Juba eile õhtul mõtlesime, et viimase päeva hommikusöögi võiks süüa oma Pariisi korteris. Enamus vajalik sai eile õhtul kaasa ostetud, kuid värskeid baguette'e tahtsin hommikul pagariärist tuua. Läksime Hugoga lemmikule söögitänavale jalutama ja kiikasin igasse pagariärisse sisse. Siin võib soovi korral osta ka üle meetri pikkust baguette'i. Lõpuks ostsin kolm baguette'i, kõik erinevatest kohtadest. Juustupoest ei saanud ka lihtsalt mööda minna, kirev juustuvalik ahvatleb midagi uut proovima. Nii poodides erinevaid silte lugedes kui prantsuskeelset menüüd uurides jääks ma muidu väga jänni, aga õnneks lihtsustab arusaamist kevadel enne Itaalia reisi põgusalt uuritud itaalia keel - väga paljud sõnatüved on sarnased.
Hugo mänguhoos poti ja kulbiga (ja kõige muuga, mis ta mööda põrandat laiali tassib)
"Meie" maja trepikojas käib parajasti remont ning tööpäeva ajal alla või üles liikumine on eriti problemaatiline, kuna ehitajatel tuleb kitsastel treppidel oma redelid kokku korjata, et inimesi mööda lasta. Ma ei tea selle maja vanust, aga pakun, et oma paarsada aastat on ikka. Selles majas on vanast ajast kraanid koridoris igal korrusel, kuid imekombel ei säilitata neid kui muinsusväärtusi, vaid lõigati kipsist kaas ette ja tsementeeriti kinni.
Vanast ajast jäänud kraanid maja trepikodades (osaliselt juba varem kinni müüritud)
...pärast renoveerimist lõhuti muinsusväärtusega kraanikaussidelt eenduv osa ja lihtsalt müüriti need kinni.
Hommikusöök sai nauditav. Olime eile ökopoest ostnud pühvlimozzarellat, et seda Hugole taaskord pakkuda. Uskumatu, aga ta pistis vähemalt pool mozzarellapalli üksi nahka!
Hugo sööb aplalt pühvlimozzarellat
... ja nüüd võtaks saia.
Tänase päeva plaanid olid veel lahtised. Reneel tekkis mõte minna kusagile linna äärde kaubanduskeskusesse. Veel üleeile oleks ma otsustanud kindalasti Pompidou või Louvre kasuks, kuid eilne üleküllastus kunstist oli piisav põhjus, et mitte täna uuesti kunstimuuseumisse minna. Ei taha ette kujutada, milline tunglemine käib Louvres Mona Lisa maali ümber ja taaskord seista küsimuse ees, miks üks pilt on osutunud selliseks "väljavalituks".
Seega "annan alla" ja nõustun kaubanduskeskuse poodide nimekirja nähes sinna hea meelega minema. Enne šoppama minekut tahan aga käia veel ühes kirikus, mida olen juba päevi sealt mööda käies väljast näinud, aga sisse pole piilunud. Tegu on gooti stiilis St. Eustache nime kandva kirikuga, millel kohtab renessansi elemente ning mida vähemalt minu taskuteatmik peab Pariisi üheks ilusaimaks kirikuks. Kiriku välisilmet on raske hoomata, kuna kohe kiriku kõrval käib Les Halles'i metroojaama maapealne renoveerimine ning massiivse ehituse tõttu on jalakäijate liikumine piiratud ja suunatud vaadet varjavate tõketega ajutistesse käikudesse. Seest aga meenutab kirik veidi Notre-Dame katedraali ning infot uurides selgub, et just selle järgi St Eustache kiriku ilme ka kujundatud on.
St. Eustache kiriku interjöör
Kuna kaubanduskeskus asub linnast väljas, siis sinna enam metrooga ei saa. Küll aga viivad sinna RER songid, millega sõitmiseks kehtib ka meie transpordikaart. RER rongid on Pariisi lähiümbruse rongid (nendega saab ka lennujaama), mis Pariisi keskel sõidavad maa all nagu metroogi, linnast kaugenedes aga tulevad maa peale. Rongi tuleb päeval oodata kõige kauem veerand tundi ning rong on mugav ja selles on (vähemalt keskpäeval sõites) vähe inimesi - kõik istmed isegi pole täitunud (seevastu metroorongid on enamasti täis ja sageli tuleb seal seista).
Rongisõit. Hugo magab süles.
Pariisi Disneylandi väravas
Sõit kestab ca 45 minutit. Kaubanduskeskus asub kohe Pariisi Disneylandi kõrval. Ekslikult väljumegi punase liini lõpp-peatuses ning jõuame Disneylandi väravasse. Hea, et Hugo veel sinna nõuda ei oska :) Sõidame peatuse tagasi ja jõuame
Val d'Europe kaubanduskeskusesse, mille juurde pääseb kõige lihtsamini samanimelisest rongipeatusest. Keskus on hiiglaslik ning selle juurde kuulub ka eraldi kõrgmoe brändide outletide osa (La Vallée Village). Ostame alustuseks Ben & Jerry's jäätised, kuid Häagen Dazs jäätised jäävad minu arust veidi peale. Edasi liigume Reneega eraldi, kuna meie tempo on erinev - vastupidiselt muudele olukordadele olen ma poes aeglane, aga Renee kiire. Seda seetõttu, et Renee "šoppamine" on sageli lihtsalt poodides tiiru peale tegemine, kusjuures riidepoed teda ei huvita (neid päevi on üliharva, kui ta nõustub ise riideid ostma). Selles kaubanduskeskuses on palju poode, mis mulle meeldivad ning avastan ka mõned uued. Mulle meelivad väga Prantsuse firma Okaidi lasteriided, mida müüakse ka Eestis. Lisaks Okaidile leian keskusest veel mitmeid Prantsuse brände, mis teevad sarnast stiili rõivaid. Kuna on meie reisi viimane päev, käime veel kõik koos hiiglaslikus toidupoes, kust juba päris koju süüa kaasa ostame.
Märkamatult on kätte jõudnud õhtu ja meil tuleb tõdeda, et kusagile korralikku kohta linna sööma enam ei jõuagi. Pealegi olin saanud mitmetelt restoranidest, mis olid Tripadvisoris kõrgelt hinnatud, vastuse, et neil on kõik kohad broneeritud. Tundub, et enamik selliseid restorane ongi vaid paarikümne kohaga ning nendesse pääsemiseks tuleb broneeringud teha nädalapäevad varem. Loomulikult on Pariisis ka suuri ja uhkeid finedining restorane, kuid sinna ei hakka me aastase lapsega trügima (vaevalt, et sinna ka väikelapsega lastaks). Tuleb leppida kaubanduskeskuses pakutava toiduga.
Val d'Europe kaubanduskeskuse ees
Kui rongijaamas rongi ootame, ei tule rong õigeaegselt, rahvast aina koguneb juurde, aga ei tule ka järgmine rong. On reisi viimane õhtu, oleme kusagil väljaspool linna pimedas rongijaamas ja on mingi jama rongidega - tuleb kahtlane de ja vu tunne viimase Jaapani reisi päevaga… Pärast pooletunnist ootamist tuleb siiski rong ning jõuame ilusti linna.
Ongi meie põgus linnareis Pariisi selleks korraks läbi. Killuke maailmast enda jaoks avastatud ning rohkelt emotsioone talletatud. Oleme nüüdseks kuus aastat juba reisinud enamasti ühe (mõned korrad ka kahe) lapsega ning kui tagantjärgi meenutada, siis mulle tundub, et lastega reisidest oli nüüdne Pariisi reis üks lihtsamaid. Selles mõttes, et lapse rahulolu tagamiseks tuli endal sel korral kõige vähem pingutada. Hugo magas reisil tavalisest rohkem - 3 h või üle selle lõunal ning veel 1-1,5 h õhtupoolikul - see aeg oli ju nagu meie oma aeg, ilma lapseta aeg. Me ei ole pidanud last kunagi takistuseks, et käia sellistes kohtades, kus tavaliselt lastega ei käida, sest tegelikult saab väikelapse rahulolu tagada ka ekstreemsetena näivates kohtades ja situatsioonides. Hugo on küll püsimatum kui Anee selles vanuses oli - seetõttu imestan, et ta nõustus nii hästi kärus sõitma ja Pariisi koeri vaatama. Või kui kärus olemine ära tüütas, sai ju alati minu sülle patapumi istuda, millega ma jaksan teda lõputult kanda. Eriti imestama pani mind müstiline võime magada väga kärarikastes ja rahvarohketes kohtades, liikuda siseruumide ja õue vahet, "lennata" käruga metrootreppidest üles ja alla, aga mitte lasta end sellest häirida. Lisaks veel tõstsin teda magavana korduvalt sülest vankrisse ja tagasi (nt lennujaama turvakontrollist läbi minnes, rongis sõites), kodus aga ei saa teda iial und segamata autost vankrisse tõsta. Kodus on Hugo üldse väga õrna unega - kui ta maja ees vankris magab, liigun ma pigem maja tagant uksest, kuna ta ärkab iga väikseimagi hääle peale üles.
Ainuke ühispilt Pariisi reisilt - tehtud tänaval akna peegeldusest.
Pariisi läheks teinekord kindlasti veel. Sel korral ei õnnestunud meil saada ühtegi elamuslikku õhtusöögikogemust, ometi on Pariisi potentsiaal väga suur. Edaspidiseks teadiseks, et restoranide otsimise ja broneerimisega tuleb juba enne reisi tegelema hakata. Järgmisel korral käiks vähem "kohustuslike vaatamisväärsuste" juures, ostaks raamatu "Unexplored Paris", mida ka siin müügil nägin ja käiks vähemtuntud radadel.
