teisipäev, 23. aprill 2013

Alanya linnas ning üksildased matkajad Sapadere kanjonis ja koobastes (18.04.13)

Kui üks logelemispäev selja taga, siis tahaks taas kusagile seiklema. Uurisin eile õhtul veidi Tripadvisorit ning leidsin sealt matkaraja ja koopad Sapadere kanjonis - tundus midagi meile hästi sobivat. 

Tuli sõita Alanya poole ehk Türgi Vahemereranniku ida suunas. Alanya on Antalya kõrval teine teada-tuntud kuurortlinn Türgis. Tegelikkuses ei piirdu hotellipiirkond nende kahe linnaga - pea terve Türgi Vahemererannik on hotellidega palistatud. Kui meie hotellist (Asteria Elita Restort), mis asub väikeses asulas nimega Kizilagac, Alanya poole sõitma hakata, ei lõppe vahepealse 50 km jooksul hotellid. Nüüd autoaknast seda katkematut hotellirivi vaadates märkasin nii mõndagi hotelli, mida olin kaalunud, kui Türki hotelli valisime. Avastasin ühe väga ebamugava tõsiasja, mida kusagil hotellide tutvustustes ei mainita - nimelt paljud oma rannaga hotellid asuvad ühel pool kiirteed ning see "oma rand" on teisel pool kiirteed, kuhu tuleb minna läbi kiirtee-aluse tunneli. Selline varjatud tõsiasi rikub kogu ilu, pealegi on enamus hotelle samuti kiirtee ääres ja autode müra tuppa kosta ning autodevoog rannast paista. Muigama panid mitmed hotellid, mis kandsid erineval kujul "Viking" nime. Türgi ja viikingid! Ma ei mäleta ajaloost, et nad nii kaugetel meredel seilanud oleks. Ühes rannas oli ankrus ka "ehtne" lõbusõiduks kohandatud viikingilaev. Igal juhul huvitav viis Põhjamaade konservatiivsemat sihtgruppi püüda.

Alanya, kuhu peagi jõudsime, on rannikulinn Türgi lõunaosas. Ühel pool mäed, teisel pool meri - maaliline vaatepilt. Alanya on võrreldes teiste seni nähtud Türgi linnade või asulatega korralikum linn - majad on viisakamad ning tänavad puhtamad. Käisime Alanyas poest läbi, et fotikale uus mälukaart osta. Keskuses leidsime ka toidupoe, kust saime kohalikke maiustusi kaasa osta.

Hiljem linnas sõites märkan, et tee ääres tulevad järjest inimesed vastu, tassides kilekottides rohkelt puu- ja köögivilju. Olen ennegi märganud, kui sage ja igapäevane on osta suurtes kogustes puuvilju - alati kõnnib kusagil tänaval pereema, kel käes vähemalt kolmekilone kott tomateid, baklažaane, apelsine või rohelist kraami. Järeldasin aedvilju tassivate inimeste sageduse järgi, et lähedal peab turg olema. Jõuamegi turule ja hüppan tee ääres maha, kuni Renee läheb parkimiskohta otsima. Müüakse kõike värsket, mida meil Eestis veel pole (või vähemalt nii häid mitte) - herneid, maisi, baklažaane, mooruspuu marju, maasikaid, apelsine, palju rohelist kraami, kohalikke juuste, oliive ja mitmeid vilju, mida ma ei tunne. Ostsin kotitäie herneid ning seal samas turul keedetud maisi ja jooksin tagasi autosse. Maitsesime herneid - need tundusid nii head - jooksin tagasi ja ostsin teise kotitäie veel. Üks vanem naine müüs tumedaid põldmarja-sarnaseid marju, mida ma varem proovindu polnud, ostsin karbikese. Oletasin, et need on mooruspuu marjad, mida ma kuivatatult söönud olen ning hiljem leidsin sellele kinnitust. Hinnad olid hämmastavalt odavad - kilo herneid maksis ca 0,8 € - Eestis ei näe sellist hinda kunagi. Paarisajagrammine mooruspuu marjade karp maksis ca 0,4 €. Turg oli ilmselgelt kohalike inimeste kauplemiskoht mitte turistidele mõeldud. Etteruttavalt olgu öeldud, et hiljem läbi Alanya tagasi sõites märkasin, et päevase turu asemel on samas kohas sõidutee ristmik. Pikalt tagasi vaadates sain aru, et turg pannaksegi püsti ajutiselt mõneks tunniks, tee suletakse ning hiljem korjatakse kõik kokku nagu poleks seal midagi olnud. Samas kummaline, et linnas pole mõnda platsi, kus liiklust kinni panemata turgu saaks pidada. 






Pildikesi Alanya turult

Suundusime taas linnast välja ning võtsime suuna Sapadere kanjoni suunas. Kohe linnast mägede poole välja sõites hakkab silma paistma maaelu oma täies eheduses. Asustus on väga hõre, paistab, et iga maja juures kasvatatakse omaks tarbeks köögivilju, on üks lehm ning kanad - esmavajalik peab kohapeal olemas olema. Mäenõlvadel kasvatatakse vilja terrasspõldudel, mis muudavad kaugelt vaadates mäed püramiidjalt astmeliseks. Sõidame edasi. Paistab üksik mošee keset mäeorgu. Mööda inimtühje mägiteid sõites jõuame järsku koolini, mille hoovis sibab ringi hulk lapsi. Imestame, et sellises maalilises jõeorus on olemas ükski kool, mille läheduses pole elumaju. Kuna kooli õues seisab kümmekond väikebussi, oletame, et lapsed tuuakse kooli eri kohtadest kokku. 

Üksik mošee mägede keskel

Aneel läks süda pahaks ja hingab nüüd värsket õku

Lapsed teel koolist koju

Võimsad vaated, mida piltidel kahjuks kolmemõõtmelisena ei taju



Elu mägedes

Vili kasvamas terrasspõldudel


Tädi lehmakarjas

 Ilm on täna heitlik - kord sajab vihma ja on jahe, kord on jälle päike väljas ning üle 20 kraadi. Jõuame viitade järgi Cüceler'i koobasteni, kuid just sel hetkel on hakanud vihma sadama ja pealegi magab ka Hugo lõunaund. Sõidame edasi ning mõtleme esmalt käia kanjonis matkal ning tagasiteel tulla koobastesse. Kui koobasteni jõuame, ärkabki Hugo üles. Ka vihm on järgi jäänud. Paistab, et matkarada pole taas just populaarsemate (või siis lihtsamate) turismiobjektide hulgas, kuna parklas on vaid paar autot. Samas väga eraklik koht see ka ei tundu - raja algul on söögikoht, kust tuleb šašlõkilõhna. 
Hugo sööb maisi, mille turult ostsin



Kõnnime mööda kärestikulist ja valju vullinaga jõeäärt veidi ülesmäge, kui hakkab paistma kalju külge kinnitatud laudtee, mida mööda matkarada jätkub. Laudtee kulgeb sügaval-sügaval mitmesajameetrises kaljulõhes, vaid mõne meetri kõrgusel kiirevoolulisest jõest, milles voolab mitmeid eri kõrgusega koski. Mõnes kohas läheb rajalt trepp alla otse jõkke, kus julgemad saavad ujumas käia. Ühest küljest nii ürgne ja võimas, aga ega teisalt ei oleks see koht ligipääsetav, kui siia poleks ehitatud sellist laudteed. Ja nii uskumatu, kui see ka ei tundu, oleme me sellises erilises paigas üksi! Kogu rajal viibimise aja jooksul kohtasime vaid ühe seltskonda. Kummalisel kombel on rajal ka kalju sees asuv jookide müügipunkt. Kõige võimsamaid elamusi pakuvad meie jaoks just seninägematud ja mitte millegi eelnevaga võrreldavad paigad - Sapadere kanjon on Türgis juba teine selline koht (samuti Termessos), mis võtab ahhetama. Elamust võimendab alati asjaolu, kui me ei viibi toredates paikades ühes paarisaja teise inimesega.


Matkarada Sapadere kanjonis

Sapadere kanjon



Kärestikuline jõgi


Kosk matkaraja lõpus


Matk tehtud, sõidame tuldud teed tagasi ja teeme peatuse Cüceler'i (kääbuste) koopa juures. Ka koopa juurde viib analoogne laudtee nagu Sapadere kanjonis sai nähtud. Ainult tee asub nüüd kõrgel männimetsaga palistatud mäeküljel ja on kõigest paarsada meetrit pikk. Kaljukoobas on avatud vaatajatele vähem kui aasta tagasi ning tegemist on stalaktiidikoopaga. Koopasügavusse viivad metalltrepid; laes rippuvad stalaktiidid on lampidega valgustatud. Metalltreppide abiga pääseb veel mitme koopaniši sügavusse, mis samuti on suurepäraselt valgustatud. Anee on vaimustunud ja ütleb, et oleme sattunud Kuujäneste koopasse (vaata filmi "Lotte ja kuukivi saladus) - see on tema jaoks midagi ennenägematut. Ka koobastes kohtame vaid ühte seltskonda.

Renee koos oma Mini-Me'ga

Stalaktiidikoopas

Stalaktiidid


Matkarada koobastesse

 Sõidame tagasi hotelli, kasime end kiiresti ja läheme viimasele õhtusöögile selles 5-tärni maailmas. Nii igapäevaselt rutiinseks on see juba muutunud, et isegi ühtegi pilti pole enam õhtust teinud.

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Aet, kui küsida tohib, kui palju maksab autorendipäev Türgis?

Aet ütles ...

Meie saime lennujaamast 300 €-ga (Türgis saabki maksta praktiliselt igal pool ka eurodes või dollarites). Aga meil oli vaja autosse mahutada kolm kohvrit ja lapsekäru, seega meil oli vaja mahuka pagasiruumiga autot (oli Ford Focus sedaan ja mahutas väga hästi). Ja kaks lastetooli oli, mis samuti maksavad. Ima eriliste nõudmisteta saab väiksema auto ka 200 €-ga.

Aet ütles ...

See sii oli nädala hind. Üksiku päeva hind päris 7-ga jagades ei tule, kuna kauemaks võttes läheb ühe päeva hind odavamaks.

Anonüümne ütles ...

Suured tänud vastajaile TRIP.ee`s, väikese hilinemisega:) Nüüd on nii, et koos tütrega me Jaapanisse ei jõudnudki, mitmel põhjusel. Kuid 2014 kevad on temal võimalus viibida Hiroshimas 4 kuud. Kas sealkandis leidub eestlasi või eesti keele valdajaid? Tema ise suhtleb nii eesti, inglise, rootsi, saksa, hispaania kui mandariini keeltes ( viimase kahe keele õppimist alustas ta küll alles pool aastat tagasi ja saksa keel hakkab vist ka ununema ). Ta on seal seoses ühe õppeprogrammiga kui stipendiaat. Kui avaneks soodsaid võimalusi, siis külastaksin teda meelsasti ( mõtlen siin majutust ja muud, mille kohta saaks adekvaatset infot ).
Kõigile kõige paremat soovides!
PS. Ma pole jõudnud veel teie blogi lugeda, kuid see tundub super! Ilusat kevade algust!

Elen ütles ...

Tore oli lugeda.
Sõitsin sama teed kanjonisse. Nägin sama koolimaja, kus lapsed siblisid õues ringi ja koolibussid (mikrobussid) ootasid. Isegi sama mossee on mul pildile jäänud :)

Aet Trisberg ütles ...

Rõõm kuulda, Elen, kui lugemine meeldis ja pakkus äratundmist. Ilusad kohad need seal Türgi lõunarannikul.