neljapäev, 10. märts 2011

Sirinat rahvuspark ja kohtumine kunagise naabriga (04.03.11)

Eile sai oldud suhteliselt paiksed, seega mõtlesime täna jälle kondama minna. Tais on tohutult palju rahvusparke. Nii leiab ka väikeselt Phuketi saarelt neid mitu. Täna võtsime ette Sirinat rahvuspargi, mis asub saare põhjatipus.

Teel rahvusparki põikasime läbi ühest kaubanduskeskusest, et leida sealt midagi hommikusöögiks. Üllatus oli suur, kui leidsime täiesti jaapani-stiilis kaubanduskeskuse ning isegi saiakesekioskid olid täpselt samad, mis Jaapanis. Käid oma kandikuga ja näpitsatega saiakeselettide vahel ringi ja tõstad kandikule meelepärast. Pärast pakendatakse iga saiake eraldi kotti, teibitakse kinni ja pannakse veel lisakotti - ehtne jaapani pakkimiskunst. Samas prügi tekke seisukohalt on see päris kurb. Kui seni olin olnud täielikult tai toidu peal, siis saiakeselõhn ja croissandid ajavad pea sassi ja tuletavad meelde, mis on hea. See pani mõtlema, et Tais pole nisujahutooteid söönudki ja see ei tundugi siin ebaloomulik ega raske. Euroopa köögis on aga sisuliselt võimatu nisujahu vältida.
Jaapani pagariäri

Võtsime hommikusöögi autosse kaasa, et mitte aega raisata. Hommikul olime meile omaselt taas veninud. Enne rahvusparki minekut mõtlesime käia korraks Phuketilt väljas, et näha silda ja vaadet sellelt ka päevavalges. Silla kõrval elati vette toetuvatel vaiadel majades. Kohe pärast silda müüdi tee ääres väga palju erinevaid liike kuivatatud kalu ja värskeid annasse. Ananasse kasvab ka Phuketil ja need maitsevad sama hästi kui igal pool Tais. Lihtsat nüüd turismipiirkonnast väljas müüdi ananasse vaid mõne krooni eest. Loomulikult ostime neid kaasa - valida juba oskan - ikka need kuldkollase koorega maitsevad kõige magusamalt. Enamasti ongi neid kuldkollaseid ananasse kuhjades vaid väga vähe, ka siin müüakse tooreid ananasse nagu meilgi poes. Ananassikasvatusi kohtab Phuketi saare põhjaosas päris mitmeid. Alati kasvavad samas ka noored kautšukipuud, mis tõenäoliselt suureks kasvades söövad ananassikasvatuse saarelt välja.
Ananasid tee ääres müügil

Kuivatatud kala - vali, millist tahad

Vaade Phuketi sillalt

Sirinat rahvuspark jääb ilusa liivarannaga ookeani äärde. Rahvuspargi külastamine on tais alati tasuline. Pargi külastuskeskusesse jõudes uurisin, kus asuvad matkarajad, kuigi juba ümbrust vaadates tundus, et siin neid olla ei saa. Oli vaid mereäärne männimets ja teisel pool teed autoparklad. Sisenesime rahvusparki selle lõunapoolsemast küljest ja teise külge otse sõita ei saanud, kuna rahvuspargi keskel asus lennuväli (!), kust mööda sõitmiseks tuli teha liiga pikk ring. Lugesin ka varem, et taid kipuvad rahvusparkideks nimetama väga palju alasid ning kõik need ei pruugi olla midagi väga erilist. Eriti huvitav on muidugi, kuidas rahvusparki lennuväli sattus. Või oli lennuväli enne ja hiljem tuli selle ümber rahvuspark…
Sirinat rakvuspark











Aga ka rahvuspargis asuv pika liivaribaga rand oli tore paik peatumiseks. Imeline rand, aga selles liikus taas vaid üksikuid inimesi - igale poole Phuketil siiski turiste ei jagu ja selliseid kohti me ju otsima tulimegi. Oli rahulik pärastlõuna rannas - Anee jooksis mööda rannaliiva ja tegi liivavorme, Renee istus puude vilus ja häkkis telefoni, mina leidsin aga kõikjalt ümberringi pildistamisainest. Sõime rannas ära ka tee äärest ostetud ananassi - taas mõnusalt magus ja mahlane saak. Ma ei tüdine tai ananassidest, need on lihtsalt võrratu maistega.
Ananassikoorija

Ananassisööja


Häkker puude vilus

Kui randa tulles paistsid kaugemal vees vaid üksikud kivid, siis mõne aja pärast märkasime, et kive tekib aina juurde. Kella kahe-kolme ajal algab mõõn, mis viib vee kaugemale, toob veest nähtavale kive ja tekitab rannale laiema liivariba. Muutused toimuvad silmnähtavalt.
Algab mõõn

Kive tuleb vee alt aina rohkem nähtavale



Kohalikud krabipüüdjad

Kohalikud kalamehed

Rannast sai pika objektiiviga hästi maanduvaid lennukeid pildistada - neid saabus iga 10-15 minuti tagant - ja kuna lennuväli on täpselt mere kõrval, laskusid lennukid juba vee kohal hästi madalale.
Saabub uusi suvitajaid

Kella viie ajal hakkasime hotelli poole tagasi liikuma ja leppisime sms-de teel sõpradega kokku, et kohtume basseini ääres. Julia, Silver ja Silva olid sel päeval proovinud hotelli lähiümbruses ringi liigelda rolleritega ja said väga edukalt hakkama. Tagasi jõudes tegi Renee ka Aneele hotelli kõrval väikese sõidu.
Proovisõit rolleriga

Selgus, et Taisse kolinud meie majanaaber oli hommikul käinud meie hotellist läbi ja näinud juhuslikult Silverit (keda ta ei tunne, aga oletas eestlane olevat ja meiega koos reisivat) ning leppinud kokku, et täna õhtul saame kõik koos siin samas Chalongi kai ääres söögikohas kokku. Jõudsime veel kiirelt basseinist läbi hüpata ja suundusime sööma.

Minna oli alla kilomeetri, seega otsustasime jalutada, kuigi siin kõnniteid praktiliselt pole. Suure tee ääres oli pimedas päris õudne, kuna helkurit ju pole kaasas ja sõidukeid voorib pidevalt. Kai poole viis tänav, mille ääres oli ridamisi baare, kus istusid äraootavalt tai tüdrukud. Sõbralikult lehvitasid lastele, nagu taid ikka; vaid napp riietus ja kõrged kontsad reetsid seda, millega nad tegelevad. Kuna meestel olid lapsed süles ja naised sabas, siis keegi huvi üles ei näidanud.
Kan Eang restoran

Muusikud restoranis

Restoran, kuhu meie kunagine naaber meid õhtul sööma kutsus, tundus juba esmapilgul väga tore - valgete linadega lauad mere ääres, elav muusika (klaver, keelpillid) ja lahtine köök, kus näeb kokkade tegutsemist. Läksin kööki lähemalt uurima. Mereandide grillköök asus täiesti eraldi - grillrestil kohtas kõike alates kaladest kuni lobsterini välja. Kokkade liigutused väga professionaalsed. Restoranis sai tellida nii elus kala (kümned akvaariumid, kust neid võeti) kui ka juba maha löödud kala (mille värskuses ei kahtle ja mille hoiustamistingimused jää sees olid suurepärased). Grillköögi kõrval oli salatiköök, kus ka kõik toimis kui õlitatult. Lisaks oli siin Tai mõistes erakordselt puhas ja süsteemne. Isegi arved läksid arvutisse, mida varem Tais kohanud pole. Mina sõin tom kha gai'd, mis on kuulus tai kookospiimaga kanasupp. Lisaks veel mangosalatit ja juurvilju taipäraselt.
Grillköögi kokad



Lobsterid, söömiseks

Krevetid tulel

Tom kha gai

Meie naaber, kes organiseerib Tais turistidele reise ja pakub giiditeenust, rääkis meile kohtadest, kuhu tasuks minna. Ise otsisin kinnitust mõttele, kas kui jätta kuulus Phi Phi saar külastamata, jääb paljust ilma. Phi Phi on üks maaliliselt ilusate randadega ja türkiissinise veega saareke 42 km kaugusel Phuketist ja seal käivad ära enamus turiste. See fakt mind sellest saarest eemale hoidma paningi. Saarele saamine pole just väga odav, samuti elu seal saarel. Kindlasti leidub ka vähemrahvastatud ilusaid kohti. Saime soovituse ära käia Phang nga rahvuspargis, mis asub Phuketilt väljas ja meie hotellist ca 80 km kaugusel. Phang-nga rannik on eriline, kuna seal tõusevad püstloodis kaljud vee seest välja ja mõjuvad maaliliselt. Sinna on võimalus kohe samast Chalong kai pealt laevaga sõita, aga samuti võib minna sinna autoga ja sealt paadi rentida. Seega oli homne plaan otsustatud - sõidame maalilise looduse keskele.

Kommentaare ei ole: