Vastakad tunded Vihula mõisast

Oleme aastaid Eestimaist spapuhkust harrastanud - korduvalt on läbi käidud enamus Eesti spahotelle erinevates Eesti nurkades, nähtud nende hiilge- ja langusaegu, kogetud väga erineva tasemega teenindust ja restorane. Kodumaiste majutusasutuste seas on viimastel aastatel jõudsasti arenenud mõisad - just mõisaid ja nende restorane me nüüd avastamas käimegi.

Augusti viimasel nädalavahetusel võtsime ette Vihula mõisa, mis oli mul juba mõnda aega meeles mõlkunud ja ootas oma korda. Kutsusime kaasa oma tuttava paari (koos 2-aastase lapsega), meie otsustasime viimasel minutil oma neljapoolese tüdruku üheks ööks vanavanemate seltsi jätta.

Vihula mõis asub 1,5-tunnise autosõidu kaugusel Tallinnast - põhjarannikul, Lahemaa rahvuspargi piiril. Põhjarannik on justkui palistatud imeliste mõisatega - tee Vihulani kulgeb mööda Palmse ja Sagadi mõisatest, mõisad jätkuvad ka Virumaal.

Paljude mõisate juures on säilinud pikk põlispuudest allee, mis viib mõisatrepini - nii ka Vihulas. Paradoksaalne on see, et kunagised mõisnikud neid alleesid kunagi nii suurte ja võimsatena ei näinud - seda imetleme nüüd meie mitusada aastat hiljem. Esmamulje mõisast on imeline - kõik, mis varem piltidelt nähtud (ja uskuge, Vihula mõis on panustanud kvaliteetsetele ja kunstilistele fotodele oma kodulehel), on veelgi uhkem. Toa saame 1880. aastal historitsistlikus stiilis ehitatud peamaja kolmandal korrusel, otse hiiglasliku mantelkorstna kõrval, kuhu viib aina kitsenev trepp (õnneks suutsin oma suure kohvri sel korral kaasa võtmata jätta). Interjööris on väga oskuslikult ühendatud vana ja uus - sisekujundaja on tublisti vaeva näinud ning saavutanud harmoonia ammuste aegade ja tänapäeva vahel. Silm naudib seda ilu - kontrastid tumeda ja heleda, kerguse ja raskuse ning vana ja uue vahel. Siseviimistluse kvaliteet on kõikides ruumides perfektne.

Vihula mõisa peamaja Zen Deluxe tuba

Kuna spahoolitsusteni on meil veel aega, teeme jalutuskäigu mõisaterritooriumil. Ilm on päikeseline, kuid juba sügisehõnguline. Mõisa peamaja tundub väga eklektilise stiiliga ning selles puudub igasugune sümmeetria - maja fassaadil kohtab nii kaarjaid, kandilisi kui kolmnurkseid detaile, lisaks on kivist peamajal puidust juurdeehitus ühel tiival (tõenäoliselt sama põhjus, mis mitmel teisel mõisal - kivist peamaja oli talvel külm, seal inimesed haigestusid ja surid). Kuna peamajaga külgnevad veel mitu erineval tasapinnal asetsevat hoonet, mõjub see eklektika kummalisel kombel väga efektselt - eriti tagantpoolt vaadates. Mitmel tasapinnal katused ning erinevate värvide ja materjalidega maja seinad mõjuvad pigem mõne Euroopa (miks mitte ka Tallinna) vanalinna tänavana, kus erinevaid maju üksteise küljes hulganisti koos.

Vihula mõisa härrastemaja (peamaja)

"linnake" Vihulas

Ringkäigul märkame tõllakuuri taga hiiglasuurt mõisaaeda, mis on suuremas jaos õunapuude all. Ühes aianurgas on kujundatud peenrad, millega lähemalt tutvudes selgub, et seal kasvatatakse maitsetaimi. Kunagi olid siin ka kasvuhooned, mis sõja käigus rüüstati.

Vaade Vihula mõisale tiigi tagant

Vihula mõisa pesuköök ja peamaja

Vihula mõisa asukohaks on 16. sajandil valitud looduskaunis koht. Eriti maaliliselt mõjuvad mõisate ja losside asukohad, mille tasapinnad vahelduvad ning mille juures on looduslikud veekogud. Igal juhul on see inimene, kes kunagise hoonestuse Vihulas paika pani, täielik geenius - nii hästi läbimõeldud mõisakompleksi pole ma varem näinud. Samas on Vihula mõisa rüüstanud mitmed sõjad ja tulekahjud, selle hooneid kasutatud vanadekodu ja kolhoosikontorina. Praeguseks on mõis läbi suure töö saanud tagasi oma hiilgeajad. Mõistagi on enamus mõisakompleksi hooneid saanud tänapäeval teistsuguse sihtotstarbe - tõllakuurist on saanud spakeskus, aidast konverentsikeskus, pesuköögist majutusasutus jne.

Teemaja

Vaade mõisale silla juurest

Vihula mõisakompleksile annab maalilist ilu Mustoja jõgi, mis veskitammist ülevalpool moodustub tiigiks. Tiigi keskel asub saareke ning kaarjad sillakesed. Tiigivees märkan rohkelt vesiroosilehti, mis oma õitsemise ajal sobivad selle imelise mõisakompleksiga kui valatult. Ah, milline pulmakoht see on! Tiigi kõrgemal kaldal seisab imelise vaatega teemaja, kus saab leevendust suvekuumale või talvekülmale. Selliseid kohti vaadates unistan, et elaksin ajal, mil daamid promeneerisid mõisa ümbruses uhkete kleitide ja päikesevarjudega…

Koht peegelduse imetlemiseks

Kleidi asemel tõmban peagi selga hommikumantli ning lähen üle hoovi tõllakuuri pediküüri ja massaazi. Tõllakuuri alumine spakorrus on saanud kaasaegsed maast laeni aknad, kus saab enne või pärast hoolitsusi lamamistoolidel peesitades rüübata kosutavat teed või karget jäävett. Huvilised saavad tõllakuuri taga nautida ka tünnisauna või mullivanni - vaatega mõisa aiale.

Õhtu otsustame veeta restoranis - kuna kõik senikogetu on mõisas vaid kiidusõnu pälviv, siis ootused restoranile on kõrged. Restorani sisenedes on tegu, et meid märgataks - teenindajatel on käed-jalad tööd täis ning laua saamiseks tuleb meil endal jõupingutusi teha. Restorani menüüs on nii turvalist klassikat (Caesari salat, tomati-mozzarella salat, brüleekreem) kui ka põnevat ja ettearvamatut (metssealiha ja üks tundmatu kala). Juba tellimust tehes selgub, et ettekandjaneiu teadmised restoranis pakutavast toidust on puudulikud et mitte öelda olematud. Joogid saabuvad lauda ca pooletunnise ootamise järel, ettekandjal puudub mälu, kes mida tellis. Kuna eelroogi pole jätkuvalt saabunud, tuuakse näljapetteks lauale leivakorv - ja oh üllatust - Leiburi lindikesega kaunistatud ja Leiburi toodanguga täidetud. Kirde sai on küll viimane asi, mida ma restoranis süüa tahaks…

Eelroaks tellitud Caesari salati sisse on eksinud tomat, lõhelisand on kuiv (leige, aga peaks oletatavasti olema soe) ja üleküpsetatud, kastet teen ise paremat, krutoonide pealt on kokku hoitud. Klassikaline seljanka on kõike muud kui klassikaline, väga tummine, aga mitte halb. Pearoaks vaatasime Reneega mõlemad metssealiha, kuid reeglina lepime me siiski kokku, et tellime erinevaid toite - maitseme üksteise juurest. Pearoad tuuakse lauda, kuid unustatakse ära, et nende söömiseks on vaja ka nuge-kahvleid. Meil läksid käiku siis veise- ja metssealiha. Viimases peab kõvasti pettuma - metssealiha on nii vintske, et mu kahvel kolksatab mitu korda vastu taldrikut ning üle paari ampsu ma seda süüa ei suuda. Lisand näeb välja ja maitseb peenelthakitud ühepajatoiduna. Nihverdan Renee taldrikult endale pool veiselihast - see on medium küpsetusastmega, puhta maitsega ning suussulav.

Vihula mõisa peamaja lauda poolt

Kui algul polnud kindel, kas magustoitu enam süüa jõuan, siis aeglaselt kahe tunni jooksul söödud toit tõotab kõhus sopikest ka magustoidule. Lapsele sai maiustamiseks menüü järgi tellitud "kodune kook". Kui kujutada ette kodust kooki, siis see on lihtne, kindlasti mingi marjade/puuviljade kombinatsioon mure- või pärmitaignaga. Vihula kodudes küpsetatakse aga väga eksklusiivseid kooke - lauda saabus suurel taldrikul pisike ümmargune toorjuustu-šokolaadikook, kaunistatud vaniljekastme- ja maasikasiirupinirega. Kuna brüleekreem oli otsas ja muud huvitavat magusat silma ei hakanud, tellime Reneega kahepeale sama koogikese. Küsin ka mate teed. Ettekandja puutub terminiga "mate tee" silmnähtavalt esmakordselt kokku ning tahab tuua mulle latet. Täpsustamise peale lubas siiski leida rohelise tee. Lauda saabub tass kuuma veega ning Tetley kotikeses tee - mu hämmeldus on nii suur, et ma olin sunnitud selle samal hetkel sõnadesse panema ja suuri silmi tegema. Ma tõesti ei taha olla üleolev, aga see kotikeses tee sellise hinnaklassiga restoranis tekitas tõsist hämmeldust. Küsisin valge suhkru asemel rafineerimata suhkrut; kuna seda polnud, siis mett. Pooltühi meekauss, mis lauda saabus, oli kleepuvate äärte ja lusikajälje järgi hinnates rännanud lauast lauda…

Restoranist lahkuda soovides ei leia me ei saalist ega tagaruumist ühtegi ettekandjat; sama probleemi ees on veel mitu laudkonda. Taharuumi sisse piiludes paistavad kilega kaetud kausis hommikusöögilaua viilutatud kurgid (ju siis kokk ei taha hommikul vara ärgata ja teeb eeltööd eelneval päeval ära…). Kuna panime eelnevalt toidud toa arvele, lahkusime restoranist.

Kella 10 paiku hommikusöögilauda jõudes on eelneval õhtul tükeldatud kurgid juba ära söödud. Ära söödud on ka praktiliselt kõik muu, igas nõus kohtab kas jäänuseid või otsakorral toitu. Valikus on jätkuvalt (veel üks päev vanem) Kirde sai… Või, mis on otsa lõppenud ja mis palumise peale uus tuuakse, on hoopis margariin. Juurde tuuakse vaid seda, millele tähelepanu juhtida, kuigi hommikusöögi lõpuni on jäänud veel ca tund aega.

Märkasime juba eelmisel päeval hotelli ümbruses elektriga töötavaid golfiautosid, mida ka külastajatele renditakse. Võtame ühe auto tunniks ajaks oma seltskonnale. Sõidame läbi kogu mõisaterritooriumi, satume kruusateega põlismetsa, oleme kordamööda roolis ning mõisa juurde tagasi jõudes on meil ikka veel pool tundi aega. Kuna olime auto peal viiekesi, siis väga kiiresti see edasi ei liikunud. Renee teeb ettepaneku katsetada autot üksinda. Oleme parajasti mõisa taga mäenõlval ning katsetame kordamööda, kuidas masin ühe inimesega roolis mäest üles kiirendab…. ja mis hoo sellega mäest alla kimades sisse saab. Saades kiiruskatsetest innustust, otsustame me aega parajaks teha ühte kurvilist ja mägist ringi mööda sõites. Kordamööda ja stopperiga aega võttes. Nalja ja naeru on igal juhul täie raha eest. Lõpuks teeme veel viimase kiiruskatse viiekesi ja jõuame tõdemusele, et üksi saab selle masinaga edasi ikka oluliselt kiiremini.

Kiiruskatsed golfiautoga

Restoran on vaieldamatult iga tsivilisatsioonist eraldatud hotelli süda - see on ajaveetmiskoht, kuhu inimesed ei tule pelgalt nälga kustutama. Lihtsalt väga ilusas kohas öö veeta pole kindlasti esmane põhjus, miks siseturismi harrastatakse - ikka hotelli pakutavad teenused on need, mis kutsuvad sind tagasi või jätavad külaskäigu viimaseks. Ma olen alati mõelnud, kui mingis kohas teatud asjaolud pettumuse valmistavad, kas ma peaks selle enda teada jätma (ja edaspidi antud asutust vältima) või teavitama omanikku toimuvast. Ei taha nagu solvata, aga soovitusi olen jagama lahke. Sel korral leppisime kokku, et kirjutame kahe perega ühise kirja ning saadame selle hotelli tegevjuhile. Süda tilgub verd, kui näed väliselt suurima püüdlikkusega tehtud asja seest nii mädana. Restorani väärtused ei tundu kogetu põhjal ühtivat ülejäänud mõisaga. Ma annaks Vihula mõisa kogu olmele kõrgemad punktid kui Pädaste mõisale, kuid restoran ja teenindus jäävad praegusel hetkel ikka kõvasti alla. Panin tegevjuhile kirja väga põhjaliku ülevaate toimuvast, mainides ka kõike positiivset ning jagades ettepanekuid olukorra parandamiseks. Tegevjuhilt saadud vastus oli poliitiliselt korrektne tänuavaldus, kuid ei paistnud siirana.

Mõisa (veel renoveerimata) veski

Käisime Vihulas uuesti 2013 aasta märtsis - emotsioonid vaid positiivsed, nüüdseks ka restoran selle imelise koha vääriliseks muudetud. Uusi muljeid saab lugeda siit.