teisipäev, 8. märts 2011

Sõit elevandiga ja suure Buddha juures (03.03.11)

Tänane öö möödus enamuse meie seltskonna jaoks raskelt - päikesest põlenud nahk oli kergelt öeldes hell ning iga pisemgi liivatera lina peal tekitas tunde, nagu hõõruks ennast vastu liivapaberit. Siinkohal vahendan kannatajate muljeid, ise magasin terve öö rahulikult.
Naaber hotelli kõrvalt parandab öösel vihma läbi lasknud katust

Reneel oli selg lausa nii valus, et ajas ka südame pahaks ja ühtlasi oli kadunud vähimgi isu tai toidu vastu; teised kaaskannatajad jagasid seda tunnet. Tundus, et täna pidime minema hommikusöögiks otsima midagi meile harjumuspärast. Sõitsime Silveri antud juhiste järgi ühte Lonely Planetis soovitatud söögikohta, kuid seda söögikohta polnud taas seal, kust seda otsisime. Leidsime lähedusest ühe hommikusöökidele spetsialiseerunud koha, kust sai kohvi (seda tais väga tihti ei kohta), saia, muna, peekonit jne. Minu lemmik hommikusöök see just polnud, omlett oli lausa vastik. Siinset toitu süües tuleb unustada kõik teadmised toidu käitlemisest - millisel temperatuuril ja kui kaua tohib mingit toitu hoida (munad ja liha õuetemperatuuril), et raha ja toit ei tohi kokku puutuda, rääkimata ristsaastumisest (toores liha ja toorelt söödav salat samal lõikelaual). Kui Eestis läheb mul süda pahaks, nähes turumutti käega hapukapsast tõstmas, siis siin oskan ma sellest mööda vaadata. Võtan seda kohaliku eksootikana. Muidu lihtsalt jääks siin nälga.
Hommikusöögil

Järgmisena läksime tegema midagi laste rõõmuks ja mida ma ka Aneele varem Tai reisist rääkides jututanud olin - sõitma elevantidega. Otsisin elevandimatkade kohta mitmest kohast infot - kindel oli, et kusagil turuplatsil või loomaaias ei taha elevandiga sõita, aga matk elevandi seljas džunglis on midagi hoopis ehedamat. Niidiots Phuketi saarel toimuvate elevandimatkade kohta jällegi Lonely Planetist. Olin küll kuni lõpuni kindel, et mina elevandi otsa ei roni - pole ka varem ühegi looma seljas sõitnud, kuna ma pelgan loomi - kuid Renee ei suutnud oma valutava seljaga koos Aneega elevandi otsa ronida ja nii pidin ikka mina minema. Istuda tuli elevandi selga kinnitatud toolidele. Julia ronis koos Silviaga teise elevandi otsa ja matk võis alata. Võtsime kõige lühema ringi, mis kestis 20 minutit ja seda, et rohkem poleks sõita tahtnud, selgus juba esimestel minutitel. Arvasin, et elevant liigub kiiremini ja sujuvamalt, tegelikult astus ta aga vaevaliselt ja väga ebamugavalt nõksutades - nii, et keha ei suutnud loomulikult selles taktis kaasa võnkuda. Arutlesime Juliaga, millega neid elevante sellistele matkadele meelitatakse või sunnitakse ja kas elevandid neid sõite tehes ka kannatavad ja meie maksame nende kannatustele peale. Kui üks elevantidest hakkas korraks londiga raja äärest rohtu naksama, sai ta taltsutaja käest kohe puukaikaga vastu pead; väga kole vaatepilt.
Algab sõit elevandiga

Elevant tahab maiustada

Kui esimene pool matkast suundus mäkke, siis teine pool oli mäest laskumiseks. Nüüd ronisid elevantide taltsutajad elevandi seljast (õigemini nemad istusid elevandi peas) maha ja meie pidime elevantide seljas ise mäest alla tulema. Meie elevandi taltsutaja võttis minu käest fotoaparaadi ja jäädvustas kogu mäest allatuleku. Kui mäkke minna oli elevandi seljas ebamugav, siis alla tulla oli lausa hirmus - kogu aeg oli tunne, et libiseme tooli pealt pea ees alla, kuna elevant oli järsu mäe peal ettepoole kaldus. Lõpuks vajus tool ka veel ühele küljele kaldu ja mul oli tunne, et me kukume koos tooliga elevandi seljast alla. Pidin samaaegselt suutma ühe käega Aneed tooli peal hoida ja teise käega ennast kinni hoida. Samal ajal ajas naerma ajaolu, et mul oli seljas lühike seelik ja elevandi seljas püsimiseks ei jäänud mul muud üle, kui end jalad harkis kuidagi tasakaalus hoida, kusjuures elevanditaltsutaja jäädvustas iga hetke. Anee karjus mäest alla tulles, et talle ei meeldigi elevandiga sõita ja enam ta seda kunagi teha ei taha. Aga vähemalt sai ära proovitud :) Pärast sõitu andis Anee elevandile veel banaane süüa.
Algab sõit mäest alla

Maha kukkumas

Anee annab elevandile banaani

Ilm oli päikeseline ja ülimalt palav. Minut päikese käes tundus juba enesepiinamisena. Lapsed tahtsid ujuma, kuid põlenud kehadega kaasreisijaid täna randa päikese kätte minna ei suutnud - nii suundusime tagasi hotelli poole, kus basseini kõrval saab varjus istuda. Tee peal tegime peatuse, et osta basseini äärde kaasa puuvilju. Ostime oma lemmikuid - ananassi ja mangot - lisaks arbuusi, pomelot, viinamarju ja draakonivilja. Müüja andis meie küsimise peale proovida veel mitmeid kummalisi vilju, mille nime me ei teadnud ja mille maitse oli pigem mittemidagiütlev. Silver andis hea hinnangu, et kui need viljad oleks maitsvad, oleks need ammu juba Eestisse toodud.
Ostame puuvilju

Kohalik eestlane näitab, kuidas draakonivilja koorida

Basseini ääres kohtasime taas eestlasi. Tais aastaid elanud eestlane oli kõige siinse suhtes väga skeptiline - ei osanud soovitada või tegi maha kõik kohad, kuhu minna võiks. Soovitas istuda vaid basseini ääres ja juua külma õlu. Uurisime, kas Phuketil elab aastaringselt palju eestlasi ja mainisime, et meie Vahepere tänava majast kolis Phuketile ka üks pere, kes tegeleb siin reisikorraldamisega. Loomulikult teadis tema ka neid ja ütles, et nende koduaia palmid paistavad meie hotelli rõdule. Seda poleks uskunud, et me nii lähedal oleme. Tuli nendega uuesti ühendust võtta. Pealegi olin neile enne Taisse tulekut kirjutanud ja uurinud Phuketi kohta. Phuket tuli meie reisikavva alles viimasel hetkel; algul plaanisime minna kusagile, kus turiste praktiliselt ei kohta ja valisime selleks hoopis teisel pool poolsaart asuva Surat Thani piirkonna. Lonely Planet ei tea selle piirkonna kohta midagi ja ka tripadvisoris kohtas vaid paari inimest, kes olid seal kandis peatunud. Selline üksindus tundus liiga suure eraldatusena. Saime aru, et probleeme hakkab tekkima kasvõi söömisega, rääkimata muudest tegevustest. Nii otsustasime siiski turismipiirkonna kasuks ja lootsime siit leida mitte väga rahvarohkeid kohti.
Hotelli basseinis

Enne päikeseloojangut plaanisime jõuda ühe Phuketi kõrge mäe otsa, kus istub hiigelsuur Buddha. Sealt on ka avar vaade kogu linnale. Tee peal mäkke kohtasime jälle elevante, kes sõid tee ääres. Elevante kohtab Phuketis päris sageli, kuna nendega tehakse siin mägedes matku. Big Buddha oli ikka tõeliselt suur, ehitatud ja ka hetkel veel ehitamisel birma tööliste poolt. Materjaliks midagi vannitoa plaatide sarnast. Buddha paistab kõikjale Phuketi lõunatipus. Kui olime Coral saarel, paistis Buddha ka sinna. Pole Tais veel kordagi näinud selge ilmaga päikeseloojangut, iga päev enne pimedaks minemist tekib õhku mingi uduvine (Bangkokis arvasin, et see on sudu), mis piirab nähtavust.
Elevant mäe otsas

Vaade Big Buddhale linnast

Big Buddha mäkketõusul

Buddha selja tagant

Buddha eriti lähedalt

Vaade Phuketi lõunatipule mäe otsast

Õhtusöögi ajaks sõitsime mööda käänulisi teid mäest alla ja jõudsime taas Rawai sadama kalarestoranidesse. Renee keeldus jätkuvalt söömast kõike taipärast ja tellis hoopis grillitud kartulit ja pool kana (kana oli väike). Me Aneega sõime ikka kala. Täna proovisin tai kurgisalatit, mis oli väga mangosalati sarnane, aga maitses ka väga hästi. Õhtu lõpus mõtlesime, et homme võiks õhtusöögil istuda lõpuks laua taga mitte maas kägaras. Hakkas tekkima küllastus sellest kohast ja sellest toidust.
Kalarestoran Rawai rannas

Tai kurgisalat

1 kommentaar:

Ka ütles ...

Kui Teile midagi ei meeldi, miks Te siis koju ei jaa, milleks selline virin.