neljapäev, 9. juuni 2016

Tallinn-Istanbul-Tokyo (05.06.16)

Viimasest Jaapani külastusest on möödas juba kaheksa aastat. Selle aja jooksul on korduvalt tekkinud Jaapani-igatsus ning oleme aeg-ajalt mõlgutanud mõtteid Jaapani teemal. Mõned kuud tagasi avastasin soodsad (450 €) ühe ümberistumisega Turkish Airlines'i piletid Tokyosse ning plaan hakkas vormuma. Vihjasime piletitest ka sõpradele, kes samuti on rääkinud Jaapanisse mineku plaanist ning pärast nädalast kaalumist ja vanematelt lastehoidumise nõusoleku saamist otsustasime, et on aeg.

Poolnaljana öelduna plaanime sel korral Jaapanisse sushit sööma minna, kuna eelmistel kordadel meie maitsemeeled polnud veel nii arenenud, et sushit süüa. Just nimelt poolnaljana, sest see on osaliselt ikka tõsi ja erilise tähtsusega, et saaks sushit süüa, kohe väga sageli ja väga erinevates kohtades, et tajuda ehedat Jaapani sushi-kultuuri. Aga laiemas plaanis see maa ja meie jaoks nii eksootiline kultuur lihtsalt kutsub tagasi, kui seda kord juba kogenud oled.

Lend Turkish Airlines'iga oli üle ootuste mugav ja hea teenindusega, samuti olid lennukid korralikud. Ma ei olnud Tukishi kohta enne midagi uurinud, seega polnud ka mingeid ootusi. Ma ei arvanud isegi, et lühikesel Tallinn-Istanbul otsal midagi süüa pakutakse, aga lennukitoidu kohta oli see üllatavalt söödav ja joogiks sai isegi värskeltpressitud apelsinimahla (see kõik piletihinna sees) ja tervitusampsuna imehead lokumi. Süüa pakuti metallist noa ja kahvliga ning vein anti inimeste kätte väikeses klaaspudelis – kõik need on potentsiaalsed relvad, mida lennureisidel pole ikka aastaid juba inimeste käes näinud. Mitte, et ma end ohustatuna oleks tundnud, pigem oli see nõuete leevenemine isegi positiivne märk.

Istanbul-Tokyo lennu kestus – 12 tundi – tundus tüütult pikk, kuid lend startis meie aja järgi õnneks öösel ning üllatavalt kombel suutsin järjest magada 7 tundi ja tundsin end ärgates puhanuna. Kui me Jaapanis maandusime, oli kell just õhtul 7 saanud ja päike loojumas. Olen aru saanud, et teise ajavööndisse tasub jõuda alati õhtul ja minna võimalikult kiiresti magama, siis suudab ajavahega paremini kohaneda. Kahel eelmisel korral jõudsime Jaapanisse hommikul ja päeva oli kohutavalt keeruline üle elada ning ajavahe oli tunda mitmeid päevi.

Lennukilt maha tulles otsime lennujaamas esimesena üles leti, kust saab osta telefoniinternetti. Ühendame end neljakesi kohe sealsamas leti taga võrku ja vaatame uuendused üle. End kõrvalt vaadates jõuan tõdemusele, et infoajastu on muutnud inimvajaduste hierarhiat – me pole jõudnud käia ei WC-s, otsida süüa ega edasisi transpordivõimalusi, vaid meie esmavajadus on internet. Kuigi inimesed on sotsiaalmeedia uuendustest sõltuvuses (ka ma ise), siis reisil on internetti vaja eelkõige reisi sujuvaks kulgemiseks. Lonely Planet ei ole aastaid meil enam reisidel kotis raske klotsina kaasas, vaid seda asendab kaasaskantav internet, mis lahendab kõik tekkivad vajadused ja probleemid kiiremini kui ükski raamat.

Rongiga Narita lennujaamast Tokyo kesklinna sõites märkan seda tuttavlikku vaatepilti, kuidas kõik rongis olevad inimesed näpivad telefone. Sama vaatepilt rongis oli ka 2007. ja 2008. aastal, kuid sel ajal ei suutnud me aru saada, mida nad teevad oma telefonidega. See on vähem kui kümme aastat tagasi, aga sel ajal olid meie telefonid mõeldud veel kas helistamiseks või ussimängu mängimiseks – ei mingit telefoniinternetti ega sotsiaalmeediat ei tundnud me sel ajal. Sel ajal arvasimegi, et nad mängivad telefonis mingit mängu, kuid aastaid hiljem, ajal, mil ka meie pidevalt ninad telefonis istume, sain aru, et jaapanlastel oli juba sel ajal mingil kujul data saadaval telefonis. Helistamine ja ilmselt ka kaaslasega jutu ajamine rongis aga on selles reeglitest üleküllastunud ühiskonnas kui mitte keelatud siis tungivalt mittesoovituslik.

Tokyo hotell asub meil Minato piirkonnas, üsna Tokyo Toweri lähedal ning jääme sinna kolmeks ööks. Esmalt saame kokku samas hotellis peatuvate tuttavate eestlastega, kellega arutame homset varahommikust kalaturule minekut.

On juba üsna hiline õhtutund, kuid Jaapanisse jõudmise puhul võiks ühe söögi ikka teha. Leiame hotelli lähedalt ühe Jaapani toidukoha, mis meenutab kõige rohkem ehk pubi ja sööme õhtusöögi – nuudleid, õrnsoolakurki seesamikastmega, bambust, küüslaugukana ja yakitori vardaid.

Veidi enne südaööd on tänavad hotelli ümbruses praktiliselt inimtühjad – linn, kus kunagi ei peaks elu lakkama, on uinunud. Muidugi on Tokyos piirkondi, kus tegelikult elu keeb ööpäevaringselt, kuid meie peatume rahulikumas piirkonnas.

Kommentaare ei ole: