kolmapäev, 14. jaanuar 2015

Tenerife loodeosa mägedes. Erilised elupaigad - Masca, Icod de los Vinos (09.12.14)

Tenerife loodeosa on saare kõige raskemini ligipääsetav piirkond. Teed, mis sinna viivad, asuvad kõrgetes mägedes ning sügavate kuristike serval, looklevad serpentiinidena mööda järske mäekülgi ja jõuavad välja küladesse, mis asuvad kaugel tsivilisatsioonist. Siin ei arvestata läbitavaid vahemaid kilomeetrites, vaid ajas. Ajas, mis praktilisest küljest räägib inimese kahjuks. On ka võimalus anda ajale teine tähendus, mitte mõelda sellest kui piiratud ressursist, lihtsalt kulgeda ja nautida neid imelisi vaateid, mis sellel aeglasel teel sulle osaks saavad. 

Tee Masca külla

Lääne turisti jaoks on selline arhailine eluviis kaugel perifeerias eksootiline ja väljasuremisohus nähtus, mida tasub kindlasti oma silmaga vaatama minna. Nii eestikeelne Tenerife Kompass kui Skandinaavia, Saksa ja Briti reisibürood müüvad ekskursioone Masca külla, mis asub “tsivilisatsiooni äärel”. Seda kahtlemapanev on sellise koha tegelik eraldatus, kui sinna voorivad turistidehordid nii busside kui autodega. Viie aasta eest, mil me samadel radadel seiklesime, ei olnud märgata, et Masca küla kuidagi turistidevoolust kasu lõikaks. Pilt ei olnud ka nüüdseks muutunud – kohapeal puudub igasugune kaubandus. Mitte, et ma seda sinna otsima oleks läinud – vastupidi – seda imestamapanev on Masca muutumatus ajas.



Vaade El Teidele Santiago del Teide asulast.

Masca on iseenesest väga väike küla. Sinna kohale jõudes võib tekkida nõutus – mida edasi; või mida siin täpsemalt vaatama peaks. Ma ei keskenduks niivõrd Masca külale kui sihtkohale, pigem on kogu looderannik eriline paik – vaated mägedele, ookeanile, El Teidele, üksikutele küladele mäekülgedel on ahhetamapanevad. Siin tunnetab igal sammul ilmselget looduse vägevust ja ülemvõimu inimese üle.

Tee ääres on iga natukese aja tagant kohti paarile autole peatumiseks (või suuremate sõidukite möödalaskmiseks). Üldiselt on tee aga looderannikul väga kitsas ja kurviline ning jõukohane vaid suure sõidukogemusega autojuhtidele.
Teeäärne vaateplatvorm Masca lähistel. Ilm on suviselt soe ka ca 1000 m kõrgusel merepinnast.

Sel detsembri alguse päeval, mil me mägedes seikleme, on ilm uskumatult soe. Umbes tuhande meetri kõrgusel merepinnast on veel suviselt soe, päike paistab ning lühikeste käistega riietega on õues paras olla. Ma ei tea, kas see oli mingi anomaalia või erinebki looderanniku temperatuur sellistel kõrgustel saare ülejäänud osast (mis on äärmiselt ebatõenäoline). Igal juhul oleme positiivselt üllatunud ja saame õues viibida rohkem kui vaid korraks autost välja pildistama hüpata.

Masca külaga meie reis täna aga ei lõppe. Tuldud teed tagasi minna pole kunagi sama huvitav, kui seda teed esimest korda läbida, seega sõitsime edasi maailma ääre (või lõpu) poole. Just nii kutsutakse Punta Teno’t, mis asub saare loodetipus. Eelinfona tean, et enam sinna autoga seiklema ei lubata, küll aga käisime seal ära viie aasta eest.

Ühel vaateplatvormil teeme peatuse ja läheme ümbrust uurima (infoks teistele huvilistele kui ka mulle endale edaspidiseks  – enne vaateplatvormi ja vägevat matkarada on silt El Baracán 100 m). Täna olid meiega seiklemas ka Renee vanemad. Autost välja astudes ei võtnud ühtegi asja kaasa, ei sooje riideid, ei vett (ma suudan ilma potentsiaalselt vajalike asjadeta minna autost max 100 m kaugusele; see on minu “haigus” ja teiste jaoks tüütu ajakulutaja reisidel) ainult fotoaparaat rippus kaelas. Kuigi me algselt matkama ei plaaninud minna, võttis meie jalutuskäik lõpuks siiski matka mõõtmed. Ronisime üha enam mäkke; Hugo oli vapper ja matkas innuga ise, Anee samuti. Vaated olid lummavad 360 kraadi. Mäeharjal sattusime aga tuule kätte, mis tundus juba liiga jahutav ning kuna meil sooje riideid kaasas polnud, pöördusime tagasi (sellepärast peabki mul olema kõike kotist võtta!). Vastu tuli matkajate seltskond, kel seljas korralikud matkariided ja –jalanõud ning käes matkakepid. Vot nii minnakse siin rajale. Meie olime aga plätudes ja suveriietes.

Vaade udus La Gomera saarele Tenerife loodeosast.

Üksikud asulad mägedes Tenerife loodeosas.

Vaade matkarajalt teeäärse autoparkla suunas. Matkarada kulgeb mööda mäeharja.

Meie, matkalised


Sõidame edasi ja jõuame välja Tenerife põhjarannikule. Sõidame läbi Los Silose ja Carachico asulate Icod de Los Vinose poole. Kummaline, et me varem pole oma käikudel Icod’isse välja jõudnud – ilmselt seetõttu, et linn asub lõunaranniku suvituspiirkonnast ajaliselt võttes ühes kaugeimas ja raskemini ligipääsetavas kohas. Icod de los Vinoses kasvab ca 1000-aastane draakonipuu, mida peetakse linna tõmbenumbriks ning mida ka meie plaanisime oma silmaga vaatama minna.

Carachico asula Tenerife põhjarannikul.

Enne, kui draakonipuu meie tähelepanu tõmbas, köitis mind Icod de los Vinose linn, mis on arhitektuuriliselt sarnane Gran Canaria pealinna Las Palmase vanalinnale, mis mulle ka väga meeldis. Arhitektuuriliselt iseloomulikud jooned siinsetel kivimajadel on puitnikerdustega aknaluugid, uksed ja rõdud. Sama joon on märgatav ka sakraalarhitektuuri juures. Hooned on valdavalt heledat tooni ning puitdetailid tumedad - harmooniline kooslus.

Icod de los Vinos

Icod de los Vinos. Näide kohalikust arhitektuurist.

Teel draakonipuu juurde. Icod de los Vinos.




Icod de los Vinos asub El Teide jalamil ning kogu linn on ehitatud mäenõlvale. El Teide paistab Icod de los Vinosest vaadatuna oluliselt suurema ja võimsamana kui selle vaade teiselt poolt saart lõunarannikult. Tundub nii lähedal ja samas nii kaugel. Teadmine, et El Teide on vulkaan, ei saa siin ununeda, kuna vulkaanipursked on jätnud tänaseni nähtavaid jälgi.

Icod de los Vinos. Vaade El Teidele.

Draakonipuud vaatama minnes saame alles tagantjärgi teada, et ostsime puu vaatamiseks piletid (5 € täiskasvanu) ilmaasjata. Üsna draakonipuu lähedal, kohe maa-aluse parka kõrval (kuhu me oma auto jätsime), asub “infopunkt”, kust saab muuhulgas osta ka draakonipuu vaatamiseks pileteid (lisaks draakonipuule pidavat selle ümber olema ka botaanikaaed). Aga et draakonipuu on ideaalselt – justkui peopesal – nähtav ka kiriku kõrvalt vaateplatvormilt, seda seal infopunktis ei mainita.

Ka botaanikaaias, kus hiiglaslik draakonipuu asub, ei saa puud päris käega katsuda, vaid see on piiratud aiaga. Samuti on nii lähedalt sellistes mõõtmetes puu pildile püüdmine võimatu. Seega on minupoolne soovitus pigem puud vaadelda kiriku kõrvalt, lausa tasuta.

1000-aastane draakonipuu Icod de los Vinoses. Vaade botaanikaaiast.

Draakonipuu võra.


Asume tagasiteele lõunarannikule. GPS juhatab meid lähimat teed mööda Icod de los Vinosest otse El Teide suunas. Üks pikk tõus on nii järsk, et mul tekib hirm, et auto hakkab tagurpidi uperpallitades mäest alla veerema. Õnneks jääb see vaid kartuseks. Tee tõuseb aina mäkke; loodus muutub, kuna erinevatel kõrgustel kasvavad just selle paiga ja temperatuuriga kohanevad taimed. Jõuame männimetsavööndisse ja tee läbib männimetsi. Männid on siin pikkade, ca 20-30 cm pikkuste okastega ning näevad seetõttu kohevamad välja kui meie kliimavööndi männid. Tenerifel kasvavad männid kannavad saarte järgi nimetust Kanaari männid ning on endeemiline liik, st mujal neid ei leidu. All rannikul selliseid mände ei kohta, nende elupaik on 1000-2000 meetri kõrgusel (mida kõrgemal, seda kiduramaks lähevad).

Tenerife mägitundras

Veidi madalamal on juba ka inimelu.


Männivööndist ülespoole sõites (just nii kõige otsem tee kulgeb) jõuame mägitundrasse, kus maad katab kidur taimestik ning avanevad ennenägematud vaated El Teidele. Siit hakkame laskuma allapoole ning läbi Santiago del Teide küla jõuame tagasi Los Gigantesesse. Siin asub ka Renee vanemate selle reisi hotell. Los Gigantesest oma “kodu” Playa Paraiso poole sõites laiuvad tee ääres lõputud banaaniväljad – Kanaari saartel enim kasvatatud viljad. Üllatuslikult eristab siinsetes banaanides rohkem maitsenüansse ja need maitsevad oluliselt paremini kui need banaanid, mis talvel kaugele Põhja veetakse.
Los Gigantese gigantsed kaljud.

Kommentaare ei ole: