reede, 18. märts 2011

Bangkoki loomaaias (08.03.11)

Hommikul ärgates imestan, et nina pole kinni ja nohu on täiesti kadunud. Eile oli nohu nii tugev, et ajas silmi kissitama. Vara ärgata on ikka raske, kuid lükkasin kardina kogu aknaseinalt lahti ja lasin päevavalguse tuppa. All Bangkokis elu juba kees.

Hommikusöögil teadsime juba arvestada, et toidud korjatakse varem ära. Kuigi toitu on palju, polegi nagu midagi väga head süüa. Juustu tahaks üle pika aja hommikul, kuid seda on vaid üht liiki (mingi pehme ja poolkõva juustu vahepealne ollus) ning hommikusöögil olevad eurooplased hävitavad juustu sellistel kiirustel, et seda ei jõuta piisavalt juurde tuua. Venelasi kohtab hotellis väga palju, ju siis neile meeldib selline luksvärk ning seetõttu tunnen mina, et olen täiesti vales kohas. All vastuvõtus on isegi üks neiu, kes teenindab vene keeles.

Tänaseks tunduvad igasugused plaanid olevat otsa saanud. Ei leia Lonely Planetist enam midagi põnevat Bangkoki koha ning katsun viimast võtta internetist, mida meil vaid pool tundi jäänud oli. Leidsin www.bangkok.com lehelt ühe must-see asja - Tai nukuetendused, kus marionettnukkudega jutustatakse kohalikke muistendeid. Ühe mainitud teatri leidsime enda hotellist vähem kui kilomeetri kauguselt. Pakkisin koti päevaks kokku ja läksime teatrit otsima, lootuses õhtuks piletid saada. Päris stiihiliselt siiski ringi ei konda, Renee näeb iPhones oleva gpsiga tänavaid ja vajalikku liikumisteed. Meie eelmise käekell-gpsiga on see märgatav tehnoloogiline areng.

Lõuna tänaval Bangkokis


Lõunatajad

Kohalike jaoks oli juba lõuna - nii olid tänavakohvikud, kui neid nii nimetada võib, lõunatajaid täis. Peamiselt kohalikud, kuid nägime ka plastmasslaua taga istuvat ülikonnas eurooplast, kes luristas samamoodi kohalikku tänavasuppi lõunasöögiks. Ostime tänavalt näksimiseks ühte kummalist rohelise koore ja okastega jalgpallisuurust vilja (nüüd tean, et selle eestikeelne nimi on jaka), mis on seest kollane ja kummikommiselt magus. Paar esimest ampsu olid põnevad, enam ei tahtnud.

Jaka tükeldatult


Jaka tervelt

Otsitud Aksra nukuteater asus moodsa ja tugevalt maha jahutatud meelelahutuskeskuse kolmandal korrusel. Keskus oli veidi meie Solarise moodi, kus asus nii teater, kino, söögikohad kui ka poed. Piletit ei tänaseks ega ka homseks (meie viimane õhtu Bangkokis) loomulikult polnud, lähimad piletid olid nädala pärast. Tahtsin veel minna teist nukuteatrit otsima, mille nime ja asukoha üles kirjutasin, kuid avastasin, et olin jätnud selle infoga lipiku hotelli laua peale. Teadsin vaid, et see asub Lumphini pargi ühe nurga lähedal, kuid millise… Liiga vähe infot, et huupi kohale minna. Mõtlesin, et äkki veel õhtul jõuab.

Meelelahutuskeskuse ees

Nii olime taas hetkeks nõutud, mida edasi teha. Renee pakkus minna võidusammast vaatama, mis asus ca 1 km kaugusel. Palavusega Bangkokis kilomeeter läbida on aga tõeline katsumus ja olles seda pulksirget võidusammast enne pildilt näinud, ei arvanud ma, et see vaatamist väärt oleks. Renee pakkus loomaaeda, kuid selle kohta polnud enne midagi uurinud. Phuketis me loobusime loomaaia mõttest, kuna tripadvisor.com foorumis ei kirjeldatud loomaaeda just kõige paremates värvides. Võtsime siiski riski ja otsustasime loomaaeda minna. Mitte, et ma ise nii väga huvitatud oleks, aga Anee pärast. Tuk-tuk viis meid ilusti loomaaia värava ette. Teel loomaaeda sõitsime võidusambast mööda; ei tasunud tõesti eraldi kõndimist, et seda näha. Loomaaia piletid olid kahtlaselt odavad - täiskasvanu 100 bahti (ca 43 krooni), laps pool sellest ja see oli veel turisti hind, mis on kallim.

Jõehobu ei hammustagi


Jõehobu magab

Loomaaia sissepääsu juures köitsid Anee tähelepanu kohe mänguautod, mille peal oli tarvis ronida. Meelitasime teda siiski päris loomaaia poole ja alustasime majast, kus pidid olema haid. Sissepääsu jaoks küsiti eraldi raha (küll mitte palju), selles siis peituski odava pileti võti. Akvaarium oli äärmiselt nigel.

Edasi jõehobud - pealtnäha vaiksed loomad, kes on tegelikult väga ohtlikud kiskjad. Loomaaias näitavad nad aga just oma rahulikku ja liikumatut olekut, heal juhul piiluvad silmanurgast ümbrust. Jõudsime looma juurde, keda nähes ütles Anee, et see on ahvi ja koera vahepealne loom - tal on ahvi küüned ja keha ning koera pea. Tegelikult oli tegemist mingi karuga, kes elab Kagu-Aasias, kuid kui Anee kirjeldusele mõelda, siis tõesti hakkad nii nägema. Aneel ja Reneel on harukordne võime näha sekunditega ära kellegi või millegi sarnasus kellegi või millegi tuttavaga.


Anee: "Ahvi ja koera vahepealne loom."




Maitsev jäätis

Palav oli, kuid mitte nii hull kui eile, kuna täna ei paistnud päike selgest taevast. Ostime külma vett ja jäätist ning puhkasime veidi pingil. Kõrval oli hakkamas loomade etendus, kuhu pääses sisse taas lisapiletiga. Läksime vaatama, mis toimuma hakkab. Etenduses osales tuntuid ja tundmatuid loomi ja linde - keegi ajas prügikasti pikali, järgmine koristas ära. Linnud võtsid publiku käest raha ja viisid selle oma taltsutajale, hiljem tõid noka vahel tagasi. Madu pandi ühe pealtvaataja kaela jne. Päris õhkama ei pannud, aga enne polnud ka midagi sellist näinud.








Liikusime loomaaias edasi. Viit näitas kaelkirjakute juurde. Oh sa jeerum, millised ebamaised olevused nad on! 5 m pikad ja oma proportsioonide rõhutamseks pandud ühte aedikusse koos sebrade ja jaanalindudega (ca 2 m pikad), kes näisid kalekirjakute kõrval miniloomad. Kaelkirjakule oli pandud tema pea kõrgusel oleva vaateplatvormi juurde oksi närida, et ta inimestele võimalikult lähedale tuleks. Samal ajal, kui ma õhkasin kaelkirjakuid nähes ja neid pildistades, kilkas Anee, kui nägi mõnda inimest Kitty käekotti või pluusi kandvat. Eks see ole vana hea nali, et last loomaaeda viies näeb ja leiab tema hoopis teisi olevusi, kelle üle imestuda...

Suuruse vahe







Vahepeal tuli taas teha peatuseid mänguautode juures, justkui oleks loomaaiast tehtud mingi lõbustuspark. Muidugi köidab väikest last selline atribuutika rohkem kui päris loomad ja need mänguautode lõksud olid väga tihedalt kogu loomaaias. Elevantide juures käisime veel, kuid neid oli juba nii palju nähtud, et nad väga imestama ei ajanud. Üks tahtis küll londiga Renee käes olevast puuviljakausist kiiresti enda jaoks midagi virutada.


Vägevad mänguautod


Elevant tahab puuvilju




Flamingod

Loomaaia teisest otsast sõitsime sissepääsu juurde tagasi loomaaiarongiga, mis oli ka Anee soov. Hakkasime juba loomaaiast ära minema, kuid mõtlesime viimasel hetkel minna veel loomaaia keskel olevale tiigikesele vesiratastega sõitma. Anee mahtus vesirattal vaevalt meie vahele istuma. Ma ei mäletanud, et vesirattaga nii raske vändata oleks. Õigemini algul ei tundnudki seda, kuid kui Renee küsis, kas ma ka jõudu rakendan, sain aru, et seni olin jalgu lihtsalt pedaalide peal Renee vändatud hooga kaasa liigutanud. Kui aga mõlemad täisjõuga väntavad, liigub pill päris kiiresti edasi. Samas võtab intensiivne väntamine jalad ülimalt läbi; sama tunne on siis, kui laskud mäesuuskadega alla ülijärsust nõlvast ning vajad edasiliikumiseks pidevalt vahepeatusi, kuna pinge on jalgades nii tugev. Kujutasin juba ette, kui haiged mu jalalihased homme on.

Vesirattad




Saareke loomaaia tiigi keskel


Järsku vaatasin, et meie poole ujub krokodill. Korraks hakkas hirmus, kuid kohe meenusid Hendrik Relve jutustused ja tema öeldud fakt, et krokodill ei tunne läbi paadi inimese lõhna ega ründa. Lähemale jõudes tundus, et tegu on hoopis ujuva maoga, kuna ta pea oli väga peenike. Tõde selgus, kui nägime kaldal kobaras koos tundmatuid hiidsisalike moodi loomi, kes siis tegelikult seal vees ringi ujusid. Ilmselgelt ohutud, kui nad loomaaia territooriumil vabalt ringi liiguvad.

Krokodill...


...hoopis keegi teine

Bangkoki loomaaed midagi väga erilist polnud, ehk oma tasemelt on võrreldav Riia loomaaiaga. Muidugi on see mõnus ja rahulik oaas keset suurlinna, kuhu on lapsega tore päeva veetma tulla, kuid on ka paremaid loomaaedasid nähtud.

Tagasi hotelli juurde sõites tegi Anee jälle oma traditsioonilise tuk-tuki-une ja ärkas üles hotelli juures. Käisin korraks toast läbi ja läksin seejärel üksi veidikeseks hotelli ümbrusesse kondama. Astusin sisse ühte vaateaknaga poodi, mis tegelikult oli üks hiigelsuur kaubanduskeskus, kus "tänavad" sees olid ruudustikukujuliselt ning milles ära eksida oli väga kerge. Kui üks osa kaubandusest asub otse tänaval, siis teine ja varjatum pool peitub majades, kust seda ei oskaks otsidagi või omada ettekujutust, kui suur see kõik on. Muidugi müüdi taas odavaid ja halva kvaliteediga kohalikke riideid, kus samasuguseid hilpe võis kohata igas teises riideputkas. Nendel riietel pole sees ei tootja silti ega küljes paberlipikut, täiesti no name ja päritolumaatud (usutavasti ikka siit samast Kagu-Aasiast). Kaubanduskeskusest pääsesin välja hoopis teisest küljest, aga meie kõrge hotelli järgi on hea orienteeruda ja kohe sain aru, kuhu ma jõudsin. Kolasin veel mööda toidu-tänavaid ja ostsin süüa kaasa, et ka Aneele midagi viia. Õnneks üks toit osutus vähevürtsikaks ja Anee suutis seda ka süüa. Teine oli nii tugev, et ka mul purskas jälle tuld silmist. Mangosalat, mille ma palusin teha vähevürtsika, oli nii vänge, et ma seda süüa ei suutnud. Aga õnneks puuviljad on alati head.

Nüüd läks Renee üksi kondama - otsima ühte tehnikapoodi, mis pidi asuma ka meie hotelli läheduses. Me läksime Aneega veel basseini ujuma. Pool tundi oli basseini sulgemiseni jäänud, kedagi enam ujumas polnud. Basseini valgustus olid ka juba kustus ja Anee kartis poolpimedas ujuda. Ronis kiiresti välja; ma ujusin veel mõned otsad.

Renee tuli peagi linnast tagasi ning ka tema leitud kaubamaja (foorumis olla seda kiidetud) osutus odava ja võltsitud rämpsu müügikohaks. Me ei saanud aru, kuidas Taid peetakse šopinguparadiisiks - meie oleme siin kohanud vaid äärmusi - odavat ja mittekvaliteetset turukraami ning ülikalleid kõrgmoe brände, millest me kumbagi ei tarbi. Tulime Taisse kahe pooltühja kohvriga, kuid tundub, et need kohvrid siin täis küll ei saa.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Täpset sama meelt olen!
Linn ise mulle meeldib aga šopata saad seal siis kui oled väga rikas või siis vastupidi lepid odava jamaga.
Selles loomaaias oli odav ja mõnus jalakala masaaž.

Lahe lugemine ja väga palju äratundmisrõõmu. Nüüd tean ka, et see suur ja vastik:D puuvili on jaka.

Anonüümne ütles ...

Tegemist on päikesekaruga (sun bear).
NB! Jõehobu pole kiskja.