esmaspäev, 12. märts 2018

Pikk nädalavahetus Itaalias. Brembana oru erilised asulad – Cornello dei Tasso ja San Pellegrino Terme ning päev Milaanos (25.-27.01.18).

Jaanuari viimasel nädalal tegime meie reisiajaloo ilmselt lühima reisi välisriiki – käisime Itaalias Lombardia maakonnas, kus viibisime kõigest kaks ja pool päeva. Aga nagu me oleme tähele pannud, liiguks reisil olles aeg justkui aeglasema tempoga ja isegi vaid mõne päevaga jõuab üllatavalt palju näha ja teha.

Selle reisi tuum oli tegelikult spaakülastus. Pärast seda, kui me 2015. aasta suvel avastasime juhuslikult ulmeliselt ilusa juugendstiilis spaa Itaalia Alpide jalamil, asendus meie kunagine lemmikspaa, GOSPA Saaremaal, San Pellegrino Terme spaaga. See võib tunduda suurusjärkude võrra erinev maitse-eelistus – jah kvaliteedi mõttes ongi, aga üllataval kombel rahalises pooles erinevust pole. Huvi pärast arvutasin kokku, et see pikk nädalavahetus Itaalias (N-P) läks maksma sama palju kui pikk nädalavahetus eelpool mainitud Saaremaa spaas. Selle eelduseks on muidugi odavad lennupiletid, mida leiab kas Bergamosse (Ryanair) või Malpensasse (easyJet) üsna sageli. Lisaks rahalisele poolele ei erine ka ajakulu sihtkohta jõudmiseks - Eestist Itaalia põhjaossa minek võtab sama kaua aega (ca 3 h) kui sõit Tallinnast Kuressaarde.

Vahetult enne reisi oli mu tuju rikutud eesootava ilma pärast. Jaanuarikuus võib Lombardias vabalt kohata + 10 soojakraadi ja päikest, aga ka vihm ja lumi pole haruldased. Just täpselt neile kahele ja poolele päevale, mis me Itaalias viibida plaanisime, näitas ilmateade päris tugevat vihma. Irooniline oli see, et nii enne kui ka pärast seda olid korralike plusskraadidega päikesepaistelised ilmad. Spaale planeeritud päeva vihm otseselt ei segaks, aga see ülejäänud poolteist päeva oleks hea meelega jalutanud Bergamos ja Milaanos.

Vihmaga on aga kõigel kriips peal – isegi autost kusagile muuseumisse või restorani minek tundub liialt ebameeldiv, rääkimata siis kusagil linnas jalutamisest. Ainuke teostatav tegevus oleks käia kusagil kaubanduskeskuses, kuhu saab maa alla parkida. Aga ma ei taha poodlemisega tegeleda, kui ümberringi on selline kultuurkiht, mille avastamine pakub oluliselt rohkem sisu ja mõtet kui lühiajaline rõõm uutest hilpudest.

Ilma tõttu oleks ma äärepealt läinud reisile kõrge säärega ratsasaapaid meenutavates kummikutes ja kileparkaga, sest ma arvasin, et umbsetes kummikutes jalad on vähem ebameeldivad kui vihmamärjad lirtsuvad saapad ja vett läbilaskev jope. Kuni Renee mind uksest välja astudes mõistusele kutsus ja ma need siiski kergemate riidete ja jalanõude vastu välja vahetasin. Aga see-eest võtsin vihmavarju kaasa.

Lendasime Tallinnast otselennuga Malpensasse. Tegelikult on kõik Milaano ümbruse lennujaamad üksteisele väga lähedal ning olulist vahet ei ole, kuhu lennata, kui on niikuinii plaan autoga ringi sõita. Ah jaa, seda ma vist veel ei maininud, et lapsed jäid sel korral koju vanaema hoolde ja meil lasti veidi kahekesi aega veeta.

Lennuki maandudes oli ilm uduvines ning kiskus vihmale. Üldine vaatepilt oli hall ja värvitu, justkui näeks silmad mustvalget pilti. Lunastasime oma rendiauto ning asusime teele otsaga Bergamo poole, kuid ilmaennustus pidas paika ja vihmasadu aina tugevnes.

Kuna jõudsime Itaaliasse pärastlõunal, siis siesta tõttu olid kõik söögikohad kinni ning leppida tuli teeäärse Autogrilli (bensiinijaam koos poe ja kiirtoidukohaga) võileivaga. Itaalias ei pruugi selline eine üldse mitte halb valik olla. See krõbeda koorikuga värske sai koos pühvlimozzarella, rohelise salati ja nii heade päikesekuivatatud tomatitega, mida Eestist võib leida vaid mõnest gurmeepoest, oli üle ootuste hea valik esmase nälja kustutamiseks.

Vihma tõttu ei tulnud Bergamos jalutamisest midagi välja ning kuna kell oli veel liiga vähe, et hotelli minna, tegime me siiski, nagu karta oli, Bergamo lähedal peatuse kaubanduskeskuses. Kuigi me tulime sel korral reisile käsipagasiga, sest šopata polnud plaanis ja mõneks päevaks väga asju ka kaasa pole vaja võtta, jätsin ma sellesse väikesesse kohvrisse igaks juhuks siiski väikese ruumi ja see tühimik sai siiski ära täidetud.

Keskaegne linnake Brembana oru nõlval
Edasi suundusime San Pellegrino suunas, mis asub Bergamost ca 40 minuti autosõidu kaugusel põhjas, Brembana oru nõlval. Otsisin küll hotelli San Pellegrinosse, kuhu plaanisime spaasse minna, kuid eranditult kõik Bookingust leitavad hotellid olid vananenud urkad, milles ei tahaks ööbida. Spaa, kuhu meil oli plaanis minna, ongi lihtsalt spaakeskus, selles endas ööbimisvõimalust pole. 

Veidi laiendatud otsinguga leidsin ööbimise San Pellegrinost veidi põhja pool asuvasse Camerata Cornellosse. Reitinguid vaadates (9,9 punkti) ja tagasiside lugedes tundus üks ööbimiskoht, mis kandis küll B&B nime, väga korralik ja kindlasti ka eriline, kuna asub väikeses keskaegses Cornello dei Tasso kindlus-linnakeses, milleni ei vii ühtegi autoteed. Aga kuna meil pole suurt kohvrit kaasas ja me oleme vaid kahekesi, siis ei käsitle ma seda aspekti ebamugavusena, vaid just põnevust lisavana. 

Kohale jõudmine osutus siiski raskemaks, kui me arvata oskasime. GPS toob meid kusagile sõna otseses mõttes tee lõppu, kust ei tundu edasi minevat mitte kusagile. Sõidame tuldud teed tagasi ja teeme veel mitu ringi, sh ühe mööda rattateed, kuna külas esineb palju ühesuunalisi teid ja vale pööre võib tähendada taas pikka tunnelisse sattumist, mis viib mitme kilomeetri kaugusele kõrvale asulasse. 

Lõpuks helistan hotelli, et nad meil kohale jõuda aitaks. Meid juhatatakse jälle samasse külla, kus me juba mitu korda käinud olime ja palutakse siis tagasi helistada, kui me juba lähemal oleme. Õhtupimeduses, paaris plusskraadis ja vihmasajus tundub asula välja surnud. Kuid ühel ristmikul vestlevad läbi lahtiste autoakende üks taksojuht ja üks noorpaar. Otsustan panna proovile oma itaalia keele oskuse ja küsin kohalike käest teed hotellini. Esmalt ei seostu neil selle hotelli nimega midagi, arvatakse lausa, et see on hiljuti just suletud, aga kuna ma just olin rääkinud kellegagi hotellist, siis väitsin ikka, et see peab kusagil siin olema. Lõpuks kohalikul tüdrukul siiski välgatab, kus see hotell asub ja ütleb, et tulge kaasa, me viime teid selleni. Sõitsime nende järel paar kilomeetrit mööda käänulist teed mäkke, kuni jõudsime taas selle sama tee lõppu, kuhu meid esmalt GPS tõi. Tüdruk tuleb autost välja ja näitab tee lõpus mäest alla viivat treppi, millest edasi läheb kitsas õrnalt valgustatud jalgrada, mis viib väidetavalt võlvkaarteni, kust algab see väike linnake, kus asub ka meie otsitav hotell. Täname kohalikke noori pühendunud abi eest, jätame auto sinna samasse tee lõppu väikesesse parklasse ja asume läbi uduvihma teele.

Pimeduse tõttu ei näe, mis on jalgraja kõrval, aga ilmselt on seal kuristik. Raja ääres on õnneks ka puidust piire ning iga paarikümne meetri tagant on lambid, millelt langeb rajale õrn kollakas valgus. See pisike parkla ja see kitsas valgustatud jalgrada on ilmselt kõik, mida kohalik omavalitsus selle linnakese jaoks on panustanud. 

Võlvkaarte alt läbi minnes siseneme kui teise ajastusse. Siin linnas tundub tänaseni valitsevat pime keskaeg, osa hooneid pärineb 15. sajandist. Hooned on ümaratest maakividest ning ühtegi tänapäevast elementi ei majadel ega tänavatel ei kohta. Munakividest kitsad tänavad on muutunud vihmasajus läikivaks ja libedaks. Akendes ei paista tulesid ja ka ühtegi hingelist nendel tänavatel ei liigu. Hakkan kahtlema, et siin üldse mõni inimene elab, rääkimata, et siin üldse hotell on. 

Jõuame kiriku juurde, mille kõrval õues trellitatud võlvkaare all altaril seisab ühe pühaku kuju ja põleb küünal. Siin on natuke isegi kõhe. Oleme linnakesele juba oma arust tiiru peale teinud, aga hotelli ikka ei leia. Ühe maja peal on restorani silt ning seal sees põleb ka tuli. Restoranis istub lauas üksik vanem meesterahvas ning jookseb ringi üks laps; minu sisse astudes tuleb uksele põllega vanem naine ning küsimuse peale hotelli kohta ei hakka ta seletama, kust seda leida, vaid tuleb meiega toasussides ja ilma üleriideid peale panemata kaasa ja viib meid kõrval tänavasse otse hotelli ukseni. Tänase põhjal tundub, et itaallased on väga sõbralikud ja abivalmid, kui neid nende oma keeles kõnetada.

Hotelli siiski kohe sisse ei pääse, vaid helistamise peale jookseb kusagilt lähedalt majast kohale noor poiss, kes avab ukse ja laseb meid tuppa. Peagi saabub ka tema ema, kes inglise keelt eriti ei räägi, kuid ma hea meelega kuulan, kuidas ma itaalia keelest aru saan. Selgub, et peale meie on hotellis veel vaid ühed külalised.

Hotell La Tana del Tasso on asub keskaegses majas, mille interjöör on stiilselt ühendatud tänapäevaste elementide ja mugavustega. Kõrgetega lagedega minimalistlikuna mõjuv tuba on algul isegi veidi jahe. Soojendan end duši all üles ja poeme magama.

Udune jaanuarikuu hommik Brembana orus

Alles hommikul saame täielikult aru, kuhu me sattunud olime. Aknast välja vaadates paistab uduloori sisse mattunud jõeorg. Udu lisab sellele paigale ainult erilisust ja müstilisust, see udu lausa sobib siia. Kui ma poleks varem näinud pilte sellest kohast, ei saaks tegelikult ka siis aru, et all on org, aga tänu piltidele kujutan ma seda ette. Pärast hommikusööki on udu veidi hajunud ning rõdult paistab keskaegse linnakese üks nurk, mille all asub udune jõeorg. Need pildid, mis ma siis hotelli rõdult teen, on raamimist väärt. Peale ühe pildi postitamist sotsiaalmeediasse sai see päris palju vastukaja, sh soovi seda külastada, seega kel ka praegu tekib huvi, siis guugeldage hotelli nimega La Tana del Tasso. Ei välista, et sinna ka ise kunagi tagasi läheks, kuna erinevatel aastaaegade ja erinevate ilmadega võib see olla hoopis ise nägu. Mind huvitas, kas siin lund ka näha võib ja Instagrami otsing näitas, et kõigest nädal enne meie tulekut oli siin paks lumi maas. 
Cornello dei Tasso keskaegene linn. Vaade hommikul hotelli aknast.

Pärast hommikusööki teeme veel ühe jalutuskäigu selles erilises miniatuursete mõõtmetega linnakeses. Linnas pidavat elama umbes 40 inimest, aga kedagi nendest kusagil ei kohta. See linn asub sisuliselt ühes üksikus mäetipus, eraldatuna kogu ülejäänud maailmast. Kõik eluks vajalik tuleb kohale tassida käe otsas. See koht ei asu küll tsivilisatsioonist väga kaugel, kuid mõjub seal üksikus mäetipus oma ajastutruu ilmega väga eraldatuna nii ajas kui ruumis.
Cornello dei Tasso keskagene linn

Kaev tänaval



Küla piiridest väljaspool on mäenõlval karjamaa ja teiselpool all Brembana org

Vanimad hooned pärinevad siin 15. sajandist



Ainuke tee, mis viib Cornello dei Tasso asulasse

San Pellegrino Terme
Kogu järgneva päeva veedame San Pellegrino Terme spaas. Olen sellest kohast juba kaks ülistavat postitust kirjutanud, seega detailselt ma sellest enam kirjutama ei hakka, ehk vaid mõned uuemad tähelepanekud.

Eraldi peatükki vääriks veel San Pellegrino asula, aga sellest ma täna veel ei kirjuta. Olen küll harjutanud itaalia keelt, lugedes linna ajaloost ja selle hiilgeaegadest, küll aga pole ma San Pellegrinos veel kunagi jalutamas käinud, seega seon kunagi oma teadmised ja kohapeal saadud kogemused ja teen sellest eraldi postituse. Sinna paika läheme me igal juhul veel tagasi. Usun, et see linn puhkeb kunagi õitsele, nagu see oli eelmise sajandi algul. 
San Pellegrino Terme termid. Juugendstiilis peahoone.

San Pellegrino Terme spaa on sama hiilgav, nagu ka eelmistel kordadel, ainult suuremad rahvamassid on selle koha avastanud. Seda imelikum on, et kohalik hotelliturg pole nõudluse kasvades järgi tulnud ning majutustingimused on kõike muud kui spaaklient ootaks. 

Sel korral veetsime spaas lausa 9 tundi. See võib tunduda absurdselt kaua, kuid sellise spaa külastamiseks tasukski terve päev varuda, sest kogu aeg ei jaksa ju saunas käia ja ujuda, vaid selle aja sisse lähevad ka söögikorrad ja niisama lebotamine. Tundus, et paljud tulevadki siia terveks päevaks, osa inimesi luges vahepeal raamatut või kruttis telefone või siis keeras puhketoas pärast lõunasööki magama. 
San Pellegrino Terme termid

San Pellegrino Terme termid. Mõnusad pesad lebotamiseks.

Veetsime suurema osa spaapäevast õuebasseinis, kus oli tänu termaalvetele ideaalne temperatuur ja ilmselt ka kõige parem vaade ümbruskonnale. Aurav bassein +6-kraadises jaanuarikuises ilmas, kerge udu, vahel mõned vihmapiisad ja korraks ka selget taevast muutsid vaate Brambana orule ja juugendstiilis spaa peahoonele lummavaks.
San Pellegrino Terme termid. Aurav õuebassein +6-kraadises jaanuarikuises uduses ilmas. Super!


Pole varem nii palju rahvast näinud selles spaas (oli reedene päev), tundub, et maja töötas täisvõimsustel ja see koht on muutunud väga populaarseks. Minu vaatluse põhjal oli umbes 95% külastajatest kohalikud itaallased, praktiliselt eranditult kõik külastajad olid paarid vanuses 25-65 aastat (seltskondi polnud). Suure rahvamassi tõttu ei tekkinud siiski kusagil saunades ega basseinides järjekordi, vaid kogu rahvas hajus majas laiali. Samuti olid kõik vaiksed ja vaoshoitud, ei mingit itaallaste ülevoolavat temperamenti, vaid intelligentne distants ja viisakus.
San Pellegrino Terme termide söögisaal

San Pellegrino Terme termide söögisaal

Kui aga saabus õhtusöögi aeg, muutus kõik - viisakad inimesed omandasid loomalikud ellujäämisinstinktid. Mitte, et lõunasöögil joodud vein siis mõjuma oleks hakanud, ei. Nimelt kuulub spaapaketi hinna hinnas tasuta kerge õhtuoode ning selle õhtuoote jahil muutusid seni igati viisakad inimesed trügivateks ja lärmakateks inimesteks. Ringi liikudes tuli ise vaadata, et keegi sul terava puutiku otsaga (mille otsa sai väikeselt laualt endale suupisted noppida) silma peast välja ei pistaks. Ühest küljest on imekspandav, et viisakad inimesed võivad teatud olukordades väga veidralt käituda, teisest küljest on psühholoogid seletanud, mis olukorrad inimestes loomalikke instinkte vallandavad. Tasuta (või näiliselt tasuta) või turuhinnast oluliselt madalama hinnaga asja jagamisel võib kindel olla, et käiku läheb olelusvõitlus. 

Seda imekspandavam oli esmapilgul see õhtusöögil nähtud trügimine, et lõunasöögil käitusid kõik inimesed lugupidavalt teiste inimeste suhtes. Tõsi, lõunasöök tuli ise osta ja enamik inimesi, kes spaas olid, seda ka tegid, kuna muidu pikka päeva seal vastu ei peaks. Mõlemad söögikorrad olid kaetud buffet-lauana, vahe oli aga selles, et lõunasöögil oli kliendil õigus mingi asja otsa lõppedes küsida, et seda juurde toodaks, õhtusöögil said aga (rohkem) süüa need, kes varem meepotini trügisid. Kusjuures õhtusöögilaual oli vaid lõunast järgi jäänud focaccia, mõned juustud ja lihaga suupisted, lõunasöögilaud see-eest oli ülimalt rikkalik. 

Sellise kaose nägemine pani tõesti imestama, põgenesime söögisaalist tagasi basseinidesse, nautisime veel veidi inimestest tühjaks jooksnud saunasid ja õuebasseini ning pakkisime end kokku ja asusime teele. 

Selle asemel, et ühes teistega õhtusöögipalukeste pärast rüseleda, vaatasime välja lähedal paiknevas Zogno asulas ühe restorani ja läksime sinna õhtustama. Ära sai proovitud Lombardia (Bergamo) piirkonna köögile omane täidetud pasta (pasta ripiena) - casoncelli alla bergamasca, mis oli serveeritud peekoni ja salveiga. Samuti ei saa ma mööda vaadata ristotodest, mis on mu tõelised lemmikud – eriti muidugi Itaalias, kus riis on nii õigelt al dente ja kus võid on risotole lisatud lahkelt ja kui see veel on serveeritud puravikega, siis see lihtsalt on jumalik. 
Casoncelli alla bergamasca

Risoto puravikega

Selleks õhtuks hotelli võtsime viimasel hetkel Milaanosse, kuna ilmateadet oli korrigeeritud ning järgmiseks päevaks näitas Milaanosse + 10 kraadi sooja ja isegi lühiajalist päikest – seega sai planeeritud päev linnas.

Päev Milaanos
Üksainus päev mis iganes suurlinnas on ilmselgelt liiga lühike aeg tutvumaks linnaga. Kuid oleme ennegi ajapuuduse tõttu käinud erinevaid linnu niimoodi korraks “nuusutamas” ja mulle tundub, et mingi esmase ettekujutuse see siiski annab. Viimasesse Itaalias viibimise päeva võtsime plaani esmatutvuse Milaanoga.

Sõitsime Milaano kesklinna linna ääres asuvast hotellist metrooga. Uurisin ka autoga mineku variante, kuid need olid liiga ebamugavad ja kallid – pealegi asus metroopeatus meie hotellist vaid paarisaja meetri kaugusel ja vähemalt päevasel ajal ei tundunud Arcimboldi piirkond ka kuidagi hirmuäratav (erinevalt Rooma äärelinnast). 
Milaano toomkirik

Väljusime metroost hiiglaslikul piazza del Duomo’l, linna peaväljakul toomkiriku ees. Milaano toomkirikut peetakse suurimaks gooti stiilis kirikuks, kuigi kirikut ehitati kuue sajandi jooksul ning arhitektuurilised stiilid muutusid selle aja vältel. Huvilisi lastakse ka kirikusse sisse ja isegi kiriku katusele, kuid isegi jaanuarikuus lookleb väljakul tohutult pikk järjekord, milles lihtsalt ei viitsi seisma jääda, kuna paigal olles hakkab külm. Pealegi on ilm udune ning erilist vaadet sellise ilmaga kõrgelt ei avane. 
piazza del Duomo

Väljaku tänapäevane väljanägemine pärineb 19. sajandi teisest poolest, mil ehitati väljaku ääres paiknevad arkaadidega hooned ning ka kuulus Galleria Vittorio Emanuele II. Galleria Vittorio Emanuele II on ladina risti kujuga katusega kaetud võlvkäik, mida peetakse üheks maailma esimeseks kaubanduskeskuseks. Kaubanduskeskus on see ka täna – uhke neljakorruselise hoone esimesel korrusel paiknevad põhiliselt Itaalia luksusbrändide poed ning ka mõned kohvikud. Rahvast liigub siin olenemata aastaajast alati palju, enamik tegelevad lihtsalt window-shopping’uga ja imetelevad luksuslikku hoonet. 
Galleria Vittorio Emanuele II, vaade väljast


Galleria Vittorio Emanuele II, interjöör

Edasi on meil plaan jalutada Leonardo da Vinci jälgedes. Üks naiivsevõitu soov on pääseda vaatama Leonardo da Vinci ühte kuulsaimat teost, "Püha õhtusöömaega" Santa Maria delle Grazie kirikus, kuhu saab sisse vaid varasema broneeringuga, mida meil loomulikult polnud. Korraga pääseb maali vaatama paarkümmend inimest ning iga külastusaeg on piiratud. Piletikassast saame teada, et tänaseks õhtuks isegi leiduks üksikuid vabu kohti, aga see on nii hilisel kellaajal, mil me oleme juba linnast lahkunud. 
Santa Maria delle Grazie kirik Milaanos, kus asub "Püha õhtusöömaaeg"

See-eest läheme kohe seal samas lähedal asuvasse Leonardo da Vinci nime kandvasse teadus- ja tehnoloogiamuuseumisse, mis on üks suurimaid Euroopas ning loomulikult on selles suurim kogu Leonardi da Vinci projekteeritud masinaid ning visandeid masinatest, mis kunagi teoks ei saanud. 

Leonardo da Vinci nimi ja tema kuulsaimad maalid nagu Püha õhtusöömaaeg (“L’ultima cena”) ja Mona Lisa (itaalia keeles kannab hoopis nime “La Gioconda”) on ilmselt ühed kuulsaimad maalid üldse ning ka inimkeha proportsioonide joonis Vitruviuse mehe kujul on paljudele tuttav (ükski neist kolmest teosest ei asu selles muuseumis), kuid da Vinci anded avaldusid lisaks maalikunstile ka anatoomias, optikas, tehnoloogias ja mitmes teises valdkonnas. Väidetavalt oli tema IQ 180, mis seletab tema laiahaardelist tegutsemisampluaad. Da Vinci oli tuntud oma tehnoloogilise innovatiivsuse poolest, ta mõtles välja seadeldisi, mis 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi algul oli veel isegi teostamatud, kuid mis aja möödudes ja teadmiste suurenedes on ka teoks saanud. Paljude nende joonistega saab selles muuseumis tutvuda.
Leonardo da Vinci teadus- ja tehnoloogiamuuseum, sisehoov

Kuid see muuseum sisaldab lisaks da Vinci teostele tohutul hulgal muud teaduse- ja tehnoloogia valdkonnast – alates vanadest telefonidest kuni jupini Cerni Hadronite põrgutist. See Cerni põrguti asub siin samas piirkonnas, Prantsusmaa ja Šveitsi piiri lähedal, 100 km sügavusel maa all, mis on üks suuremaid ja kallimaid inimese loodud rajatisi. Mina ei oska selle maa-aluse “toru” tähtsust muidugi mõista ja selle nägemine ei tekita minus ka mingeid emotsioone, kuid Reneel silmad põlevad ja ta on mulle selles muuseumis giidiks. Tema teadmised tehnoloogiavaldkonnas on imetlusväärsed ning ta seletab mulle iga ekspositsiooni juures asjade olemust või olulisust. Üksi oleks mul selles muuseumis kindlasti igav, aga temaga koos on see hariv. 

Üks näitusesaal on siiski ka midagi minu jaoks – see on lugu itaallaste toidukultuurist. Kõige põnevam ja kindlasti ka erilisem oma esitluse poolest on söögilauda meenutav väljapanek, mis koosneb ekraanidest ning neist ekraanidest jookseb video toitudest itaallaste söögilaual viimase umbes 150 aasta jooksul. 

Muuseumis kaob ajataju ning kui me lõpuks sealt välja tuleme, saame aru, et käes on siesta aeg ning lõunasöögi leidmine võib tekitada raskusi. Samas oleme me suurlinnas ning on ebaloogiline, et kõik söögikohad on kinni. Hea sõbra Google abiga leiame jalutuskäigu kaugusel korralike punktidega söögikoha, mis on spetsialiseerunud piade’de tegemisele. Piade on lameleib, veidi lavaši moodi, mis küpsetatakse seal samas avatud köögis su silme all ning täidetakse sulle meelepärase lisandiga, mida on valikus kümneid. Minu maistele sobib rukola, päikesekuivatatud tomatite ja pühvlimozzarellaga täidetud piade, mis osutub tõeliselt heaks. Söögikoht ise on ka äge – ringi liiguvad vaid kohalikud ning tohutult palju tellimusi täidetakse ka kulleriga laialijagamiseks. Süüakse kas seal samas avatud köögis baarileti ääres või ühise pika laua taga, kuhu istuvad üksteist mitte tundvad inimesed. Põhimõtteliselt samamoodi, nagu Tallinnas Kaja Pizza Köögis, koht ka olemuselt üsna sarnane. 

Täidetud lameleib - piade

Jõuame veel läbi käia turult, mis jalutades teele satub ja süüa ühed gelatod. Pärast seda on tunda, et külm hakkab kuidagi kontidesse pugema, kuigi temperatuur on + 10 kraadi ringis ja vahepeal piilus isegi päike. Millegipärast arvasin ilmaprognoosi vaadates, et mul sellise ilmaga mütsi küll vaja ei lähe ja jätsin oma mütsi üldse autosse, aga nüüd olin sunnitud endale siiski uue mütsi ostma, sest kõrvadel oli külm. 

Kui lühidalt kokku võtta esmamulje Milaanost, siis see on hästi puhas, süsteemne ja laiade tänavatega linn. Oled sa Londonis, Viinis, Helsingis või Milaanos, siis midagi on neis kõigis justkui sarnast; ehk see mahub kuidagi mõiste “euroopalik” alla. Üllataval kombel pole aga Milaanos minu arust sellist tüüpilist itaalia vaimu nagu on Itaalia lõunapoolsetes linnades.  Metroo on Milaanos suhteliselt puhas ja vagunid uued (erineb muidugi liinide lõikes) ning metroos on internet. 

L’ultima cena
Selle lühireisi lõpetuseks saime veel ühe eriliselt laheda toiduelamuse. Läksime õhtusöögile põhimõtteliselt täiesti juhuslikku asulasse veidi enne Malpensa lennujaama, milleks osutus Legnano. Vaatasime taas netist välja hea reitinguga koha ja astusime sisse ühte kodurestorani. Vaatamata nimele pole tegu siiski kellegi koduga, vaid see liigitus viitab kodustele toitudele. Uksele tuleb vastu vanem meesterahvas, kes meid lauda juhatab. Teenindamisega ta väga ei näi kiirusta; läheb veidi aega, kui ta toob meile tervituseks lauda mõned viilud erinevaid vorste ja focaccia’t ning hakkab rääkima, mis täna menüüs on. Kogu jutt käib itaalia keeles, kuna tema inglise keele oskus piirdub sõnaga “ok”, aga mul on raskusi samaaegselt kuulata itaalia keelt, jätta meelde kõik need erinevad toidud ja pastasordid, mida ta mainib ning see siis Reneele veel ümber tõlkida. Kui ta näeb, et ma jään info haaramisega hätta, siis ta vaid ohkab (nagu etteheitvalt, et miks ma nii kehvasti itaalia keelt räägin), hõikab kõrvale lauda (kohalikele), et need aitaks, teistest lauast haarab aga küsimata veinipudeli, kallab Reneele veidi veini klaasi ja küsib, kas ta sellist tahab. See majaperemehe suhtumine on mingi väga veider kombinatsioon hoolivusest ja kõrkusest. 

Eelroaks võtame täidetud pasta (tortelli) koos trühvlitega, mis on serveeritud sulavõis. Puhas ja lihtne maitsekombinatsioon, imeliselt maitsev, aga tohutult toitev. Tegelikult oleks selles kohas võinud söömise lõpetada. Aga Renee enne näitas majaperemehele Googlest leitud pilti selle sama restorani toitudest, millel oli mingid grillitud lihad ja ütles, et tahab seda. Kuna see portsjon pidi olema kahele, nõustusin ka sealt mekkima ja midagi rohkem ei tellinud. Lauale saabus aga kokku ilmselt rohkem kui kilo grillitud liha – mitu erinevat lihaveise lõiku, siga, kana ja veel kotlet ka. Lisaks toodi veel tohutu vaagen midagi ahju- ja friikartuli vahepealset. See kogus oli nii absurdne, et seda ei suudaks neli inimest ka ära süüa, rääkimata siis kahest, kui juba varem on söödud lihatoodetest suupisteid ja üks rammus pasta. Lihad olid väga hästi grillitud ja proovisime ikka kõigist tükkidest midagi, aga kõike ära süüa ei jõudnud. 
Tortelli pasta trühvlitega

Liiga palju liha

See l’ultima cena (viimane õhtusöök) oli eriti iseloomulik lõpp ühele itaalia reisile. Mulle väga meeldib itaalia toit, aga süüa nii (palju) nagu itaallased ma igapäevaselt ei suudaks, sest see mõju kehakaalule ja tervisele laiemalt oleks lihtsalt soovimatu. 

Selles reisis oli hästi palju tuttavlikku, mida ma Itaalia juures juba kogenud olen ja mida käin teadlikult uuesti otsimas, aga ka natuke uut ja seninägematut. Iga Itaalia reisiga on tunda edusamme kohalikust kultuurist aru saamisel, millele aitab tublisti kaasa ka itaalia keele omandamine. Õppida suhtlema itaallastega nende keeles on minupoolne žest ja kindel soov tagasi minna. Ci vediamo! 

esmaspäev, 22. jaanuar 2018

Kolm päeva lastega Bangkokis (05.-08.12.17)

Ühel detsembrikuu alguse õhtupoolikul astume Bangkoki südalinnas välja väikebussist, mis on meie reisiseltskonna toonud Hua Hinist otse meie Bangkoki hotelli ukse ette. Esmane emotsioon kärarikkale rahvast täis tänavale astudes on küsimus enda peas: “miks me seda teeme???”; näen, et see peegeldub ka teiste silmis. Tänaval tungib ninna ebameeldiv hais, mis ilmselt võimendab negatiivseid emotsioone.

Tegelikult teadsin ma juba reisi planeerides seda, et reisi puhkusega alustades ja suurlinnas lõpetades on riskantne valik tegevuste järjekorraks. Ükskõik, kui väsinud olla igapäevategevustest, on reisi alguses alati oluliselt tugevam motivatsioon keerukate ja väsitavate olukordadega hakkama saamiseks ning väiksem tundlikkus olmeliste iseärasustega leppimiseks. Vähemalt meie puhul on see loogika alati paika pidanud.

Seda reisi kokku pannes oli aga ainuke võimalus jätta Bangkoki külastamine reisi lõppu. Olles kunagi ühe lapsega Bangkokis käinud, teadsin ma ette, et see mugav ei saa olema, aga eks ajaga negatiivsed emotsioonid haihtuvad ja uut reisi planeerides on mõtted taas uljad. Meile tundus, et paar-kolm päeva Bangkokis lihtsalt kuulub ühe Tai reisi juurde.
Hilisõhtused Bangkoki tänavad


Harv vaatepilt, kui tänaval näeb käsitöölist, kes valmistab kohapeal esemeid. Reeglina müüakse tänavatel vaid masstoodangut. 
Lapsed vanemaga tööl kaasas on Tais sage nähtus. Tihti istuvad nad tänapäeval juba nutiseadmetes, kuid see väike poiss huvitus nahkkottide valmistamisest.

Ehmatavad kontrastid
Igal juhul olid tajutavad kontrastid elutingimustes suured. Olime tulnud 10-päevaselt mõnusalt puhkuselt Hua Hinist, kus meie peamine trajektoor kulges ranna ja basseini vahet. Me olime harjunud hea voodi, lastest eraldi tubade, suure basseini ja vähese rahvaga enda ümber. Me küll käisime sellest mullist iga päev väljas, kuid õhtuks oli alati hea turvalisse keskkonda tagasi jõuda. Turvalisuse all pean silmas eelkõige suurt privaatruumi, mida meie condo territoorium meile pakkus.

Bangkokis oli kõik teisiti. Suurlinnas ei saa endale selliseid elutingimusi lubada ja nii me kolisime neljakesi, st koos lastega samasse hotellituppa sisse. Alati uude hotelli minnes on kõik võõras ja tundub hullem kui juba mõni päeva seal viibides, aga selle korra olmelised kontrastid olid ikka ebameeldivad. Ma tõesti kahetsesin sel hetkel, et me üldse Bangkoki otsustasime tulla, kõik oli nii vana ja kulunud. Meil küll oli hotelli katusekorrusel bassein ja hotellil ka eraldi sisehoov, kuid Hua Hinis oli kõik kordades parem.

Aga ega vingumisest ei ole mingit kasu ja eks need mõtted olid ka pigem minu sisemine heitlus (kuigi eks ka teised mõtlesid samamoodi), aga kolm päeva Bangkoki ootas ees ja see tuli kuidagi ära sisustada.

Alustasime õhtusöögi otsinguga ja lähiümbruse avastamisega. Jalutasime mööda rahvatihedat Rambuttri tänavat, kus liikudes on pidevalt küünarnukitunne. Peab kogu aeg jälgima, et lapsi silmist ei lase, muidu kaovad rahvahulka ära. Rahvamassi moodustavad enamuses turistid ning ilmselt just seetõttu on kohalikud kauplejad tänava ääres ka agressiivsemad. Päris Araabiamaadega võrreldavat pealesurumist Tais siiski ei kohta. Müüakse valmislõigatud puuvilju, lihavardaid, igasuguseid söödavaid putukaid (mille pildistamine on tasuline), väga palju on tänava ääres ka alkoholi müügilette. Täna tänava peal süüa ei taha, kuna nii suures trügimises on see võimatu ja suhteliselt palav on ka. Kuna toidusoovid on kümnel inimesel väga erinevad, istume kohta, kus saab kõike. Tai toidust tüdinenud saavad kätte oma pitsad ja ihaldatud koogid, ülejäänud jätkavad Tai köögiga.

Pärast õhtusööki ostame lastele kohustuslikud jäätised ja viime nad kära ja rahvamassi käest tuppa youtube seltsi. Ise teeme veel ühe tiiru hotelli ümbruse tänavatel. “Meie” tänaval kaubeldakse põhiliselt riietega, mis on kõik äravahetamiseni sarnane odav ja ebakvaliteetne Hiina toodang. Kas tõesti sellele kõigele on siin turgu? Lisaks on meie tänaval kümneid massaažisalonge (välimuse järgi võib hinnata, et need ikka on ka massaažisalongid, mitte intiimteenuste pakkumisega seotud kohad). Kes sisse ei taha minna, saab ka mugaval lamamistoolil istudes seal samas tänava ääres jalamassaaži võtta. Ühte sellisesse kohta istume pooleks tunniks maha ja laseme endale jalamassaaži teha. Ja mida teevad tänapäeval inimesed, kes on jalamassaažis – loomulikult surfavad internetis :).

Bangkoki kuulsates templites
Järgmisel hommikul kohtume kõik hommikusöögil ja arutame, mis meile selles suurlinnas koos lastega jõukohane oleks. Võtame veel veidi hoogu enne linnakärasse minekut ja sulpsame hotelli katusekorruse basseini. See pole ei suuruse ega ka puhtuse poolest võrreldav meie Hua Hini condo basseiniga ja pead eriti vee alla ei julge panna, aga väheke jahutust pakub vesi kuumas ilmas siiski.

Otsustame kõndida võimalikult vähe – seda eelkõige palavuse tõttu ja esimeseks sihtkohaks seame Wat Pho templi, kus pikutab maailma suurim lamav Buddha. Algul proovime taksoga minna, kuid kui me hinnaga rahul pole, küsib keegi taksojuhtide kambast, miks me mööda jõge templisse ei lähe. Muidugi! Me oleme ju jõele nii lähedal ning paadisõit on Bangkokis samuti arvestatav transpordiliik.
Jõepraamile minek


Chao Phraya jõe mõlema kalda ääres on hulgaliselt peatuseid, milleni viivad sageli kitsukesed tänavad, ääristatuna suveniirimüüjatest. Meile üritatakse müüa ka mingeid laevapileteid. Mäletasin eelmisest korrast, et jõetransporti on erinevat liiki – on hästi odavad pargased, kus inimesed seisavad püsti, on istumiskohtadega jõepraame ja saab muidugi ka privaatsõite tellida. Ostame pileti istumiskohaga praamile, kuid peagi saan aru, et see ei peatugi meie soovitud templi juures. Tekib mõte minna maha hoopis jõe läänekaldal Wat Aruni templi juures.
Chao Phraya jõgi Bangkokis

Wat Aruni koonusekujuline torn, prang, on kindlasti üks ikooniline Bangkoki maatähis. Wat Aruni prangi treppidel käisime me ronimas ka siis, kui Anee oli väike ja Renee mäletab seda õudset allatulekut sealt tornist, sest trepid on pea püstloodis ja trepiastmed nii kitsad, et tema jalad ulatuvad iga astme äärest üle. Väga kerge oli jalal vääratada ja eriti ohtlik oli sealt lapsega alla tulla. Renee kohe ütles, et tema sinna üles seekord enam ei tule. Seevastu osa inimesi seltskonnast tahtis minna ja ka Hugo oli sellest huvitatud, kuuldes, et Anee kunagi käis. Kuid selgus, et torni tippu keset päeva inimesi ei lastud, vaid sinna sai alates kella neljast. Wat Aruni ehk päikeseloojangutempli otsas käiaksegi just päikeseloojangut imetlemas.
Wat Arun

Wat Arun'i templi prang Bangkokis

Peale Wat Aruni jõe läänekaldal eriti vaatamisväärsusi pole, praktiliselt kogu elu käib idakaldal. Chao Phraya jõgi Bangkokis pole väga lai, aga sildu on väga vähe. Üle jõe saab praamidega, millest osad sõidavadki vaid kahe kalda vahet, igas sõit kestab vaid mõni minut.
Ananassimüüja tänaval


Ilma jäätiseta ei möödu reisil ükski päev

Liigume palavuse tõttu siiski suhteliselt aeglaselt, teeme vahepeal joogi-, jäätise- ja puuviljapause. Wat Aruni templist üle jõe, kohe sadama lähedal asubki Wat Pho tempel, kus sees maailma suurim lamav Buddha, kellel pikkust 46 meetrit. Buddha kuju on loomulikult kullatud.

Hiiglaslik lamav Buddha Wat Pho templis

Templisse minnes tuleb jalanõud jalast võtta. Hiiglaslikus hoones saab teha ringi ümber lamava Buddha ja kui kuidagi õnnestub, siis ka teda pildile püüda. Rahvast on meeletult palju. Saab osta topsi koos müntidega, millest iga münt tuleb annetada eraldi anumasse. Lastele muidugi tundub selline tegevus põnev.

Wat Pho templis

Puhkame veel templi aias veidi jalga ning otsustame, et vaatamisväärsustest sel korral aitab ja liigume kaubandusse. Meestel oli välja vaadatud tehnikalinnaosa, millest muidugi naised ega lapsed grammigi huvitatud polnud. Aga Renee vaatas meile seal tehnikalinnaosa läheduses ühe suure kaubanduskeskuse, mis tundus reitingute järgi ok olevat. Sõitmiseks kasutame Uberit, mis on odavam kui taksod ja tuk-tukid.
Mungad tänavapildis

Kaltsukaubandus
Kohale jõudes saan kohe aru, et ma olen siin juba olnud. See oli kuus ja pool aastat tagasi. Naljakas, et täpselt sama orgi otsa lendasime ka eelmisel korral Bangkokis käies, mil me ka uskusime mingeid reitinguid, mis ei lähe üldse meie maitsega kokku.

Ja see “kaubamaja” on samasugune mõttetu odav kaltsude müügikoht, nagu on letid ka tänaval. See ei ole kaubanduskeskus, kus igal brändil on oma pood, vaid kogu see viiekordne hiiglaslik labürint koosneb umbes 4-6 ruutmeetri suurustest väikestest boksidest, mis on puupüsti riideid täis topitud. Otsustame siiski veidi ringi vaadata ja kasvõi üleval korrusel söömas käia, kui muu ei peaks sobima.

Hargneme laiali ja peagi helistab Renee, et kõrval majas on veel mingi outlet. Kobin lastega kohe sinna. Outlet osutub meile tuttavate brändidega poeks, kus on juba huvitav ringi vaadata. Anee suudab leida endale ühed Crocsi baleriinad, millised tal praegu ka on, aga on väikseks jäämas ja mida loomulikult enam ei toodeta. Aga just ühes Bangkoki outletis on neid järgi järgmine number ja veel lillasid, mis on ka tema lemmikvärv. Vähemalt laps on õnnelik. Aeg möödub šopates kiiresti ja peagi on aeg teistega taas kokku saada.
Usurituaalid Bangkoki tänaval

Kuna kõigil on kõhud juba päris tühjad, otsustame ümbruskonnast mõne söögikoha leida. Ümbruskond on aga kraadi võrra vängem Bangkok kui me seni näinud olime. Meie hotelli ümbrus on selle kõrval päris korralik. Tänavad on kohati ligased ja haisvad ning väga rahvarohked, ringi jooksevad hiidsuured prussakad. Läbisegi inimestega sõidavad rollerid ja kogu see melu on täielik kaos. Lastele on see kõik paljuvõitu. Anee teatab, et talle aitab nendest urgastest ja ta tahaks süüa kusagil, kus restoranis on valged linad ja kus on nõudepesumasin. See viimane nõue tuleb sellest, et ta näeb pidevalt, kuidas nõusid pestakse otse tänaval kaussides. Otsime, et leida mingit söögikohta, kuhu saab sisse minna istuma. Astume sisse esimesse ettejuhtuvasse hiinakasse, mis võimaldab viibida vähegi tänavalt eemal ja sööme hiliseks lõunaks või varaseks õhtusöögiks Hiina toitu. Menüü on selline, kust leiab ka konservatiivse maitsega vanema generatsiooni inimestele midagi süüa; tänapäeva lastel ilmselt on Hiina köögiga juba mingi suhe tekkinud, seega probleeme ei teki.

Võidusõit tuk-tukiga
Tagasi hotelli otsustame minna mingil põhjusel esimese ettejuhtuva tuk-tukiga. Ilmselt seepärast, et ei viitsi suuremale tänavale taksot otsima minna. Kolmekesi mahub tuk-tukki ilusti sisse ning Hugo tuleb meie vahele ja Anee läheb koos vanaema ja vanaisaga. Hakkab “võidusõit” hotelli suunas. Mulle tundub, et meie seltskonna vahel jagatud tuk-tukid hakkavad omavahel võistlema – kord on üks ees, siis jälle teine. Kuigi toimub paras (üksteise võidu) kihutamine keset liiklust, kus omavahel rabelevad koha eest nii bussid, autod, tuk-tukid kui ka rollerid, ei pea ma seda sõitu üleliia eluohtlikuks, küll aga teeb muret kogu see sissehingatav heitgaaside hulk, mida on võimatu vältida. Sel hetkel mõtlen, et söö sa palju ökotoitu tahes, siis kogu see hea, mis sa oled oma kehale teinud, saab hetkega nullitud, kui sellist kogust heitgaase sisse hingata.
Tuk-tuk

Bangkoki liiklus õhtutunnil

Enda hotelli juurde tagasi jõudes tundub kõik juba õdus ja talutava puhtusega. Vähemalt ei jookse tänaval prussakad. Aga kui me õhtul Reneega kahekesi jalutades ühte kitsasse hämarasse kõrvaltänavasse satume, jookseb äkitselt jalge eest läbi suur täissöönud rott. Siin lõpeb ka minu taluvuse piir – torman tagasi valgustatud tänavale.

Kiikame samal õhtul veel meie hotelli läheduses asuvale Khao San Roadile, mis on paljudest reisjuhtidest tuntud ööelu tänav Bangkokis. Talumatult vali muusika, mis muudab omavahel rääkimise karjumiseks, meeletu kogus voolavat alkoholi, mida siin tänava ääres ja baarides müüakse - see pole kindlasti midagi meie maitsele.

See oli kõigest üks päev Bangkokis ja meil on kaks päeva veel ees! Peame plaani, kuidas see üle elada. Me oleme küll Aasia suurlinnades käinud ja ise tuleks kõige sellega toime, aga lastest on kahju. On üsna selge, et lapsed selle palavaga teist päeva mööda templeid käia ei taha.

Üks võimalus suurlinnamelust ja palavusest välja lülitada on minna konditsioneeritud kaubanduskeskusesse, kus erinevalt tänavatest on jahe, puhas ja liigub ka vähem rahvast. Lisaks on paljude kaubanduskeskuste ülemine korrus laste mängumaa. Kaalusin küll seda võimalust, kuid mulle endale ei pakuks selline tegevus mitte midagi. Teine mõte tekkis täna hiinakas lõunal käies, mille seinal jäi silma Siam Park veepargi reklaam. Lugesin veidi Tripadvisorist arvustusi ning see veepark tundus täiesti arvestatav variant pääsemaks kärarikkast suurlinnast. Lastele igaks juhuks kohe ei öelnud, et äkki läheme homme veeparki, sest kui plaanid peaks muutuma, oleks pettumus suur.

Järgmisel hommikul sai teise perega salaja infot vahetatud ning veepark tundus eelkõige lapsi silmas pidades kõigile hea variant. Reisid üldse, aga eriti veel sellised lastekesksed tegevused on ju puhas kvaliteetaeg laste ja vanemate vahel. Nalja pärast küsisime lastelt, kas nad soovivad minna sinna prussakate juurde tänavatele jalutama või veeparki :). Veepargi valik oli loomulikult kindel.

Siam Park Bangkoki äärelinnas
Siam Park veepark asub Bangkoki äärelinnas. Olenevalt stardipunktist võtab sinna jõudmine taksoga aega 1-1,5 tundi. Sõitmiseks kasutasime taas Uberit, mis on taksodest odavam. Bangokis saab küll kasutada Uberit, aga teenusepakkujaid on suhteliselt vähe.

Siam Park on tegelikult kooslus lõbustuspargist ja veepargist, millesse pääseb ühise piletiga. Esmamulje pargist on veidi vanamoodne, kõike siin olevat on ajahammas nähtavalt purenud. Ei ole selline puhas, korras ja värske nagu Hua Hini Vana Nava veepark. Pargi territoorium on hoomamatult suur ning ühe päevaga ei jõuaks seal kindlasti kõiki atraktsioone läbi käia. Rahvast on pargis vähe – enamikel atraktsioonidel saaks soovi korral privaatsõitu teha.
Lõbustuspargis

Panustame eelkõige veepargile ja seame sammud kirjade järgi maailma suurimasse tehislainega basseini. Üllataval kombel oli Hua Hini mitu korda väiksem tehislainega bassein kuidagi mõnusama lainetusega.

Esimesed liumäed, mida proovisin, olid kohe nii hirmsad ja valusad, et isu läks ära. Valu saamine sõltus kehakaalust ehk mida raskem oled, seda suurema hoo said ja seda valusama plärtsakaga vette jõudsid. Neid liumägesid vaadates sain aru, et siit veepargist on puudu kummirõngad, mis pehmendavad sõitu ja ei lase valu saada. Sai küll lisaraha eest laenutada laste ujumisrõngaid, kuid nendega ei saanud ühegi liuraja peale minna, vaid lihtsalt basseinis hulpida. Hua Hini veepargis toimusid praktiliselt kõik sõidud just kummirõngaste peal ja seepärast see park nii mõnus ja ohutu tunduski. Edaspidi meelespidamiseks, et kummirõngaste olemasolu on kindlasti üks aspekt, mida tuleks veeparki valides silmas pidada.
Siam Park Bangkokis


Pärast päeva veetmist veepargis tegime laste rõõmuks veel mõned sõidud lõbustuspargis ka. Üks närvekõditav järskude laskumistega, rohkelt vett pritsiv ja lõvi suust läbi minev rongisõit jäi Hugole nii eredalt meelde, et sellest oli veel tagantjärgi kodus juttu palju. Olime ilmselt taas lõbustuspargi viimased külastajad, kuid sõna otseses mõttes viimastel minutitel väravate juurde tagasi jõudsime.
Sõit, mis Hugole pikalt meelde jäi.

Õhtusöögile plaanisime minna linnas oma hotelli lähedal, kui olime kotid tuppa visanud. Olin veepargist tulles pikal autosõidul tegelenud guugeldamisega ning leidsin meie hotelli juurest jalutuskäigu kaugusel reitingute järgi hea Jaapani restorani. Kui hotellis teise pere uksele koputasime, selgus, et üks neist oli saanud ilmselt mingi kõhutõve ja tundis ennast kehvasti. Läksime küll algul kõik koos sööma, kuid haigus aina süvenes ning ei võimaldanud enam seltskonnas viibida.
Õhtusöök - krevetid

Banaanipannkooke müüakse kõikjal tänaval

Jaapani restorani asemel, mis osutus inimtühjaks ja kuidagi kõledaks kohaks, jäime sööma ühe kitsa tänava äärde paigutatud laudade taha. Menüüs ikka kõik kohalik. Söök maitses hästi, kuid teadmine, et kellelgi seltskonnast on mingi kõhutõbi kallal, ajab tegelikult endal veidi hirmu nahka. Oleme reisidel ikka päris mitmel korral mingid kõhutõved külge saanud ning kogemus näitab, et kui üks saab, on see pigem tundide mitte päevade küsimus, et see ülinakkav haigus ka teised kõik murrab. Pikantseks tegi loo asjaolu, et homme on kojulend ja nii pikka lennusõitu oksendades üle ei elaks.

Pärast õhtusööki tundsin end kuidagi väsinult ja nahk nagu oleks valus olnud (kindlasti mitte päikesest, see tunne on teistsugune), ma ei saanud aru, kas psühholoogia tõesti mõjub nii tugevalt või olin ma ka juba nakatunud. Oli selgusetu, kas seda teeb palavus ja ehk liiga täis saanud kõht või on see ebamugavustunne tingitud algavast oksehaigusest. Hotelli tagasi minnes võtsin sisse oma tavapärase piimhappebakteri kapsli, mida ma enne reise ja reiside ajal suhteliselt kohusetundlikult võtan, lootes, et see tõesti aitab sisikonnal toime tulla meie jaoks võõraste bakteritega. Tuhnisin reisapteegis ja vaatasin, kas midagi saaks veel päästa. Neelasin kaks Enteroli kapslit, mille näidustus on soole mikrofloora muutustest põhjustatud sooletalitushäired. Andsin teistelegi; lastel on mingi nõrgem ja virsikumaitseline variant. Tundsin nii toimides ära episoodi ühest laste lemmikraamatust “Koer taskus”, kus kujuteldav koer Nässu andis Taavile tuulerõugete haiguse kartuses profülaktika mõttes arstikapist igasuguseid erinevaid rohtusid, et mitte mingil juhuks haigeks jääda. Asi lõppes haiglas, aga seda mitte tuulerõugete, vaid ikka rohtude pärast.

Olemine oli päris kõhe, aga otsustasime ikka oma igaõhtusele jalutusringile minna. Lapsed jäid tuppa youtube’i tarbima. Viimase õhtu lõpetuseks võtsime taas tänava ääres ühe jalamassaaži. Lihtsalt istudes ja jalamassaažis olles oli olemine täiesti ok, aga kui jalamassaaži lõpetuseks massöör veel mu kaela ja õlad ka läbi mudis, siis oigasin ja tõmbasin end mitmel korral krampi, sest kuidagi jube valus oli.
Massaažitoolid tänaval

Massaaži viimastel minutitel kõndisid Renee vanemad juhuslikult just mööda ja märkasid meid tänava ääres istumas. Ütlesime, et nad meid ootaks ja jalutaks veel veidi koos. Lubasime neile täissöönud rotte näidata siin lähedal :). Nagu õigesse tänavasse jõudsime, sööstis üks rott kohe jalge eest läbi. Taamal oli neid veel. Ega edasi ei tahtnudki minna, piisas korraks nende nägemisest.

Seletamatu minestamine tänaval
Tagasi hotelli poole kõndides võttis Renee koos oma isaga tänava äärest baarist ühed joogid. Seal baarileti kõrval seistes tuli mul põhimõtteliselt sekundiga peale tunne, et ma kukun kohe kokku ja jõudsin seda ka Reneele öelda. Baaripukile istumine poleks aidanud, seega heitsin ettenägelikult lihtsalt kõhuli pukile lösakile. Järgmine tunne oli, et ma kohe oksendan ja küsisin ruttu kilekotti. See kõik juhtus umbes minuti jooksul. Edasi järgneb päris pikk mälulünk, millest toimunust räägin kõrvaltvaatajate nähtu toel.

Oksendama ma õnneks tänaval siiski ei hakanud, küll aga olin minestanud kaks korda. Vahepealset ärkvelolekuaega ei mäleta. Teadvusele hakkasin tasapisi tulema siis, kui kolm inimest üritasid mu lõtvunud keha kuidagi tuk-tuki sisse ajada; ma ise vist sel ajal veel ühegi liigutusega kaasa aidata ei suutnud. Kõrvaltvaatajatele võis tunduda see vaatepilt kas tülgastav või naljakas või mida iganes veel, aga ilmselt jäi must mulje kui maani täis inimesest, keda teised peavad kuidagi koju talutama. Mind tundvad inimesed ilmselt muigavad, kuna teavad, et alkoholi ma ei tarbi.

Udusest teispoolsusest tagasitulekut kiirendas tuuleiil, mis tuk-tuki sõidust näkku puhkus. Kui mõistus ka hakkas aru saama, mis juhtunud oli, tekkisid esmased mõtted, et kuidas edasi. Tundsin jätkuvalt väga tugevat oksetunnet, aga midagi välja ei tulnud. Sõit tundus jube pikk. Me olime hotellile tegelikult väga lähedal, aga ühesuunaliste tänavate tõttu sai sõita vaid suure ringiga ja juht keeldus mööda otseteed vastassuunast minemast, sest trahvid on suured.

Tuk-tukiga hotelli ette jõudes olid Renee vanemad igal juhul jalgsi kiiremini kohal ja tulid mind appi talutama, aga selleks ajaks olin ma juba nii teadvusele tulnud, et suutsin Renee vastu toetades hotellituppa kõndida. Näha oli, et tõbi liigub inimesel inimesele väga kiiresti ja keegi ei tea, kes ja kui kiiresti on järgmine. Renee juba koostas plaani B-d ehk võimalust, et me ei lendagi homme tagasi, küll aga peavad seda tegema tema vanemad, kui nemad täie tervise juures on. Nendele oleks see muidugi ülisuureks katsumuseks, sest Taisse olidki nad nõus tulema vaid seetõttu, et meie nende reisjuhid olime ja kõik lennujaamad aitasime õigesti läbida.

Sõbrad kõrval toast olid otsustanud hargneda – haige jäeti ühte tuppa, kolm tervet võtsid uue toa – selliste puhkudel on eraldi toad ja eriti eraldi WC ainuõige valik. Meie olime oma perega veel hetkel ühes toas ja vaatasime, mis juhtuma hakkab. Mu iiveldustunne kestis jätkuvalt, passisin mõnda aega WCs ja ootasin puänti, kuid oksendama ei hakanudki. Lõpuks kobisin eraldi voodisse ja jäin, kilekott igaks juhuks käeulatuses, magama. Öösel magasin suhteliselt kehvasti, mu keha oli justkui palavikuseisundis, kondid kõik valutasid, aga iiveldustunne oli kadunud. Ärkasin veel mitu korda ja millalgi vastu hommikut ka kraadisin ennast ja avastasingi väikese palaviku.

Hommikul on teistel veel kõik korras, ka küla peal ei olnud uusi haigusjuhte täheldatud. Kes terved, lähevad hommikusöögile, mind aga ei isuta midagi. Tunnen end veel suhteliselt nõrgana ja otsustame võtta hotellist väljaregistreerimise pikenduse, sest tagasilend on alles õhtul ja kusagil ringi käia väga ei jaksa.

Pärast duši all käimist läheb aga olemine päris selgeks. Lasen endale juba tänavalt ananassi söögiks tuua ja pärast seda tunnen, et olen taas elus. Kui teistel tekib toidupoodi minemise plaan, liitun nendega, sest tahtsin viimasel päeval mangosid ja mõnda muud kohalikku kraami veel kaasa osta.

Kaubanduskeskuses on erinevaid väikeseid gurmeepoekesi ning ühe pagariäri letil nähtavad suhkrustatud nisujahust kuivikud tunduvad olevat just need, mida ma vajasin. Sisuliselt terve reisi olin elanud täiesti vabatahtlikult ja ilma pingutamata nisujahuta, aga pärast seda kummalist haigushoogu on just nisujahust suhkrusai see, mis isutas. Nende oksehaigustega on paraku selline loogika, et toidud, mida enne oksendamist sai söödud, muutuvad väga pikaks ajaks jälgiks ja ainuüksi mõte neist ajaks südame pahaks. Eile olin söönud krevette ja papaiasalatit, mis on mul kindlasti ühed lemmikud ja mul oleks ülimalt kahju need toidud musta nimekirja saata. Aga kuna ma siiski päriselt ei oksendanud, vaid mul lihtsalt oli süda nii paha, et ma tundsin end iga hetk oksendavat, siis õnneks pelgalt see tunne minus toitude isusid ei rikkunud. Tegime veel Tai reisi lõpetuseks ühed papaiasalatid ja ma tundsin õnneks jätkuvat vaimustust sellest salatist.

Tagantjärgi olen ikka sellele kummalisele haigusevormile mõelnud ja püüdnud aru saada, mis minuga juhtus sel õhtul. Kas oli see mingi kummaline vorm oksehaigusest, mis päädis vaid iivelduse ja mingil põhjusel ka minestamisega või äkki tekitasid selle kummalise reaktsiooni minu kehas hoopis need kaks sisse söödud Enteroli kapslit, mida ma haiguse ennetamiseks alla neelasin, aga milles sisalduv pärmi kogus mõjus just nii, nagu eelpool mainitud raamatuski – tegi asja hullemaks. Üks variant on ka see, et massaažiga muditi mu kehas mingid punktid lahti, mille tagajärjel midagi hakkas liikuma ja mis omakorda tekitas minestamise. Samas oli mu olemine juba enne kahtlane ja nahk valus, seega see viimane versioon on kõige ebausutavam. Samas räägib selle versiooni kasuks asjaolu, et keegi rohkem meie perest oksehaigusesse ei nakatunud.

Igal juhul lendasime me samal õhtul kõik kümnekesi koju ja tagasilendu taluda polnud mul mingi probleem, sest olemine läks üha paremaks.