Põhja-Eestist Lõuna-Eestisse (13.08.10-14.08.10)

Suvi on see mõnus aeg, mil ma Eestis lahkuda ei raatsi - eriti veel siis, kui on selline soe ja imeline suvi nagu sel aastal. Aga rännata ja midagi uut avastada meeldib meile ikka. Sel nädalavahetusel sõitime läbi seitse Eesti maakonda, lähemalt tutvusime neist neljaga.

Kui me muidu reisime alati terve perega, siis sel suvel oleme teinud enamus oma sõite ilma Aneeta - see mõjub hästi mõlemale poolele - Anee naudib paar päeva vanavanemate kõrgendatud tähelepanu ning meie Reneega saame olla kahekesi. Kuna Anee jäi selleks nädalavahetuseks minu vanemate juurde Toilasse, siis alustasime sõitu Ida-Virumaalt ning hakkasime liikuma allapoole.

Plaan oli sõita just mööda väiksemaid teid, kuhu muidu niisama ei satu. Esimese peatuse tegime Avinurmes, kus elab mu gümnaasiumi-aegne pinginaaber Mari-Liis. Mari-Liisil käin Avinurmes ikka vahel külas, viimati kaks kuud tagasi. Sel korral saime aga kokku Avinurme Puiduaidas, mis on sel suvel avatud turismikeskus, kust saab osta kohalikku käsitööd (valdav enamus puidust ja laastust esemed). Paljud puidust majad mõjuvad saunana, Avinurme Puiduait hoonena on aga täielik vaatamisväärsus omaette - selle hoone sisekujundus on selline, et seal võiks elada! Majas tegutseb ka kohvik, kust leiab müügilt näiteks kodus küpsetatud leiba. Kui faktiliselt täpne olla, siis mitte kodus, vaid selles samas majas, mille allkorrusel on korralik leivaküpsetusahi ning kus saab ka ise leiva küpsetamist õppida. Mina olin aga tund aega tagasi just lauast tõusnud ning oma ema küpsetatud leiba söönud, seega jäid mul Avinurme leivad maitsmata. Avinurme Puiduaidast sain ma endale imeilusa turukorvi ja suure lõikelaua, samuti ostsin pisikese marjakorvikese Aneele.

Minu uus turukorv Avinurme Puiduaidast

Edasi suundusime Peipsiäärsetesse vanausuliste küladesse. Olen küll läbi käinud Peipsi-äärse ranniku ülalpool Kauksit, kuid päris õigetesse vanausuliste sibulakasvatajate küladesse ma veel sattunud polnud. Alustasime Peipsi ranniku avastamist Mustveest, mis oma sissesõiduga järve poole meenutas kummalisel kombel Fort Lauderdale Floridas. Tõsi, sadamas polnud uhkeid purjekaid, kuid tänavate asetus ja vaade veekogule tekitasid sellise kuumalise déjà vu tunde. Oli soe reede õhtu, inimesed liikusid tänavatel, noortekambad kogunesid ja käidi järves ujumas. Edasi suundusime mööda järve-äärset teed lõuna poole ja jõudsime välja Kasepää valda - pikad värviliste majadega ridakülad palistamas Peipsi rannajoont - ja ikka sõna otseses mõttes mööda rannajoont, sest veekogu-poolsetel majadel oli järv tagaõues ja kui talvel jää pealetung tuleb, siis tõenäoliselt on neil jää ka akna all. Vot sellised on alles ehtsad Vene vanausuliste külad - maja maja küljes kinni (eestlane ju nii ei ehita), aga kummalisel kombel ei mõju see seal ahistavana, kui naaber sinu majast paari meetri kaugusel elab. Olustik tundus vaba ja lihtne - väikesed lapsed jooksevad aluspükste-väel mööda tänavat, täiskasvanud kannavad tänaval kõndides ujumisriideid, vanamammi loeb kodutrepil ajalehte, papi väntab aegunäinud jalgrattaga poe poole ja muidugi sibulavanikud… Mul hakkas endal ümbritsevat autoaknast suurte silmadega uudistades veidi imelik, et olen nagu liiga tunginud nende inimeste igapäevaellu.

Kallaste tänavad

Kulgesime mööda rannikuäärt edasi - jõudsime Kallastele - väike linnake Peipsi ääres, kus elu kulgeb omasoodu ning osaliselt oleks aeg nagu paar aastakümmet tagasi seisma jäänud. See vabalt võtmine on põhiline kohaliku meeleolu iseloomustaja - tundub, nagu keegi ei võistleks kellegagi pidevalt parem olemise pärast - lapsed sõidavad ringi nõukaaegsete jalgratastega (kellelgi ei kohanud uhket ja värvilist uut ratast, seega ei saa ka kadedusmomenti tekkida), inimesed ostavad oma riided kohalikust kaltsukast, söövad oma kasvatatud kurki ja sibulat ning suitsetavad järvest püütud kala. See on ju täielik ökokogukond - palju taas- ja pikaajalist kasutust ning toit koha pealt. Igal juhul ei tundunud see depressiivne väikelinn. Selleks ajaks oli endalgi kõht tühjaks läinud ning mõtlesime otsida küla pealt veidi suitsukala. Ühe kortermaja hoovis just parajasti kala suitsetamine käiski. Läksin küsima, kas äkki kala müügiks ka on; suhelda saab sealkandis loomulikult vaid vene keeles. Sõbralik onu oma suitsukala müügiks ei pakkunud, kuid juhatas mind lähedalasuvasse majja, kust pidavat vahel suitsukala osta saama. Otsisime koha üles, kuid naabrid õuest teadsid öelda, et täna kala ei saa, kuid ühest kohast võiks me veel vaadata. Ka järgmises kohas jäi meil suitsukala saamata, kuna kedagi polnud kodus. Kallastel vaatasime üle veel liivakivipaljandi, katsusin varbaga Peipsi vett ning suundusime taas edasi.

Kallaste liivakivipaljand

Jõudsime Alatskivile. Teadsin, et seal on üks valge tornidega loss, kuid käinud siin kunagi polnud. Lossi leidsime üles ning tõdesime, et lossi ehitaja oli kunagi lossi asukohta ikka väga hoolikalt valinud - vaade mäe otsast maalilisele järvekesele. Ka Toila Oru pargi nüüdseks hävinud presidendiloss sai kunagi ehitatud imelisse asukohta. Loss oli avatud ning piilusime sisse - tume, kõrgete lagedega, veidi tondilossi meenutav - kui ma peaks sellisesse kohta üksi öösel minema, jääks mu süda vist hirmust seisma. Avastasime, et lossis on ka restoran, valgete linadega ja puha, kuid söömas polnud seal kedagi. Kui uurisime söömisvõimaluse kohta, siis selgus, et poolest lossist on elekter ära läinud, mistõttu ahjud ei tööta ning kokk panni peal toidu tegemisega hakkama ka ei saa. Liikusime edasi.

Alatskivi loss

Vaade Alatskivi lossikünkalt

Põikasime veidi veel ranniku poole ja sõitsime läbi Kolkjast, kus asub kala- ja sibularestoran, kuid kell 9 õhtul oli see juba ilmselgelt suletud. Vaatasime Kolkja lähedal veel ilmeliselt suure ja oranži päikese loojumist ning võtsime suuna Tartu poole, lootes sealt süüa saada.

Päikeseloojang Kolkja lähedal

Kuna ma Tartus käin väga harva, siis sealsetest söögikohtadest ei tea ma midagi. Kevadisest restoranide pingeridadest oli silma jäänud, et Crepp'i kiidetakse. Läksime siis oma silmaga kaema - inimesi oli nii palju, et keeruline oli leida lauda kahele. Renee tellis soolase täidisega pannkooke, mina tahtsin Caesari salatit, kuid see oli otsas. Ettekandja soovitas võtta sooja kanasalatit, mis on neil nn hitt-toode. Mulle üldiselt ei meeldi minna massidega kaasa, kuid sel korral lasin end mõjutada. Esiteks häiris mind, et toit serveeriti punastes nõudes, see on liiga pubi-stiil, teiseks oligi toit täielik pubi-toit. Soe salat oli siis praetud kartul ja kanaliha, all jääsalatist padi ja mõned hiidsuured lõigud kurki ja tomatit, peal tugev sinepikaste. Kuna kõht oli meeletult tühi, siis nokkisin veidi, kuid palju ei suutnud, sest kanaliha oli nii tugevalt üle maitsestatud, et polnud absoluutselt aru saada, mis lihaga tegu. Lisaks aimasin, et kana maitsestamisel on kasutatud Santa Maria liha üldmaitseainet ja/või broilerimaitseainet (mis teadagi on tugev naatriumglutamaadi segu), mõtlesin, et võtan vabalt ja ütlen hetkeks lahti oma põhimõttest mitte tarbida selliseid toite, kus sees leidub E621, kuid palju seda siiski süüa ei suutnud. Igal juhul olime mõlemad täielikult pettunud sellest kiidetud kohast - lihtsalt ei osanud aimata, et Crepist sellist kräppi saab. Lisaks oli mul pärast söömist süda mõnusalt paha ning üle keha jooksid kuumahood ja otsa ette tekkis külm higi - ehk siis sain oma elu esimese hiina restorani sündroomi (Kel huvi, mis see on, siis googeldage. Vihjeks, et seda tekitab naatriumglutamaat).

Öö oli lähenemas ning sõitsime Tartust edasi Mooste poole. Algselt oli meil plaan küll ööbida telgis (ja telk oli meil igaks juhuks ikka autos veel kaasas), kuid ilmateade näitas öösel Lõuna-Eestis tugevat vihma - seega läksime lihtsamat teed ning otsisime ööbimisvõimaluse sisetingimustes. Ega see ööbimiskoha leidmine nii lihtne polegi - kolasin eelnevalt mitu tundi internetis ringi ja otsisin midagi sobivat. Otsisin pigem väiksemat kohta, mis ei ole mõeldud läbuseltskondadele ning milles oleks mingit kohalikku eripära. Teiste hulgast jäi silma Mooste mõis - ja kuigi see piltide järgi polnud teab mis uhke sisekujundusega, siis mõisad mulle alati meeldivad ja selle me ka ööseks broneerisime. Kohale jõudes selgus, et ööbimine polegi uhkes mõisa peamajas, vaid kõrvalasuvas puutöökojas (loomulikult majutusasutuseks ümber kohandatud). Fotod internetis olid paremad kui pilt kohapeal - kõvad voodid, A3 suurune rätik ning näotu vannituba meenutasid pigem ühikat kui mõisa-öömaja. Kuigi ma olen üldiselt hea unega, siis sel ööl magasin ma kõvas voodis ja näru padjaga päris kehvasti. Plaanisime algul mõnuga välja magada ning palusime hommikusööki kella 11-ks, kuid mul läks uni ikka palju varem ära. Kuna ma võtan igale poole igaks juhuks jooksuriided kaasa, siis just varahommikul oli mõnus minna kohaliku oluga tutvuma. Jõudime Moostesse ööpimeduses ning mul polnud aimugi, milline see koht välja näeb. Joostes vaatasin üle kõik mõisakompleksi hooned (neid on lausa 22) - kunagi oli see rikas mõis, kuna mõisal oli ka viinavabrik; jooksin mööda vana alleed ning jõudsin ka järveni, kuhu mõtlesin sisse hüpata, kuid parajasti maandusid randa kohalikud õllepurkidega varahommikuselt purjus rullnokad ning nendega koos ma randa jagada ei tahtnud. Hommikusöök oli vaid meile kahele - puder, odav sink ja juust, vormileib ja Kirde sai, sümmeetriline Hispaania tomat, Säästujogurt ja vängest kunstsiirupist morss. Sõime ja arutlesime, miks sellist toitu pakutakse - ok peamine tegur on hind. Aga miks ei võiks olla joogiks kellegi kohaliku perenaise tehtud punase sõstra morss, kohalikku päritolu teravilja- ja piimatooted ning kohalik tomat? Mul on tunne, et osalt kardetakse kohalikku toodangut pakkuda, osalt arvatakse valesti, mida klient hindab ning osalt on ka viitsimatust sellega tegeleda. Hiljem perenaisega juttu puhudes selgus, et kogu mõisakompleks on valla oma ning turismindusega tegelebki vald - selge see, et sellisel tasandil ei suudeta ega taheta detailidesse laskuda.

Maanteemuuseum

Moostest sõitsime Põlvasse ja kuna ma märkasin turgu, siis pidime sealt loomulikult läbi käima. Ostsin kotitäie kohalikke eri kuju, suuruse ja värvusega tomateid ja mõned kurgid - 8 krooni eest. Pistsime tomatid põske ja sõitsime edasi Varbusele, et külastada Maanteemuuseumi. Oli kusagilt kõrvu jäänud, et Maanteemuuseum on üks hästi tehtud muuseum. Kella 12 ajal kohale jõudes oli autoparklas juba sadu autosid, ilma liialdamata - see muuseum on populaarne koht. Ümbrust uurides ei tundunud see üldse eestipärane muuseum - ilmselgelt oli sellesse muuseumi sisse pandud väga palju raha (sildid viitasid Euroopa Liidule). Muuseumipääse oli õnneks käepael, mis tähendab, et sellega sai käia ka nö muuseumi piiridest väljaspool - minusugusele unustajale on see lausa suurepärane võimalus, seega sain mitmeid kordi veel auto vahet joosta - küll vett, fotoaparaati või pearätti toomas. Sisetingimustes sai vaadata-lugeda-kuulata maanteede arengust alates muinasajast kuni tänapäevani, palju oli tähelepanu pööratud autoliiklusele. Väljas ja katuse all sai tutvuda erinevate suuremate renoveeritud masinatega, huvitavalt (vertikaalselt klaasi all) oli eksponeeritud erineva asukohaga (nt Tartu vanalinn, Tallinn-Narva mnt jt) teede kihid. Palju oli tähelepanu pööratud lastega külastajatele - piknikukohad, mänguväljakud, samuti aktiivne tegevus mänguautode, tõukerataste ja muu liikuvaga.

Maanteemuuseum; avastamas tõukeratta võlusid

Ilm oli selline, et kuumus tappis, kulistasime pudelite kaupa alla külma vett ja sõime jäätist. See oli minu jaoks teine elamuslik muuseumikogemus samal nädalal (käisin paar päeva tagasi Tallinnas Nukuteatri muuseumis, mis on ideaalne näide kaasaja high-tech võimaluste ja vana ühendamisest - soovitan nii väikestele kui suurtele).

Taevaskojas

Edasi suundusime Taevaskotta, käisin seal viimati millalgi põhikooli ajal klassiekskursioonil ja ähmaselt olid mul need metsateed ja liivakivikaljud ka meeles. Metsas puude all sai palavusele veidi leevendust, kuid ilm tundus ikka pööraselt palav. Leidsime allika, kust sai külma vett, väga mõnus oli. Suur ja väike Taevaskoda nähtud, käisime veel seal samas karge veega järves ujumas. Veest välja tulles märkasin järvel väikeseid ringikesi, milliseid tekitavad kas vihmapiisad või mingid putukad, kes vee peal ujuvad. Kuna keha oli märg, siis vihma ei tundud, aga peagi selgus, et järveveele tegid ringikesi siiski vihmapiisad, mis muutusid järjest tihedamaks. Ei saa öelda, et auto juurde jõudes oleks me oluliselt märjemad kui veest välja tulles, aga paduvihma kätte me igal juhul jäime. Kuna vihma ladistas, siis õues viibida ei saanud ning otsustasime sõita Värska poole. Paduvihmast kasvas välja selline torm, et äike sähvis, puid lendas pikali, eessõitva auto tuled ei paistnud ning nähtavust polnud paar meetritki, kuna auto kojamehed lihtsalt ei jõudnud vett ära pühkida. Pöörasime teelt kõrvale kohta, kus ükski puu peale kukkuda ei saaks ning mõtlesime, kas sõrmeotsasuurustest raheteradest autoplekile mõlgid ka jäävad. Hirmus oli ka natuke, sest äike on ettearvamatu. Kuna tormi fotole jäädvustada läbi autoklaasi ei saa, tegime ajaviiteks videosid, vahendasime läbi telefoni muljeid kriisikoldest ja järasime oma kolme kurki, mille Põlva turult ostime. Kui vihm vähemaks jäi, sõitsime edasi - tee oli täis murdunud puid ja puuoksi, kuid ca 10 km kaugusel kriisikoldest oli maa täiesti kuiv ja tolmas ning polnud jälgegi ei vihmast ega tormist.

Tormi jäädvustamine

Järgmine sihtpunkt oli Värska - lihtsalt kohaga tutvumiseks, kuna me polnud seal kunagi käinud. Meeletu, kui paljudes kohtades ma tegelikult Eestis pole käinud, kuigi olen Eestis ringi sõitnud ikka omajagu. Polnud isegi kunagi kaarti täpsemalt uurinud ega teadnud, et Värskasse ulatub selline peenike Peipsi ääre sopike. Vaatasime üle ka Värska sanatooriumi - kuvand, mis mul sellest oli kuidagi tekkinud, vastas täielikult tegelikkusele - seal valitses justkui eelmine riigikord. Ja taaskord tuli tegeleda toidu otsimisega - Värskas midagi silma ei hakanud, aga kohe Värskast välja sõites jäi tee äärde Seto Tsäimaja (tõlge - teemaja) ja Seto Talumuuseum, viimane neist oli pool tundi tagasi suletud, kuid Tsäimaja oli avatud ning süüa sealt sai. Uurisin enne Lõuna-Eestisse tulekut ka internetis erinevate kohtade menüüsid ning mulle jäi mulje, et välismaalasele või Tallinna inimesele tahetakse pakkuda midagi turvalist ja igavat nagu lõheliblikas, sealiha teki all, praetud broilerifilee vms. Seto Tsäimaja menüü seevastu tundus igati aus - sai nii kohalikku suitsuliha, sibulat, meega pannkooki, õunakooki kui kama. Renee telliski suitsuliha kartulite ja sibulaga, minul tekkis menüüs guljašši nähes lootus, et äkki on kohalik kokk hea kastme keetnud. Toit oligi peaaegu aus ja ehtne, kui vaid Renee toidul olevatele sibulatele poleks kaunistuseks või "maitseelamuste täiustamiseks" raputatud peale liha üldmaitseainet ja küüslaugusoola… Ma ei oska seisukohta võtta, kas sellisel juhul peaks sekkuma ja andma neile vihje, et liha üldmaitseaine pole see, mida turist ihkab või olema vait ja kannatama. Teenindaja sõbralikkusega ei hiilanud ega uurinud meie käest ka toidu maitsemise kohta ja meie ei tahtnud nagu kokka solvata ka...

Seto Tsäimaja

Magustoidu jätsin Seto Tsäimajas vahele, teades, et edasi suundume me eriti magusale marjamaale. Nimelt olin paar nädalat tagasi helistanud Taarapõllu talu peremehele ja küsinud, kas võib tulla kohapeale Võrumaale Kangstisse vaatama, kuidas valmib nende imeline mahetoodang. Mina olen igal juhul Taarapõllu talu toodete andunud tarbija - nende astelpajumahl ja kuivatatud vaarikakrõpsud viivad keele alla ja kuuluvad meil praktiliselt igapäevase menüü hulka; tegelikult on tervislikud ja maitsvad ka teised sama talu tooted, olen neid proovinud praktiliselt kõiki. Taarapõllu talu peremees pole oma esimeses nooruses, kuid teotahet ning meeletut asjaajamisvõimet jätkub selles mehes. Kes hoolikamalt pakendeid uurinud, on äkki märganud, et Taarapõllu talu metsamarjadest valmistatud tooted kannavad ökomärgistust. Mahepõllumajandust reguleerivate õigusaktide järgi aga metsast nopitud marju ökodeks nimetada ei saa. Kuid Taarapõllu talu peremees ei jätnud jonni enne, kui sai kõikidele oma toodetele siiski mahemärgistuse - nimelt lasi ta hinnata nelja Lõuna-Eesti maakonna looduse puhtust ning suutis ära tõestada, et sealsed metsad on saastamata ning neist metsadest korjatud marju saab tema toidukäitlejana ametlikult ökoks nimetada. Ta on enda sõnul esimene inimene Euroopa Liidus, kes sellised load välja ajanud. Nägin ära ka tootmise poole, ostsin kaasa suure kotitäie head ja paremat ning hakkasime Eesti alt paremalt nurgast sõitma üles paremasse nurka.

Tagasi sõitsime otsemat teed pidi, mis GPS juhatas. Jõgevamaal märkasime suure tee ääres mitmes kohas silte, kus pakuti müügiks küll suitsukala või küüslauku, kuid kell oli juba ilmselgelt liiga palju, et seda otsima minna. Kauksis keerasime ühest teeotsast sisse, et piiluda öise järve äärde - esmalt inimtühi näiv koht osutus pärast mõnda käänakut tõeliseks menukohaks - tegemist oli RMK puhkealaga, kus pidutses ööpimeduses kümneid eri seltskondi. Järve äärde me siiski ei läinud, kuna avastasime autost välja astudes, et järv haises meeletult - läbisegi surnud kalade ja õitsvate vetikate lehk.

Ühest teeotsast tahtsin siiski veel sisse põigata - koht, kus on palju mu lapsepõlvemälestusi. Tärivere asub Iisaku külje all ning seal oli kunagi mu vanaema ja vanaisa suvila, kus ka mina suviti pikemalt aega veetsin. Teeotsa, kust sisse pöörata, mäletasin ma hästi (arvan, et viimati käisin seal umbes 16-18 aastat tagasi) ja enda arvates oli mul ka iga järgnev kurv mälusopis, kuid reaalselt eksisime me ööpimeduses totaalselt ära ning ka GPSil oleva kaardi järgi ei suutnud ma asukohta tuvastada. Sõitsin ma ju väikese tüdrukuna neid teid mööda vanaisa rattaga altpulga vändates pidevalt ringi, kuid tänaseks on olukord tundmatuseni muutunud - teeääred on võsa ja puid täis kasvanud ning koha äratundmist raskendas ka pimedus. Lõpuks ekslesime me mööda suurte kividega metsateed, kus ilmselgelt autoliiklust ei toimu ning ainus mõeldav vahend seal liikumiseks oleks mõni maastur. Sattusime tõelisse Alutaguse põlismetsa, kus elavad kohe kindlasti ka päris karud ja hundid (kus ma muide väiksena üksi hulkusin ja midagi karta ei osanud), kellega kohtumist ma nii hirmsasti kardan. Hirm oli naha vahel ikka päris vägev - eksinud kusagile põlismetsa, kuhu iga hetk võib madala autoga kinni jääda ning mille jätkuvat teed küll GPS näitab, kuid mis iga meetriga aina halveneb. Lõpuks jõudsime siiski maanteele tagasi. No ma ei tea, kas ma läksin alateadlikult seda adrenaliinihetke otsima, mis meil igas reisis olema peab või see lihtsalt juhtus nii. Südaöösel olime tagasi Toilas.

Lõpetuseks mõistatus - kuidas on selle reisiga seotud kaks viimast pilti?