esmaspäev, 20. märts 2017

Toskaana. Pisa ja Montecatini Terme (31.10.16)

Termidest on saanud meie selle Itaalia reisi kinnisidee. See reis on järk-järgult kujunenud väga veemõnude-keskseks ning me ei taha neil viimastel päevadel sellest niidiotsast kuidagi lahti lasta. Seetõttu sai ka tänaks sihtkohaks valitud üks terme-nimeline asula – nimelt Montecatini Terme. Plaanis ikka ujumine. Aga mitte ainult.

Montecatini Terme on Toskaana põhjaosas asuv linnake, mis on kuulus oma rohkete mineraalainesisaldusega ja seetõttu ravivate omadustega termaalvete poolest. Looduslike eelduste tõttu (termaalveed)on Montecatini Terme asulasse rajatud väga palju erineva hinnatasemega spaahotelle. Üks vanimaid ja pompoossemaid terme on selles asulas Terme Tettuccio, mis vist praegu enam ei töötagi termidena, vaid on muuseumi-laadne külastusasutus. Meie aga valime tänaseks ööbimispaigaks hotelli, kus on ka suur veekeskus.

Tänasest asukohast on Montecatini Termesse sõita paar tundi ja lapsed vaatavad üle pika aja iPadist multikat. Imekombel on ekraanid sel reisil seni olnud unustatud, sest lihtsalt nii palju muud ja huvitavat on teha. Järsku hõikab Hugo tagaistmelt, et nägi "Autod 2" filmis Colosseumi. Kerime tagasi ja selgub, et tõesti, kuna autod käisid Itaalias, oli seal ka Colosseum pildis. Aga nüüd on Hugol tekkinud vahetu ja otsene seos ja ta tunneb juba nähtud objekte ise ka ära.

Teele jääb Pisa linn, kus me oleme juba korra käinud, aga mul tekib mõte, et võiks kuulsat Pisa torni ka lastele näidata ning teha ühe väga kiire jalgade sirutamise peatuse. Hugo oli küll eelmisel korral kaasas, aga ta oli tollal 8-kuune ja sellest ajast mälupilte ei oma. Mäletan, et eelmisel korral parkisime oma auto kusagile hoopis teise linna otsa ja kõndisime pikalt jalgsi, aga samas mäletan ka, et Pisa tornile pääses teiselt poolt ka autoga väga lähedale ja kui praegu selle koha üles leiaks, siis äkki jõuaks sealt läbi hüpata. Jälle aitab meid sellises olukorras kiiere internet, mille abiga leiame Pisa torni lähedale parkla.

Pisa torn asub samanimelises linnas Imede väljakul (Piazza dei Miracoli) ning on katedraali juurde kuuluv kellatorn eh kampaniil (nüüd, kui olen natuke itaalia keelt õppinud, saan aru, kust need kunstiajaloo terminid tulevad - il campanile tähendabki itaalia keeles kellatorni) ja on eriline selle poolest, et on vajunud viltu, aga seisab jätkuvalt püsti. Lähemalt vaatlusel saab aru, et torni püstiseismise kindlustamiseks on selle jalamile kõvasti betooni valatud.
Pisa torn




Imede väljak Pisas (Piazza dei Miracoli)

Kuigi alati tuuakse esile just viltust Pisa torni, on kogu Imede väljak koos katedraali ja ülejäänud marmorehitistega imetlemist väärt. Ime on ka tänane oktoobri viimase päeva + 23-kraadine pilvitu taevaga suvine ilm, seda eriti seetõttu, et  just paari nädala eest nägin, kui tuttavad olid samas kohas käinud, aga kandsid sügismantleid. Jalutame Imede väljakul, mis on vist kõige rahvarohkem koht, mida me sellel reisil kohanud oleme, isegi Rooma põhiliste vaatamisväärsuste juures polnud nii palju inimesi.
Teen Hugost samasugust pilti, nagu kunagi üle 4 aasta tagasi, kui ta esimest korda oma elus Pisa torni kõrval muru katsus


Hugo valib endale Pisa torni kuju

Hugole hakkab ka Pisa torn väga meeldima ning ta soovib endale suveniiriks Pisa torni kuju (millest üllataval kombel sai kodus temale pikaks ajaks üks lemmikutest mänguasjadest). Sööme veel gelatot ja asume teele; Montecatini Terme pole enam kaugel.
Il gelato al cioccolato

Kohale jõudes teeme esmalt hotellis siseregistreerimise ära ja läheme otsima funikulööri, millest enne lugesin ning millega saab sõita järsu mäe otsa.  Funikulöör pärineb aastast 1898 ning kui vagunisse sisse istume, saame aru, et see vagun on vist tõesti originaal. Vagun on ehitatud puidust ja liigub raudteerööbastel ning see töötab põhimõttel, et "nööri" küljes on kinni kaks samasugust vagunit, millest üks sõidab alla ja teine üles ning ülessõitja saab energiat allasõitja laskumisest. Ma varem ei teadnud sellisest süsteemist midagi ning ehmatasin ikka korralikult, kui järsku kihutas meist mööda teine samasugune vagun. Selles kohas, kus vagunid üksteisest mööduvad, on rööpapaare vaid umbes sajaks meetriks kaks, ülejäänud aja sõidetakse samadel rööbastel. Imestasin, kuidas need kaks rongi just täpselt seal kohtusid ja mõtlesin, et ühe hilinedes oleks ju kohe kokkupõrke oht, aga Renee vaatas süsteemi ja seletas kohe ära, kuidas need kaks rongi ei saa kunagi kohtuda ega kokku põrgata, sest nad saavad liikuma hakata vaid üheaegselt ja kohuvad alati täpselt samas kohas.

Montecatini Terme. Funikulöör aastast 1898

Puidust vagun

Sõit üles kestab umbes paarkümmend minutit ning koht, kuhu me jõuame, on Montecatini vanalinn, mis asub ligi 1100 m kõrgusel mäe otsas. On ilus päikeseline pärastlõuna. Jalutame vanalinnas, teeme vaateplatvormidel pilte, sööme jälle gelatot ja sõidame alla tagasi.



Montecatini vanalinn

Nüüd on plaan minna oma hotelli ujuma, sest piltide järgi on meie hotellil korralik sisetingimustes basseinikompleks. Need basseinid olid ka üheks peamiseks põhjuseks, miks selle hotelli valisime. Kui aga küsime hotellist, kus korrusel bassein asub, siis öeldakse, et see on kinni. Ma ei saanudki aru, kas see on täna kinni või on üldse kinni, aga igal juhul oleme pettunud nii hotellitoas, mis oli piltidel hoopis värskem ja ilusam ning ka selles, et me hotellis ujuma minna ei saa.

Laseme siis hotellitöötajal meile soovitada ja välja vaadata mingi termaalveega basseini, kuhu siin linnakeses lastega ujuma minna saaksime. Aadress käes ja esmane Google kontroll tehtud, istume algul autosse, et kohale sõita, aga gps näitab, et see on liiga lähedal, et üldse sõitma hakata. Hugo suudab meid auto juures korralikult naerma ajada, kui tahab mahutada autosse ligi kahemeetrist puuoksa, mille ta just auto lähedalt leidis. Kui ma kodus ei luba igasugust (minu arvates) prügi autosse vedada, siis rendiautos olen ma oluliselt leebem ja olen sel reisil lubanud Hugol igasuguseid leitud kaikaid autosse korjata. Aga nüüd Hugo ilmselt katsetab piire, kui näeb, et ma pole midagi keelanud ja arvab, et küll mahub ära ka üks korralik harjavarre-mõõtu oks.
Sügise märgid

Teel termidesse möödume Terme Tettuccio'st, mille uhke fassaad (praegune hoone valminud 1929) meenutab mõnda lossi või valitsusasutust. Teele jääb ka jõululaat ja lõbustuspark, aga inimesi praegusel hooajal eriti neisse ei jagu – ime, et need üldse töötavad. Lapsed vaatavad päkapikukujusid ja jõulukaunistusi, mis mõjuvad siin kliimas nii võõrana, eriti siis, kui jõuludeni on veel nii pikalt aega.
Terme Tettuccio

Suveriietega jõuluturul

Lõbustuspargi juures on aga ujumine unustatud ning lapsed hakkavad hoopis sinna norima. Lõpuks saame kokkuleppele, et läheme vaatame need termid üle ja kui need tunduvad ok, jääme sinna, aga kui mitte, tuleme lõbustusparki.

Termid asuvad moodsas klaasfassaadiga hoones, aga basseinid ei vasta sel korral väga ootustele, kuna on väiksemad ja vanamoodsamad, kui piltidel paistsid. Lisaks peavad kõik, olenemata juuste pikkusest, kandma mingeid tobedaid vannimütse. Siin on vaid üks pikk ja kitsas bassein(silma järgi umbes 4 x 10 m) ja kaks madalat kontrastse temperatuuriga basseiniriba, kust kordamööda läbi käia.

Pealegi on bassein ülerahvastatud ning igaühele jääb enda ümber vaid veidi ruumi. Kõik tundub nii nõme – see müts ja see ruumipuudus - see on nagu tõeline vanainimeste spaa ja nagu ei tahakski siin üldse olla. Lastel on aga lõbustuspark praeguseks juba unustatud, kui vesi silmapiiril. Näha on, et lastel siin möllata ei sobi, aga ega nad (eriti Hugo) ei suuda ju samaoodi basseini servast kinni hoides jalgadega kääre teha, vaid ikka hakkab sukelduma ja vett pritsima. Hoiame basseini tagumisse nurka ning peagi oleme möllava Hugo tõttu hõivanud endale korraliku ruumi. Basseini sügavus on Hugole üle pea, aga ta ei hooli sellest, vaid ujub pidevalt meie käehaardest kaugemale. Hugo suudab küll veidi aega pinnal püsida, aga ta ei oska veel arvestada, kus ta jõud otsa saab ja nii peame me tal kogu aeg silma peal hoidma ja teda vajadusel välja õngitsemas käima.

Vesi on basseinis kuum, ikka umbes 40-kraadine ja huvitaval kombel on see soolane. Ega siin nagu muud teha pole, kui lihtsalt passida. Lõpuks hakkame me igavusest "nuudlitega" mängima ning teeme igasuguseid vesijalgrattaid ja muid pinnal püsimise vahendeid. Juba läheb ka meil naljakaks.

Hugole leiame ujumise abivahendite korvist ühe kitsa riba (mis on nagu võimlemismati materjalist), mida saab nööriga ümber keha kinnitada. Avastame, et see on imehea abivahend ujuma õppimisel ja eriti sellises faasis, kus pinnal püsimiseks on vaid õige vähe toetust vaja. Ujumisrõngas ja ka kätised takistavad õigete ujumisliigutuste kasutamist, aga seda keha ümber olevat õhukest riba nagu ei tunnegi ja Hugo ujub sellega väga hästi. Lõpu poole jääb basseinis rahvast vähemaks ka ja kokkuvõttes oli meil selles algul nõmedana näinud basseinis väga lõbus.

Pärast ujumist teeme lastele rõõmu ja viime nad veel ikka lõbustusparki ka. See on selline väiksem lõbustuspark, kus on palju batuute, mõned liumäed ja karussellid. Sulgemiseni on jäänud aega pool tundi ja lapsed leiavad energiat pärast veemöllu veel batuutidel ka hüpata. Asja võlu on see, et kedagi teist enam lõbustuspargis pole ja kogu ala on nende päralt.

Mida teeb aga tänapäeval lapsevanem, kui laps mänguväljakul/lõbustuspargis mängib? Loomulikult surfab telefoniga internetis! Aga oh õnnetust, kui meie telefoniakudes on vaid mõni protsent energiat alles ja mu telefon kohe pildi tasku paneb. Niisiis istume kahekesi käsikäes pool tunnikest pingil ja vaatame ainiti, kuidas meie lapsed mängivad ☺
Lapsed lõbustuspargis

Renee jõudis õnneks välja vaadata ühe lähedalasuva pitsarestorani, mida siinkandis kiidetud on. Kõhud on hirmus tühjad, kuna täna oleme põhiliselt vaid jäätistest toitunud. Pitsarestoran osutub aga kohaks, kus müüakse pitsat lõikudena (pizza al taglio) ja põhiliselt kaasa. Saab küll kohapeal ka süüa, aga istumine on kõrgetel pukkidel kitsa lauariba ääres ja näoga seina poole. Tundub jube nõme, aga kõht on nii tühi, et enam ei jaksa kusagile kõndida ja kell on ka juba üheksa läbi. Seega jääme ja tellime alustuseks kõigile ühe lõigu.

Aga see pizza al taglio osutub selle reisi kõige paremaks pitsaelamuseks ja ma julgen isegi pakkuda, et üldse kunagi Itaalias söödud pitsade Top3 koha saavad need pitsalõigud. Lahutan maha faktori, et kõhud olid meil väga tühjad, aga ikka jääb see pitsa üheks parimaks – lihtsalt kõik on nii õige – see imeõhuke ja paraja krõbedusega põhi, tomatikastme maitse ja kogus, see sulajuust ja kerge oliiviõli kiht veel pitsa peal. Minestamisväärselt hea. Ja ma söön ikka ja alati pitsat vaid kõige vähemate lisanditena (tomatikaste + juust) ehk pizza Margheritat. Tellime veel mitu korda juurde, sest lihtsalt pööraselt hea on. Kogu selle aja jooksul, mis me sööme, käib siin vilgas elu ja kogu aeg keegi tellib midagi kas kaasa või söövad kohapeal. Liigub palju maskeraadirüüs inimesi, sest täna on ju Halloween ja itaallastele meeldivad igasugused karnevalid. Lauldes möödub siit ka umbes 50 inimesest koosnev seltskond, kes kõik on riietatud Halloweeni-teemalistesse kostüümidesse.

Hotellini tassin Hugot oma seljas, sest tema energia on tänaseks täitsa otsas. Tunnen raskust ja ta keha lõtvumist ning Hugo isegi uinub mu õlal. Hotellis küll korraks ärkab, aga magama lähme täna kõik varem.

Kommentaare ei ole: