Kui meie hommikul üles ärkasime, olid Nanna ja Papa juba seiklema läinud. Tänase päeva plaanisime võtta rahulikult ning teha asju, millest lapsed reisil eriti lõbu tunnevad.
Hommikul terrassil mängimas
Kui Hugol lõunaune aeg tuli, asusime teele. Plaan oli sõita Sorrento poolsaarelt välja lõuna suunas ning laste rõõmuks taas mõni rand otsida. Seni leitud rannad meid ei rahuldanud ning just seetõttu läksime täna teises suunas randa otsima.
Salernost lõunas hakkas paistma liivarand. Sõidutee kulges kilomeetreid mööda mere äärt. Nägin tee ääres juba mitmeid mänguväljakuid otse rannas ning arvasin, et lastele siin meeldiks. Kuna Hugo veel magas, sõitsime veidi edasi, et uurida ümbrust. Tee ääres paistsid kõrged veeliumäed - tundus, et siin on ka veepark. Parklas seisid aga vaid üksikud autod. Kõik piletikassad olid suletud, aga pääs veeparki oli lahti. Kõndisin veeparki sisse ja küsisin vastutulnud fotograafilt, kust siin piletit osta saab - ta osutas kohviku poole. Tundus pisut kahtlane ja ebatavaline, aga ometi olid veepargis inimesed sees ning näis, et asi toimis.
Renee kohe ei tahtnud veeparki tulla, kuna talle päikese käes ei meeldi olla, aga saatis meid sisse; ise läks tehnikapoodi. Kuigi hinnakirja järgi oleks pidanud ka Aneele pileti ostma, küsiti piletiraha (8 €) vaid minult. Lamamistoolide arvu vaadates mahutab veepark ikka üle tuhande inimese, kuid tänasel päeval oli siin umbes 50 inimest. Nagu hiljem selgus, töötasid veeliumäed säästurežiimil - tööl oli vaid üks inimene kõikide liumägede peale, kes poole tunni kaupa erinevaid liumägesid avas.
Hugo ja Anee veepargis
Veetsin lastega aega lastebasseinis, kus oli keset basseini väikeste veeliumägedega mänguväljak. Vahepeal käisid tüütamas veepargi fotograafid, kes esitlesid end kui professionaalseid fotograafe ja tahtsid meist pilte teha. Ma ärplesin vastu, et olen ise ka fotograaf ja teen ise pilte :)
Veepargi territoorium tundus väga suur ning et selle ulatusest täielikult aru saada, oleks pidanud seal ringi jalutama. Kahe lapse ja asjadega ei hakanud rändama ning ootasin Reneed tagasi. Tahtsin ka ise suurtesse liumägedesse minna. Mulle veepargid meeldivad ning ma võin tormata nagu väike laps seal ringi ja lasta liumägedest alla :)
Hugo kõrsikuga
Anee ja Hugo mängivad söögimängu
Järsku märkasin, et ühestki liumäest enam vesi ei voola, isegi lastebasseini omast mitte. Vaatasin kella - hakkas 5 saama. Kas tõesti pannakse veepark keset päeva kinni, ei suutnud uskuda. Helistasin Reneele, et ta ruttu tagasi tuleks; ta oligi just parkimas veepargi kõrval. Tundsin nagu väike laps kahjutunnet, et ei saanud ägedatest liumägedest alla lasta. Anee lohutas, et ma ju Hugoga koos sain titeliumäest alla lasta…
Sõitsime tagasi kodu poole. Jõudsime veidi enne Nannat ja Papat ning hakkasime Reneega juba viimast õhtusööki valmistama; homme ju ees kojusõit. Renee pani rõdul grilli tulele ning valmistus kala ja vorsti grillima. Mina tegin ahjus spargleid ning kõigi lemmikut - tomatikastmega pastat. Ma võin seda toitu vist lõputult süüa. Peagi jõudsid tagasi ka emme ja issi, kes olid nõrkemiseni matkanud - nad käisid esimesel päeval pooleli jäänud Positano lõputuna näivad ülesmäge trepid lõpuni ja see võttis aega 1,5 h.
Viimasel päeval tuli meid tervitama ka majaomaniku poeg, kes tõi meile nende pere kasvatatud mahesalatit - selle jõudis emme ka õhtusöögi juurde valmistada. Pere, kelle käest me elamise rentisime, tunneb sageli huvi, kuidas meil läheb. Kusjuures selle elamise leidsime Tripadvisori personaalse soovituse peale. Tripadvisori lehekülg teab, mida ja kus piirkonnas ma otsin ning mis teemasid loen - kogutud info põhjal tuli see pakkumine mulle meilile ning sobis kõigist seni vaadatud elamistest kõige paremini.
Pärast õhtusööki tegime veel jalutskäigu oma juba armsaks saanud "kodulinnas" Sant Agatas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar