Tänane plaan oli lastele mõeldes rannapäev. Kuigi rand paistab hotelli rõdult ja on umbes poole kilomeetri kaugusel, on siin mõistlikum liigelda autoga, kuna Phuketil praktiliselt puuduvad kõnniteed ja kõndida tuleks seega suure liiklusega teede ääres või kitsastel tänavatel, kus sõidavad samuti autod ja rollerid kahes suunas. Meie hotell ei asu tüüpilises hotelli- ja turistipiirkonnas ning tänavatel on ülekaalus ikka kohalik rahvas. Hotelli kõrval elavad hurtsikutes kohalikud, kuid tundub, et see on vaid aja küsimus, kui need siit välja süüakse ja mõni uus hotell ehitatakse.
Naabrid hotelli kõrval
Ranna poole pöörasime sisse suvaliselt tänavalt ja leidsime kella 12 ajal eest inimtühja väikese rannakese. Taas pani imestama, kus olid inimesed. Polnud see väike rannake küll väga atraktiivne ujumiskoht, kuna aeglaselt läks sügavaks. Aga inimtühjas rannas ei paaniliselt lapsel pilku peal hoidma ja tundma hirmu, et keegi selle heledapäise lokkis juustega tüdruku jooksuga kaasa haarab, seega sobis see üksik rannake meile hästi.
Inimtühi rand Phuketil
Hommikusööki ootamas
Ranna ääres asusid kohvikud, mida asuti just avama. Päris korralikud Tai mõistes ja traadita internetiga. Olime esimesed külalised rannaäärses söögikohas ja tegime varju all istudes taipärase hommikusöögi. Sellel hetkel hakkas meile tohutult maitsema riis juurviljade ja krabilihaga ja kuna seda siin igal pool saab, tellime iga päev alustuseks kolme peale just seda sama riisi ja krabiga toitu. Mina tellisin legendaarse Tom Yam Kung supi, mis oli selline tuleneelamine (kuigi ettekandja pakkus, et kokk võib teha supi vähevürtsika ja mina nõustusin sellega), et hommiku maitsemeelte kohta oli see liig mis liig.
Anee omas maailmas
Kuna selgus, et rannas on internet ja saab istuda päikese käest varjus, läks Renee hotelli tagasi läpakat tooma ja tõi ka meist hiljem ärganud sõbrad randa. Tasuline internet muutus tasuta internetiks, kuna häkker lihtsalt teab üldlevinud koode peast ja seekord läks kood täppi esimese korraga. Panime lapsed puu varju liiva peale mängima, et päike liiga ei teeks ja käisime end aeg-ajalt vees kastmas. Vesi oli tõesti madal, liiga madal ka pikali heitmiseks ja üleni märjaks kastmiseks.
Seetõttu mõtlesime poole päeva peal randa vahetada ja sõita saare tipu teisele küljele, kus asuvad ookeaniäärsed rannad (meie olime seni siselahe ääres). Jõudsime täielikku turistipiirkonda, kus liikusid ringi vaid tumepruuniks küpsenud valge rassi esindajad, kus tänavatel müüdi odavat nodi ja söögikohad reklaamisid siltidel enamasti pizzat, pastat ja burgerit. Eks nõudlus tingib pakkumise… Parkisime auto tänavale ning läksime hetkeks ühe mereäärse hotelli kohvikusse, kuna Silvia keeldus hommikul söömast ja siin sai talle spagette kui tuttavat toitu tellida. Kohviku kõrval oli liumäega bassein, kuhu muidugi Anee tahtis sisse hüpata. Päris viisakas see just poleks olnud, kuna meie polnud selle hotelli külalised, aga ega keegi neil valgetel siin vahet tee ja Anee läkski Reneega ujuma ning ka mind meelitati lõpuks vette.
Võõra hotelli basseinis
Tulime siiski ookeanisse ujuma ning pärast söömist läksime kõik koos randa. Vees läks kohe sügavaks ning lained olid oluliselt suuremad kui siselahe ääres. Aneel on ujudes käerõngad alati küljes, seega saame teda ka temale üle pea vette kaasa võtta. Mehed ja lapsed ehitasid taas liivalosse - põhjamaisest pakaselisest ilmast pääsenud lapsed nautisid rannas ujumist ja liivaga mängimist täiel rinnal. Olime rannas peaaegu kuni päikseloojanguni. Rannast ära minekuks tuli taas mööda minna hotelli basseinide kõrvalt, et pääseda tänavale. Selle 5 tärni hotelli territoorium polnud kusagilt aiaga piiratud. Väljudes nägime silti, et võõrad isikud saavad hotelli territooriumil liikumise eest 2500 bahti (ca 1085 kr) trahvi. Ju meid siis võõrasteks ei peetud...
Meie seltskond Kata Noi rannas
Liivaloss kerkib
Mul sai päeva lõpuks rannast piisav küllastus, et homme midagi muud teha. Olime kõik rannapäevast veidi kasitama ja liivased ning sõitsime seega tagasi hotelli (ca 10 km), et käia pesemas ja minna siis õhtust sööma. Silveril on eriti usin Lonely Planetis välja toodud söögikohtade avastaja ning seega läksime täna otsima ühte teist tema väljavalitud mereandide söögikohta, mis asus seal samas Kata ranna lähedal, kus pärastlõunal ujumas käisime. Isegi turistipiirkonnas pole siin praktiliselt kõnniteid või lõppevad need äkki või viivad sind pimeda autotee äärde, kust edasiliikumine on ohtlik. Aga inimesed ja autod liiklevad siin tõesti tänaval läbisegi. Otsitud restorani me ei leidnud - oli see siis kinni pandud või otsisime me valest kohast. Küll aga nägime ühel poeesisel platsil elevanti, keda Anee siin Tais nii väga näha on tahtnud. See elevandipoeg oli hästi treenitud - ta tuli võttis londiga inimeste käest kinni ja juhatas nad banaanikorvi juurde, kust siis elevandile paar banaani 50 bahti (ca 22 kr) eest osta sai ja need talle söögiks anda. Väga osav viis raha teenida!
Nutikas elevant veab turisti londiga tõmmates banaane ostma
Kõhud olid juba nõrkemiseni tühjad, kuid sellesse lärmakasse turistipiirkonda sööma jääda ei suutnud - läksime paremat otsima. Poolel teel tagasi jäime seisma ühel vaateplatvormil asuva restorani juures, kus pakuti ka värskeid mereande, küll kallimalt kui eile õhtul söödud. Kõigil olid kõhud väga tühjad ja lastel oli lõunauni magamata, seega istusime maha. Sõime taas grillitud kala, sel korral võtsime valge riffahvena. Ei olnud nii hea kui eilne kala. Lisaks tellisime kolm hiigelmõõtudes tiigerkrevetti. Olid veidi liiga nätsked - tuli see grillimisest või sellest, et suurem koorikloom ongi tuimema lihaga. Restorani teenindus oli ülbe ja üldse mitte tailik - meessoost teenindaja istus tellimust küsides meie kõrvale laua taha ja mälus midagi eriti suure suuga. Tõenäoliselt oldi kohandunud purjus lääne turistidega ning omandatud oskused, kuidas neile mütsi pähe tõmmata. Restorani klientuuris kohtas mitmeid valgeid mehi Tai naistega - selliseid paarikesi (ja ka vastupidiseid - st lääne naine ja tai mees) olime tänase päeva jooksul näinud kümneid ja eesmärk on kõigil üks - sellest turismiharust Tais on ju kõik kuulnud.
Õhtul söömas
Üks väike käsi haarab tiigerkrevette
Restoranist lahkudes tundus, et saime liiga suure arve, kuigi olime enne küsinud, palju kõik asjad maksavad. Vaidlus käis krevettide hinna üle, millest kolm tükki maksid üle 930 bahti (ca 400 kr), kuid need oleks pidanud maksma poole vähem. Vaidlesime selle sama meessoost klienditeenindajaga, kelle käitumisest võis oletada, et ta on koha omanik, kuna vaidluse ajal virutas ta meie laua vastu rusikaga ja käratas, et maksku me ära. Läksime koos krevette kaaluma ja selgus, et üks kaalus 200 g, kuigi ta algul mainis, et 100 g maksab 170 bahti ja üks krevett ongi 100 g. Läks siin midagi keeleliselt kaduma või oli see selge tüng, ei saanud me lõpuks aru. Mul sai neist turismipiirkonna raha väljapressijatest ikka parajalt villanud ja ma tundsin, et sellistest kohtadest peab siin edaspidi kaarega mööda käima.
Õhtul hotelli tagasi jõudes läks Anee magama, mina kirjutasin toas üles päevaseid muljeid ja Renee läks Silveriga hotelli kolmandal korrusel asuvasse basseini ja sauna, kus nad kohtasid ühte soomlast. No kus eestlased ja soomlased ikka kokku saavad kui mitte saunas, olgu see või Tais, kus on õues 34 kraadi sooja.
4 kommentaari:
Vga hästi ütlesid, et Tom Yumi söömine on tuleneelamine. Esimene kord, kui ma Tais käisin, ei suutnud ma enamust Henri tom yumidest maitsta. Aga tuleb välja, et see puhta harjumise asi. Eelmisel aastal, kui Tais pikemalt elasime, pistsime tšillit nagu kohalikud :). Üks kord õnnestus siiski ühel isaanist pärit kokal (neil seal isaanis magusat ei tunnistata ja kõik toidud on veel mitu korda vürtisemad, kui mujal Tais) meile siiski selline supp valmistada peale seda, kui olime palunud tal nik noi spicy teha (nik noi on natuke tai keeles), et isegi Henri ei saanud seda süüa! :) Mis Sulle kõige rohkem seni maitsenud on tai köögist?
Oleme siin "tuld neelanud" juba päris mitmel korral, aga mulle ei meeldi, kui tuli tapab kõik muud maitsed. Minu jaoks on tõeline üllatus ja eriline toiduelamus siinne magushapu kaste, just kalaga. Krevetid on ka siin eriliselt head. Kana india pähklitega on ka maitsenud. Kirjutasin erilisest õhtusöögist täna üles laetud peatükis (01.03).
Lugesin jah, Aet, et alles esimene tõeline toiduelamus. Ei tea, kas asi on lihtsalt maitses või püütakse Phuketis elu eest eurooplastele meelepärast pakkuda... See kana India pähklitega meeldis muide eranditult kõigile meil külas käinud eestlastele :). Mulle ka!
Selge on see, et turismipiirkonnas kohtab igal sammul väga palju euroopa kööke ja ehtsa tai köögi leidmine võib osutuda isegi keeruliseks. Samas oleme me püüdnud võimalikult palju just kohalikku toitu proovida. Mangosalat on ka üks lemmikutest, mida juba korduvalt söönud olen. Vahel tundub, et olen liiga konservatiiv ja võtan uuesti neid toite, mis maitsema on hakanud :)
Postita kommentaar