kolmapäev, 24. juuni 2015

Maailmanäitus Expo Milano 2015 (10.06.15)

Hommik on taas sombune ning kuigi ma algul mõtlen vaatamata tibutavale vihamale jooksma minna, kuulen vannitoa katuseakna peal aina tugevnevat krõbistamist ja loobun oma plaanist, kui vihm aina hoogu kogub.

Hommik hotelli rõdul

Tänane plaan on külastada maailmanäitust Expo, mis toimub sel korral Milanos ja on avatud kuni oktoobri lõpuni. Näitusel on oma väljapanekutega koos üle 140 riigi. Näituse selle korra teemaks on “Feeding the Planet, Energy for Life.” Näitusega tahetakse juhtida tähelepanu teemale, et miljonid inimesed maailmas on näljas, samal ajal kui mujal toimub toidu raiskamine ning osa inimesi sureb liigsest toidu tarbimisest tingitud hädade kätte.

Mess on püsti pandud Milano välimise ringtee äärde tohutule maa-alale, mistõttu tundub sinna ligipääs olevat kerge, kuna autoga ei pea suurde linna trügima. Märkame kiirteelt mahakeeramist Expo poole liiga hilja, kuna jääme vaatama tee äärest paistvaid Expo hooneid ning sõidame õigest teeotsast mööda. Keerame kiirteelt maha järgmisel võimalusel ning asume navi abiga EXPO parklat otsima. Jõuame juhuslikult kohta, kust paistavad Expo värvavad ning väike kruusakattega rohtukasvanud tühermaa-parkla on kohe selle kõrval. Tundub liiga uskumatu, et sellisel suurüritusel sellised parklad on, pealegi küsivad kahtlased tüübid parkla väravast 10 € parkimise eest. Meil jääks kõik asjad (sh arvutid ja muud vidinad) autosse ning see koht tundub olevat liiga ebaturvaline). Sõidame edasi, et leida mõni asjalikum parkimiskoht.

Järgmist parkla silti nähes on selle peal lisatähisena veoauto märk, mis viitab ilmselt sellele, et sinna võivad sõita vaid veoautod. Mõtleme seda parklat siiski piiluda, kuid peagi tulevad keelavad liiklusmärgid ning tuleb ringi pöörata. Mõne aja pärast Expo lähedal tiirutades leiame parkla, mis on ka kahtlaselt tühi, kuigi parkla asub kohe messi aia taga ja sealt viib buss Expo väravate juurde. Pealegi on parkla tasuta. See ei klapi ka – uurin valvuriputkast asja ja saame teada, et see on töötajate parkla. Sinna ei julge autot jätta, kuna mingit luba meil pole ja pärast veetakse auto kusagile minema. Asume otsima siltide järgi parklaid, mis pole ei bussi ega veoauto lisatähisega. Oleme tagasi kiirteel ning sildid hakkavad näitama Trenno nimelisse autoparkalasse. Silt juhatab kolmerealise kiirtee kõige vasakpoolsemasse ritta ning siis järsku mõne aja pärast kõike parempoolsemasse ritta. Tiheda liiklusvooga teel ei suuda nii kiiret ümberpõiget teha ning sõidame teeotsast taas mööda. Üle ei jää muud, kui sõita tagasi, käia läbi kiirtee väravate ja maksta teemaksu, pöörata seal samas ringi ja maksta teist korda teemaksu, et pääseda uuesti tagasi. Kuigi saame järgmisel korral õigele teeotsale pihta, juhatavad järgmised viidad valest rajast maha sõitma. Asi hakkab muutuma absurdseks. Tundub, et neid silte on siin täiesti suvaliselt üles pandud ning rajad ja suunaviidad lihtsalt ei klapi. Kuna Expo tõttu on tee-ehitus käinud sellisel kiirusel, et navi uusi teid veel ei tunne, ei ole meil ka sellest imevidinast abi, mis alati igale poole kohale viib. Puudub ka võimalus kusagile tänavale parkida, kuna tegu on äärelinnaga, kus valdavalt on kinnise territooriumiga hotellid, kontorid ja tootmishooned ning tänava ääres parkimiskohti lihtsalt pole.

Oleks me esimesse parklasse jõudes ette teadnud, et me otsime parkimiskohta 2,5 tundi, oleks me ilmselt auto sinna esimesse parklasse jätnud. Ilmselgelt oli see pöörane ja tüütu ja kuigi ajutiselt tuli peale ka loobumismeeleolu, oli huvi Expo vastu suurem ja otsustasime otsinguid jätkata. Muide, Expo ametlik parkla maksab 12.50 € ning sealt tuleb näitusele sõita veel bussiga, kuna parkla asub Expost ca 7 km kaugusel.

Kui lõpuks Expo bussist mahatulnuna messi väravatesse jõudsime, imestasime, kuidas oleme ainukesed, kes piletit ostma lähevad ning mitmekümne sissepääsuga turvaväravate juures liigub vaid mõni üksik inimene. Koht tundus olevat nagu väljasurnud. Turvaväravates logelesid töötajad, kes lobisesid omavahel ning lösutasid laisklevalt, selg vastu seina, ega teinud teist nägugi, kui sealt läbi läksime. Väga inetu on vaadata vormirõivais töötajaid sellise olekus. Kui olin oma käekoti plastkastist, mis lindiga läbi valgustusmasina sõidab, ära võtnud, ütles üks logelev naistöötaja mulle midagi kohalikus keeles ja näitas näpuga, et ma selle kasti tõstaks üles teiste kastide juurde. Ütlesin talle oma kohalikus keeles vastu, mida sellest kõigest arvasin.
Inimtühjad Expo väravad

Expo peatänavale jõudes saime aru, et koht pole siiski mahajäetud ega inimtühi. Ilmselt hilisel pärastlõunal pole lihtsalt enam inimesi juurde tulemas, kui messil on terve päeva pilet (39 € inimene). Mess on püsti pandud pika nö tänava äärde, kus mõlemal pool jalutusala on riikide väljapanekud – igaüks eraldi hoones. Enamasti on riigid need majad ise disaininud ja ehitada lasknud, aga on ka lihtsamaid kast-hooneid, mis on korraldajate poolt püsti pandud ja odavalt välja renditud.

Eesti maja asub kohe jalutustänava ühe otsa alguses. Esimene visiit saabki meil olema Eesti majja. Eesti meediast oli juba läbi käinud Eesti maja tutvustus Expol, seega osaliselt teadsin, mida oodata. Kiiged maja väliskülgedel, mis on pea alati hõivatud, Estonia klaver ülakorrusel, kus muusikahuvilised käivad kätt proovimas, mingi disainikas mootorratas... Ülakorrusel oli väikestes boksides hulk ekraane, kust jooksis Eesti loodust tutvustav video, müüdi Joiki kreeme ja sini-must-valgeid käepaelu. Alumise korruse olid vallutanud Click & Crow potid, neid oli seal ikka üle 50, aga kummalisel kombel polnud nende sees lopsakaid taimi, vaid mingid paarisentimeetrised hädised idud. Click & Crow (maitsetaime)potid on ka ainuke õrn kokkupuude toidu teemaga, kui mitte arvestada süldi väljanägemise moodi massi tarretatud Eesti kunstnike disainehetega. Reaalsest Eesti toidust aga ei midagi, kuigi messi põhirõhk on toidul.
Eesti maja Expol

Click & Grow potid olematute taimedega (Expo Milano 2015)

Uurime edasi, mida teised riigid näitavad ja tegelikult tahaks lõunat ka süüa, kuigi päev hakkab juba õhtusse jõudma. Tuleb välja, et ka messil puutume kokku siestaga ja kusagil rahvusrestoranis korralikult süüa ei saagi. Ostame Jaapani tänavamüügiputkast kahepeale ühe karbi sushit ja esimene nälg saab kustutatud. See sushiriis on nii õige! Järgmine koht, kust midagigi süüa leiame, on Korea messiboksi väike müügipunkt otse selle restorani ukse taga ning sealt saame väikese topsitäie mingit “punast kana”. Väga hea vürtsikas ja maitseküllane näksimine. Ühtlasi tundub ca 30-kraadises kuumuses varjus istumine mõnus olevat ning võtame korraks telefonist bookingu lahti, et õhtuks hotell ära valida. Olime juba peaaegu broneerimas korralikku 4-tärni hotelli Milano äärelinna, kohe Expo lähedale, kui see järsku läks 10 € kallimaks. Kuigi me otsime Itaalias hotelle filtriga 4 tärni ja maksimaalne hind üheks ööks 60 €, on pakkumisi viimasel hetkel päris mitmeid. Tänase hotelli leidsime 36 €-ga, mis on juba täiesti absurdselt odav hind 4-tärni hotelli kohta, kuid otsustasime taas “priisata” ja võtta superior toa 44 €-ga, et äkki saab midagi ägedamat.
Expo Milano 2015, USA

Expo Milano 2015

Expo Milano 2015

Expo Milano 2015, Hiina maja sissepääs.

Öömaja leitud, avastame, et Korea restoran on just õhtusöögiks avatud. Kuna tahame täna maitsta mitme maa toite, võtame kahepeale maitsmiseks Korea rahvusköögi ühe tuntuima roa – Bibimpab’i, milles riisi hulka saab segada erinevad kastmed ja köögiviljad ise kokku. Imemaitsev. Restoranis müüakse ka mõnda Korea köögi kastet, kuid kahjuks mitte sama, mis Bibimbap’i juures oli.
Korea Bibimbap 

Jalutame edasi ja külastame erinevate Aafrika maade väljapanekuid. Neid iseloomustab lihtne ja väike, vaid ühe toa suurune messipind, kuhu heal juhul on maha pandud kohviubade pildiga linoleum, nurgas lauake sülearvutiga, üks inimene ja antakse maitsta kas kohvi- või kakaouba oma algsel kujul ja see ongi nende ainuke müügiartikkel. K uid tundub, et rohkem polegi vaja, huvilisi jagub. Meie silme all on kohal pintsaklipslased, kes ilmselgelt on huvitatud konkreetsetest diilidest.
Elevandiluuranniku lihtsas messitoas käib äri

Loomulikult ei jõuaks ka hommikul kohal olles kõiki messipindu läbi käia, kuid nähtud väljapanekutest meeldisid meile enim Tai, Uruguai ja Kuveidi omad. Kui enamik riike laseb inimestel omas tempos näitusesaalist läbi jalutada, siis kolme eelpool nimetatud riigi taktika oli kindel hulk inimesi mõistliku aja ühes ruumis “kinni hoida” ning kus läbi kõrgtehnoloogiliste vahendite (pealaest jalatallani ekraanid, ka ümmargustest ruumides), edastatakse soovitud sõnum või püütakse kujundada kuvandit riigist. Lisaks vägevatele tehnoloogilistele saavutustele olid kindlasti ka ideed, kuidas riiki läbi toidu(kultuuri) tutvustada, suurepäraselt läbi mõeldud ja esitletud. Muigama pani küll ühes Tai maja kinosaalis näidatud lühifilm, kuidas Tai kuningas on aastakümnete vältel pidevalt vilja külvanud ja lõiganud, alati kohal olnud, sadagu või vihma. Juba esimesel minutil tekkisid assotsiatsioonid 1984-st ja Suurest vennast.
Tai toidukultuuri tutvustus Expol

Tai toidukultuuri tutvustus Expol

Kui Eesti boksi Click & Grow potid kiratsesid ja taimekasvatuse point jäi arusaamatuks, siis Kuveit oli suure osa oma messipinna aknalaudadest pannud täis kasvatatavaid taimi alates maitserohelisest kuni tomatiteni välja ning kõik taimepotid olid ühendatud automaatsesse kastmissüsteemi. Taimed olid võimsad, täies elujõus, tomatid lausa küljes ja asi näis toimivat. Näidati, et ka piirkonnas, kus vett napib, saab edukalt taimekasvatusega tegeleda. Kastmissüsteemi kasuks ei räägi üksnes veenappus, vaid ka minimaalne inimfaktori sekkumine. Teame seda väga hästi, kuna ka meie kodused tomatid ja kurgid on ühendatud automaatsesse kastmissüsteemi ning peavad praegugi 10 päeva omapäi hakkama saama.
Liivakõrb, mis viib Kuveiti (Expo Milano 2015)

Kuveidi messiboksi tomatikasvatus

Mida rohkem ringi käisime, seda rohkem hakkasime aru saama, mis messi juures inimesi köidab ning kuhu raatsiks oma aega kulutada ja mida kuulama-vaatama jääda. Need samad mainitud riigid - Tai, Uruguai ja Kuveit - juhtisid rahvamassi pärast võõrustaja valitud tempos maa tutvustamist kas suveniiri- ja toidupoodi või lausa restorani. Selline taktika töötab kindlalt. Algul ajupesu (ei pruugi alati olla negatiivse tähendusega), seejärel müü neile seda, millest nad just teada said ja mis neile meeldima hakkas. Rovaniemis Jõuluvana juures toimis just see sama skeem. Mul tekkis tunne, nagu oleksin kusagil täiskasvanute lõbustuspargis – no aga eks see EXPO olegi ju tegelikult üks täiskasvanute teemapark.

Uruguai “propagandaministeeriumist” läbi tulnuna juhiti rahvamassid selle maa liharestorani. Millised lõhnad tuli elavalt tulelt! Otsustasime, et siin sööme järgmise käigu, samuti kahepeale, kuna maitsta tahaks veel muudki. Valisime Ribeye (antrekoodi lõigu) ja ei pidanud taas pettuma. Toit on Expol päris kallis (nt antrekoodi lõik maksis 32 €), ja kuigi võiks eeldada, et messil pakutakse midagi ka tasuta, siis reaalsuses kohtasime vaid paari kohta, kust midagi maitsta anti, kuid valdavalt inimesed loomastusid neis paigus ja trügisid, et oma tasuta ampsu kätte saada.
Expol Uruguai restoranis liha söömas

Itaalia on messil esindatud iseenesestmõistetavalt oluliselt suuremas mahus kui külalisriigid. Igal maakonnal on oma pood või restoran. Samas, kui näiteks Campania maakonna pizzarestorani sisse piilume ja Napoli pizzat vaatame, ei tundu tomatikaste ega pizza ääred kõige õigemad olevat. Seevastu jäätiseelamuse saame Itaalia alal sellise, mis vist ületab kõik mu eelnevad Itaalia jäätisekogumused (ja seega ka absoluutselt kõik muud jäätisekogemused, kuna Itaalia jäätis on niikuinii parim). Tellime kahepeale kahe palliga jäätise – Renee valis vanilje, mis on naturaalne kollane, ehtsate vaniljetäppidega ning mina pistaatsiajäätise, mis näeb välja küll mitteapetiitne roheka varjundiga hallikas-beež mass, kuid mis maitse ja tekstuur! Selle jäätisekioski ajalugu, kust jäätist ostime, ulatub tagasi 19. sajandisse ning see jäätis on tõesti parim. Ma olen väga häid jäätiseid ka enne saanud, kuid selle jäätise tekstuur on üle kõige. Kui müüja kulbiga jäätist tõstab, siis ei tule seda kulpi mitte jõuga jäätisemassi suruda ega ka liiga sulandud jäätist kuidagi palliks veeretada, vaid see jäätis on nõu sees ühtlane ja veniv.

Kolame messil ringi kuni kella 9-ni, mil mess suletakse. Paariks tunniks jäävad lahti veel restoranid, kuid meie kõhud on ilmselgelt liiga täis, et midagi veel süüa. Ka tänane hotell on ligi kahe tunni autosõidu kaugusel, seega oleks aeg liikuma hakata. Esmalt tuleb meil bussiga tagasi parklasse pääseda. Buss tuleb väravate juures kohe ette, kuid sõit kestab kahtlaselt kaua. Kui siia sõitsime 10 minutiga, siis tagasisõiduks kulus aega 25 minutit. Ma juba umbes veerand tunni sõidu järel naljatasin, et ega see bussijuht ka ei leia teed selles haiges sildimajanduses, kus rida ja viitav silt ei klapi ning tõsi see oligi. See bussisõit oli nagu hirmuunenägu, kuna olime tänasel päeval juba 2,5 tundi Expo ümber seigelnud ja rohkem ei taha, kuna kannatuse piir oli juba ületatud.

Meie tänane hotell asub Bergamost põhja pool Selvino nimelises asulas. Me ei tea sellest kohast muud, kui kaardi pealt vaadates vaid asukohta. Aga kaart on vaid tasapinnaline ning ei anna kohast tegelikku pilti. Bergamo juures kiirteelt maha sõites saame aru, et hakkame taas mäkke ronima. On juba pime, teed on kitsad ja väga kurvilised ning peagi lõpeb ka inimasustus. Kuid meil on usku, et navi viib meid ikka õigesse kohta ja nagu me juba siin näinud oleme, siis kusagil kõrgel elavad siin ikka inimesed.

Pärast pilkast pimedust hakkavad Selvino tuled paistma ning navi vaadates selgub, et me oleme umbes 900 m kõrgusel merepinnast. Hotell asub väikese linnakese peatänava ääres. Kohale jõuame vahetult enne südaööd, mil oli ka hiliseim check in’i aeg. Hotelli fuajees on esitletud mitmed tunnustused, mis hotellile jagatud – nt bookingu 9,2 punkti 10-st, mis on väga hea tulemus, Itaalia 100 parima hotelli hulka kuulumine ja veel mõni. Hotelli üldala on pigem tagasihoidliku väljanägemisega, kuid kui oma tuppa jõuame, oleme taas jalust rabatud. Õrnade kardinatega baldahhiinvoodi keset suurt tuba, kaks rõdu (tegu on nurgatoaga ning rõdud avanevad kahte ilmakaarde), väga kvaliteetse sisustusega ja ilus vannituba ning seda kõike 44 € eest (koos hommikusöögiga). Meile meeldib see koht nii väga, et siia võiks päevaks veel jääda  - vaatame ruttu bookingust järgi ja leiame järgmise öö sama hinnaga (paari nädala pärast läheneb sama toa hind juba 200 €-le). Mõeldud-tehtud - seega jääme paigale.
Südaöine vaade Selvino linnale meie hotellitoa rõdult.

Kommentaare ei ole: