esmaspäev, 7. märts 2011

Paradiisisaarel (02.03.11)

Eile õhtul sai sõpradega kokku lepitud, et ärkame täna mõistlikul ajal ja sõidame ühele väikestest saartest Phuketi ranniku lähedal. Ent me kõik olime ikka sellised venijad, nagu igal hommikul - kokkulepitud ajal lõime mõlemad toa uksed lahti (elame hotellis kõrvuti tubades) ja piilusime aeg-ajalt ukse vahelt, kas keegi juba on tulemas. Alla 15 minuti pole võimalik meil hilineda...
Algab sõit Coral Islandile

Meie seltskond läheb paadile

Esimene perepilt sellelt reisilt

Sõitsime autoga Rawai sadamasse, kus ka eelmisel õhtul söömas käinud olime. Sealt samast kõrvalt läksid saartele traditsioonilised long tail paadid. Valisime saartest Coral Islandi, kuhu sõit kestis 25 minutit. Paadil vaid meie seltskond koos paadimehega. Mida lähemale saarele, seda türkiissinisemaks meri muutus. Vees ujusid hiigelsuured meduusid - jäi vaid loota, et neid kalda lähedal pole. Saar oli kaetud metsaga, kuid keset saart oli heleda liivaga rand, mis algas ja lõppes nii järsult, et jättis mulje, nagu tegu oleks tehisliku rannaga. Kuid just selliseid valge liivaga randu ja türkiissinise veega lahtesid selle kandi saartele ongi loodus vorminud. Tundus, et jõuame tõelisele paradiisisaarele.
Coral Island paistab

Paradiisisaar


Maabusime Coral Islandi liivarannaga lahes, kus asusid ka mõned kohvikud ja snorgeldamisvarustuse laenutus. Istusime katuse alla varju hommikusöögile, mis kellaajaliselt oli juba selgelt lõunasöök. Meie hommikusöögid on siin iga päev nii hilised, et me Aneega oleme hakanud hommikul ärgates ka ühe väikese topsi jogurtit sööma, et pidada vastu meie ühise hommikusöögini. Riis krabilihaga on siin minu vaieldamatult lemmik hommikusöök.

Päike oli nii kõrvetavalt kuum, et lausa hammustas - otsisime pärast söömist rannas pikutamiseks lamamistoolid ja päikesevarju ning käisime end aeg-ajalt vees kastmas. Vesi siin jahutava toimega pole ning isegi välja tulles ei suuda tuuleiil kasvõi korraks külma naha vahele tekitada. Olime küll liivarannas, kuid vees varitsesid ohtlikult teravad korallid, mille vastu Julia kohe jala katki tõmbas. Haav oli nii kole ja verd jooksis kõvasti, et isegi õmblemist ei välistanud. Saarel küll ravivõimalusi polnud, kuid keegi kohalikest jooksis kohe sidemega appi - ju siis juhtub selliseid vigastusi siin iga päev ja abi andmine on tavaline. Edaspidi käisime vees ülimalt ettevaatlikult, Anee oli vees vaid veekindlate kingadega.

Saarel kohvikus




Ujudes nägime mitmed kalu - oli suuri ja väikeseid, värvilisi ja hõbedasi. Renee ja Silver rentisid snorgeldamisvarustuse ja läksid mööda madalat rannikut veealust maailma lähemalt uurima. Nägid erinevaid kalu, meresiile ja ka veealust prügi. Snorgeldasid nii kaua, et ajataju kadus ja meie kaldalt käega viipamisele lehvitasid nemad sõbralikult vastu. Mõtlesime, et enne merele minekut oleks võinud mingid tingmärgid kokku leppida, kuidas omavahel suhelda. Vette snorgeldama minnes jättis Renee päikesekreemi määrimata, kuna arvas end viibivat vee all ja seega päikese eest peidus. Välja tulles andsid tagajärjed endas koheselt märku, õlad ja selg tõmbusid kergelt roosakaks.
Snorgeldaja

Nii nad ära põlesid...

Käisin ise ka korraks snorgeldamas, kuid sellist veealust ilu, nagu ma Punases meres näinud olen, siin ei kohta. Pigem üsna tavalised kalad. Meresiili nägin ise esimest korda ja erksinised korallisuud olid ka põnevad. Kuna snorgeldades läbi nina hingata ei saa - saab vaid läbi suu - siis minu jaoks on see üsna ebameeldiv tegevus ja nähes, et vees suuri üllatus pole, tulin välja.
Meie paadimees

Meie paadimees oli meid terve aja kaldal oodanud. Ju siis on inimtööjõud siin odavam kui kütus (liiter kütust maksab üle 1 €) - paat oleks selle ajaga jõudnud saarele tuua veel mitu seltskonda turiste, kuid selle asemel ootas paadimees meid truult sadamas. Mandrile tagasi jõudes oli mõõn teinud oma töö - meri oli palju kaugemal kui hommikul minnes ja paat enam sadamasse sõita ei saanud. Pidime maale jõudmiseks sumpama oma kottide ja lastega põlvini vees. Kuna Silvia oli just paadis magama jäänud, tassis Silver teda pikaliasendis süles ja nägi mööda merd astudes välja naga kalevipoeg, kel suur paat süles.

Kõhud taas tühjad, olime veidi konservatiivid ja jalutasime oma lemmikusse kalarestoranide piirkonda, kus asusime kella viie ajal hilisele lõunasöögile või varasele õhtusöögile. Me polnudki veel valges siin kunagi söönud ega merevaadet näinud. Istusime taas madalate ilma toolideta laudade taha, kus sai mugavalt patjadel istuda või lösutada. Ikka kala ja krevetid on need, mida me alati ja hea meelega siin mere äärse tellime ja sööme. Salatitest maitseb mulle väga mangosalat, mis on tehtud toorest mangost (kuid mitte sellise hirmsa maitsega nagu Eestisse toodud mangod), lisatud veidi teisi aedvilju ning viilutatud kõik ülimalt peenelt. Peal on pähklid ja mingi seletamatult hea kaste, alati on tunda tšillit, kuid tšilli ei tapa salati maitset.
Anee ananassimahlaga - küll on maitsev

Krevetid, need lemmikud

Mereäärne meelispaik söömiseks, Rawai rand

Hotelli jõudes olime kõik parajalt väsinud, ei teagi millest - midagi peale lösutamise nagu täna teinud polnudki - vist on päike see, mis väsitab. Renee nahk seljal hakkas aina rohkem tulitama ja punasemaks tõmbuma. Päikesepõletus süvenes tundidega ja muutus aina valusamaks. Jooksin lähimasse poodi ja tõin päikesepõletust leevendavat kreemi. Kuigi olen Renee päikesepõletusi nende aastate jooksul juba näinud, ei ole ma nii tugevat punetust ega sellist valu veel kunagi näinud. Aneel oli sellest päevast tugevad päevitusriiete randid ja palju pruunim nahk, kuid 30 faktoriga kreem kaitseb teda põletuse eest väga edukalt; minu nahale piisab ka 15 faktoriga kreem. Aga me Aneega olime vees ikka oluliselt vähem kui mehed.

Õhtul hakkas taas vihma sadama ja äikest lööma. Ilm ei soosinud ega keegi ei jaksanud ka enam kusagile õhtut veetma minna. Paradiisisaare asunikud lakkusid hoopis hotellis oma haavu. Nii vara pole me veel kunagi magama läinud. Enne magamaminekut suutis äike mind veel nii ehmatada, et kaua aega tuksus süda kiiremini. Müristamine tundus olevat juba mõnda aega kusagil kaugel ja pigem selline taustaheli, millesse ei süvene. Äkki käis otse hotelli kõrval selline pauk, mida ma pole veel kunagi kuulnud äikese poolt tekitavat. Elekter kadus lähiümbrusest.

Kommentaare ei ole: