teisipäev, 16. juuni 2015

Como järve ääres (09.06.15)

Tulime Itaaliasse vihma ja külma eest pakku, aga hommikul aknast välja vaadates avaneb sama pilt, mis eile Saksamaal – õrn vihmasadu ning ca +18 kraadi. Ometi lubas ilmateade Como järve kanti ilusat ilma 25-28 soojakraadiga. Loodame, et päeva peale ilm paraneb.

Täna läheme avastama Como järve ümbrust. Como järv asub Lombardia maakonnas, üsna Šveitsi-Itaalia piiri lähistel ning on Itaalia suuruselt 3 järv. Järv on kolmeharuline ning kõik harud on pikad ja kitsad. Kuna järv hargneb, on järve kallasrada väga pikk. Siin on mägine piirkond ning järve säng on sügaval mäekurus – ümberringi on vaid kõrged mäed, Po tasandik algab veidi lõuna pool Como järve. Kõrgus on muidugi suhteline mõiste – eile nähtud Šveitsi mägedest on siinsed mäed madalamad (hinnanguliselt max 1200-1500 m) ning mägede tippe katab roheline taimevaip. Üsna paljude mägede tipu lähedal paistab ka inimasustus, mõnes lausa suuremad külad.
Sombune hommik Como järve ääres. Järvevesi on selge ja läbipaistev.

Sõidame mööda kolmeharulise järve ühte sisekülge. Järvega piirnevate mägede alumised osad on tihedasti asustatud, teed kulgevad mitmel tasandil. Ei, mitte ma ei räägi mitmekorruselistest (kiir)teedest, vaid ikka asulaid läbivatest looklevatest mägiteedest, mis kulgevad erinevatel kõrgustel asuvate külade vahel. Tihti tuleb läbida tunneleid. Järve äär on nii palju, kui vähegi mäe kaldenurk kannatab, täis ehitatud. Mägistes piirkondades osatakse teatavasti ehitada väga järskudele nõlvadele ning kohati on inimeste elupaigad ikka väga erilistes paikades – seda kõike on tore vaadata, kuid praktilisus ja ligipääsetavus on hoopis teine teema. Aga eks siinsed inimesed on kohanenud selliste elutingimustega, mida meie, lauskmaal elajad, ettegi ei kujuta.

Inimeste liiklusvahendiks on silma järgi hinnates 95%-liselt väikesed autod. Meie satume oma suure Audi A6-ga mitmes kohas üsna ebameeldivatesse kitsastesse tänavapragudesse, kust tuleb läbi hiilida nii, et autost on mõlemal pool vaevalt 5 cm kaugusel maja. Ühel tänaval on laiusepiiranguks 1.95 m. Renee guugeldab ruttu Audi laiuse - no ei mahu läbi. Kohalikud kogunevad juba uudistama ning soovitavad lõpuks telliskivimärgi alt läbi sõita ja kasutada edasiliikumiseks vastassuunavööndit. Jooksen auto ees ja vaatan, et kedagi nurga tagant vastu ei tuleks.
Como järve äärsed tänavad

Como järve äärsed tänavad

No ei mahu mõõtudesse...

Parkimiskohad on joonistatud väikeste autode laiuse ja pikkuse järgi ning meie Audi jääb vähemalt pool meetrit tagantpoolt üle parkimiskoha. Kui üldse õnnestub leida kusagil parkimiskohta, sest Como järve äär on väga tihedalt asustatud, aga järsul mäenõlval asudes jäetakse maad parkimiskohtadele minimaalselt (siin pole levinud ka suured mäe sisse puuritud garaažid).
Como järve ääres

Como järve ääres

Como järve ääres

Como järve ääres

Oleme oma reisidel meeletult palju autoga sõitnud igal pool mägedes ning alati on meil olnud pigem väiksem auto. Renee on unistanud, et kui kunagi saaks sellistes kohtades sõita automaatkastiga ning võimsa mootoriga autoga, mis teel jänni ei jää. No ja nüüd on see kord käes ja meil Saksamaalt saadud uhiuus Audi. Muidugi rühib see Audi paremini mäkke, aga see auto on liiga lai ja pikk. Mööda serpentiini mäkke sõites, kus tee keerab praktiliselt 180 kraadi tagasi, tuleb selle autoga kitsastes kurvides hoog täiesti maha võtta ja hiilides vaadata, kas ikka autoninaga teepiiret ei riiva. Kohalikud seevastu kihutavad ja tuututavad signaaliga (et kurvi taga vastutulijat hoiatada) siinsetel teedel nagu segased ja nad on selles nii osavad!

Arhitektuuriliselt ja maastiku poolest näeb Como kant välja väga sarnane Itaalias Sorrento poolsaarega, mis ühest küljest on nagu loogiline – see sama Itaalia, aga teisest küljest on kummaline, kuidas siinkandi arhitektuuris puuduvad täielikult Saksa-Austria-Šveitsi mõjutused, kuigi mujal Lombardia ja Trentino põhjaosas on alpimajad väga levinud. Siin Como ääres tulevad meelde veel mitmed teised Sorrento moodi eripärad. Paradoks, et oled kogu aeg vee ääres, aga randu praktiliselt pole ja ujuma ei pääse. Või see sama parkimiskohtade puudus, mida juba mainisin. Enamasti puudub Como ääres ka kaldapromenaad ning ebamugav on siin liigelda nii autodel kui jalakäijatel. Lastega reisimiseks kindlasti äärmiselt ebamugav kant. Seda saime kunagi Sorrentos tunda, kui lastega seal olime – pole kohti, kus lastel joosta, pole mänguväljakuid, pole randu.

Järve kahe haru ristumispaigas asub väike asula nimega Bellagio, mille hooned, enamasti hotellid, mõjuvad suursugusemalt kui teistes järveäärsetes asulates. Siin on hotelle, kus kõrgklass suvitas juba 19. sajandil ning need hotellid on alles ja pakuvad luksust ka praegusel ajal. Selle sama asula arhitektuurist on inspireeritud ka Las Vegase Bellagio hotell, mis on vist isegi rohkem tuntud, kui õige Bellagio ise. Kalda ääres on Bellagios isegi promenaad. Vihma aga ikka sajab ja ka autot poleks kusagile jätta, seega jätkame teekonda ning avastame siinset kanti läbi autoakna. Järve ühe haru pealt teisele jõudes ilm oluliselt paraneb ja sadu lakkab, kuna vihmapilved jäid kõrvale mäekursse.
Bellagio Como järve kaldal

Bellagio Como järve kaldal

Pärastlõunaks jõuame Como järve ääres Como nimelisse linna, mis on juba suurem keskus. Siin leiab ka maa-aluseid parklaid ning ruumi on autodele ka maa peal. Jalutame linnas ja plaanime peagi lõunale minna. Aga just kella 2-3 ajal hakkavad kohalikud kaupmehed (sh restoranid) end siestale sättima ning jäävad suletuks kuni kella 7-ni. Mitte, et ma seda ei teaks, et sista kuulub kogu Lõuna-Euroopa kultuuri ja elu-olu juurde, aga see elukorraldus üllatab millegipärast iga kord üha uuesti ja uuesti. Meie reeglina ei söö reisil lõunat enne kella kolme, kui oleme söönud korraliku hotelli hommikusöögi. Ning just siis, kui meil kõhud tühjaks lähevad, on söögikohad kinni pandud. Suuremates kohtades pole loomulikult kõik kohad kinni – turistidele orienteeritud kohad on enamasti lahti, kuid need kohad pole päris need, kus süüa tahaks. Jalutame mööda Como vanalinna tänavaid ja ei suuda leida kohta, mis meeldiks, mis lahti oleks ja kus süüa tahaks. Vahel muutub minu maksimalism ja pidev ideaalsuse otsing teiste jaoks häirivaks. Ma võin olla pigem näljas, kui süüa kehva või keskpärast toitu. Olukord on eriti irooniline, kuna me oleme Itaalias, kus on ju toiduparadiis ja kus peaks igal pool hästi süüa saama, aga me oleme näljas! On selle reisi madalaseis. Mina hakkan mõtlema, miks me tulime siia nii kauaks ilma lasteta ning Renee haub plaani sõita tagasi Saksamaale, kus on erinevalt siinsetest radadest sirged ja kiired teed ja rohkem ruumi hingata. Sõidame linnast looduse keskele, sööme mõned autost leitud õunad ja pähklid ning helged mõtted saavad tumedamate üle taas võitu ja me jõuame peagi taas ühisele lainele.
Como

Como katedraal

Otsime läbi bookingu äpi tänast peatumiskohta ning leiame armsa 4-tärni butiikhotelli kõrgel mägedes Como järve kaldal. Tundub imeline hotell, eriti, kui “priisata” ja valida kõrgema klassi tuba, mis on rõduga ja vaatega mägedele ning selle toa saab viimase hetke pakkumisega kõigest 59 €-ga (hommikusöök hinnas)! Hotellini jõudmine on kõrgustesse suunduvatel looklevatel mägiteedel aeganõudev, aga piirkond on maaliliselt kaunis, mistõttu võtame seda teekonda pigem avastusretkena.

Hotell asub San Fedele Intelvi nimelises asulas umbes 800 m kõrgusel merepinnast. Vahepealsetel kõrgustel polnud inimasustusest enam jälgegi, kuid nii uskumatu kui see ka ei tundu, leiab mingi hulk inimesi enda jaoks parima elupaiga just sellises eraldatuses kõrgel mägedes.
Hotelli aed

Meie hotell. Link siin, kui kunagi peaks veel vaja minema.

San Fedele Intelvi. Vaade meie hotellitoa rõdult.

Jooksma ja ujuma.

Plaanisime esmalt hotelli jõudes kohe õhtusöögile minna, sest kell on seitse saamas ja restoranid õhtusöögiks kohe avatud, kuid kohale jõudes selgub, et hotellis polegi restorani. Aga linnakesest läbi sõites nägime, et mõni söögikoht siin siiski on, seega õnneks kusagile alla sõitma uuesti ei pea. Kuna õhtu on alles noor, päike üleval ning hotelli ees kutsub basseini sillerdav vesi, mõtleme vaatamata tühjale kõhule esmalt ujuma minna. Mina pean vette hüppamiseks keha ikka kuumaks ajama. Panen jooksuriided selga ja plaanin veidi mäkketõuse teha. Üllatuslikult liitub minuga ka Renee, kes muidu minuga praktiliselt kunagi koos trenni ei tee. Teeäärsed mäenõlvadel asuvad heinamaad lõhnavad nagu Eesti suvi ning ka taimkate on sama, mis meil suvel – helelillad õrnad kellukad, hobumadar, erinevad kõrrelised. Leiame tee äärest ka suuri ja punaseid metsmaasikaid.
Õhtune vaade Como järvele kõrgelt mäe otsast.

Pärast värskendavat suplust teeme autoga ümbruskonnas väikese tiiru, jõuame veel kõrgemale mäkke, kust paistab Como järv kui peopesal. Seejärel läheme San Fedele Intelvi keskusesse söögikohta otsima. Turiste siin linnas ei paista liikuvat, väljas einestavad vaid kohalikud. Renee sööb õhtusöögiks pizzat, mina valisin sparglitega risoto. Sparglitega risoto peal pole ei kaunistuseks ega maitseks ühtegi sparglit, kõik on peenestatud ja risoto hulka segatud – väljanägemine on toidul üsna näotu, aga kui hästi see maitseb – kõik on nii õige – puljong, äratuntav spargli maitse, kreemjas tekstuur. Renee on ka oma tellitud pizzaga rahul. Need on toidud, mida itaallased oskavad teha! Sellises lihtsas kohalikus söögikohas on toidud tavaliselt üsna suured ning süüa jõuab vaid ühe käigu, mingit kolmekäigulist õhtusööki sellistes kohtades teha ei jaksaks. Pärast õhtusööki jalutame veel õhtuses Intelvi linnas ning vaatame, kuidas kohalikud noored linna keskplatsil aega veedavad. Renee tahaks veel jäätist süüa ning meid juhatatakse kusagile kiriku taha, kust pidavat jäätist saama. Seal asub ehe väike gelateria, kus jäätised on tehtud kohapeal ja naturaalsest toorainest, müüjaks kohalik vanem mees, kes on just müügikohta sulgemas, kuna kell saab kohe kümme. Jäätisekohviku seinal on koopia leheküljest Lonely Planeti reisigiidis, milles on ära mainitud see sama väike gelateria siin kõrgel ja raskesti ligipääsetavas väikeasulas. Kuigi mul polnud plaanis jäätist nii hilja õhtul süüa ja kõht on ka risotost täis, ei saa ma jätta kasutamata selliseid võimalusi, mis teele jäävad. Võtan nocciola (metspähkli) jäätise ja see on imeline. No ei loe sellistel hetkedel need kalorid ja (eba)tervislikkus, küll ma kodus järgin oma tõekspidamisi ja elan reeglipäraselt. Reisil loevad aga elamused, mis on sellistel hetkedel palju rohkem väärt ja jäävad veel pikaks ajaks meelde. Kunagi ma veel meenutan, et siin kõrgel linnas sai võrratut jäätist.

1 kommentaar:

Teedeehitus ütles ...

Tõesti ilusas kohas on tehtud pildid! :)