esmaspäev, 22. jaanuar 2018

Kolm päeva lastega Bangkokis (05.-08.12.17)

Ühel detsembrikuu alguse õhtupoolikul astume Bangkoki südalinnas välja väikebussist, mis on meie reisiseltskonna toonud Hua Hinist otse meie Bangkoki hotelli ukse ette. Esmane emotsioon kärarikkale rahvast täis tänavale astudes on küsimus enda peas: “miks me seda teeme???”; näen, et see peegeldub ka teiste silmis. Tänaval tungib ninna ebameeldiv hais, mis ilmselt võimendab negatiivseid emotsioone.

Tegelikult teadsin ma juba reisi planeerides seda, et reisi puhkusega alustades ja suurlinnas lõpetades on riskantne valik tegevuste järjekorraks. Ükskõik, kui väsinud olla igapäevategevustest, on reisi alguses alati oluliselt tugevam motivatsioon keerukate ja väsitavate olukordadega hakkama saamiseks ning väiksem tundlikkus olmeliste iseärasustega leppimiseks. Vähemalt meie puhul on see loogika alati paika pidanud.

Seda reisi kokku pannes oli aga ainuke võimalus jätta Bangkoki külastamine reisi lõppu. Olles kunagi ühe lapsega Bangkokis käinud, teadsin ma ette, et see mugav ei saa olema, aga eks ajaga negatiivsed emotsioonid haihtuvad ja uut reisi planeerides on mõtted taas uljad. Meile tundus, et paar-kolm päeva Bangkokis lihtsalt kuulub ühe Tai reisi juurde.
Hilisõhtused Bangkoki tänavad


Harv vaatepilt, kui tänaval näeb käsitöölist, kes valmistab kohapeal esemeid. Reeglina müüakse tänavatel vaid masstoodangut. 
Lapsed vanemaga tööl kaasas on Tais sage nähtus. Tihti istuvad nad tänapäeval juba nutiseadmetes, kuid see väike poiss huvitus nahkkottide valmistamisest.

Ehmatavad kontrastid
Igal juhul olid tajutavad kontrastid elutingimustes suured. Olime tulnud 10-päevaselt mõnusalt puhkuselt Hua Hinist, kus meie peamine trajektoor kulges ranna ja basseini vahet. Me olime harjunud hea voodi, lastest eraldi tubade, suure basseini ja vähese rahvaga enda ümber. Me küll käisime sellest mullist iga päev väljas, kuid õhtuks oli alati hea turvalisse keskkonda tagasi jõuda. Turvalisuse all pean silmas eelkõige suurt privaatruumi, mida meie condo territoorium meile pakkus.

Bangkokis oli kõik teisiti. Suurlinnas ei saa endale selliseid elutingimusi lubada ja nii me kolisime neljakesi, st koos lastega samasse hotellituppa sisse. Alati uude hotelli minnes on kõik võõras ja tundub hullem kui juba mõni päeva seal viibides, aga selle korra olmelised kontrastid olid ikka ebameeldivad. Ma tõesti kahetsesin sel hetkel, et me üldse Bangkoki otsustasime tulla, kõik oli nii vana ja kulunud. Meil küll oli hotelli katusekorrusel bassein ja hotellil ka eraldi sisehoov, kuid Hua Hinis oli kõik kordades parem.

Aga ega vingumisest ei ole mingit kasu ja eks need mõtted olid ka pigem minu sisemine heitlus (kuigi eks ka teised mõtlesid samamoodi), aga kolm päeva Bangkoki ootas ees ja see tuli kuidagi ära sisustada.

Alustasime õhtusöögi otsinguga ja lähiümbruse avastamisega. Jalutasime mööda rahvatihedat Rambuttri tänavat, kus liikudes on pidevalt küünarnukitunne. Peab kogu aeg jälgima, et lapsi silmist ei lase, muidu kaovad rahvahulka ära. Rahvamassi moodustavad enamuses turistid ning ilmselt just seetõttu on kohalikud kauplejad tänava ääres ka agressiivsemad. Päris Araabiamaadega võrreldavat pealesurumist Tais siiski ei kohta. Müüakse valmislõigatud puuvilju, lihavardaid, igasuguseid söödavaid putukaid (mille pildistamine on tasuline), väga palju on tänava ääres ka alkoholi müügilette. Täna tänava peal süüa ei taha, kuna nii suures trügimises on see võimatu ja suhteliselt palav on ka. Kuna toidusoovid on kümnel inimesel väga erinevad, istume kohta, kus saab kõike. Tai toidust tüdinenud saavad kätte oma pitsad ja ihaldatud koogid, ülejäänud jätkavad Tai köögiga.

Pärast õhtusööki ostame lastele kohustuslikud jäätised ja viime nad kära ja rahvamassi käest tuppa youtube seltsi. Ise teeme veel ühe tiiru hotelli ümbruse tänavatel. “Meie” tänaval kaubeldakse põhiliselt riietega, mis on kõik äravahetamiseni sarnane odav ja ebakvaliteetne Hiina toodang. Kas tõesti sellele kõigele on siin turgu? Lisaks on meie tänaval kümneid massaažisalonge (välimuse järgi võib hinnata, et need ikka on ka massaažisalongid, mitte intiimteenuste pakkumisega seotud kohad). Kes sisse ei taha minna, saab ka mugaval lamamistoolil istudes seal samas tänava ääres jalamassaaži võtta. Ühte sellisesse kohta istume pooleks tunniks maha ja laseme endale jalamassaaži teha. Ja mida teevad tänapäeval inimesed, kes on jalamassaažis – loomulikult surfavad internetis :).

Bangkoki kuulsates templites
Järgmisel hommikul kohtume kõik hommikusöögil ja arutame, mis meile selles suurlinnas koos lastega jõukohane oleks. Võtame veel veidi hoogu enne linnakärasse minekut ja sulpsame hotelli katusekorruse basseini. See pole ei suuruse ega ka puhtuse poolest võrreldav meie Hua Hini condo basseiniga ja pead eriti vee alla ei julge panna, aga väheke jahutust pakub vesi kuumas ilmas siiski.

Otsustame kõndida võimalikult vähe – seda eelkõige palavuse tõttu ja esimeseks sihtkohaks seame Wat Pho templi, kus pikutab maailma suurim lamav Buddha. Algul proovime taksoga minna, kuid kui me hinnaga rahul pole, küsib keegi taksojuhtide kambast, miks me mööda jõge templisse ei lähe. Muidugi! Me oleme ju jõele nii lähedal ning paadisõit on Bangkokis samuti arvestatav transpordiliik.
Jõepraamile minek


Chao Phraya jõe mõlema kalda ääres on hulgaliselt peatuseid, milleni viivad sageli kitsukesed tänavad, ääristatuna suveniirimüüjatest. Meile üritatakse müüa ka mingeid laevapileteid. Mäletasin eelmisest korrast, et jõetransporti on erinevat liiki – on hästi odavad pargased, kus inimesed seisavad püsti, on istumiskohtadega jõepraame ja saab muidugi ka privaatsõite tellida. Ostame pileti istumiskohaga praamile, kuid peagi saan aru, et see ei peatugi meie soovitud templi juures. Tekib mõte minna maha hoopis jõe läänekaldal Wat Aruni templi juures.
Chao Phraya jõgi Bangkokis

Wat Aruni koonusekujuline torn, prang, on kindlasti üks ikooniline Bangkoki maatähis. Wat Aruni prangi treppidel käisime me ronimas ka siis, kui Anee oli väike ja Renee mäletab seda õudset allatulekut sealt tornist, sest trepid on pea püstloodis ja trepiastmed nii kitsad, et tema jalad ulatuvad iga astme äärest üle. Väga kerge oli jalal vääratada ja eriti ohtlik oli sealt lapsega alla tulla. Renee kohe ütles, et tema sinna üles seekord enam ei tule. Seevastu osa inimesi seltskonnast tahtis minna ja ka Hugo oli sellest huvitatud, kuuldes, et Anee kunagi käis. Kuid selgus, et torni tippu keset päeva inimesi ei lastud, vaid sinna sai alates kella neljast. Wat Aruni ehk päikeseloojangutempli otsas käiaksegi just päikeseloojangut imetlemas.
Wat Arun

Wat Arun'i templi prang Bangkokis

Peale Wat Aruni jõe läänekaldal eriti vaatamisväärsusi pole, praktiliselt kogu elu käib idakaldal. Chao Phraya jõgi Bangkokis pole väga lai, aga sildu on väga vähe. Üle jõe saab praamidega, millest osad sõidavadki vaid kahe kalda vahet, igas sõit kestab vaid mõni minut.
Ananassimüüja tänaval


Ilma jäätiseta ei möödu reisil ükski päev

Liigume palavuse tõttu siiski suhteliselt aeglaselt, teeme vahepeal joogi-, jäätise- ja puuviljapause. Wat Aruni templist üle jõe, kohe sadama lähedal asubki Wat Pho tempel, kus sees maailma suurim lamav Buddha, kellel pikkust 46 meetrit. Buddha kuju on loomulikult kullatud.

Hiiglaslik lamav Buddha Wat Pho templis

Templisse minnes tuleb jalanõud jalast võtta. Hiiglaslikus hoones saab teha ringi ümber lamava Buddha ja kui kuidagi õnnestub, siis ka teda pildile püüda. Rahvast on meeletult palju. Saab osta topsi koos müntidega, millest iga münt tuleb annetada eraldi anumasse. Lastele muidugi tundub selline tegevus põnev.

Wat Pho templis

Puhkame veel templi aias veidi jalga ning otsustame, et vaatamisväärsustest sel korral aitab ja liigume kaubandusse. Meestel oli välja vaadatud tehnikalinnaosa, millest muidugi naised ega lapsed grammigi huvitatud polnud. Aga Renee vaatas meile seal tehnikalinnaosa läheduses ühe suure kaubanduskeskuse, mis tundus reitingute järgi ok olevat. Sõitmiseks kasutame Uberit, mis on odavam kui taksod ja tuk-tukid.
Mungad tänavapildis

Kaltsukaubandus
Kohale jõudes saan kohe aru, et ma olen siin juba olnud. See oli kuus ja pool aastat tagasi. Naljakas, et täpselt sama orgi otsa lendasime ka eelmisel korral Bangkokis käies, mil me ka uskusime mingeid reitinguid, mis ei lähe üldse meie maitsega kokku.

Ja see “kaubamaja” on samasugune mõttetu odav kaltsude müügikoht, nagu on letid ka tänaval. See ei ole kaubanduskeskus, kus igal brändil on oma pood, vaid kogu see viiekordne hiiglaslik labürint koosneb umbes 4-6 ruutmeetri suurustest väikestest boksidest, mis on puupüsti riideid täis topitud. Otsustame siiski veidi ringi vaadata ja kasvõi üleval korrusel söömas käia, kui muu ei peaks sobima.

Hargneme laiali ja peagi helistab Renee, et kõrval majas on veel mingi outlet. Kobin lastega kohe sinna. Outlet osutub meile tuttavate brändidega poeks, kus on juba huvitav ringi vaadata. Anee suudab leida endale ühed Crocsi baleriinad, millised tal praegu ka on, aga on väikseks jäämas ja mida loomulikult enam ei toodeta. Aga just ühes Bangkoki outletis on neid järgi järgmine number ja veel lillasid, mis on ka tema lemmikvärv. Vähemalt laps on õnnelik. Aeg möödub šopates kiiresti ja peagi on aeg teistega taas kokku saada.
Usurituaalid Bangkoki tänaval

Kuna kõigil on kõhud juba päris tühjad, otsustame ümbruskonnast mõne söögikoha leida. Ümbruskond on aga kraadi võrra vängem Bangkok kui me seni näinud olime. Meie hotelli ümbrus on selle kõrval päris korralik. Tänavad on kohati ligased ja haisvad ning väga rahvarohked, ringi jooksevad hiidsuured prussakad. Läbisegi inimestega sõidavad rollerid ja kogu see melu on täielik kaos. Lastele on see kõik paljuvõitu. Anee teatab, et talle aitab nendest urgastest ja ta tahaks süüa kusagil, kus restoranis on valged linad ja kus on nõudepesumasin. See viimane nõue tuleb sellest, et ta näeb pidevalt, kuidas nõusid pestakse otse tänaval kaussides. Otsime, et leida mingit söögikohta, kuhu saab sisse minna istuma. Astume sisse esimesse ettejuhtuvasse hiinakasse, mis võimaldab viibida vähegi tänavalt eemal ja sööme hiliseks lõunaks või varaseks õhtusöögiks Hiina toitu. Menüü on selline, kust leiab ka konservatiivse maitsega vanema generatsiooni inimestele midagi süüa; tänapäeva lastel ilmselt on Hiina köögiga juba mingi suhe tekkinud, seega probleeme ei teki.

Võidusõit tuk-tukiga
Tagasi hotelli otsustame minna mingil põhjusel esimese ettejuhtuva tuk-tukiga. Ilmselt seepärast, et ei viitsi suuremale tänavale taksot otsima minna. Kolmekesi mahub tuk-tukki ilusti sisse ning Hugo tuleb meie vahele ja Anee läheb koos vanaema ja vanaisaga. Hakkab “võidusõit” hotelli suunas. Mulle tundub, et meie seltskonna vahel jagatud tuk-tukid hakkavad omavahel võistlema – kord on üks ees, siis jälle teine. Kuigi toimub paras (üksteise võidu) kihutamine keset liiklust, kus omavahel rabelevad koha eest nii bussid, autod, tuk-tukid kui ka rollerid, ei pea ma seda sõitu üleliia eluohtlikuks, küll aga teeb muret kogu see sissehingatav heitgaaside hulk, mida on võimatu vältida. Sel hetkel mõtlen, et söö sa palju ökotoitu tahes, siis kogu see hea, mis sa oled oma kehale teinud, saab hetkega nullitud, kui sellist kogust heitgaase sisse hingata.
Tuk-tuk

Bangkoki liiklus õhtutunnil

Enda hotelli juurde tagasi jõudes tundub kõik juba õdus ja talutava puhtusega. Vähemalt ei jookse tänaval prussakad. Aga kui me õhtul Reneega kahekesi jalutades ühte kitsasse hämarasse kõrvaltänavasse satume, jookseb äkitselt jalge eest läbi suur täissöönud rott. Siin lõpeb ka minu taluvuse piir – torman tagasi valgustatud tänavale.

Kiikame samal õhtul veel meie hotelli läheduses asuvale Khao San Roadile, mis on paljudest reisjuhtidest tuntud ööelu tänav Bangkokis. Talumatult vali muusika, mis muudab omavahel rääkimise karjumiseks, meeletu kogus voolavat alkoholi, mida siin tänava ääres ja baarides müüakse - see pole kindlasti midagi meie maitsele.

See oli kõigest üks päev Bangkokis ja meil on kaks päeva veel ees! Peame plaani, kuidas see üle elada. Me oleme küll Aasia suurlinnades käinud ja ise tuleks kõige sellega toime, aga lastest on kahju. On üsna selge, et lapsed selle palavaga teist päeva mööda templeid käia ei taha.

Üks võimalus suurlinnamelust ja palavusest välja lülitada on minna konditsioneeritud kaubanduskeskusesse, kus erinevalt tänavatest on jahe, puhas ja liigub ka vähem rahvast. Lisaks on paljude kaubanduskeskuste ülemine korrus laste mängumaa. Kaalusin küll seda võimalust, kuid mulle endale ei pakuks selline tegevus mitte midagi. Teine mõte tekkis täna hiinakas lõunal käies, mille seinal jäi silma Siam Park veepargi reklaam. Lugesin veidi Tripadvisorist arvustusi ning see veepark tundus täiesti arvestatav variant pääsemaks kärarikkast suurlinnast. Lastele igaks juhuks kohe ei öelnud, et äkki läheme homme veeparki, sest kui plaanid peaks muutuma, oleks pettumus suur.

Järgmisel hommikul sai teise perega salaja infot vahetatud ning veepark tundus eelkõige lapsi silmas pidades kõigile hea variant. Reisid üldse, aga eriti veel sellised lastekesksed tegevused on ju puhas kvaliteetaeg laste ja vanemate vahel. Nalja pärast küsisime lastelt, kas nad soovivad minna sinna prussakate juurde tänavatele jalutama või veeparki :). Veepargi valik oli loomulikult kindel.

Siam Park Bangkoki äärelinnas
Siam Park veepark asub Bangkoki äärelinnas. Olenevalt stardipunktist võtab sinna jõudmine taksoga aega 1-1,5 tundi. Sõitmiseks kasutasime taas Uberit, mis on taksodest odavam. Bangokis saab küll kasutada Uberit, aga teenusepakkujaid on suhteliselt vähe.

Siam Park on tegelikult kooslus lõbustuspargist ja veepargist, millesse pääseb ühise piletiga. Esmamulje pargist on veidi vanamoodne, kõike siin olevat on ajahammas nähtavalt purenud. Ei ole selline puhas, korras ja värske nagu Hua Hini Vana Nava veepark. Pargi territoorium on hoomamatult suur ning ühe päevaga ei jõuaks seal kindlasti kõiki atraktsioone läbi käia. Rahvast on pargis vähe – enamikel atraktsioonidel saaks soovi korral privaatsõitu teha.
Lõbustuspargis

Panustame eelkõige veepargile ja seame sammud kirjade järgi maailma suurimasse tehislainega basseini. Üllataval kombel oli Hua Hini mitu korda väiksem tehislainega bassein kuidagi mõnusama lainetusega.

Esimesed liumäed, mida proovisin, olid kohe nii hirmsad ja valusad, et isu läks ära. Valu saamine sõltus kehakaalust ehk mida raskem oled, seda suurema hoo said ja seda valusama plärtsakaga vette jõudsid. Neid liumägesid vaadates sain aru, et siit veepargist on puudu kummirõngad, mis pehmendavad sõitu ja ei lase valu saada. Sai küll lisaraha eest laenutada laste ujumisrõngaid, kuid nendega ei saanud ühegi liuraja peale minna, vaid lihtsalt basseinis hulpida. Hua Hini veepargis toimusid praktiliselt kõik sõidud just kummirõngaste peal ja seepärast see park nii mõnus ja ohutu tunduski. Edaspidi meelespidamiseks, et kummirõngaste olemasolu on kindlasti üks aspekt, mida tuleks veeparki valides silmas pidada.
Siam Park Bangkokis


Pärast päeva veetmist veepargis tegime laste rõõmuks veel mõned sõidud lõbustuspargis ka. Üks närvekõditav järskude laskumistega, rohkelt vett pritsiv ja lõvi suust läbi minev rongisõit jäi Hugole nii eredalt meelde, et sellest oli veel tagantjärgi kodus juttu palju. Olime ilmselt taas lõbustuspargi viimased külastajad, kuid sõna otseses mõttes viimastel minutitel väravate juurde tagasi jõudsime.
Sõit, mis Hugole pikalt meelde jäi.

Õhtusöögile plaanisime minna linnas oma hotelli lähedal, kui olime kotid tuppa visanud. Olin veepargist tulles pikal autosõidul tegelenud guugeldamisega ning leidsin meie hotelli juurest jalutuskäigu kaugusel reitingute järgi hea Jaapani restorani. Kui hotellis teise pere uksele koputasime, selgus, et üks neist oli saanud ilmselt mingi kõhutõve ja tundis ennast kehvasti. Läksime küll algul kõik koos sööma, kuid haigus aina süvenes ning ei võimaldanud enam seltskonnas viibida.
Õhtusöök - krevetid

Banaanipannkooke müüakse kõikjal tänaval

Jaapani restorani asemel, mis osutus inimtühjaks ja kuidagi kõledaks kohaks, jäime sööma ühe kitsa tänava äärde paigutatud laudade taha. Menüüs ikka kõik kohalik. Söök maitses hästi, kuid teadmine, et kellelgi seltskonnast on mingi kõhutõbi kallal, ajab tegelikult endal veidi hirmu nahka. Oleme reisidel ikka päris mitmel korral mingid kõhutõved külge saanud ning kogemus näitab, et kui üks saab, on see pigem tundide mitte päevade küsimus, et see ülinakkav haigus ka teised kõik murrab. Pikantseks tegi loo asjaolu, et homme on kojulend ja nii pikka lennusõitu oksendades üle ei elaks.

Pärast õhtusööki tundsin end kuidagi väsinult ja nahk nagu oleks valus olnud (kindlasti mitte päikesest, see tunne on teistsugune), ma ei saanud aru, kas psühholoogia tõesti mõjub nii tugevalt või olin ma ka juba nakatunud. Oli selgusetu, kas seda teeb palavus ja ehk liiga täis saanud kõht või on see ebamugavustunne tingitud algavast oksehaigusest. Hotelli tagasi minnes võtsin sisse oma tavapärase piimhappebakteri kapsli, mida ma enne reise ja reiside ajal suhteliselt kohusetundlikult võtan, lootes, et see tõesti aitab sisikonnal toime tulla meie jaoks võõraste bakteritega. Tuhnisin reisapteegis ja vaatasin, kas midagi saaks veel päästa. Neelasin kaks Enteroli kapslit, mille näidustus on soole mikrofloora muutustest põhjustatud sooletalitushäired. Andsin teistelegi; lastel on mingi nõrgem ja virsikumaitseline variant. Tundsin nii toimides ära episoodi ühest laste lemmikraamatust “Koer taskus”, kus kujuteldav koer Nässu andis Taavile tuulerõugete haiguse kartuses profülaktika mõttes arstikapist igasuguseid erinevaid rohtusid, et mitte mingil juhuks haigeks jääda. Asi lõppes haiglas, aga seda mitte tuulerõugete, vaid ikka rohtude pärast.

Olemine oli päris kõhe, aga otsustasime ikka oma igaõhtusele jalutusringile minna. Lapsed jäid tuppa youtube’i tarbima. Viimase õhtu lõpetuseks võtsime taas tänava ääres ühe jalamassaaži. Lihtsalt istudes ja jalamassaažis olles oli olemine täiesti ok, aga kui jalamassaaži lõpetuseks massöör veel mu kaela ja õlad ka läbi mudis, siis oigasin ja tõmbasin end mitmel korral krampi, sest kuidagi jube valus oli.
Massaažitoolid tänaval

Massaaži viimastel minutitel kõndisid Renee vanemad juhuslikult just mööda ja märkasid meid tänava ääres istumas. Ütlesime, et nad meid ootaks ja jalutaks veel veidi koos. Lubasime neile täissöönud rotte näidata siin lähedal :). Nagu õigesse tänavasse jõudsime, sööstis üks rott kohe jalge eest läbi. Taamal oli neid veel. Ega edasi ei tahtnudki minna, piisas korraks nende nägemisest.

Seletamatu minestamine tänaval
Tagasi hotelli poole kõndides võttis Renee koos oma isaga tänava äärest baarist ühed joogid. Seal baarileti kõrval seistes tuli mul põhimõtteliselt sekundiga peale tunne, et ma kukun kohe kokku ja jõudsin seda ka Reneele öelda. Baaripukile istumine poleks aidanud, seega heitsin ettenägelikult lihtsalt kõhuli pukile lösakile. Järgmine tunne oli, et ma kohe oksendan ja küsisin ruttu kilekotti. See kõik juhtus umbes minuti jooksul. Edasi järgneb päris pikk mälulünk, millest toimunust räägin kõrvaltvaatajate nähtu toel.

Oksendama ma õnneks tänaval siiski ei hakanud, küll aga olin minestanud kaks korda. Vahepealset ärkvelolekuaega ei mäleta. Teadvusele hakkasin tasapisi tulema siis, kui kolm inimest üritasid mu lõtvunud keha kuidagi tuk-tuki sisse ajada; ma ise vist sel ajal veel ühegi liigutusega kaasa aidata ei suutnud. Kõrvaltvaatajatele võis tunduda see vaatepilt kas tülgastav või naljakas või mida iganes veel, aga ilmselt jäi must mulje kui maani täis inimesest, keda teised peavad kuidagi koju talutama. Mind tundvad inimesed ilmselt muigavad, kuna teavad, et alkoholi ma ei tarbi.

Udusest teispoolsusest tagasitulekut kiirendas tuuleiil, mis tuk-tuki sõidust näkku puhkus. Kui mõistus ka hakkas aru saama, mis juhtunud oli, tekkisid esmased mõtted, et kuidas edasi. Tundsin jätkuvalt väga tugevat oksetunnet, aga midagi välja ei tulnud. Sõit tundus jube pikk. Me olime hotellile tegelikult väga lähedal, aga ühesuunaliste tänavate tõttu sai sõita vaid suure ringiga ja juht keeldus mööda otseteed vastassuunast minemast, sest trahvid on suured.

Tuk-tukiga hotelli ette jõudes olid Renee vanemad igal juhul jalgsi kiiremini kohal ja tulid mind appi talutama, aga selleks ajaks olin ma juba nii teadvusele tulnud, et suutsin Renee vastu toetades hotellituppa kõndida. Näha oli, et tõbi liigub inimesel inimesele väga kiiresti ja keegi ei tea, kes ja kui kiiresti on järgmine. Renee juba koostas plaani B-d ehk võimalust, et me ei lendagi homme tagasi, küll aga peavad seda tegema tema vanemad, kui nemad täie tervise juures on. Nendele oleks see muidugi ülisuureks katsumuseks, sest Taisse olidki nad nõus tulema vaid seetõttu, et meie nende reisjuhid olime ja kõik lennujaamad aitasime õigesti läbida.

Sõbrad kõrval toast olid otsustanud hargneda – haige jäeti ühte tuppa, kolm tervet võtsid uue toa – selliste puhkudel on eraldi toad ja eriti eraldi WC ainuõige valik. Meie olime oma perega veel hetkel ühes toas ja vaatasime, mis juhtuma hakkab. Mu iiveldustunne kestis jätkuvalt, passisin mõnda aega WCs ja ootasin puänti, kuid oksendama ei hakanudki. Lõpuks kobisin eraldi voodisse ja jäin, kilekott igaks juhuks käeulatuses, magama. Öösel magasin suhteliselt kehvasti, mu keha oli justkui palavikuseisundis, kondid kõik valutasid, aga iiveldustunne oli kadunud. Ärkasin veel mitu korda ja millalgi vastu hommikut ka kraadisin ennast ja avastasingi väikese palaviku.

Hommikul on teistel veel kõik korras, ka küla peal ei olnud uusi haigusjuhte täheldatud. Kes terved, lähevad hommikusöögile, mind aga ei isuta midagi. Tunnen end veel suhteliselt nõrgana ja otsustame võtta hotellist väljaregistreerimise pikenduse, sest tagasilend on alles õhtul ja kusagil ringi käia väga ei jaksa.

Pärast duši all käimist läheb aga olemine päris selgeks. Lasen endale juba tänavalt ananassi söögiks tuua ja pärast seda tunnen, et olen taas elus. Kui teistel tekib toidupoodi minemise plaan, liitun nendega, sest tahtsin viimasel päeval mangosid ja mõnda muud kohalikku kraami veel kaasa osta.

Kaubanduskeskuses on erinevaid väikeseid gurmeepoekesi ning ühe pagariäri letil nähtavad suhkrustatud nisujahust kuivikud tunduvad olevat just need, mida ma vajasin. Sisuliselt terve reisi olin elanud täiesti vabatahtlikult ja ilma pingutamata nisujahuta, aga pärast seda kummalist haigushoogu on just nisujahust suhkrusai see, mis isutas. Nende oksehaigustega on paraku selline loogika, et toidud, mida enne oksendamist sai söödud, muutuvad väga pikaks ajaks jälgiks ja ainuüksi mõte neist ajaks südame pahaks. Eile olin söönud krevette ja papaiasalatit, mis on mul kindlasti ühed lemmikud ja mul oleks ülimalt kahju need toidud musta nimekirja saata. Aga kuna ma siiski päriselt ei oksendanud, vaid mul lihtsalt oli süda nii paha, et ma tundsin end iga hetk oksendavat, siis õnneks pelgalt see tunne minus toitude isusid ei rikkunud. Tegime veel Tai reisi lõpetuseks ühed papaiasalatid ja ma tundsin õnneks jätkuvat vaimustust sellest salatist.

Tagantjärgi olen ikka sellele kummalisele haigusevormile mõelnud ja püüdnud aru saada, mis minuga juhtus sel õhtul. Kas oli see mingi kummaline vorm oksehaigusest, mis päädis vaid iivelduse ja mingil põhjusel ka minestamisega või äkki tekitasid selle kummalise reaktsiooni minu kehas hoopis need kaks sisse söödud Enteroli kapslit, mida ma haiguse ennetamiseks alla neelasin, aga milles sisalduv pärmi kogus mõjus just nii, nagu eelpool mainitud raamatuski – tegi asja hullemaks. Üks variant on ka see, et massaažiga muditi mu kehas mingid punktid lahti, mille tagajärjel midagi hakkas liikuma ja mis omakorda tekitas minestamise. Samas oli mu olemine juba enne kahtlane ja nahk valus, seega see viimane versioon on kõige ebausutavam. Samas räägib selle versiooni kasuks asjaolu, et keegi rohkem meie perest oksehaigusesse ei nakatunud.

Igal juhul lendasime me samal õhtul kõik kümnekesi koju ja tagasilendu taluda polnud mul mingi probleem, sest olemine läks üha paremaks.


3 kommentaari:

Katrin ütles ...

Aitäh, et ikka viitsid kirjutada!
PS Selline haiguspuhang meenutab mürgistust, mille võib väga kergesti saada (veekeskuse) basseinivette lisatavatest kemikaalidest. ENteroli asemel soovitan kaasa võtta kamaluga söetablette, parim mürgistuse ravi olevat süsi Coca-Colaga - kogenud džunglimatkajad vähemasti nii soovitasid.

Aet Trisberg ütles ...

Katrin! Tore kuulda, et sa ikka meiega virtuaalselt kaasa reisid. Sind on ikka siin aeg-ajalt kaasa elamas olnud näha nende kümne aasta jooksul, mil olen reisijutte kirjutanud.

Ma küll ei suuda endam reisidest kirjutada reaalajas nagu blogi algusaegadel, kuid kirjutamata ka ei saa jätta, sest mul kuidagi on vaja need muljed läbi kirjutada. Vist ühe Türgi reisi olen ühel kiirel perioodil kirjutamata jätnud, aga muud pikemad käimised on ikka kõik kirja saanud. Praegugi oleme pikal nädalalõpul Itaalias; ehk saab ainest uuteks juttudeks.

kodulehe tegemine ütles ...

Väga hea blogi, edu Teile!