Hugo ärkas täna varakult ning seetõttu saime ka meie ühineda emme-issi varahommikuse poetiiruga. Jalutasime mööda St Agata kitsaid tänavaid, tõime saiapoest värskeid saiu ning puuviljapoest parimate maitseomadustega tomateid. Taas hommiksöök terrassil, vaatega kõrgelt mäe otsast Capri saarele.
Hommikusel poetiirul St Agatas. Hugo Nanna ja Papaga.
Sorrento asub meist linnulennul mõne kilomeetri kaugusel all mere ääres, kuid mööda kurvilisi teid laskume sinna autoga ca paarkümmend minutit. GPS juhatab meid rongijaama läheduses asuva autoparklani, kus esmaspäevasel päeval on kohti küllaga (parkimishinnad suhteliselt mõistlikud - 1 h 1,5 €). Sorrento on tüüpiline turismile orienteeritud linn, kus päeval (ja tõenäoliselt ka öösel) keeb tänavatel vilgas elu. Siestat siin ei peeta - söögikohad ja poed on lahti ka pärastlõunal, kui muu itaalia on justkui unne suikunud. Puuviljad tänava ääres on siin poole kallimad kui meie linnakeses, kuid ostjatest puudust ei tule. Aga kindlasti leiab maalilise asukohaga Sorrenost ka kauneid vaateid, lopsaka Bugenvillea'ga kaunistatud aedu ja majaseinu ning ehk pisut rohkem õhku ja ruumi kui teistes Sorrento poolsaare asulates.
Imeline lõunamaa taim - Bugenvillea
Sorrento
Sorrento
Hugo vaatab merel laeva
Jalutame mere poole ning avastame pargis asuva korraliku mänguväljaku, mis on mõni minutit tagasi suletud (siesta kell 13.00-17.00). Hugo on vankris uinumas, Anee ei jõua kahjutunnet väljendadagi, kui kukub samal ajal Nanna ja Papa käte vahel kõõludes oma põlved katki. Oi seda kisa ja halamist. Valu ei taha kuidagi mööda minna. Tundub, et koos katkiste põlvede valuga tuleb välja nutta ka kõik muud raskused, mis sellel reisil kogunenud. Istume pingile maha, vaatame merd ja laseme Aneel end välja nutta. Säästame emmet ja issit tragöödiast ja saadame nad omapäi tegutsema.
Anee kukkus põlved katki.
Kui nutud nutetud, liigume edasi kesklinna suunas. Tänaval seisab 20-tes aastates täiesti terve, normaalselt riides ja korraliku väljanägemisega tumedanahaline noormees, kes sirutab käe topsikuga välja ja kerjab lihtsalt raha. Renee küsib poolvihaselt, et mida ta tahab. Tüüp arvab, et Renee ei saanud aru, et ta raha tahab, võtab taskust mündi ja näitab, et see tuleb topsi pista. Renee nähvab talle vihaselt ja kurjal häälel vastu "Go to work!!!". Eks ole neid pingeid ka teistel siin reisil tekkinud… Intsidenti näevad pealt tänava ääres kohvikus istuvad inimesed, kellest üks keskealine Itaalia proua tuleb hiljem Reneele tunnustust avaldama ning justkui päästab oma rahva au ja uhkust, öeldes, et see küll itaallane polnud, kes siin kerjas.
Hugo magab ikka vankris lõunaund, meie istume keskväljakul kohvikusse lõunale, päikese eest varju ja jalgu puhkama. Lõpuks saame lõunaajal ka kusagile päriselt sööma minna, mitte ei pea kõrsikuid näksima, kuna kõik kohad on kinni. Mina tellin parmigiana di melanzane't, Anee spagette merekarpidega ja Renee sibulasuppi. Kõigile maitses.
Lõunaks pasta alle vongole
...ja magustoiduks jäätis
Vana veski Sorrentos
Emme ja issi helistavad, et Sorrento poolsaarel on rand leitud. Ja üsna Sorreno külje all - Metas. Teel parkla poole möödume kuristikus asuvast vanast veskist, mille müürid on taimedesse mattunud.
Et kõrvalasuvasse külla autoga jõuda, tuleb taas veidi mäkke sõita ning siis taas alla. Rannikuäärselt teelt paistab, et Metas on sümmeetriline tehisrand, kuhu liiv on kusagilt mujalt kohale veetud (siin on looduslikult ainult kaljud). Parkida saab otse rannas. Osa randa on tasuline lamamistoolidega ala, osa tasuta liivariba. Nüüd, kui lõpuks liivavorme tõeliselt vaja läheks, on need hoopis Papa autos ning nende auto kõrgel mäe otsas. Asja ajavad ära rannaliivalt leitud plastpudelid. Prügi on ka Meta vastikult palju ning tundub, et enamus prügist jõuab siia mööda vett. Vees hulbib igasugusid jäätmeid. Eriti nagu ujuda ei tahakski. Samas hakkas päikese käes palav ning meie Reneega läksime kauguses paistvat koobast uurima. Ka koopasuu esine oli paksult mere poolt randa uhutud prügi täis.
Meta rannas
Renee ja Hugo jalutavad rannas
Pärast õhtusööki läheme taas St Agatasse jalutuskäigule. Õhtu on üllatavalt jahe (hinnanguliselt ca 16-17 kraadi) ning nõuab juba mitu kihti pikki riideid. Ma ei võtud endale pikki püksegi kaasa, aga maani kleit ajab õnneks asja ära. Avastame oma "kodust" vähem kui saja meetri kaugusel jalgpallistaadioni ja selle kõrval ka väikese mänguväljaku. Kuna kogu siinne elu käib mäe erinevatel astangutel, ei saa kõrvalt vaadates aru, mis asub all või üleval. Sööme veel Gelaterias jäätist, käime läbi kohalikust kirikust ning jalutame mööda pimedaid tänavakesi koju tagasi.
Avastasime St Agatas jalgpallistaadioni
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar