esmaspäev, 21. märts 2011

Viimane päev Bangkokis (09.03.11)

Päev algas varakult taas hommiksöögilauas. Mõtlesin täna viimase päeva puhul originaalsem olla ja lasin endale ühe Hiina supi valmistada. Samas veendusin ikka, et mul on vaja hommikuti lihtsamaid ja tuttavamaid maitseid. Hommiksöögil nägime Bangkokis viibimise ajal esimesi eestlasi - reisidel tunneb näo järgi eestlased nii hästi ära ja ähmaselt tundus, et kuulsin ka eesti keelt, aga polnud veendunud. Pärast hommikusööki lasime Aneel veel hotelli vaateplatvormi korrusel nii mängu- kui päris tuk-tukiga sõitu teha ning sinna samasse tuli ka sama vana lapsega eesti perekond, kes meid kohe teretasid. Ju siis kuulsid ka nemad meid eesti keelt rääkimas või tundsid näo järgi ära.
Hommikusöögil Baiyoke Sky hotelli 78. korrusel


Hommiksöök Hiina moodi


Klient annab tuk-tuki juhile raha

Viimane päev Bangkokis pidi meil olema kaubandusega tutvumiseks, kuna polnud veel kellelegi midagi kingituseks kaasa ostnud. Oleks väga tahtnud minna Chatuchak'i nädalavahetuse turule, mis pidi olema elamus omaette, kuid me kahjuks ei viibinud Bangkokis ei laupäeval ega pühapäeval. Käisime esmalt oma hotelli lähedal kaubanduslabürindis, mille ma eile avastasin. Kaupmehed tingida praktiliselt ei lasknud, olid isegi suhteliselt ebaviisakad ja ei lubanud ühtegi riideeset proovida. Mina vaatasin ringi üksi, Renee koos Aneega. Leppisime kokku, et saame kohas, kus lahku läksime, mõne aja pärast kokku, kuid kui suunataju käest lasta ja kaupu vaadata, ei leia kokkulepitud kohta enam üles. Tormasin ringi ja püüdsin selles labürindis leida kasvõi mingit väljapääsu, et sealt piiluda, kus suunas asub meie hotell ja selle järgi tuletada, kus on õige väljapääs, mille ees me kohtuma pidime. Õnneks tormasin väljapääsu otsides Renee ja Aneega kokku, kes olid täpselt samuti suunataju kaotanud ega suutnud üles leida õiget kohta.

Ühekülgse kaubaga labürint tüütas kiiresti ära. Renee ütles, et nägi eile tehnikapoe kõrval veel ühte suurt kaubamaja. Suundusime sinnapoole. Pidime sinna jõudmiseks läbima nii kitsa ja rahvarohke tänava, millises ma veel enne kunagi trüginud polnud. Isegi Tokyo Shibuya ristmik kahvatub selle rahvarohke tänava kõrval, kuigi Shibuyas kõnnib ühe fooritsükli ajal läbi mitusada inimest, aga kõik on seal sujuv ja trügimiseta. Siin aga tuli konkreetselt trügida, et edasi liikuma pääseda. Aneed ei saanud Renee kukile ka tõsta, kuna peade kohal olid pidevalt mingid sildid või müüdavad kaubad nii madalal, et oleks neile vastu päid käinud. Nii kõndis Anee meie kahe vahel ja tuli jälgida, et keegi talle peale ei astuks. Vaatamata sellele, et tänav oli väga kitsas ja rahvarohke, ei pidanud mõni inimene paljuks sealt läbi trügida motorolleri või puuviljakäruga.

Enam kitsamaks minna ei saa

Jõudsime järgmisesse kaubamajja, mis oli küll vähe viisakama väljanägemisega, kuid samalaadse kaubaga kui eelmine "kaubamaja". Tundus, et me siiski ei leia siit kaubamaju, kus meile šopata meeldiks. Otsustasime minna Siam Paragoni kaubamajja, kus müüakse küll enamasti väga kalleid brändiriideid, kuid teadsin, et samas majas on ka ingliskeelne raamatupood, kust lootsin endale leida Tai kokaraamatut. Tai köögi kokaraamatuid oli müügil kohe palju, lappasin neid mitmeid ja valisin nende seast ühe välja.

Siam Paragoni keskus ei ole kindlasti mitte tüüpiline Tai kaubanduskeskus - see on suur, puhas, konditsioneeritud ja valguseküllane läänelik ülimoodne kaubanduskeskus, kus kohalikest liikusid ringi vaid "valged taid". Need viimased on sõna otsese mõttes valge või taide kohta äärmiselt heleda nahaga inimesed, kes hoiavad tänaval liikudes pea kohal alati päikese- või vihmavarju ja kannavad pikkade käistega pluuse. Lisaks kasutavad nad valgendavaid kreeme, mis muudab nende naha veel paar tooni heledamaks. Meil kui põhjamaalastel on päikesepruun olek pigem midagi ilusat ja ihaldatut, aga siin on täiesti vastupidi. Valge olek on staatuse näitaja - vaid õues musta tööd tegevad inimesed on pruunid nagu mustanahalised inimesed.

Eriliselt head jäätised

Kaubanduskeskuse esimene korrus oli söögikorrus - seal oli lugematul hulgal söögikohti, mis kaubanduskeskuse söögikoha kohta olid päris korralikud. Lisaks suur toidupood, mis meenutas olemuselt meie Stockmanni ehk kust sai osta kõike välismaist ja kallist, mida mujal poodides ei kohta. Ostsime kaasa mõned maitseained, mida kodus võiks vaja minna, kui Tai toite tegema hakata. Vaatasin ka rohelisi mangosid ja mõtlesin, et ostaks Tai mangosalati jaoks neid õigeid mangosid, kuid järele mõeldes sain aru, et esmalt koju jõudes söön ma ilmtingimata hoopis midagi eestimaist.

Otsustasime süüa lõunat samas kaubanduskeskuses, kuna söögikohtade valik oli siin suur. Pealegi oli õues hakanud vihma sadama - seda nähtust polnud me veel keset päeva kohanud. Käis väike vaidlus toidukoha üle, kuna mina polnud Tais nõus minema sööma Itaalia toitu, aga Anee just midagi sellist tahtis. Saime lõpuks ühe söögikoha menüüd vaadates kokkuleppele, kust igaüks endale midagi meelepärast leidis. Mina jätkasin viimasel Tai päeval veel järjekindlat Tai toitudega, sama tegi Renee, kes oli vahepealsest vastikusest üle saanud, aga Anee sai endale spagetid pardifileega. Anee spagetid saabusid lauda esimesena ning ta kaitses oma kaussi kahe käega ja ajas meid eemale, kui me tahtsime maitsta, mida ta sööb. Mõmises vaid "maitseb" ja ütles, et see on tema toit.


Krõbe kana

Mõtlesime süües, mida me viimasel õhtul veel teha tahaks või jõuaks. Pakkusin välja, et sõidaks hotelli juurde tagasi Skytrain'iga, mis on Bangkoki kohal kõrguv rongiliin ning millega sõitmisest olin ma juba korduvalt rääkinud. Renee küll ütles, et tuk-tukiga saab lihtsamini, kiiremini ja tõenäoliselt ka odavamalt, aga nõustus minu pealekäimise peale siiski, kuna Skytrain'i peatus asus täpselt Siam Paragoni keskuse kolmandalt korruselt välja astudes ja viis meie hotellile väga lähedale. Pealegi oli vihm ka vahepeal järgi jäänud ja teed tundusid juba täiesti kuivad.

Skytrain'i järjekorras

Skytrani piletid tuli osta automaadist ja müntide eest. Münte meil polnud piisavalt, neid sai samas kõrval vahetada. Selgus, et pilet tuli osta ka Aneele - seda näitas piletiautomaatide kõrval olev mõõdepuu, mis joonistas ette, et üle 90 cm pikkused lapsed peavad ka omama piletit. Ostime kolm piletid paar peatust edasi sõitmiseks - tõesti oleks selle raha eest ka tuk-tuki saanud. Aga mul oli jätkuvalt huvi sõita Skytrain'iga, et näha linna sealt ülevalt alla vaadates (mitte, et meie hotellist ei saaks linna ülevalt alla vaadata…). Olime aga sattunud sõitma just tipptunnil, kui inimesed sõitsid töölt koju ja kuigi rongid tulid umbes iga viie minuti tagant, olid need puupüsti täis. Rongidesse õnneks ei trügitud nagu Eestis ühistransporti minek toimub - seisti ühes sabas ja keegi ei trüginud kellestki ette. Seisime rongis kui kilud karbis ja aknal olevate reklaamide tõttu välja ka ei näinud. Renee sai natuke naerda mu soovide üle :)

Oma hotelli lähedal peatuses maha minnes paistis meie kõrge hotell otse peatusesse. Hakkasime minema esimest tänavat mööda hotelli poole, kuni selgus, et oleme tupiktänaval ja hotellini siit ei saa. Võtsime ette järgmise paralleeltänava, mis osutus taas tupiktänavaks. Aneel olid jalad kõndimisest väsinud ja Renee pidi teda kukil tassima. Kolmandat ehk-pääseb-läbi tänavat ei viitsinud enam otsima minna, võtsime lõpuks ikka tuk-tuki, mis meid hotellini viiks.

Hotell paistab rongijaamast


Hotell eespool, aga läbi ei pääse

Olime lubanud Aneele viimasel õhtul osta ühe tillukese helesinise loomakese, keda ta nimetas Tai loomaks, kuna selle pildiga asju kohtas siin kõikjal. Ma ei saanud isegi aru, mis loom ta oli, kõrvu tal polnud, olid vaid pea kohta hiigelsuured silmad, aga nagu Renee tabavalt ütles, siis Aneele meeldivadki sellised puudega loomad, kellel mingi viga küljes on. Nii hakkas Aneele ligi kolm aastat tagasi Jaapanis meeldima Kitty, kellest sel ajal Eestis veel keegi kuulnud polnud.

Olin seda Tai looma näinud erinevas suuruses müügil ühes hotelli lähedal poes, millest me iga kord mööda sõitsime, kui tuk-tukiga hotelli saabusime. Vaatasime pingsalt ümbrust ja peagi jõudsimegi selle poeni; palusime tuk-tuki juhil seal samas seisma jääda. Poes aga selgus, et need väikesed loomaksed on kõigest riidepoe kaunistused - selles riidepoes müüdi selle sama Tai loomaga lasteriideid. Anee pistis halastamatult nutma, kui sai teada, et neid loomi ei saagi osta. Ta muidu ei jonni poes, kui midagi ei saa, aga kui talle midagi kindlalt lubatud on, siis seda lubadust peab täitma. Kusagilt tuli Tai loom saada. Läksime poest välja, Renee küll ütles, et ma prooviks siiski veel sealt seda looma küsida, et äkki, kui raha näitan, müüvad mulle selle. Jäid kindlaks ja ei müünud. Nägime, et poode hakatakse sulgema ja jooksime veel ühe "kaubanduskeskuse" ülemise korruse läbi. Võresid tõmmati poodidele ette ja kusagil ei paistnud ka laste mänguasju müügil.

Meie olime paanikas, Anee ulgus, Tai looma ei kuskil. Käisime mööda tänavat, põikasime kõrvaltänavatele, kuni lõpuks leidsime ühe mänguasjapoe, kus esmapilgul paistsid müügil olevat vaid rahvusvaheliselt tuntud olendid. Õnneks märkasime, et müüakse ka seda Anee ihaldatud Tai looma, küll oluliselt suuremana ja karvasemana kui me algul osta plaanisime. Loomulikult ostime talle selle helesinise looma ära, kuna see võis olla viimane võimalus, kust seda looma üldse saada. Küsisin müüja käest, mis selle looma nimi on; sain vastuseks mingi ebamäärase "Dolaimon".

Anee sai just endale Doraemoni

Anee säras õnnest, helesinine Tai loom kaenlas. Taas üks reisil tekkinud kiindumus. Mööda tänavat hotelli poole jalutades märkas Anee seda sama Tai looma veel ühe puuviljamüüja laual oleva vakstu peal. Seal oli kirjas ka looma nimi - Doraemon. Hotelli jõudes leidsin guugeldades, et tegu on taas ühe Jaapani loomaga, mis tulnud nende koomiksitest ja "elus" juba 1969. aastast. Renee pani loomale kohe eestipärase nime, hakates teda Elmoks kutsuma.

Anee ja Doraemon

Ka viimasel õhtul käisin üksi hotelli ümbruses kõndimas - näksisin tänaval jalutades veel magusat Tai ananassi ja tundsin, et selleks korraks on Taist küllalt.

Sel samal öösel hakkasime kodu poole sõitma. Olime 2 h enne lendu lennujaamas ning kohvrit ära andes ja sooviga seda alles Tallinnas kätte saada tekkis ca veerand tunnine klienditeenindaja poolne nõutuolek ja teistega konsulteerimine. Siis selgitati meile, et probleem pole siiski kohvri Tallinnani saatmises vaid selles, et meie lennuk on täis saanud. Meie taga seisis veel paarkümmend inimest, kes omasid piletit samale reisile… Lõpuks suudeti siiski meile ja veel ühele Rootsi perekonnale, kes reisisid ka väikese lapsega, lennukisse kohad leida.

Kommentaare ei ole: