Hommikust sööme terrassil vaatega Capri saarele. Menüüs värsked saiad, päikeseküpsed tomatid, kohalikud juustud, prosciutto ja magusad murelid.
Kuigi me eile Sorrento poolsaarelt ühtegi randa leida ei suutnud, on plaan täna uuesti randu otsima minna. Nii naljakas kui see ka ei tundu, tahame me siis, kui me rannas oleme, sealt ära ja kui randa pole, siis ajame seda meeleheitlikult taga. Aga laste pärast oleks hea veeta paar tunnikest rannas, kuna lastele mõjuvad liiva- ja veemängud teraapiliselt.
Kuna meil on nüüd internet, uuris Renee google piltide pealt, kas siin poolsaarel leidub siiski mõni koht, kus merele ligi pääseks. Meist poole tunni kaugusel tundus siiski üks koht olevat - mitte küll liivarand, aga tundus, et vett pääseb katsuma. Mahutasime autod ühte kitsasse tasulisse mäeküljel asuvasse parklasse ja asusime mere poole jalgsi teele. Tuli läbida pikk tee järsust mäest alla enne, kui mere äärde jõudsime.
Hugo hommikusöögil
Rand oli kaljune ning otsest pääsu mere äärde polnudki. Vaid üksikutesse kaljulõhedesse suutsid osavamad ronida. Ühte "kaljukopasse" õnnestus ka meil ronida ning lapsed said vähemalt väikeste kivikestega mängida ja vett katsuda. Nanna, Papa ja Anee käisid isegi end vette kastmas. Meie Reneega kõndisime veidi mööda kaljudele kinnitatud laudteed ja uurisime, kas see mõnda paremasse randa ei vii. Aina kaljusemaks läks ning pääsu mere äärde polnud.
Rand, kuhu ei pääse
Renee ja Anee ronivad kaljust alla
Kui muud pole, kõlbab ka selline rand
Kui tagasi jõudsime, kiskus Anee endalt trikood seljast, ja halas, et keha peal torgib tugevasti. Silmnähtavalt ilmusid puusadele punetavad laigud. Algul mõtlesin, et vees on keegi hammustanud, aga selgus, et Anee oli istunud ühe vetikatega kaetud kivi peal, kust ta tõenäoliselt mingilt taimelt kõrvetada sai. Pakkisime kiiruga asjad kokku ja kiirustasime kodu poole tagasi. Nanna tassis Aneed terve tee järsust mäest üles. Minul on alati Hugo patapumiga seljas. Mehed tassivad muud kraami, mida me igaks juhuks kaasa veame. Milline trenn siin liikumine ikka on! Sääremarjad on kõigil juba valusad.
Loputasime Anee kodus puhta veega üle, kuid lööve ei kadunud, pigem süvenes ja punetas tugevamalt, samuti tegi valu. Sõitsime Hugo vankris magama ja jätsime ta terrassile lõunaunne. Meie Aneega pidasime siestat ja pikutasime voodis.
Emme ja issi läksid kahekesi matkama. Kuna meri paistab meie maja juurest, läksid nad taas pääsu mereni otsima. Kõmpisid suure palavusega kaks tundi, kuid mereni ei jõudnud. Pääsu mereni leida on meil muutunud juba kinnisideeks. Samal ajal sõitis Renee autoga ringi ja otsis Sorrento poolsaare tipust kohta, kust mereni pääseks. Nägi palju ilusaid vaateid, kuid konkreetset veepiiri kusagil katsuda ei saa.
Lõunaks tegime pühvlimozzarella ja tomati salatit. Proovisime kolme erinevat pühvlimozzarellat. Neist ühe tekstuur oli nii kreemjas, et see mozzarella oli nüüd küll parim, mida ma saanud olen.
Meie köök St Agatas
Meie lõunasöök - Campanias on parim pühvlimozzarella
Õhtupoole hakkas udu varjutama Capri saart (vaade meie terrassilt)
Õhtuks kogus ka Anee end ning läksime taas liikvele. Kuigi Sorrento poolsaar on pindalalt väga väike, võtab siin ühest külast teise liikumine tohutult aega - siinne asustus paikneb mäenõlvadel ning nendevahelised teed on vaid ühed kurvid teise otsa. Jõudsime korraks isegi alla mere äärde, kuid tegu oli paadisadamaga ning seal liikuma ei pääsenud. Taas sõit mäkke. Kui enamus Sorrento poolsaarest on tihedasti asustatud, siis nüüd avastasime mäenõlvadel ka mitmeid oliivi-, sidruni- ja aprikoosiistandusi. Leidsime koha tee ääres, kuhu mahub parkima kaks autot kõrvuti - see on siin Sorrentos paras ime. Ning meie õnneks läks sealt samast autode kõrvalt alla üks teerada, mis hiljem selgus, oli kellegi kodutee. Peale vaadates ei suudaks uskuda, et sellel kitsal ja peaaegu püstloodis rajal ka auto suudaks sõita, aga suudab - seda nägime oma silmaga. Uskumatu, mis tingimustes siin elatakse. Vaade kodu aknast on muidugi lummav, aga need ebamugavused liiklemisel on äärmiselt tüütud. Vähemalt meie kui suurema ruumiga harjunud Põhja-Eurooplaste jaoks.
Kui kitsad saavad sõiduteed olla...
Kui kitsad saavad sõiduteed olla...
Õhtune jalutuskäik Nanna ja Papaga
Päikeseloojang
Sorrento äärel
Lapsed leidsid kive, millega mängida
Koju tagasi jõudsime pimedas, aga läksime veel oma linnakesse St Agatasse jäätist otsima. Hugo võtsin väikese käruga kaasa, aga siinsed kõnniteed on nii konarlikud ja kitsad, neil puuduvad sujuvad peale- ja mahasõidud ning pealegi lõppevad need kõnniteed lihtsalt suvalises kohas otsa. Tihti tuleb käia üldse autotee ääres (ja need on ainult kurvilised ja ohtlikud). Lastega ei soovita küll Sorrentosse tulla - siin pole lihtsalt midagi teha, pole liiva, pole randa, pole mänguväljakuid, pole teed, kus ohutult liigelda.
Linnas ostsime väikesest poekesest veel mitut sorti häid tomateid, mureleid, mooruspuu marju, herneid ja kohalikku napsu. Aneel läks kõht tühjaks ning tema sai lõigu pizzat. Jäätised on Itaalias maitsvad ning nüüd on Hugo (1 a 9 kuud) juba nii tark, et ka endale jäätist nõuda. Kui ta kuuleb juba juttu jäätisest, näitab enda peale ja ütleb "Auu, Auu", mis tähendab tema keeles, et Hugo tahab ka. Saigi terve jäätise endale, sõi seda rahulolevalt ning kuigi isu sai täis, polnud nõus järgijäänud vahvlituutust loobuma, sest ta oli oma jäätise üle nii uhke. Pika trikitamise peale saime lõpuks koju tagasi jõudes talt vahvlituutu ilma kisata kätte.
Hilisõhtune pizza...
... ja jäätis, mida ei raatsi käest ära anda.
3 kommentaari:
Olete peaaegu et minu abikaasa kodukandis :) Jääb vist juba hiljaks soovitada, aga ilusad rannad on natuke põhja poole sõita (umbes 100 km) Gaeta ja Sperlonga kandis.
Kristi
Siis me olime ilusatele randadele päris lähedal juba :) Mondragones peatusime, kui põhja pool Napolit rannas käsime.
Mondragone on üks kole koht :) Oleksite jah võinud paarkümmend kilomeetrit edasi sõita...ttypkno and
Postita kommentaar