teenindavat hoonet, ühtegi väljaehitatud kohta, kust vette laskuda ega loomulikult ka mingit piletiraha kogumist. Kui ma neid pilte esmalt vaatasin, meenutasin need vees tihedalt üksteise kõrval istuvad inimesed mulle millegipärast Jaapani kuumaveeallikates mõnulevaid makaake.
Terme di Saturnia 

Pikk autoderivi tee ääres viitab, et oleme kohale jõudnud. Eemalt mäe otsast paistavad ka termid, mis asuvad all jõesängis. Kogu teeäärne on autosid täis pargitud ning parkimiskohta otsides ja teeääri läbi sõites võib oletada, et autosid on siin ikka päris mitusada. Ei taha väga kaugele parkida, kuna tee on siin kitsas, ühtegi kõnniteed pole ja termideni peaks päris mitu kilomeetrit autode vahel koos lastega kõndima. Tiirutame, kuni saame just vabanenud parkimiskoha põhimõtteliselt termide väravasse, nii paarisaja meetri kaugusele termidest.


Terme di Saturnia temaalveed (37,5 kraadi)

Termide juures on iga ruutmeeter loetud ja inimestega kaetud. Seisame elavas järjekorras, et saada endale koht, kuhu asetada oma riided ja kotid. See koht ei ole mingi tool või nagi, vaid lihtsalt tükike liivast maapinda.

Õues on sooja 24 kraadi, ilm on päikseline ning termaalvee temperatuur on 37,5 kraadi. Termid asuvad looduslikel astangutel ning termide vesi tuleb tugevavoolulisest kosest, mis langeb alla ühelt kõrgemalt astangult. Kõiki neid vorme on ka inimeste poolt ehitatud spaades matkitud, aga siin on nende atraktsioonide autoriks loodus. Ma ise kose alla ei roni (Renee siiski läheb), sest inimtihedus vees on tüütult suur ja ka paljajalu kõndimine on tasandite vahel ebameeldivalt valus, kuna kogu veealune koosneb peenikestest ümmargustest kivikestest, mis on lihvitud vee poolt. Need väikese kivikesed on märjana türkiissinise ja rohelise vahepealset värvi, hästi ilusad, aga kuivana muutuvad tuhmiks. Algul püüavad lapsed neid kivikesi varvaste abil pinnale, aga hiljem Hugo lausa nõuab luba sukeldumiseks. Kuigi ma põen veidi vee kvaliteedi pärast (läbipaistmatu, sogane, sinakasroheline) ja selle võimaliku suhusattumise pärast, lubab Hugo vaid suu kinni sukelduda ja ma püüan mitte ta lõbu rikkuda (teades, et me riskime siiski ka kõhutõvega). Aga Hugo sukeldub heal eesmärgil, ta korjab kive oma vanaemale, kes teeb kunstilisi kivimaale.

Ma ei kujuta ette, kes need inimesed kõik on, kes siia kokku sõitnud on. Osad tulevad vabaõhutermidesse plätude ja hommikumantlitega, viskavad oma ürbid maha ja jäävad vette istuma. On väga palju lastega peresid, aga tundub, et tegu on siiski vaid kohalikega, sest peale itaalia keele ei kuule ühtegi teist keelt. Välimuse järgi oleme meie ka ainukesed heledapäised kogu seltskonnast. Naudime veemõnusid paar tundi ja asume tagasiteele.
Mehed tankimas

Selgub, et me oleme maha maganud lõunasöögiaja ja peame leppima selle vähesega, mis meil autos näksimiseks kaasas on. Imekombel oleme sellel reisil seni suutnud end siestast mitte häirida lasta ja oma söömised sättida itaallaste järgi.

Võtame suuna ranniku poole. Mind huvitab üks väike saar, mis on kolme imepeenikese maaribaga maismaa küljes kinni ning seetõttu ei kanna tegelikult saare nime. Leian infot, et need maaribad on tekkinud looduslikult – nimelt setetest, mida kannab jõgi merre. Tegu on kaljusaarega, mis meenutab veidi Tenerife põhjakülje rannikulinnu või isegi Sorrentot Itaalias. Sõidame sadamalinna Porto Santo Stefanosse, aga parkimiskohta ei õnnestu kusagilt leida. Jooksen autost ainult korraks välja ja toon jäätisekohvikust kõigile gelatod.
Porto Santo Stefano

Täna hakkab pimedaks minema tund varem, kella poole kuue paiku, kuna öösel oli kellakeeramine. Päev tundub kohe oluliselt lühem, kuna valget aega jäi vähemaks. Pimeduse saabudes läheb ka õhk kohe jahedamaks.

Õhtusöögiajaks jõuame tagasi country resort'i. Väga hea restoranielamuse saame ka täna. Sööme lihaveist, meriahvenat, puravikega pastat, Anee valib jälle kukeliha, mis talle eile ereda elamuse pakkus ning Hugo on kindel, et soovib taas neid samu käsitsitehtud vorste.



Pilte õhtusöögilt

Kui muidu on meie ainuke magustoit Itaalias olnud jäätisekohviku gelato, siis täna tundub, et võime õhtut pikendada ka restoranis magustoitu süües. Tellime ühe semifreddo, mille sööme neljapeale ära, aga kohe tundub ka, et kõigil jäi väheseks ja tellime veel ühe juurde. Väga mõnus on koos perega restoranis istuda ja head sööki nautida, täna veedame restoranis aega kohe mitu tundi.

See koht on tõesti väärt külastamist, lingin selle edaspidiseks ära ka, kuna Toskaanasse sattudes võib vabalt juhtuda, et läheme sinna tagasi.