neljapäev, 17. märts 2011

Ülikuum päev Bangkokis (07.03.11)

Ärkasime äratuskella peale veidi enne kella üheksat, meie jaoks üle mõistuse vara. Tuli jõuda hommikusöögile. Sõitsime hotelli 76. korrusele, kus sel päeval hommikusööki serveeriti. Jalutasime esmalt kogu hommikusöögiala läbi, et vaadata, mida pakutakse - oli lai valik pagaritooteid, salatikomponente, muna, omletti, peekonit, vorstikesi, helbeid, piima ja jogurtit, pannkooke, vahvleid ja puuvilju ning lisaks meeletu valik Jaapani ja Hiina köögi toite. Hommikul pole aga minus kübetki gurmaani ega maitseelamuste otsijat, seega käisin Aasia köökidest kaarega mööda ja otsisin üle pika aja pigem midagi euroopalikult tuttavat.

Polnud veel magusa söömiseni jõudnudki, kui avastasime, et toite korjatakse kiiruga kokku. Kell oli 9.45 ja hommikusöök pidi kestma kella 10.00-ni. Meil tähendaks kella kümneni hommikusöök, et hommikusöögile võib tulla veel kell 9.45 ja kella 10.30-ni on normaalne lauas tiksuda. Siin aga olime kell 10 terves söögisaalis ainukesed sööjad, kes võtsid veel viimaseid ampse ja lakkusid meetaldrikut (ikka Anee).

Tegime pärast hommiksööki tiiru peale hotelli 76. ja 84 korrusele ning tõdesime, et kõrguse vahet enam nende korruste vahel ei tunneta ja ka vaade justkui ei muutuks (linn ei tundu madalamal). Hotell on 303 m kõrge ning kannab Bangkoki kõrgeima hoone tiitlit. 84. korrus meenutas Tallinna teletorni vaateplatvormi ning tundus interjöörilt olevat samast ajastust. Üllatusena selgus, et hotell oli ehitatud aastal 1997. Ei saanud aru, kuidas sai see hotell olla "luksuslik 4-tärni hotell" nagu kirjas oli. Lisaks oli internet ka tasuline ja mitte kõige odavam, aga meil oli seda vaja, kuna Eestis olid just olnud valimised ning tulemusi tahtsime kangesti teada.

Vaade Bangkokile Baiyoke Sky hotelli 76. korruselt

Tundus, et selles hotellis leidub pidevalt mingeid pisiasju, mis mind häirisid. Lisaks oli mu nohu läinud nii hulluks, et silmi oli raske lahti hoida, tatt muudkui voolas ja see süvendas mu tujukust. Mu emotsioonid kandusid kohe Aneele üle ning ta hakkas hotellituppa jõudes nutma ja rääkima koduigatsusest. Pidin end kokku võtma, kuna Anee on ikka täiesti veel minu mõjuväljas ja minu tujud mõjutavad tema tujusid. Läksime Aneega 20. korrusel asuvasse hotelli välibasseini. Tundsin, et õues päikese käes on mu nohu palju parem ja seega ka ujumisest ei öelnud ära.

Hotelli basseinis

Pärast ujumist plaanisime minna linna. Basseini ääres väga palav ei tundunud, kuna kerge tuuleiil puhus, kuid all tänaval oli haiglaselt lämbe. Peatasime esimese tuk-tuki, et sõita Wat Aruni templi juurde teisel pool jõge. Kauplesime hinna 80 bahti (ca 30 kr) peale, kuid juba mõnesaja meetri pärast saime aru, et nii odavalt lubatud sõidu taga on siiski veel midagi. Jälle tiriti meid "turismiinfodesse", millest ka teisel Bangkoki päeval kirjutasin. Edasi ei sõitnud, astusime seal samas tänava peal maha. Proovisime leida tuk-tuki, mis meid otse templini viiks. Uskumatu, aga vähemalt kolm tuk-tuki juhti ja paar taksojuhti keeldusid meid vähegi normaalse hinna eest viimast otse templini - ikka öeldi, et on üks vahepeatus. Lõpuks leidsime takso, millega sai otse templini.



Wat Arun




Vaade Wat Aruni templist jõele


Järsud trepid

Kuidagi peab trepist alla saama

Wat Aruni templit olin teisel Bangkoki päeval näinud ka mööda jõge sõites. See tundus nii teistmoodi ja huvitav ehitis, et tekkis tahtmine vaatama minna. Päike hammustas ja kuumus lämmatas, jõime liitrite kaupa vett. Templi territooriumil tuli taas õlad katta - nii pidin ma palavusest hoolimata tõmbama endale peale ka salli. Lisaks sellele tuli templi otsa ronida (polnud kohustuslik, me ise tahtsime) mööda selle nö välisseinas olevad treppe, nagu järsu püramiidi otsa. Kui püstloodis trepist üles ronimine midagi väga keerulist pole, siis alla tulemine on midagi hoopis raskemat. Juba treppidest alla vaadates hakkas hirmus. Kukkudes oleks maandunud otse maapinnale, vahetasandeid ei olnud. Renee pidi võtma Anee sülle ja tulema kuidagi tagurpidi alla ülijärskudest treppidest, mille astmetele tema terve jalalaba isegi ei mahtunud. Aga see tempel oli tõesti nii eriline, et tasus selle otsa ronida. Pühakoja territooriumil oli veel hooneid, kus sees oli nii Buddha kujusid kui päris Buddha munki; käisid usurituaalid.



Õnnelik inimene pääses Buddha munga juurde


Templist üle Chao Phraya jõe tagasi sõitsime praamiga, mis läks kohe templi kõrvalt; sõit vaid paar minutit, kuna jõgi pole lai. Jätkuvalt oli palav, kuid otsustasime siiski minna veel Hiinalinna kondama. Kõndimine edenes väga vaevaliselt, seega võtsime tuk-tuki, kuigi Hiinalinn oli päris lähedal. Tuk-tuki juht ütles, et esmaspäeviti on Hiinalinnas ja üldse kogu Bangkokis kõik turud kinni. Ütlesime, et jalutame niisama. Tänavaäärne kaubandus oli siiski püsti, küll veidi väiksemas mahus kui tavapäraselt. Kaupa oli palju, aga ega midagi osta küll ei igatsenud. Jäin küll mõnda asja uurima, kuid kõik see tundus olevat odav saast, mis laguneb väga kiiresti.

Sõit praamiga üle Chao Phraya jõe


Töö vajab tegemist...



Lehvik Hiinalinnast


Hiinalinna kingapoes

Anee oli väsinud, seega võtsime tuk-tuki, et tagasi hotelli sõita. Anee jäi tuk-tukis kohe magama ning magas, kuni Renee ta hotellivoodis maha pani - ei ärganud üles, kui teda tuk-tukist välja tõsteti, mööda rahvasumma Renee süles trügides ega isegi kahes liftisõidus.

Uni ei hüüa tulles...

Pärast väsitavat ja kärarikast päeva tagasi vaiksesse hotellituppa jõudes tundus siin päris mõnus. Olime hotellitoa omaks võtnud ja isegi Aneele tundus nüüd, et pärast palavas linnas pikalt kõndimist on päris mõnus rahulikult voodi peal oma mänguasjadega mängida. Käisime veel pimeduses kõik koos basseinis ujumas, teisi inimesi enam basseinis polnud. Veest välja tulles oli päris külm - väga haruldane tunne siin Tais ja vaatamata sellele, et selja taga oli äärmiselt kuum päev, tundus külmatunne päris vastik.

Bangkoki tänavad õhtul


Lihavardad

Õhtul mõtlesime veel tänavale kondama minna. Üllataval kombel ei õnnestunud aga meil hotellist väljuda, kuna liftid ei töötanud. 64. korruselt jalgsi koos lapsega alla minek tundus ka liiga karm ettevõtmine. Ootasime veidi veel toas ning mõne aja pärast olid liftid taas töökorras, küll aga äärmiselt ülerahvastatud, kuna selline seisak nii suures hotellis tekitab ikka paraja kaose. Käisime õhtupimeduses hotelli ümbruses Pathumwani piirkonnas jalutamas ja süüa otsimas. Otsustasime tänavatoidu kasuks ning sõime ringi kolades igasugust maitsvat kraami - lihavardaid, grillitud maisitõlvikut, puuvilju. Väga odav on selline toit.

Kommentaare ei ole: