reede, 14. september 2012

Turu saarestikus ja Muumimaal

Soome - alates 1997. aasta suvest, mil mu vanaema (Mummo) Hyvinkääle kolis, "kohustuslik" ja oodatud igasuvine reis.

Meie reisiseltskond aina suureneb - sel suvel oli esimest korda kaasas ka Hugo (peaaegu aastane) ning kuidagi peame me ka nüüd Mummo kahetoalisesse korterisse ära mahtuma. Lisaks reisisid veel meie Reneega, Anee (6 a 7 kuud) ning minu emme ja issi. Kummalisel kombel ei tundu Mummo juures kunagi kitsas ega ebamugav - see koht on nagu teine kodu, kus kõik asjad on tuttavlikult täpselt nii, nagu nad iga aasta on olnud.

Esimene ja teine päev Hyvinkääl olid suviselt soojad ja päikselised. Käisime mänguväljakutel, tegime poetiiru ja sõitsime lähedalasvuva järve äärde, kus me sageli ka varem käinud oleme. 

Anee oma lemmikul Hyvinkää mänguväljakul

Ka Hugole meeldivad mänguväljakud. Väiksena kiikus selle kiigega ka Anee.


Järve ääres käisid lapsed ujumas.

Sel korral pikalt Hyvinkääl ei peatunud. Suundusime Turu saarestikku avastama. Turu saarestik koosneb umbes 20 000 saarest ja skäärist ning saarestikus on võimalik teha kas väike ring (lilla skärgårdsvägen, ca 100 km) või suur ring (stora skärgårdsvägen, ca 250 km). Seda tänu sildadele ning praamidele (sõidavad vaid maist septembrini), mis võimaldavad liikuda saarelt-saarele ning avastada kauget meretagust maad ka autoga. Turu saarestik on rootsikeelne piirkond.


Anee reisis minu vanemate autos, Hugo oli meiega. Kuhu me välja jõuame, oli lahtine. Renee soov oli leida mõni mökki, kus rahulikult paar päeva puhata. Olin küll varem internetist majutust otsinud, kuid ühtegi, mis väga meeldiks, ei leidnud. Kuna reisisime augusti teises pooles, kui Soomes on juba puhkusteaeg läbi, julgesime öömaja otsimise jätta juhuse hooleks. 

Esimene suurem saar - Pargas/Parainen (algul rootsikeelne, seejärel soomekeelne nimi) - oli nagu Soome ikka - ei midagi eriskummalist looduses ega arhitektuuris - ikka samasugused väikelinnade mustrid, mis korduvad linnast linna. Sõitsime edasi Nagu/Nauvo suunas. Nüüd tuli teepikendusena kasutada praami. Meie õnneks oli praam just ette jõudnud ning sõitsime kohe sisse. Enamus praame on Turu saaretikus tasuta. Nauvol olime umbes 10 minutiga. Oli pühapäev ning hea oli vaadata, et me liigume vastuvoolu -Nauvolt mandri suunas ootas autodest 4 km pikkune järjekord, meie aga sõitsime lihtsalt praami ja ületasime väina. Nauvo rannas tegime ka esimese peatuse, ilm oli küll kaugelt mitte suvine, kuid sellegipoolest said lapsed liival ja mänguväljakul mängida. Pakkusin välja, et võtaks randa kaasa krõbilevad ja sulatatud juustu ning näksiks veidi. Autode juures hakkas igaüks midagi juurde tahtma ning lõpuks suundusime inimtühja randa tõsisele piknikule terve termokastitäie söögiga ja priimusega (millega sai kohvi lausa keedetud). 
Sellised praamid sõidavad Turu saarestikus

Nauvo saarel rannas


Piknik Nauvo rannas

Nauvo sadam. Hugo avastab üksi maailma.

Anee katsub vett

Nauvolt sõitsime järgmise praamiga, mis samuti just ette tuli, kohe Korpo/Korppoo saarele. Teistpidi olid jätkuvalt ummikud. Tundus, et võiks hakata öömaja otsima. Ööbimiskohtade viitasid on Turu saarestikus teede ääres piisavalt. Meie soov oli leida mökit otse mere kaldal. Teisel katsel õnnestus meil kohe leida endale sobib ööbimiskoht. Õigemini võtsime me selle küll pildi järgi, mille perenaine meile oma koduuksel näitas, kuid alles kohale jõudes saime aru, et see ongi tõeline unistuste mökki. Kaljusel mäekünkal saunaga mökki mere ääres, oma paadisilla ja paadiga. Uurisime mökkis leiduvatest brožüüridest ka oma täpset asukohta. Olime ületanud Korppool ühe silla ja jõudnud seega tillukesele Wattkasti saarele. 
Praamisõit Korppoole


Alustuseks läksimegi kohe paadiga sõitma. Käisime vastaskaldal ka metsas jalutamas. Oli palju mustikavarsi, kuid kummalisel kombel mitte ühtegi mustikat. Anee tegeles paadis kalapüüdmisega - uus ja põnev asi tema jaoks.

Vaade meie mökkile mere poolt

Vaade mökkist mere poole. Anee tegutseb juba liivakastis.

Paadisillal

Paadiga sõitma

Kalapüük

Maabume vastaskaldal

Õhtul panime lapsed magama ja käisime loomulikult saunas. Tundsime, et siin on tõeliselt mõnus olla ja pole üldse soov järgmisel päeval kusagile edasi liikuda. Otsustasime Reneega, et jääme veel üheks päevaks. Oleme mitu suve järjest ka Mummo sõbra juures Hanko lähedal sarnases mökkis käinud, kuid üks asi on olla kusagil külalisena, teine asi olla lihtsalt oma perega ja tunda end vabalt. Seekord ei kõlanud "kiitos, kiitos, hyvä sauna, hyvä pulla" mitte osana meie puudulikust soomekeelsest viisakusavaldusest, vaid lõkerdama ajava naljana. 

Hommikul läks Renee meie ööbimist pikendama ning ühtlasi ka Korppoo keskusesse pagariäri otsima, kuna juba neist pulladest (saiakestest) nii palju räägitud sai. Tuli tagasi kolme suure moosipalliga, mis olid soome saiakestele omaselt veel kardemoniga maitsestatud. Ülimalt maitsvad. Lisaks oli meil veel kõvasti hommiksöögikraami kaasas, isegi oma kasvuhoone tomatid olid meiega nii kaugele kaasa rännanud. Nautisime pikka ja rikkalikku hommikusööki ning seejärel läksime päevasele avastusretkele. 

Sõit Houtskari saarele. Oli jahe ja tuuline ilm.

Kirik Houtskari saarel

Suundusime Houtskär/Houtskari saare poole. Praamiga juhtus jälle joppama - oli just ette jõudnud ja lihtsalt sõitsime autoga peale. Sõit "naabersaarele" kestis pool tundi, see oli senistest laevasõitudest pikim. Tiirutasime saare läbi ja kuna Hugo magas, sõitsime veel edasi. Kaart näitas, et ühele saarele pääseb veel tasuta laevaga. Praam polnud parajasti ees, kuid vastaskallas oli ca 150 m kaugusel ning meie autosid nähes põristas praam kohale ja viis meid Mossalasse. Sõitsime kuni Mossala "ilmaääreni" ja tegime seal peatuse jalutamiseks. Edasi sai vaid tasulise praamiga, kuid sinna ei hakanud minema. Oli meil ju täna veel mökki, kus peatuda, seega hakkasime tagasi suunduma. 


Sõit Mossala saarele. Eripraam vaid meile.

Peatus Mossala saarel






Tagasisuunal oli meie õnn pöördunud. Küll sõitis praam just nina alt ära, küll tuli liiga kaua oodata. Et Korppoole tagasi pääseda, tuli oodata umbes tund. Otsustasime metsa ääres peatuse teha ja mustikaid korjata. Oli Eesti Vabariigi Taasiseseisvumise päev ning tahtsime emmega õhtuks koogi küpsetada. 

Lõpuks Korppoole jõudes käisime läbi veel kohalikust poest ning ka Wattkasti saarel asuvast köögiviljakasvatusest, kust sai iseteeninduspoes kõike kaasa osta. Otse hiiglaslike tomatikasvuhoonete ees oli poenurgake ilma ühegi inimeseta, valmis pandud kaal ja rahakarp ning igaüks pidi seal ostjat ja poemüüjat ise mängima. Väike koht ja puhas aususe värk. Ostime tomateid, parikaid ja Hugole õhtusöögiks ühe kartuli :)

Iseteeninduspood Wattkasti saarel, kus müüakse aiasaadusi. Kaal ja rahaga kassa on samas kõrval.

Issi tahtis aidata ja lõikas pasta paki lahti. Mina ei märganud ja lõikasin paki teiselt poolt lahti. Tulemus sai selline...


Õhtusöök mökkis

Mina valmistasin õhtusöögiks oma lemmikut tomatikastet spagettidega ning emme praadis kotlette - taas üks üheskoos tehtud nauditav õhtusöök. 

Ka sel õhtul läksime paadiga sõitma. Olime nüüd juba oma asukohast täpsemalt teadlikud ning sõudsimegi Korppoole. Käisime jälle metsas jalutamas ning mul õnnestus selle vähese ajaga ka üks puuk külge saada. Pärast tegime kõigil põhjalikku puugiotsingut.

Kaks aerutajat.

Teine õhtu paadisõidul. Hugole mõjus sõit uinutavalt.



Sõistime paadiga Korppoo saarele ja ronisime kalju otsa.

Lummav vaade kõrgelt kaljult paadile.

Käib puugiotsing

Järgmine päev oli kavas külastada Naantalis asuvat Muumimaad. Oleme Aneega küll palju reisinud, kuid pole kunagi käinud spetsiaalselt lastele mõeldud tegelusparkides, kuna meie Reneega pole erilised teemaparkide fännid. Oleme küll käinud paljudes loomaaedades ja akvaariumides, kuid Aneele on enamasti piisanud ka tavalistest tänavamänguväljakutest. Ma ei oska seletada seda skeptitsismi erinevate teemaparkide suhtes - olen neid tajunud teatud määral lõksudena, kus on alati liiga palju rahvast, palju kära ning kalli hinnaga rämpstoit ja maiustused. Muumimaa teema pakkusin Aneele tegelikult ise välja - olime me ju oma käikudega Muumimaale nii lähedal ning Aneele Muumide multikad ka meeldivad.


Tagasiteel mandrile

Naantalis Muumimaal



Naantalisse kohale jõudes oleks eeldanud, et viidad Muumimaale on igal pool ja nähtavad. Kummalisel kombel polnud neid kusagil. GPS meid lõpuks Muumimaa lähedusse viis. Muumimaa asub eraldi saarekesel. Piletihind 23 € inimene ehk meil läks kokku 69 € (Hugo veel piletit ei vajanud). Esmalt haigutasid Muumimaal vastu tühjad ja suletud kioskid - oli juba selge madalhooaeg. Rahvast oli väga vähe. Muumimaja juures käis aga tegevus. Seal laulsid "elus" Muumid - küll soome, küll rootsi keeles. Väikesed lapsed käisid Muumisid paitamas ja kaisutamas, Anee aga vaatas endale omaselt kõike kaugelt pealt. Tegelikult sain aru, et tal ei jäänud sel korral julgusest puudu, vaid ta lihtsalt oli juba liiga suur, et Muumisid paitamas käia.


Anee Koduvanaga


Hugole meeldivad üle kõige proellerid. Ka Muumimaal sai ühte uudistada.





Läbi Muumimaa kulgeb laudtee, millel saab väga hästi ka käruga sõita - elementaarne, kuna enamus külastajaid ongi kärudega.
Anee saadab Muumimaalt endale kaardi

Ja mis seal Muumimaal siis veel oli - oli mitu mänguväljakut (aga neid on ju Soomes iga nurga peal tasuta ka), oli võrkkiigeplats, meres hulpis draakon, oli postkontor, kust sai Muumiga kaarti saata ja oli teater. Teater oli neist kõige asjalikum ja Anee isegi huviga vaatas, kuigi ta soome keelest aru ei saa. Aga minu jaoks oli Muumimaa täielik pettumus - hinna ja kvaliteedi suhe oli ikka väga paigast ära. Arutasime Reneega, et miks Muumimaad küll nii väga kiidetakse ning jõudsime järeldusele, et ju vanemad siis näevad oma õnnelikke Muumisid kaisutavaid lapsi ja on oma lapse emotsioonide üle ise ka õnnelikud. Meie oma lastes õnnejoovastust ei täheldanud. 

Autoga tagasi Hyvinkääle sõites tundus mulle, et edaspidi tahaks ka suvel Soomes puhata. Kui mul muidu alati on vastupandamatu soov võimalikult palju ringi tiirutada ja iga järgmist nurgatagust avastada, siis vähemalt Lõuna-Soome end sel korral ammendas - külast külla ja linnast linna korduvad ikka samad mustrid, ka loodus on suhteliselt samasugune - ei midagi uut ega ahhetamapanevat. Hoopis mõnusam ja rahulikum oleks nädalakese kusagil mökkis elada, miks mitte tagasi minna ka Wallakasti mökkisse.


Hyvinkää uuel mänguväjakul

Rohkem põnevust kui Muumimaa, pakkus aga Hyvinkääle tagasi jõudes üks mänguväljak, mida me nende aastate jooksul kummalisel kombel veel avastanud polnud. Meie Reneega selle leidsime, kui Hugot vankris magama jalutasime. Mänguväljaku tõmbenumber oli "köisraudtee" - köiega sai sõita ca 50 m ja see pakkus Aneele palju lusti.




Proovisin sõita minagi

Kommentaare ei ole: