Spontaansus internetiga ja Toskaana idüll (29.-30.10.16)

Taskuinternetiga reisimine võimaldab meie jaoks nii oluliseks peetavat spontaansust. Me ei tahtnud sellele reisile tulles broneerida ette ühtegi hotelli ega teha ka ühtegi kindlat plaani ja kõik eelnevad päevad ongi kujunenud väga loominguliselt.

Kuni seni arvasime, et me liigume siiski Roomast edasi Bari poole, siis täna hommikul puhuvad hoopis teised tuuled. Esiteks on Lõuna-Itaalias oktoobri viimastel päevadel kummalisel kombel jahedam (18 kraadi) kui näiteks Toskaanas (21 kraadi), mis on sadu kilomeetreid põhja pool. Teiseks teeb murelikuks Apenniinide ületamine, kuna Itaalia keskosas toimus just maavärin ja järeltõukeid võib veel esineda. Niisiis muudame suunda. Sõidame tagasi Toskaana poole ja vaatame, mida tänane päev meile pakub.

Vaade Bracciano järvele

Inimesi kisub millegipärast veekogude äärde. Teeme esimese peatuse vulkaanilise päritoluga Bracciano järve ääres, mis jääb veel Lazio maakonda. Jalutame kiriku juures, ronime mäe otsa ja Hugo leiab elusuuruses "Luigi", mis on üks Itaalia autodest Pixari "Autode" filmist. Bracciano järve ümbrus on pigem vana ja väsinud ning pole kuidagi võrreldav Põhja-Itaalia suurte järvede ümbruse elu ja meluga.

Hugo ja Luigi

Järgmise infokillu, millest hakkab mõte jooksma, pakub üks teeviit, mis näitab Stigliano termide poole. Vahepeal jõuan guugeldada ja saan aru, et tegu on ühe luksusliku spaaga (päevaspaa 59 € inimene), aga sõidame ikka kohale, et uurida, kas neil lühema perioodi pileteid ka oleks. Tegu on kohaga, mis pakub nii ööbimist luksuslikus mõisa-tüüpi majas kui ka võimalust lõõgastuda termides. Jõuan enne majja sisenemist jalutada aias ja näha neid vabaõhuterme ning tahtmine päikeselisel mäenõlval peesitada ja kuumades termides supelda aina süveneb. Aga selgub, et lastega sinna üldse sisse ei lastagi.

Täna pole edasi liikumiseks ühtegi kiirteed vaja kasutada, kuna pole ühtegi sihtkohta, kuhu täna kindlasti välja tahaks jõuda. Tiirutame laugetes mägedes ja imetleme viinamarjaistandustega kaetud mäenõlvu. Aneel hakkab seest keerama, aga ma pole kindel, kas tal on paha tunne kurvilistest teedest või on mõne (okse)haiguse külge saanud (reisil on alati kõrgendatud risk mõneks seedimisega seotud haiguseks).

Laskume mägedest rannikule Civitavecchia linna, et minna lõunale ning lasta ka Aneel värske õhu käes viibida ja meeled korda saada. Civitavecchia linn (tõlkes vana linn) on sadamalinn, kust läheb rohkelt laevaliine - nt Sitsiiliasse, Sardiiniasse, Korsikale ja ka Barcelonasse.

Civitavecchia linn, Lazio

Kalarestoran, mille internetis välja vaatasime, läheb just siestale, aga kui majade vahelt mere poole kõndides leiame eest laia rannapromenaadi, avastame seal ka mitmeid restorane. Koht meenutab tüüpilist rannakuurorti kaldaäärset promenaadi mittemidagiütlevate restoranide ja vooriva rahvaga. Oktoobri lõpu kohta on rannapromenaadil üllatavalt palju rahvast, aga paistab ka päike ja ilm on suviselt soe. Mõni inimene on lausa merre ujuma läinud. Kuna temperatuur on lihtsalt nii mõnus, jääme siiski ühtele väliterrassile istuma ja tellime süüa. Pitsad on alla igasugust arvestust, aga minu tellitud salat baklažaaniga ja bruschettad on üllatavalt maitsvad.

Lõunasöök

Leiame promenaadilt veel jäätisekohviku ja jalutame oma jäätistega pika merreulatuva kai peale. Lapsed saavad mööda kaldaäärseid suure kive ronida ja veidi ringi joosta.

Ühtegi päeva ei möödu Itaalias ilma gelato'ta

Vaatasin juba hommikul mitut võimalikku hotelli tänaseks, kuid nüüd otsustame lõplikult ära oma tänase ööbimiskoha, Country Resort Guadalupe (bookingu tärne 9/10-st), mis jääb praegusest asukohast 1,5 tundi põhja, Toskaana maakonda. Kohale jõudes vaidleme algul hinna üle, kuna bookingu tingimuste järgi ei tule lisatasu maksta ühegi alla 11-aastase lapse eest, kuid kompromissina maksame siiski nende soovitud summa, aga saame selle eest suurema elamise.

Kui esmalt broneerisime lihtsalt ühe toa, kuhu me oleks neljakesi ära mahtunud, siis nende pakutud ööbimispaik on eraldi sissepääsuga suur korter, kus on kaks magamistuba ja kaks vannituba, suur kõrgete lagedega avatud elutuba ja köök ning ka väliterrass. Sisustus on stiilne ja me oleme selle tehinguga ülimalt rahul, sest saada 100€ eest selline elamine, on väga hea pakkumine. Õues on (ka praegusel aastaajal avatud) välibassein, ümberringi hoolitsetud muruplats ning resort'i ääristavad kõrged küpressid. Teises küljes laiub nende oma oliivisalu. Tube on siin hinnanguliselt mõnikümmend ning kompleksi kuulub ka restoran. Ümberringi on aga vaid põllud. Selline armas omaette maailm keset ei midagi.

Country Resort Guadalupe, meie äge elamine

Õhtusöögile lähemegi siia samasse il Gallinaccio restorani (tõlkes: restoran Kukeseen), kuna loetud tagasiside põhjal tundus see olevat hea valik. Köögis toimetab vaid üks ümar itaalia nonna, ettekandja on samuti vanem naisterahvas ning kumbki sisuliselt ei räägi inglise keelt. Nüüd on see koht, kus ma pean proovile panema oma algelises faasis itaalia keele oskuse, mille ma olen suutnud kahe kuuga ülikoolis omandada. Õnneks on mul mõningane itaaliakeelne toidusõnavara ka juba varasemast ajast ja menüü järgi tellida pole itaalia keelses just kõige raskem ja muidugi on google translate alati abiks.

restoranis il Gallinaccio

Restoran on väike ja hubane. Õhtusöögil on peale meie veel üks sakslastest paar ja üks Itaalia pere. Eelroaks söödud ning üksteisega jagatud carpaccio ja bruschettad on vapustavalt maistavad, kõik on lihtsat nii õige. Meile hakkab see koht iga minutiga aina rohkem meeldima ning kuidagi pole tunnet, et tahaks hommikul kohvri taas kokku pakkida ja siit ära sõita. Otsustame pärast eelrooga, et jääme veel üheks ööks siia – seda võimaldab meie spontaanne etteplaneerimata reis. Et kui ongi kusagil nii äge ja lennuk veel järgmisel päeval ei lähe, siis jääme lihtsalt paigale.

Anee tellib endale kukeliha ahjupaprikatega ja on ülimalt rahul. Kuuldes, et me jääme üheks päevaks veel siia, on ta veendunud, et tuleb homme õhtul samasse restorani täpselt sama toitu sööma. Hugo valib kohapeal tehtud vorstid musta kapsaga (mis osutub kale'ks). Nähes, kui aplalt ta neid vorste sööb, maitsesin ka, millega tegu ja pidin tõdema, et ma pole nii head vorsti kunagi saanud (poevorste ma ei söö, sest neis on mingi üks vastik maitseaine, mida ma ei kannata), aga Hugo hoiab kõik ülejäänud ampsud kiivalt endale ja pakub mulle vaid lehtkapsast. Ka lambaliha küüslauguvõrsetega on hea restorani toidu vääriline. See vanaproua, kes üksi köögis möllab, loob toitu sellisel tasemel, nagu Eestis parimate restoranide nimistusse kuuluvad restoranid, stiililt ja tasemelt midagi Põhjaka sarnast, aga Itaalia võtmes.

Pärast õhtusööki jalutame veel veidi õues ringi, vaatame, kuidas taamal paistab mäe otsas valgustatud Montepescali linn ja teeme vanematele videokõne oma ägedast elamisest.

Meie elamine Toskaanas

Öine Montepescali linn kõrgel mäe otsas

Maa väriseb ja mulksub
Ärkan hommikul varakult ja esimese uudisena loen Facebookist itaaliakeelset teadet maavärinast, mis on toimunud vaid poole tunni eest ja praegusest asukohast vaid 68 km kaugusel. Mul jooksevad külmavärinad üle kere. Mõelda, et me ei julgenud Bari poole liikuda maavärinate tõttu ja me oleme tänase maavärina epitsentri lähedal hoopis Toskaanas olles. Samas mingit raputust küll ei tundunud, kuigi ma olin kindlasti poole tunni eest voodis juba poolärkvel.

Õue astudes hajutavad pilvitu taevas ja soe päike hirmu maavärina ees. Elu näib ilus ja kogu see maavärin tundub kuidagi ebareaalne ja kauge, kuigi see juhtus siin samas ja mõne tunni eest. Naudime pikka hommikusööki päikesepaiste käes ning jalutame country resort'i oliiviaias; väljas on tõeline suvi, ikka selline juulikuu Eesti ilm. Kuigi see koht tundubki olevat meie jaoks tõeline Toskaana idüll, oleme me püsimatud ja terve päev ei suuda lihtsalt laisa elunautimisega tegeleda.

Soe ja päikseline hommik oktoobri eelviimasel päeval Toskaanas

Hommikusöögil

Hugo oliivipuu otsas

Läheme sõitma ja Toskaana maalilist maastikku imetlema. Tee lookleb mägedes, mille nõlvadel on viinamarjaistandused, taamal tüüpilised Toskaana puud – küpressid. Kõrgematest mäetippudest paistab ka Korsika saar.

Sügisene viinamarjaistandus

Toskaana vaated

Sihtkohaks on Terme di Saturnia, mille teeviit mul eile silma jäi ja mis guugeldamise järel tundus koht, kuhu tasub minna. Nagu kohanimigi viitab, on tegemist taaskord termidega (siin üks hea link Itaalia termidest). Terme di Saturnia termid on aga vabaõhutermid, mis on looduses just sellisel kujul, kui need on tekkinud. Ei ühtegi teenindavat hoonet, ühtegi väljaehitatud kohta, kust vette laskuda ega loomulikult ka mingit piletiraha kogumist. Kui ma neid pilte esmalt vaatasin, meenutasin need vees tihedalt üksteise kõrval istuvad inimesed mulle millegipärast Jaapani kuumaveeallikates mõnulevaid makaake.

Terme di Saturnia 

Pikk autoderivi tee ääres viitab, et oleme kohale jõudnud. Eemalt mäe otsast paistavad ka termid, mis asuvad all jõesängis. Kogu teeäärne on autosid täis pargitud ning parkimiskohta otsides ja teeääri läbi sõites võib oletada, et autosid on siin ikka päris mitusada. Ei taha väga kaugele parkida, kuna tee on siin kitsas, ühtegi kõnniteed pole ja termideni peaks päris mitu kilomeetrit autode vahel koos lastega kõndima. Tiirutame, kuni saame just vabanenud parkimiskoha põhimõtteliselt termide väravasse, nii paarisaja meetri kaugusele termidest.

Terme di Saturnia temaalveed (37,5 kraadi)

Termide juures on iga ruutmeeter loetud ja inimestega kaetud. Seisame elavas järjekorras, et saada endale koht, kuhu asetada oma riided ja kotid. See koht ei ole mingi tool või nagi, vaid lihtsalt tükike liivast maapinda.

Õues on sooja 24 kraadi, ilm on päikseline ning termaalvee temperatuur on 37,5 kraadi. Termid asuvad looduslikel astangutel ning termide vesi tuleb tugevavoolulisest kosest, mis langeb alla ühelt kõrgemalt astangult. Kõiki neid vorme on ka inimeste poolt ehitatud spaades matkitud, aga siin on nende atraktsioonide autoriks loodus. Ma ise kose alla ei roni (Renee siiski läheb), sest inimtihedus vees on tüütult suur ja ka paljajalu kõndimine on tasandite vahel ebameeldivalt valus, kuna kogu veealune koosneb peenikestest ümmargustest kivikestest, mis on lihvitud vee poolt. Need väikese kivikesed on märjana türkiissinise ja rohelise vahepealset värvi, hästi ilusad, aga kuivana muutuvad tuhmiks. Algul püüavad lapsed neid kivikesi varvaste abil pinnale, aga hiljem Hugo lausa nõuab luba sukeldumiseks. Kuigi ma põen veidi vee kvaliteedi pärast (läbipaistmatu, sogane, sinakasroheline) ja selle võimaliku suhusattumise pärast, lubab Hugo vaid suu kinni sukelduda ja ma püüan mitte ta lõbu rikkuda (teades, et me riskime siiski ka kõhutõvega). Aga Hugo sukeldub heal eesmärgil, ta korjab kive oma vanaemale, kes teeb kunstilisi kivimaale.

Ma ei kujuta ette, kes need inimesed kõik on, kes siia kokku sõitnud on. Osad tulevad vabaõhutermidesse plätude ja hommikumantlitega, viskavad oma ürbid maha ja jäävad vette istuma. On väga palju lastega peresid, aga tundub, et tegu on siiski vaid kohalikega, sest peale itaalia keele ei kuule ühtegi teist keelt. Välimuse järgi oleme meie ka ainukesed heledapäised kogu seltskonnast. Naudime veemõnusid paar tundi ja asume tagasiteele.

Mehed tankimas

Selgub, et me oleme maha maganud lõunasöögiaja ja peame leppima selle vähesega, mis meil autos näksimiseks kaasas on. Imekombel oleme sellel reisil seni suutnud end siestast mitte häirida lasta ja oma söömised sättida itaallaste järgi.

Võtame suuna ranniku poole. Mind huvitab üks väike saar, mis on kolme imepeenikese maaribaga maismaa küljes kinni ning seetõttu ei kanna tegelikult saare nime. Leian infot, et need maaribad on tekkinud looduslikult – nimelt setetest, mida kannab jõgi merre. Tegu on kaljusaarega, mis meenutab veidi Tenerife põhjakülje rannikulinnu või isegi Sorrentot Itaalias. Sõidame sadamalinna Porto Santo Stefanosse, aga parkimiskohta ei õnnestu kusagilt leida. Jooksen autost ainult korraks välja ja toon jäätisekohvikust kõigile gelatod.

Porto Santo Stefano

Täna hakkab pimedaks minema tund varem, kella poole kuue paiku, kuna öösel oli kellakeeramine. Päev tundub kohe oluliselt lühem, kuna valget aega jäi vähemaks. Pimeduse saabudes läheb ka õhk kohe jahedamaks.

Õhtusöögiajaks jõuame tagasi country resort'i. Väga hea restoranielamuse saame ka täna. Sööme lihaveist, meriahvenat, puravikega pastat, Anee valib jälle kukeliha, mis talle eile ereda elamuse pakkus ning Hugo on kindel, et soovib taas neid samu käsitsitehtud vorste.

Pilte õhtusöögilt

Kui muidu on meie ainuke magustoit Itaalias olnud jäätisekohviku gelato, siis täna tundub, et võime õhtut pikendada ka restoranis magustoitu süües. Tellime ühe semifreddo, mille sööme neljapeale ära, aga kohe tundub ka, et kõigil jäi väheseks ja tellime veel ühe juurde. Väga mõnus on koos perega restoranis istuda ja head sööki nautida, täna veedame restoranis aega kohe mitu tundi.

See koht on tõesti väärt külastamist, lingin selle edaspidiseks ära ka, kuna Toskaanasse sattudes võib vabalt juhtuda, et läheme sinna tagasi.

Rooma vaatamisväärsused ja Vatikan (28.10.16)

Tänane plaan on esmalt külastada Vatikani ning seejärel edasi liikuda sealt paari metroopeatuse kaugusele Rooma südalinna.

Vatikan on maailma väiksema pindala ja elanike arvuga linnriik, mis asub enklaavina Rooma linnas. Kui kogu Vana-Rooma jääb Tiberi jõe idakaldale, siis Vatikan kõrgub ühel künkal teisel pool jõge.

Vatikani linnriiki pääsemiseks ei ole tarvis läbida ühtegi dokumendikontrolli ega muud toimingut, lihtsalt jaluta kus tahad ja vaata mida tahad. Küll aga tuleb turvalisuse kaalutlusel Vatikani põhivaatamisväärsuse – Püha Peetri väljaku ja sealsete hoonete külastamiseks - läbida analoogsed valgustusega turvaväravad nagu lennujaamades (aga sellised on juba Euroopas paljude vaatamisväärsuste juures).

Püha Peetri väljak Vatikanis

Püha Peetri väljak Vatikanis. Vaade pühakoja poolt väljakule.

Vatikan on katoliikliku kiriku keskus ning kirikuriigi pea on paavst, kelle käes on teokraatiale omaselt nii seadusandlik, täidesaatev kui ka kohtuvõim. Paavst resideerub Paavsti Palees, mis asub Püha Peetruse väljaku kõrval.

Püha Peetruse väljak on läbi telepildi ilmselt paljudele tuttav, aga nähes väljakut tegelikkuses, tundub iga objekt alati teistsugune kui vahendatult. Reaaluses näeb ju lisaks keskkonda, kus objekt asub ja ka suurusetaju saab paika. Väljak ja ka Püha Peetruse basiilika on suurem, kui ma ette kujutasin.

Püha Peetruse basiilika fassaad

Püha Peetruse basiilika interjöör

Et rahvamasse kontrolli all hoida, paiknevad väljakul labürindina ääristatud koridorid, mida mööda inimesed liiguvad. Sel ajal, kui meie Püha Peetri väljakul viibime, on seal suhteliselt vähe rahvast. Väljas on läinud päris soojaks – kui hommikul oli isegi õhuke jope seljas, siis nüüd saab olla juba lühikeste käistega.

Siseneme ka väljaku ääres asuvasse massiivsesse Püha Peetruse basiilikasse, mille katakombidesse on maetud kõik paavstid. Meil õnnestub kirikus paariks minutiks Hugo rahvamassi sisse ära kaotada ja ma olen selle vähese ajaga juba šoki äärel ja mõtlen lapseröövile. Otsime kolmekesi ja leiame Hugo peagi üles, tema aga ise ei saa üldse aru, et ta vahepeal kadunud oli. Meil ei ole kumbki laps meie juurest kunagi jooksu pannud ja ma nagu ei osanud karta ka, aga kuidagi Hugo meie juurest kõrvale kaldus, kui ma ise vist liiga usinalt laemaalinguid vaatasin ja tema kadumist koheselt ei märganud.

Hugo ajab Vatikanis tuvisid taga

Meil on täna aga veel palju plaanis, sest Rooma südalinnas on mitmeid objekte, mida tahaks oma silmaga näha. Kõigepealt sõidame metrooga Hispaania treppide juurde, mis on laiad ja kõrged trepid Hispaania väljaku juures ja viivad Trinità dei Monti kiriku juurde. Trepid on rahvarohked ning nagu teisel päeval Roomas olen aru saanud, siis praeguse julgeolekuolukorra tõttu Euroopas valvavad automaatidega eriüksuslased iga rahvarohke objekti juures.

Hispaania trepid Roomas

Vahepeal teeme lõuna ühes väikeses pizzerias ja sööme kõik loomulikult pitsat. Vahetult enne Trevi purskkaevu juurde jõudmist võtame magustoiduks ühed imehead gelatod. Trevi purskkaev on üks Rooma kuulsamatest vaatamisväärsustest ja kindlasti ka üks maailma tuntumatest purskkaevudest, millele on lisanud kuulsust "sattumine" erinevatesse filmidesse. Trevi on Rooma suurim barokkstiilis purskkaev, valminud lõplikult 1762. aastal.

Trevi purskkaevu barokne fassaad ja rahvamassid purskkaevu juures

Trevi purskkaev

Trevi purskkaev ehitati kolme akvedukti lõpp-punkti (seal asus ka varem purskkaev, aga see hävines). Rooma kesklinnas puudusid veeallikad, aga vanad roomlased oskasid akveduktide ehk (sild)veejuhtmete abiga ka kaugemalt linnasüdamesse vett suunata.

Purskkaevuga käib kaasas legend, et kui visata purskkaevu münt, siis viskaja tuleb kindlasti Rooma tagasi. Müüti ilmestab Wikipediast leitud fakt, et 2011. aastal korjati purskkaevust 951 000 euro väärtuses münte (mis lähevad heategevuseks).

Kuna purskkaev asub väikesel väljakul ja rahvast, kes tahaksid purskkaevu näha, selle taustal pildistada või münti vette visata, on meeletult palju, käib purskkaevu ümbruses kõva trügimine. Ettekujutus purskkaevust saadud, liigume edasi. Ühest kohast teise saame vaid jalutades, kuna kogu Vana-Rooma all pole ühtegi metrooliini ilmselt seetõttu, et seal ei lubata kaevandada ja kõik kihid on siin väärtuslikud. Anee püsib ilusti meie tempos, Hugot tassin aeg-ajalt seljas või on ta Renee kukil.

Hugo seljas

Hugo kukil

Vahepeal peatume ja vaatame, kuidas ühes poekese tagatoas valmistatakse puidust Pinocchio'id, kõrval ka kauplus, kus müüakse eri suuruses puunukke. Just päev enne reisile tulekut käisid Anee ja Hugo Tallinnas Vene teatris vaatamas Buratino etendust. Samal päeval tekkis mul küsimus, et mis seos on näiliselt samasugusel Pinocchiol ja Buratinol ning leidsin guugeldades, et sisuliselt on Buratino idabloki plagiaat Pinocchiost, aga vürtsitatud tugeva ideoloogiaga. Pinocchio on algselt Itaalia kirjaniku Carlo Collodi loodud tegelaskuju lastejutustusest "Pinocchio seiklused", mis ilmus raamatuna 1883. aastal. Buratino on aga Aleksei Tolstoi lasteraamatu "Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused" peategelane. Väidetavalt oli Tolstoi lapsepõlves lugenud/kuulnud Pinocchio raamatut, aga raamat oli hiljem ära kadunud. Täiskasvanuna püüdis ta oma lastele neid lugusid mälu järgi jutustada ja kuna lastele need meeldisid nii väga, andis ta 1936. aastal välja raamatu "Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused", millest sai Nõukogude Liidus menuk.

Siin valmivad Pinocchiod

Liigume Forum Romanumi suunas, kuid teele jääb üks hiiglaslik (umbes 10-kordse maja suurune) kivist altar, ilmselgelt oluliselt hilisemast ajast kui Vana-Rooma varemed. Roomas on nii palju ajalugu ja vaatamisväärsuseid, et ma ei ole suutnud neid kõiki enda jaoks selgeks teha ja ma olen oma huvilt keskendunud pigem neile 2000 aasta vanustele ehitistele. Aga see altar – google abiga leian, et tegu on Vittorio Emanuele II-le pühendatud altariga, kes on Itaalia jaoks kõige tähtsam kuningas, kuna tema ühendas 19. sajandi keskel Itaalia tervikuks kuningriigiks.

Vittorio Emanuele II hiiglaslik altar Roomas

Kohe altari taga ja kõrval laiuvadki väljakaevatud ja eksponeeritud Vana-Rooma varemed, mis asuvad praegusest maapinnast mitme korruse võrra allpool. Seal on savitellistest müüre, lugematul arvul templite juurde kuuluvaid marmorsambaid ja sammaste kapiteele, mis on kas maha kukkunud või mõnel juhul ka kenasti püstisena säilinud. Punaste savitelliste (sellised hästi õhukesed plaadid) ja marmori kontrast on pidevalt korduv vaatepilt Roomas. Algselt oli Rooma savitellistest linn, kuid umbes 2000 aastat tagasi, kui keiser Augustus oli võimul, võttis ta eesmärgiks muuta Rooma pealinnale vääriliseks ning kavandas linna planeeringu ümber, parandas sanitaartingimusi ja rajas rohkelt marmortempleid ning rahvale mõeldud vabaajakeskusi.

Vana-Rooma ja vihmavarjumännid

Savitellistest Vana-Rooma

Taamal kõrguvad männipuud, mis on veidi teistsugused kui meie männid ning just kuju järgi nimetatakse neid vihmavarjumändideks. Vaade varemetele koos üksikute vihmavarjumändidega ongi minu jaoks salvestunud mälupilt Roomast.

Kihid erinevatest ajastutest

Kihid erinevatest ajastutest

Eemal paistab ka Colosseum, mida eraldab teistest Vana-Rooma varemetest üks Rooma seitsmest künkast. Need Rooma künkad, millel linn asub, on ikka tõesti sellised väikesed künkad, kuigi ma kujutasin neid ette oluliselt kõrgematena.

Perepilt Roomas

Kogu Vana-Rooma varemete piirkond on täis tänavakunstnikke, kes valdavalt on liikumatud kujud väga erinevates olekutes. Lastel on neid päris põnev vaadata ning mõned trikid (nagu piltidelt näha) jääksid nende jaoks ilma lahtiseletamata täiesti müstiliseks ja ilmvõimatuks.

Müstilised kujud (laste jaoks)

Vana-Rooma varemete juures meenub mulle, et meil on nägemata veel üks oluline antiikaegne hoone, Pantheon (kõigi jumalate tempel), mille järgi on hiljem mitmeid samanimelisi ja sama põhiplaaniga ehitisi tehtud (nt Pariisi Pantheon, mida oleme ka vaatamas käinud). Rooma Pantheon on ehitatud algselt vahetult enne aastatuhandevahetust, kuid taastati pärast põlengut 2. saj pKr. Pantheon oli omal ajal erakordne, kuna see oli selle aja suurim kuppelehitis (ja oli seda kuni 20. sajandini), mille kõrgus ja läbimõõt oli/on 43,2 meetrit.

Rooma Pantheon

Pantheoni fassaad

Pantheon asub Vana-Rooma varemetest eemal, aga kappame sinna ikka jalgsi, kuna metroovõimalust selles piirkonnas pole. Lapsed on juba suhteliselt väsinud pikast kõndimisest, aga ei vingu üldse, Hugot ikka tassime vahel, et tema jalavaeva kergendada.

Mööda kitsaid tänavaid jõuame lõpuks piazza della Rotondale, kus asub teiste kaasaegsemate hoonete vahel ka igivana Pantheon. Pantheonist on mul silme eest just selle marmorist esikülg, aga üllatav on näha, et kogu kuppelehitis on tehtud samasugustest punastest savitellistest nagu suur osa Vana-Roomast. Pärinebki ju Pantheon samast ajajärgust nagu kogu Vana-Rooma, kuid Pantheon mõjub kuidagi oluliselt võimsamana, kuna see on tänaseni terve ja terviklik ehitis mitte vaid ümberkukkunud sambad, mille juures võib vaid oletada, kuidas see kunagi välja nägi.

Pantheoni sisevaade

Pantheoni saab sisse ilma piletita. Ringikujulisse saali langeb kupli ülaosas olevast aknast loomulik päikesevalgus, muutes interjööri valgusküllaseks; mul on sellest meelde jäänud just kollakas-kuldne õhtuvalgus. Põrand on marmorplaatidest ja ringikujulise saali alumise vööndi seintes avanevad vaheldumisi nišid ja sambad. Hoone on väärikas ja kindlasti nägemist väärt objekt Roomas.

Päev on juba õhtus ning esmatutvus Roomaga on tehtud. Ma pole küll ebausklik ja seetõttu münti Trevi purskkaevu ei visanud, aga usun sellegipoolest, et meie endi valikud toovad meid kunagi Rooma tagasi. Rooma meeldib meile ja üllataval kombel saime me isegi kahe lapsega suurlinnas hakkama.

Pantheoni juures avastame, et meie 24 h metrookaart kestab veel kümmekond minutit ning kiirendame sammu lähima metroopeatuse suunas, et uusi pileteid ostma ei peaks. Jõuame metroosse siseneda 2 minutit enne piletite kehtivusaja lõppu.

Äärelinna jõudes käime läbi kohe hotelli kõrval olevast kaubanduskeskusest, sest me ei jaksa lihtsalt enam täna sööma minna ja plaanime midagi nosimist hotelli kaasa osta. Valin külmletist grillitud suvikõrvitsaviile, päikesekuivatatud tomateid õlis, pestot, lisaks paremesani juustu ja head itaalia saia ning ma ei suuda hotellivoodis süües ära kiita, kui hea õhtusöögi ma meile tavalisest toidupoest kokku ostsin. Selle sama hotellitoas söödud salati põhjal teen ma kodus midagi analoogset järgi, mille retsept on ka mu toidublogis.

Anee on aga õnnejoovastuses, sest ta sai omale sellest samast supermarketist kauaihaldatud ponilossi, mille ostmist ma ei pidanud Eestis mõistlikuks (100€), aga siin maksis täpselt sama loss soodushinnaga vaid 20 €. Loss on hiiglaslik, aga me lubasime selle kuidagi kohvrisse ära mahutada.

Anee õnnepäev - ihaldusväärne poniloss lõpuks käes

Renee käib aga õhtul autoga veel väikesel linnatiirul, et auto ära tankida, aga läheb huvi pärast luusima ka veidi südalinna poole, kuid pöörab üsna pea tagasi, kuna keegi oma sõidureas ei püsi ja liiklus on meie jaoks harjumuspäratult stiihiline. Õigesti tegime, et autoga linna ei hakanud ronima. Metroo on Roomas liiklemiseks ainuõige variant.

Termid Itaalias ja Rooma Colosseum (27.10.16)

Viterbo, kus me hommikul üles ärkame, kõlab nagu ehtne Rootsi kohanimi (-bo lõpulisi nimesid on Rootsis märkimisväärne arv), aga me oleme Itaalias, Lazio maakonnas, Roomast umbes 100 km põhjas. Ja siin hääldatakse seda kohanime hoopis teise rõhuga (rõhk sõna keskel).

Hugo tahab olla ise üks kohvrivedajatest

Viterbosse tõid meid termid. Itaalia keskosa on vulkaaniline piirkond, mistõttu muliseb siin maa all pidevalt ja nagu eilsed uudised näitavad, siis vahel ka väriseb. Seismoloogiliselt aktiivne piirkond pakub ka omamoodi võlusid – maa sees on suur kogus energiat, mille abil tekivad ka näiteks looduslikud kuumaveeallikad. Kuum vesi tungib kas ise looduslikult maapinnale või juhitakse see sinna inimeste poolt.

Termaalvete tervistavaid omadusi oskasid roomlased hinnata juba üle 2000 aasta tagasi, mil ehitati Rooma ja selle ümbrusesse esimesi terme, kus inimesed käisid vaba aega veetmas ja tervist ravimas. "Sanus per aquam" ("tervis läbi vee") on tuntud ladinakeelne ütlus, mis kinnitab, et (mineraal)veele omistati juba sajandeid tagasi tervistavaid omadusi (ladinakeelse ütluse initsiaalidest moodustuba ka sõna "spa").

Viterbo termide parkla on täis sügiseselt kollaseid puulehti, maa on veel kastemärg, puhub tugev tuul ning vaatamata eredale päikesepaistele tundub 17-kraadine hilissügisene hommik isegi veidi jahe. Selline kontrast tundubki just mõnus olevat, kastmaks end peagi 40-kraadisesse termaalvette.

Viterbo termid - Terme dei Papi

Viterbo termid (Terme dei Papi) meenutavad pigem 40-50-aasta vanust raviasutust kui moodsat ja eksklusiivset tänapäevast spaakeskust (pileti neljale 40 €). Riietusruumid on meestele-naistele ühised ja väga askeetlikud, aga bassein on aus – 100 m pikk ja 50 m lai välibassein on täis ravitoimega termalavett, mis lõhnab veidi väävliselt. See mädamunahais on siiski aimatav ning elamust ei riku. Välibassein on kõrgete müüride ja puude varjus ning hoiab ujumiskoha tuulevaiksena. Aeg-ajalt kannab tuulehoog küll basseini puulehti, mille korjamisest teeb Hugo endale huvitava mängu. Ühes basseini otsas on vesi madalam ning seal asub ka veesüliti, mille kaudu juhitakse basseini uut kuuma vett, mis on lausa 53-kraadine. Mõned kangema nahaga inimesed on end otse veesüliti kõrvale istuma sättinud. Ujume umbes paar tundi ja tunneme seejärel veidi rammestust kuumas vees hulpimisest.

40-kraadine termaalveega välibassein

Plaanime minna lõunasöögiotsingule ning leiame pärast mägedes üles ja alla tiirutamist restorani Vico järve ääres, kus pakutakse põhiliselt mereande, nende seas sellest samast järvest püütud kalu. Koht on veidi liiga valgete linadega lõunasöögi jaoks, aga lähedal ei asu ühtegi teist restorani, mistõttu jääme istuma. Järve ümbrus on hilissügisele omaselt välja surnud, aga restoranis on sellegipoolest kümmekond inimest. Sööme erinevaid mereande, kuid kõik on pigem keskpärane.

Vico järv (il lago di Vico)

Vico järve kalad

Restoranis istudes langetame lõpliku otsuse, et me siiski läheme täna Rooma. See on juba teine Itaalia reis, kus Rooma minek on olnud päevakorras, aga ühel eelmisel korral sai Reneel Itaalia linnaliiklusest kõrini ja siis tekkis ka plaanimuutus. Ma võin küll enne reisi lõputult ideid genereerida ja teoreetiliselt igasuguseid plaane välja mõelda, aga Renee kui realist peab hindama, kas need on praktiliselt teostatavad (tema ju reaalselt sõidab autoga). Suurlinna autoga trügimine on tegelikult selgelt ebamõistlik ostus, sest linna pääsemine, seal parkimine (ja seal auto mitte kasutamine – aga autorendi päev ju tiksub) on ajamahukas ja kallis. Tegelikult peaks suurlinna reisid täiesti eraldi reisidena planeerima, mitte võtma need autoga tehtava ringreisi osaks.

Aga me otsustame selgelt vastupidi, sest arvame olevat leidnud ühe mõistliku viisi, kuidas me Rooma pääseme. Me ei lähe mitte autoga kesklinna, vaid võtame hotelli Rooma linna äärde (väga hea hinna ja kvaliteedi suhe), kohe välimise ringtee lähedusse ja läheme linna hoopis metrooga. Mul on hästi hea meel selle otsuse üle, sest mind on Rooma oma arhitektuuriajalooga alati tõmmanud ja ma olen ammu tahtnud näha neid kõiki kunstiajaloo tunnis õpitud objekte ka päriselt oma silmaga. Rooma on ikkagi kunsti- ja arhitektuurimälestiste poolest maailma üks rikkamaid linnu.

Rooma sisse sõites jahmatab tee ääres paiknev äärelinna slumm-asum – see on sõna otseses mõttes pilpaküla ning sealsed "majad", mõneruutmeetrised onnid,  on tehtud prügist, mis kusagilt ümbruskonnast leitud. Need onnid on üksteisest heal juhul paari meetri kaugusel ning nende vahel pole mitte tänavad, vaid kogu see elu nagu käikski prügimäel. Eriti hinge läheb, kui näen seal prügihunnikus väikeseid lapsi mängimas.

Hotellis soovitatakse meil lähimasse metroopeatusesse minna autoga, kuna parkla asub kohe metroopeatuse ees ja nii on seega kõige mugavam ja kiirem viis liigelda. Metroosõit linna kestab umbes pool tundi ning väljume peatuses nimega Colosseo, millest võib järeldada, et Colosseum pole kaugel. Aga et see kohe metroost välja astudes täies hiilguses meie ees seisab, seda ei saanud kaardi järgi aru. Kell on veidi kuus läbi, on hämardumas ning Colosseum mõjub just sellises sinakas õhtuvalguses koos müüre valgustavate lampidega müstilise ja hiigelsuurena. Oleme erinevatel reisidel näinud mitmeid amfiteatreid ning sellest tulenevalt arvasin millegipärast, et Colosseum ei suuda enam millegagi üllatada, aga ma eksisin. Colosseum on ikkagi suurim amfiteater maailmas, mis mahutas omal ajal ca 80 000 pealtvaatajat. Ma olen vaimustuses sellest vaatepildist. Ja see pole vaid Colosseum, mida ma näen – Colosseumi kõrval asub marmorist valmistatud hiigelmõõtudes Constantinuse võidukaar, veidi eemal künka peal paistavad teisedki iidse Rooma varemed. Elu käib siin keset vabaõhu-kunstimuuseumit.

Colosseum, ehitatud 70-80 pKr

Constantinuse võidukaar Roomas Colosseumi kõrval

Igaüks meist teeb avastusi vastavalt oma eelnevale kogemustepagasile. Nt Anee (10 a), kes märkab Colosseumi peal Rooma numbrites (neid on ta juba koolis õppinud) kirja pandud ehitusaastat (70-80 pKr), mõtestab äkki oma peas lahti sõna "Rooma" tähenduse. Mis võiks veel parim seos olla, kui näha Rooma numbreid otse Roomas.

5-aastase Hugo jaoks tundub müstiline, et Colosseum on katki ja pole ära parandatud. Seletame talle, et Colosseum on väga-väga vana hoone, mille peale Hugo uurib, kas Colosseum on isegi vanavanast vanem. Tema jaoks on 81-aastane vanavanaema kõige-kõige vanem üldse ☺. Hugo tahaks hoone sisse ka piiluda, kuid õhtul saab sisse vaid mingi ekskursiooniga ja üldiselt ei meeldi mulle käia lastega kellegi teise etteantud ajakava järgi. Me oleme neid amfiteatreid tegelikult näinud ka juba seest, kuid Hugo mälupildist need puuduvad, kuna ta oli nende külastamise ajal liiga väike. Hugol jäi aga kripeldama, et ta Colosseumi sisse ei saanud vaatama minna, kuid ta avastab hiljem kodus ühest Rooma arhitektuuri raamatust Colosseumi sisevaate ja uurib seda korduvalt veel mitu kuud pärast reisi. Lubasime talle, et kunagi läheme Rooma veel ja siis lähme ka Colosseumi seestpoolt vaatama.

Hugo on sellel reisil tõeline prügikorjaja, tuues praktiliselt iga kord autosse (või toppides taskusse) mõne maastleitud kivi, puupilpa, mutri või poldi, aga vahel õnnestub tal leida isegi mõni münt. Kui aga Colosseumi kõrval pistab ta hämaras käe kusagile kivi vahele ja tõmbab sealt välja suitsukoni, peame talle loengu linnaruumis leiduvast ohtlikust prügist ja süstaldest.

Kohe Colosseumi kõrval asub marmorist Constantinuse võidukaar, mis on sinna püsti pandud mitusada aastat pärast Colosseumi valmimist (312 pKr), olles suurim ja paremini säilinud sõjaline mälestusmärk Roomas. Kui aga kõndida Colosseumi juurest esimesest künkast mööda Via Sacra't (Püha teed) üles, asub kõrgendikul veel teinegi marmorist võidukaar – Tituse võidukaar (valminud samaaegselt Colosseumiga, olles vanim võidukaar Roomas). Tituse võidukaarest on saadud inspiratsiooni Pariisis asuva võidukaare valmistamisel.

Tituse võidukaare juurest künkalt avaneb vaade valgustatud arhitektuurimälestistele – ühel pool paistab Colosseum, teisel pool aga kogu Forum Romanum oma varemetega ning läheduses veel kolm valgustatud hiiglaslikku silindervõlvi, mis on ainukesed säilmed Maxentiuse basiilikast. Ma olen Roomast lummatud – kõik need kultuurkihid on säilitatud ja eksponeeritud otse linnasüdames.

Maxentiuse basiilika valgustatud silindervõlvid õhtuses Roomas

Laskume künkalt mööda kivisillutisega teed alla ning läheme õhtusöögile ühte pastarestorani, mille Renee on vahepeal välja valinud. Kohti meil loomulikult kinni pole pandud, kõik valikud tulevad jooksvalt. Restoranis antakse meile viimane vaba laud, mille üle oleme eriti õnnelikud, kui näeme, milline tung hakkab restorani järgneva poole tunni jooksul, kui kõik järgmised tulijad ukselt tagasi saadetakse. Tegu on suhteliselt väikese restoraniga, kus menüüs ongi vaid käsitsitehtud värsked pastad lihtsate ja suhteliselt klassikaliste lisanditega. Lapsed on sillas ja ka meile sobib Itaalias süüa vahel head käsitööpastat.

Pärast õhtusööki võtame tänaval jalutades muidugi igaüks oma lemmik-gelatod ja otsime lähima metroopeatuse, et sõita tagasi linna äärde hotelli.

Õhtune Rooma; väike tänav, kus asub pastarestoran

Rooma metroo pole väga keeruline, on vaid kaks põhiliini ja üks lennujaamaliin. Tundus olevat lihtne leida sinine liin ja sõita õiges suunas, kui mõne aja pärast märkan, et oleme peatuses, millist siia tulles ei mäleta. Uurin metrookaarti ja avastan, et sinine liin hargneb kaheks ja meie sõidame küll põhimõtteliselt õiges suunas, kuid pöörasime vale haru peale. Sõidame mõned peatused tagasi ja istume õige rongi peale. Hotelli jõuame kella 10 paiku. Selle ühe õhtupoolikuga Roomas ei tekkinud kordagi tunnet, et suurlinnaelu on väsitav ja tüütu, kuigi me käisime seal veel kahe lapsega. Seega homme hommikul uuesti linna!