neljapäev, 6. august 2015

Austria ja Saksamaa Alpide kaunis loodus (14.06.15)

Tundub, et äikesepilved jõudsid öösel siiski ka Bad Grönenbachi, kuna hommikul jooksma minnes on tee märg. Jooksen lühikese ringi metsas ja lähen seejärel hotelli sisebasseini ujuma.

Hommikusöögilauas ootab ees taas saksapärane küllus ning kõht saab korralikult head ja paremat täis. Asume sisustama oma viimast päeva suvistes Alpides. Oleme asukohalt väga lähedal Schwangaule, kus asub Baierimaa üks kuulsamaid ikoone – Neuschwansteini loss. Neuschwansteini lossi kutsutakse ka muinasjutulossiks ning sellest lossist on saadud inspiratsiooni ka Disney lossidele. Tean juba ette, et see on eriliselt rahvarohke koht ning kusagil sadade inimestega järjekorras ma lossi pääsemiseks seista ei taha. Aga kuna oleme niikuinii selle lossi lähedal, siis eemalt võib ju lossi vaadata.

Teel Neuschwansteini lossi poole avastame Füssenisse sissesõidul aga midagi hoopis põnevamat, mis paneb meid auto ära parkima ja asja uurima minema – Baumkronenweg ehk eesti keeles puuvõratee. Lechi jõe ääres, puude võrade kõrgusel, asub laudtee, mida mööda kõndides saab heita loodusele pilgu hoopis teisest vaatenurgast kui tavapärasel metsajalutuskäigul ollakse harjunud nägema. Oleme sellist lahendust iseenesest küll kunagi juba näinud ja puude latvade kõrgusel laudteel kõndinud – see oli 2007. aastal Osakas sealses Expo pargis. Aga lahe tundub see ikka ja läheme ka täna uudistama. Kõrgelt paistab Lechi jõe türkiissinine vesi, mis on siinsel laiuskraadil nii ebatavaline looduslik vee värvus. Puuvõratee ise on lai ja seal peal saab sõita kasvõi lapsevankriga. Sissepääs tasuline.

Baumkronenweg Füssenis



Lechi jõgi

Jõevesi on jäiselt külm.

Edasi sõidame Neuschwansteini lossi lähedale ja teeme eemalt lossist mõned pildid. Loss asub keset metsikut loodust kõrgel mägedes. Kui end lossi lähedal autoga ringi käime pööramas, näeme kardetud meeletuid rahvamasse ja sõidame edasi hoopis Austria poole. Oleme Saksamaa Alpides ning Saksa-Austria piir on siin samas lähedal.
Neuschwansteini loss

Austriasse põikame selleks, et näha maailma pikimat rippsilda. See fakt jäi mulle eile majutust otsides silma, kuna mitme hotelli juurest näitas vahemaad rippsillani. Googeldades leidsin, et rippsild asub Austrias Reuttes. Reutte on väikelinn keset Alpide vahelist tasandikku.

Otsime Reuttest rippsilda, kuid ei ükski viit, ega ka navi ei näita selle asukohta. Googeldan veel korra ja leian info, et rippsild on hoopis Holzgaus. Selgub, et see on siit veel 45 minutit edasi lõuna poole. Otsustame, et sõidame edasi rippsilda otsima ja vaatame Alpide kaunist loodust. Olen nüüd Austria ja Saksamaa Alpe mitmel korral siinkandis ringi sõites uurinud ning mulle tundub, et Alpidele maastikule ongi iseloomulik mägede ja tasandike vaheldumine. Kui enamasti on mägismaal ka allpool, kus on inimasustus, tõusev maapind ja inimesed elavad kaljunukkidel, siis siin lõpeb mägi kuidagi väga konkreetselt – mägede vahel on täiesti sile lauskmaa ning teisel pool hakkab mägi taas tõusma. Mägede vahele on tekkinud nagu siledapinnalised oaasid, kuhu on rajatud inimasustus. Seevastu Šveitsi Alpid on hoopis teist nägu ja hoopis kõrgemad, mõjudes kuidagi rohkem ürgsena, justkui rõhutades looduse kõikvõimsust.

Austria Alpid ja tasandikud mägede vahel

Tee peal loen veel rippsilla kohta infot ning selgub, et rippsildu on ikkagi kaks – maailma pikim Reuttes (ca 400 m) ja teine Holzgaus (ca 200 m). Aga kuna seda esimest ei leidnud kuidagi, siis katsume Holzgaus teise rippsilla üles otsida. Holzgau on veel väiksem asula kui Reutte. Oma arhitektuurilt ja asukohast mägede vahel meenutab see tüüpilist Austria suusaküla. Üks tõstuk siit ka üles läheb, kuid see on pigem selline väike suusanõlv mitte suur suusakeskus.

Selleks ajaks, kui Holzgausse jõuame, on kõhud juba tühjad. Istume ühe hotelli alla restorani, et lõunat süüa. Nähes menüüs Nudelsuppe’t (nuudlisupp), meenub mulle Austria mäesuusatamine ja sealsetel nõlvadel lõunaks söödud nuudlisupp. Tellin ka siin Nudelsuppe, teades, et Austria nuudlisupp ongi supp, kus peale puljongi on sees ainult nuudlid. Aga, et seda vaid umbes magustoidunõu suurune ports tuuakse, seda küll ei osanud ette näha. Seevastu Renee tellitud Pasta Bolognese on hiiglaslik ning nokin ka sealt veidi spagette, et kõhtu täis saada. Aga see Austria nuudlisupp on oma minimalistlikkuses tegelikult väga hea.
Lõuna Holzgaus
Austria Alpide arhitektuur

Küsime hotellist teed rippsillani ning meile näidatakse, et tee läheb siit samast mäkke. Kõhud täis, hakkame kõndima. On mäkketõusuks ideaalne ilm, umbes 19-20 kraadi, päike enamasti pilve taga ja kerge tuuleiil puhumas. Niisama jalutades võtaks ilmselt kampsuni peale, kuid mäkke matkates on just lühikeste käistega paras olla. Tee kulgeb mööda Alpiaasasid, mis oma taimkattelt sarnanevad väga Eesti suvise maastikuga. Piisab vaid korraks rohu sisse pikali heitmisest, kui avastan enda peal juba ühe puugi kõndimast. Leiame tee pealt puhta veega allika ning karge vesi ongi just see, mida praegu juua tahaks.


Vaated teelt rippsillani

Allikas mägedes


Oleme juba nii kõrgele jõudnud, et all orus seisvad Holzgau asula majad tunduvad väikesed. Ette ja teisele poole orgu mägedesse vaadates paistavad aga lumised tipud. Praegusel aastaajal on need vaid kerged lume jäänused, mis sulavad tõenäoliselt peagi. Ümberringi on puhas mägede ilu. Meil on hea meel, et me siia kohale tulime. Kuigi polegi veel rippsillani jõudnud, mis oli ju tegelik siiasõitmise põhjus.

Rippsillani jõuame pärast pooletunnist matka. Kuigi kõrgused ja lumised tipud võivad tunduda ekstreemsena, siis mäkke viib täiesti korralik tee, mida mööda saab ka plätudega kõndida ja mingit mägironija varustust ega isegi matkasaapaid ei pea jalas olema.


Holzgau rippsild


Renee filmib silla kõikumist

Rippsild ripub, nagu nimigi ütleb, kahe mäekuru vahel ning see on valmistatud metallsõrestikust. Sillal otsest praktilist vajadust ei tundu olevat, kuna see ei vii ühest asustatud punktis teise – mõlemal pool silda on lihtsalt matkarada mägedes. Peale astudes hakkab sild kohe võnkuma ja mida rohkem silla keskpaika jõuad, seda suuremaks läheb võnge. Teiselt poolt silda tuleb vastu üks inimene ning võnkumine läheb resonantsi, mis pole tegelikult üldse hea ega turvaline tunne. Eriti hirmus on siis, kui jõuad vastutuleva inimesega kohakuti ning pead 1,2-meetrisel sillal ühte äärde kõrvale tõmbuma. Siis on küll tunne, et sild vajub sinnapoole, kuhu astud ja teeb ühe tiiru õhus. Sillal on tegelikult kõrged metallsõrestikust piirded ning allakukkumise ohtu pole, aga aju mõtleb kuidagi teisiti. Trossid, mis silda maa küljes kinni hoiavad, on mitmekordsed ning isegi katkemise korral peaks rakenduma varukinnitused. Kuigi ma kõrgust ei karda ja mõistusega võttes tean, et see sild ei kuku kusagile, on sillal liikudes ikka kõhe tunne. Kõrgusekartusega inimestel rippsillale asja pole, sest sild asub 110 meetri kõrgusel. All orus voolab kitsas ja suvistes tingimustes kokkukuivanud jõgi. Vaade otse alla on ühteaegu imeline ja hirmutav.
Alpiaasal

Tee mäest alla läheb oluliselt kiiremini kui mäkketõus. Hakkame sõitma tagasi Saksamaa poole, kuna täna ööseks peaksime me jõudma juba kusagile Müncheni lähistele, sest homme läheb Münchenist lend tagasi koju. Otsin tee peal Bookingust majutust ja leian hotelli üsna Müncheni lennujaama lähedale. Mulle ei anna rahu ka see Reutte rippsild, mis on veel poole pikem meie nähtud 200m pikkusest sillast. Milline see maailma pikim rippsild ikka välja näeb, tahaks teada. Kuna me pole Reuttest veel möödunud, kaevan internetis edasi selle rippsilla kohta infot. Lõpuks tuleb välja ka aadress ja otsustame silla kasvõi kaugelt ära vaadata, kui niikuinii sealt mööda sõidame. Rippsild hakkab paistma ning see tundub välimuse järgi samasugune nagu eelmine nähtud rippsild, ainult pikem. Sild viib ühe kindluse juurest teise juurde ning sillale pääsemiseks peaks samuti esmalt poolt tundi mäkke matkama, ainult siin läheb teerada läbi paksu kuusemetsa. Lisaks tuleb sillale osta pilet (8 € inimene) ja maksta parkimise eest. Kaalume, kas minna ka sellele sillale, aga silla kommertslikuks muutmine annab asjale hoopis teise hõngu ning sild ei tundu olevat nii looduskaunis kohas kui Holzgau rippsild. Otsustame, et parim on tänasest päevast juba võetud.
Maailma pikim rippsild Reuttes

Sõidame edasi ja siseneme Saksamaale mööda Plansee järve äärt kulgevat teed. Plansee paistab esmalt olevat lai jõgi mägede vahel kurus, kuid alles hiljem kaarti vaadates saan aru, et tegu on järvega (tõsi, sellele viitab ka saksakeelne nimi). Teeme korraks peatuse järve ääres. Edasi sõites istun esimest korda sellel reisil ise autorooli. Tahtsin ka uut Audit proovida, aga minu kiiruslaeks jääb umbes 50 km/h, mis seal kitsal järveäärsel teel sõidetav on. Järgmine peatus tuleb kohe õige varsti seal samas Plansee ääres, kuna õues on väga hea õhtune valgus pildistamiseks. Need mõned kilomeetrid jäävad ka minu ainukeseks autosõiduks sellel reisil. Reneele meeldib lihtsalt rohkem roolis istuda kui kõrvalsõitja olla.
Plansee




Suunaga Müncheni poole liikudes jääb meie teele Linderhofi loss, mida ma kindlasti näha tahaks. Kell on kohe 7 saamas ning inimesi ja autosid on lossi juures parklas vaid üksikuid. Lähen uurima, äkki ikka saab veel lossi vaatama minna. Selgub, et lossi aed on avatud, aga loss ise juba kinni. Linderhofi loss on ehitatud Kuningas Ludvig II-le, nagu ka Neuschwansteini loss. Stiililiselt on need lossid täiesti erinevad. Linderhofi lossi on ehitatud toretsevas rokokoo stiilis, eeskuju on võetud Versaille’s lossist. Lossi aed on detailsusteni täpselt pügatud-hoolitsetud, lossi ees on suur bassein purskkaevudega ja kuldsete kujudega ning pargis mitmed vaateplatvormid. Kujutan ette, et päeval saaks lossi ja selle aeda pildistada vaid nii, et sadu inimesi jääb paratamatult pildile, kuid kuna nüüd on lossi aias vaid üksikud inimesed, suudan nad mingi hetk jätta kõik endast selja taha ja saan inimtühjast lossist pildi.
Linderhofi loss

Jätkame teekonda Müncheni suunas, nüüd mööda teist Saksamaa tuntud reisimarsruuti – Alpenstrasset - mis ristub Füssenis Romantische Strassega ning kulgeb ida-lääne suunal paralleelselt Saksamaa Alpidega. Meie ees paistavad taas lumised tipud. Enne lund Saksamaa Alpides praegusel suveajal kusagil ei näinud (kõrgemates Alpides Austrias ja Šveitsis aga küll). Nüüd tundub kaarti vaadates meie ees aga olevat Saksamaa kõrgeim tipp - pea 3000 m kõrgune Zugspitze.
Lumised tipud Saksamaa Alpides - ees paistab Zugspitze

Jõuame kiirteele ning sõit Münchenisse kestab vaid alla tunni. Kiirused on muidugi ka pöörased, sest Renee katsetab veel viimast korda selle reisi jooksul Audi võimsust ja Saksamaa kiirteid. Mina hädaldan kõrvalistmel, aga klõpsin ise pilte spidomeetrist. Järsku märkame, et kiirteel kihutab üks mustriliseks teibitud auto – see on tuleva aasta uus mudel, mida veel inimeste eest üritatakse varjata, aga millega juba teedel katsetamas käiakse. Tegu on tegu 2016. aasta 7. seeria BMWga ja nagu hiljem andmeid kontrollides selgub, on just nädal tagasi selle auto välimus paljastatud. Mina klõpsisin aga hulga pilte, Renee sõitis ca 230- ga, et uuest ja oletatavasti seni nägematust autost pilte saada.
Pöörane kiirus Saksamaa kiirteel

Maskeeritud 2016. aasta 7. seeria BMW

Jõuame oma viimasesse selle reisi hotelli, viime asjad tuppa ja läheme vaatama, kas kusagilt veel kella poole kümne ajal süüa leiab. Leiame ühe lahtioleva Itaalia söögikoha, kus pole ühtegi inimest peale koka – suhteliselt hale ja üksildane näeb välja, aga see on ka ainuke võimalus praegusel kellaajal süüa saada. Lepime pizza ja pastaga.

Ongi läbi saanud meie 8-päevane ilma lasteta reis. Käidud sai ühe reisi vältel Saksamaal, Itaalias, Šveitsis ja Austrias; kokku sai sõidetud 2750 km. Kahtlesin, kas saan nii pikalt olla eemalt 3-aastasest lapsest ja kas tema suudab ka ilma minuta elada, aga õnneks selgus, et oleme teineteisest juba piisavalt palju lahti lasknud ning saame mõlemad ilma pisarateta hakkama. See on sel aastal juba teine reis, kus me käime Reneega ilma lasteta ning vaatamata sellele, et meile meeldib ka kogu perega reisida, on vahepeal tarvis olla just kahekesi ja elada endale. Ärgata, süüa, peatuda, edasi liikuda, teha kõike muud meelepärast omas tempos. Lapsed on praegu jõudnud sellisesse ikka, mil ilmselt meil tuleb neid kahekesi reise veel.

Kommentaare ei ole: