teisipäev, 21. märts 2017

Veneetsia (01.11.16)

Täna on meie Itaalia reisi viimane päev. Õhtuks on vaja jõuda Veneetsiasse, sest homme varahommikul läheb lennuk tagasi just sealt, kus me ka oma reisi alustasime.

Veneetsiani on mööda tasulisi kiirteid sõita kolm tundi (veidi alla 300 km). Toskaana loodus on väga ilus ka kiirteelt vaadates, Emilia-Romania tasandikul läheb aga lamedaks ja vaated ei paku enam silmailu. Lisaks kaob ka päike ja imbub kusagilt und – temperatuur langeb peaaegu kümme kraadi - väljas on karge +12 kraadi. Õnneks Venetosse jõudes hakkab päike taas piiluma ja ka temperatuur tõuseb + 17 kraadini.

Täna läheme Veneetsiasse jalutama ja seda eelkõige just laste pärast, et neile näidata, kuidas inimesed seal elavad. Ise oleme Veneetsias juba käinud, aga Veneetsia on koht, kuhu tasub tagasi minna.

Veneetsia on juba sajandeid tagasi (vaenlase vastu kaitse eesmärgil) ehitatud sisuliselt merre ning paikneb laguuni saartel. Veneetsiasse pääseb küll Mestre linnast pikka silda mööda autoga, kuid parklad paiknevad kohe Veneetsia sissesõidul ja edasi autoga ei saa. Sest Veneetsias lihtsalt pole autoteid. On jalakäijatetänavad ja on veeteed, st kanalid, mida mööda saab liigelda kas ühistranspordiga (veebuss ehk vaporetto) või rentida privaatse gondli.

Kohale jõudes selgub, et soodsaim parkla, mille välja vaatasin, asub tööstuslikul sadamaterritooriumil, kust on ilusasse Veneetsiasse vähemalt paar kilomeetrit jalgsi käia ja üllataval kombel ei paista siin ka kõnniteid olevat, sest inimesed kõnnivad kohvreid järgi vedades mööda sõidutee ääri. See pole koht, kus lastega tahaks seigelda (pealegi tuleb Veneetsias ka pikalt jala käia) ning mõtleme parkida lähemasse parklasse, kus me ka ükskord varem Veneetsias käies oleme parkinud. See ja veel üks teine parkla on aga täiesti täis ning õues ootab pikk järjekord autodest.
Sõit Veneetsiasse

Renee pakub, et ta paneb mind lastega Veneetsias maha ja jätab meid mõneks tunniks sinna jalutama, aga mina ei taha lastega üksi jääda. Ei jää muud üle, kui läheme proovime sinna kaugesse parklasse auto jätta. Autoparkla kõrvalt läheb küll vaporetto, aga 30 € üks ots tundub liiga kallis, et sellega sõitma minna. Teisel pool parklat leiame aga veel ühe transpordivõimaluse, nimelt sõidab kõrgustes monoraili vagun, mis töötab täpselt samal põhimõttel nagu see funikulöör, millega eile sõitsime, ainult see siin on ultramoodne ja ilma juhita (ja maksab vaid 1.50 € inimene). Ma ei saa aru, miks inimese kohvreid järgi vedades siis mööda tööstusmaastikku kõndisid mitte ei kasutanud seda mugavat ja odavat transpordivõimalust, aga võimalik, et seda lihtsalt ei leita üles, sest silte pole siin ülemäära palju.



Veneetsia on just nii suur, et jalgsi saab igale poole. Põhiliselt suundutakse Püha Markuse (piazza di San Marco) väljaku juurde ning ka Rialto silda (ponte di Rialto) vaatama, mis on Suurt kanalit ületav vanim sild (16. sajandist pärinev). Minu arvates ei tasuks aga Veneetsias keskenduda ühelegi konkreetsele objektile, vaid lihtsalt jalutada ja vaadata enda ümber. Värvilised majad, mis justkui veest välja kerkivad, erineva laiusega kanalid, gondlid neis sõitmas või ootamas, et turistid lõbusõidule tuleks.


Tee kulgeb käänuliselt mööda kitsaid tänavaid ja kanaliääri ning pidevalt tuleb ka sildu ületada. Õhus on tunda sügist ning lühikesed käised on asendunud juba kampsuni ja vestiga. Oleme ka jõudnud oluliselt põhja poole.


Teele jääb üks väike köök, kus tehakse otse klientide silme all värsket pastat ja müüakse seda topsiga kaasavõtmiseks. Kuigi oleme just söönud käigupealt ühe pitsalõigu, tundub see pasta nii hea, et ostame neljapeale veel kaks portsu pastat ka. Värske pasta serveeritakse erinevate kastmetega ning mina valin tomati, basiiliku, baklažaani ja parmesani juustuga pasta, milles on minu jaoks just kõige paremad lisandid pastale kõik üheskoos ja ka Anee on sama meelt. See püstijalgselt söödud pasta on kindlasti selle reisi parim pasta ja üllataval kombel see lihtsalt sattus teele.

Parim käsitööpasta

Ka tänane gelato on vist üks parimaid, mida (sel reisil) saanud olen. On levinud arvamus, et Itaalias saab parimat jäätist (maailmas) ja ma olen sellega isegi nõus. Aga Itaalias söödud jäätistel on tegelikult vahe sees – ei ole nii, et iga gelaterias müüdav lahtine jäätis on erakordselt maitsev. On masstootmise jäätiseid, mis võivad olla üsna ok, aga käsitööjäätised on ikka klass omaette. Ma söön enamikel kordadel vaid pistaatsiapähkliga (pistacchio) või metspähkliga (nocciola) jäätist ning seega võrdlen ma sarnast sarnasega. Itaalias lahtiselt müüdav suurtööstuse pistaatsia-  või pähklijäätis on küll kordades parem kui näiteks meie kodumaal pakendatud samad maitsed, kuid see, mida kujutab endast naturaalsest pistaatsiapähklist tehtud jäätis, mis pole ka liiga magus ja milles on pistaatsiapähkli kogus tuntav ning mille tekstuur on uskumatult siidine – see on jäätiste tippklass. Muidugi võib veel nüanssidesse laskuda ja tegelikult erinevad üksteisest ka gelaterias kohapeal tehtud jäätised – tooraine kvaliteet ja kogus (proportsioonid jäätisemassis) erinevad ning mõned "käsitööjäätised" tehakse gelaterias ka lihtsalt jäätisepulbrist. Lapsed söövad sageli maasikajäätist, mida olen vahel ampsu kaupa proovinud ning ka marjajäätised võivad väga erinevad olla. Maasikaessentsiga jäätis mulle ei maitse, aga jäätis, mis maitseb nagu naturaalne maasikas (aga pole sorbett), on imehea.


Jõuame Rilato silla juurde, mis asub Suure kanali ääres. Suur kanal Veneetsias on mitukümmend meetrit lai ning sellel sõidavad peale gondlite ka veebussid ehk vaporettod. Eelmisel korral sõitsime sellega Püha Markuse väljaku juurest tagasi parkla juure, aga sinna topitakse inimesi nii palju sisse, et ei mahu ümbergi keerama ning sellist sõitu ma enam ei tahaks. Pealegi on jalutada Veneetsias väga tore.


Vaade Suurele kanalile Rialto sillalt


Perepilt Rialto sillal möllava Hugoga

Tohutult rahvast on ka Rialto sillal, kus tehakse pilte. Kui meie oma perega selfit teeme, vähkreb Hugo mu süles ja vehib käega nii, et riivab küünega Anee silma nii äkitselt, et Anee ei jõua isegi instinktiivselt silma kinni panna. Anee silmamuna saab kannatada ja ta ei suuda kaua aega silma lahti teha ning pisaraid muudkui voolab. Kuna Hugo vehkis ja lollitas kätega, peab ta ka vabandust paluma, aga ta on ehmatanud ja enda peale solvunud ning keeldub vabandamast. Põrnitseb veel kaua aega oma jalgade ette ega mõtlegi vabandada. Kui aga juba mõnda aega meie sabas sörkides ikka vaikus on, anname me talle seisma jäädes veel ühe võimaluse Aneelt andeks paluda ja ära leppida. Hugo põrnitseb ikka jalge ette ja kui lõpuks sõnad suust tulevad, ütleb ta kogemata "Palju õnne!". Me keegi ei suuda naeru tagasi hoida, aga Hugo solvub veel rohkem ja puhkeb nutma. Tal vaesekesel läksid sõnad sassi ja vabandamise asemel soovib hoopis õnne. Kuidagi suudame lapsed lõpuks siiski ära lepitada.
Hugo hakkab vabandust paluma...

...aga ütleb kogemata: "Palju õnne!"

Kuigi viimasel päeval juhtus selline vahejuhtum, oli meil kogu see reis lastega äärmiselt tore koos olla. Lapsed vinguvad, jonnivad ja nagelevad omavahel oluliselt vähem kui kodus. Kõik sobib ja keegi ei vingu, et teekond on käimiseks liiga pikk või vanu maju on igav vaadata. Ja isegi suurlinnas saime kaks päeva sel korral lastega käidud, mida ma enne olen lastega reisimise puhul pigem välistanud ja vältinud. Tõsi, kõhukotieas Aneega on küll käidud mitmeid suurlinnu nii USAs kui ka Aasias, aga üks laps kõhukotis on hoopis midagi muud kui kaks käekõrval.

Viimasel õhtul käime veel lennujaama lähedal poes, et veidi Itaalia maitseid ka koju kaasa osta. Kiire ringi teeme lastega ka jalanõupoes ja spordipoes, aga üldiselt väldin ma aasta aastalt üha enam reisil olles poodlemist, sest mul lihtsalt on kahju sellest ajast, mis ma poodides raiskaksin. Kuigi on tõestatud, et ka poodlemine tekitab inimestes positiivseid emotsioone ja mulle aeg-ajalt ikka meeldib käia uusi asju ostmas, siis minu jaoks on reisilt saadavad emotsioonid nii palju tugevamad uute asjade emotsioonidest ja seetõttu valingi pigem ringikäimise. Üks link ka lõpetuseks, kust saab lugeda teadusuuringust, milles on tõestatud, et reisimine teeb meid õnnelikumaks.

Kommentaare ei ole: