esmaspäev, 11. november 2013

Seikleme ilma lasteta (05.11.13)


Olime sõpradega mitu päeva arutanud, et kuna meil on siin reisil kaasas iga lapse kohata üks vanavanem, siis peaks haarama kinni võimalusest seigelda üks päev omapäi. Lihtsalt meie neljakesi.

Minu ettepanekul oli algne plaan sõita kõrvalsaarele La Gomerale. La Gomera on Tenerifest oluliselt väiksem saar, asub umbes tunniajase laevasõidu kaugusel ning on tuntud oma lopsaka looduse poolest. Nii nagu Tenerife kirdenurgast, leiab ka La Gomeralt loorberilehiseid iidseid metsasid. Samas olime me just eile näinud selliseid metsi ning täna teisel saarel sama vaadata poleks väga originaalne. Uurisin veel google'st  kõikvõimalikke La Gomera pilte ning tegin järelduse, et saared on väga sarnased. Tenerife erinevatest nurkadest võib leida samasugust loodust nagu on La Gomeral, seega jääme oma saarele. Pealegi on laevapiletid kõrvalsaarele üsna soolase hinnaga - neljale inimesele ja autole 180 €.

Mõtlesime välja uue plaani - sõidame La Laguna linna, et sealses imelises vanalinnas lihtsalt jalutada ja kohvikus istuda. See on üks ilusamaid ja kompaktsemaid vanalinnu, mis mulle jaanuarikuus nii meeldima hakkas, et tahtsin seda linna kindlasti veel külastada.

Hommikupooliku veedame aga lastega meie hotelli basseini ääres ujudes. Jooksmas käin ka loomulikult. Eile avastasime, et meie hotelli basseinis on köetav vesi ning siin saavad lapsed mängida pikalt vees, ilma, et neil külm hakkaks. Basseini äärde jõudes avaneb ees üsna ootamatu vaatepilt - siin on keskpäeval vaid paar inimest päevitamas ning basseinid inimtühjad. Hugo möllab iga päev ennast vees energiast nii tühjaks, et lõunaunne jääb loetud minutitega. Suuremad lapsed peavad kauem vastu - nendega lähevad vanavanemad mänguväljakule.

Meie hotelli inimtühi katusebassein 6. korrusel

Lapsed vees


Hugole vees meeldib

Anee ujub, Renee filmib


La Laguna linn, ametliku nimega San Cristobal De La Laguga, on Tenerife vanim linn, mille rajamist alustati 15. sajandi lõpus. Linnas on Kanaari saarte vanim ülikooli (rajatud aastal 1701) ning La Laguna oli saare pealinn kuni aastani 1723. La Laguna ei asu rannikul, vaid üsna kõrgel mägedes, aga kuna sinna viib sujuv kiirtee, siis kõrgustesse tõusmist märgatavalt ei tunneta. 

Paljud La Laguna vanalinna tänavad on autodele suletud ning seal on väga meeldiv jalutusala. Meie sõber Tom ärkas aga täna hommikul meeletu seljavaluga, mis laseb tal vaevalt liikuda, seega pikemast üheskoos jalutamisest ei tule täna midagi välja. Läheme otsima söögikohta, kuhu maha istuda. Kella kolme ajal päeval on aga pea kogu linn siestal, mis kestab kella viieni. Õnneks leiame ühe jaapani sushi ja woki-baari, mille õueterrassil saame maha istuda. Kuna ka kõik poed on siesta ajal suletud, teeme aega parajaks sushit ja wok-nuudleid süües. Tellimisega saab muidugi kõvasti nalja, kuna ükski teenindaja inglise keelt ei räägi. Kui üritame hispaaniakeelsest menüüst wok-toitu kokku panna ja palume teenindajal paari komponenti üritada inglise keelde tõlkida, siis hakkama saab ta vaid sõnaga "chicken". Kui küsime, et äkki oskab ta veel mõnda sõna tõlkida - "some more" - saab tema aru "Aa, champiñón!"... Kuigi me lõpuks saame enda soovi järgi wokid kokku pandud, on need üsna saastad. Sushit näitasin tellides näpuga täpselt millist ja mitu tahan, aga lauda saabub ikka valik erinevaid sushisid. Kõlbavad süüa, aga mitte suurem asi.

La Laguna tänavad

La Laguna siesta ajal. Jalgpalliga mees käis mitu tundi palliga mööda tänavat ilma, et pall oleks kordagi maad puudutanud.

Sushit söömas

Kui algul sushibaari maha istudes oli tänaval liikumas üksikuid inimesi ning linn oli väljasurnud ilmega, siis aja möödudes rahvahulk jalakäijatetänaval aina kasvab. Kell on viis saanud ning kõik poed-kohvikud taas lahti tehtud. Mäletasin, et La Lagunas on hulganisti Pariisilikke kohvikuid - mõnda neist ka külastasime ja meelepäraseid magusaid hõrgutisi tänaval nosimiseks ostsime. 
Üks La Laguna pagariäridest

Külmutatud jogurt - ühest korrast maitsmisest piisas

Tänava ääres oli ka mitu külmutatud jogurti kohvikut - proovisime ära - ühest korrast aitas teada saamiseks, et jäätis on ikka oluliselt parem. Astusime läbi ka sellest samast lasteasjade poest, milles koos lastega jaanuarikuus käisime - siin müüakse nuputamismänguasju. Päev läbi ilma lasteta olemine tekitab alati tahtmise neile midagi viia - Hugo sai puidust auto, millelt saab tööriistadega juppe küljest ära keerata ja tagasi panna, Aneele ostime kunstitarbeid. 


La Laguna


Tagasiteel põikasime läbi veel hiiglaslikust Decathloni spordipoest, kuhu sõbrad meid vedasid. Kuigi otseselt vajadust polnud, meenusid kohe mõned asjad nagu kadumaläinud ujumisprillid või Hugo rebenenud käerõngad, millele siit asenduse leidsime. 

Lapsed olid päeva koos vanavanematega väga toredalt veetnud ning Hugo jaoks pole jätkuvalt minu eemalolek probleem. Teine laps saab ikka  oluliselt kiiremini suureks. Aneega oli mul sama tugev kiindumussuhe veel siis, kui ta 4-aastane oli. Lihtsam on jätta ka kahte last korraga vanavanematega, kuna nad koos tunnevad end turvaliselt - pealegi on Anee minu käepikendus Hugo hoidmisel - ta mõistab kõige paremini Hugo pudikeelt, oskab teda pissitada, riietada ja teab, kuidas teda paha tuju korral lohutada või liiga hoogsas tujus maha rahustada. 

Kommentaare ei ole: