Kiirvisiit Belgiasse. Belgia kolm suuremat linna: Brygge, Brüssel ja Antwerpen (22.- 24.05.2018)

Belgia kui reisisihtkoht ei tuleks mulle niisama ilmselt kunagi mõttesse. Brüsselis käivad inimesed tööl, mitte ei vali seda pika nädalalõpu veetmise kohaks. Mina läksin Belgiasse puhtalt seetõttu, et külastada oma õde, kes oli sinna läinud kolmeks kuuks kogu perega oma mehe töö tõttu.

Läksin ilma igasuguste ootuste ja lootusteta, sest mu eesmärk oli lihtsalt veeta mõni päev koos õe ja tema lastega. Oleksin olnud ka rahul, kui oleksime kulgenud mööda Brüsseli mänguväljakuid ja lobisenud liivakasti serval juttu, vaadates taustaks laste mängu.

Aga mu õel olid teised plaanid, tema tahtis mulle nende vähese kolme päevaga, mis mul aega oli, Belgiat võimalikult palju tutvustada. Kuigi ma ütlesin, et saan lennujaamast ise linna ja otsin neid üles, arvas tema, et võiks mulle siiski lennujaama autoga vastu tulla ja teha kohe otse lennujaamast üks väljasõit Brygge linna, mida peetakse Belgia üheks ilusamaks linnaks.

Brygge
Brygge astub Brüsselist veidi rohkem kui tunni autosõidu kaugusel idas. Belgia on ju väga väike riik, Eestiga võrreldes veel kolmandiku võrra väiksem, ning seetõttu pole üksi sihtpunkt riigi keskel asuvast Brüsselist kaugel.

Belgia ilusaim linn on loomulikult turistide poolt avastatud. Vanalinna südamesse jõudes ootavad turistide hordid paadisõidu järjekorras. On maikuu lõpp ja ilm juba suviselt soe. Otsustame, et meilegi kuluks üks paadisõit mööda linnasisest kanalit ära, kuna ka see on võimalik viis linna avastada ja pealegi võiks see ka lastele lahe tunduda. Sõit kestab paarkümmend minutit ning selle aja vältel saab esmase ülevaate vanalinna arhitektuurist.

Paadisõit mööda Brygge kanaleid




Brygge Grote Markt

Käime veel jalutades linna keskväljakul Grote Marktil ning külastame ka šokolaadimuuseumi, mida võiks Belgias kui tuntud šokolaadimaal kindlasti ette võtta (neid šokolaadimuuseume on Belgias mõistagi rohkelt). Šokolaadimuuseumis demonstreeritakse lives šokolaadi valmistamise tehnikaid, saame põske esimesed Belgia šokolaadid ning saab ka tutvuda šokolaadi ajaloo ja erinevate šokolaadtüüpide koostisega. Väga kõnekad on sektordiagrammid erinevate šokolaaditüüpide suhkrusisaldusest. Kes veel mõrušokolaadi usku pole, pöörab seda ehk pärast suhkrukoguste erinevust teadvustades.
Šokolaadimuuseum Brygge linnas, kus demonstreeritakse šokolaadi valmistamist

Kui püüda Brygget kui linna kirjeldada, siis arhitektuuriliselt ja ka kanalite võrgustiku tõttu näen veidi sarnaseid jooni Põhja-Saksamaa linnadega. Ilmselt tulevad sellised seosed esile seetõttu, et tulin vaid paar päeva tagasi Schleswig-Holsteinist ning mälestused sealsetest linnadest on veel väga värsked ja seosed kerged tekkima.

Brüssel
Tõenäoliselt suur osa mu tuttavatest on käinud Brüsselis, aga ma ei ole kuulnud kedagi rääkimas Brüsselist kui ägedast linnast, mida tasuks avastada, pigem kirjeldatakse selle igavat klaashoonetest koosnevat Eurokvartalit. Seetõttu pole mul Brüsseli suhtes ka mingeid erilisi ootusi ja Brüsseli kuvand minu silmis on isegi negatiivne. Jõuame Brüsselisse esimese reispäeva õhtupoolikul ja läheme õega kahekesi linna peale kiirvisiidile. Alustuseks viib õde mind Jaapani restorani Umamido, kus pakutakse põhiliselt ramen-suppe. Saan elu parima ramen-supi kogemuse, seda maitsete sügavust on võimatu sõnadega kirjeldada. See supp on lihtsalt nii hea, et kolme päeva jooksul sööme lisegi kaks korda samas kohas. Üllatuslikult on tegu lausa ketiga ning samanimelisi söögikohti on Brüsselis veel mõni.

Umamido ramen Brüsselis

Pärast varast õhtusööki seame sammud raekoja platsi suunas ning liigume vaatamata pikale vahemaale vaid jalgsi ning maa alla metroosse ei sukeldu, sest ma tahan selle lühikese ajaga näha linna võimalikult palju. Läbida erinevaid kvartaleid, et näha muutuvat linnakeskkonda  ja tajuda sealset elu.

Üks võimas maamärk, milleni veel enne päikeseloojangut jõuame, on hiigelmõõtudes Justiitspalee, mis on Brüsseli tähtsaim kohtumaja. Hoone pärineb 19. sajandist, on peaaegu ruudukujuline hiiglasliku kupli ja tohutute sammastega eklektilises stiilis ehitis, mis meenutab ehk kõige rohkem Rooma suursuguseid antiiktempleid. Brüsseli justiitspalee on nii suur, et seda pole võimalik ühestki kohast ühe tervikuna vaadelda, vaid selle kõrval seistes tunned end lihtsalt imeväiksena.
Justiitspalee Brüsselis

Otse justiitspalee kõrvalt mäenõlvalt avaneb sügavroosas päikeseloojanguvalguses imeilus vaade linnale. Ei tea, kas põhjuseks on olematud ootused Brüsseli suhtes või on see roosa päikesevalguse oreool linna kohal, aga minu esmatutvus Brüsseliga osutub väga meeldivaks.
Päikeseloojangukumas Brüsseli linn

Raekoja platsile jõuame juba õhtupimeduses, mis oli ka eesmärk, kuna just pimeduses mõjuvad raekoja platsi ääristavad hooned oma kuldsete ornamentide ja kollaka valgustusega justkui kuldrüüga kaetuna. Raekoja platsi läheduses asub ka Brüsseli üks tuntuim sümbol - pissiva poisi kuju, mis on üllatavalt väike - see pronkskuju on vaid paarikuuse lapse mõõtu.
Brüsseli raekoja platsil õhtul...

... ja hommikul

Pissiva poisi kuju Brüsselis on imeväike

Samal õhtul külastame veel mitmeid šokolaadipoode, mida on Belgias pea igal sammul. Šokolaadikaubandus on Belgias märkimisväärne tööstusharu ning kindlasti ka osa Belgia kultuurist. Godiva, Elisabeth, Neuhaus, Leonidas on vaid esimesed meeldetulevad chocolaterie’dest, mida Belgia reisil külastasime. Kõik chocolaterie’d näevad välja äärmiselt eksklusiivsed, lettidele on laotud imeilusad ja perfektse kujuga pralineekompvekid sortide kaupa piinlikult sirgetes ridades. Saab osta valmiskomplekte, aga enamasti valib klient endale pralineed ükshaaval ise välja. On poekesi, kus müüja tuleb kinnastatud kätes ja tõstab pisikeste pintsetikestega lukustatud kapist ükshaaval pralineed imeilusasse karbikesse. Ka pralineede hinnaklass on muljetavaldav – olenevalt brändist jääb pralineekompvekkide hinnavahemik 70-100 € piiresse. Terminoloogilise täpsustusena olgu öeldud, et pralineedeks nimetatakse seal erineva täidisega (mitte vaid pähklitäidisega) šokolaadikompvekke.
Elisabeth chocolaterie Brüsselis

Mu õde rääkis juba varem Belgia šokolaadikompvekkidest ülivõrdes ja see oligi tema põhiline maiustus, mida ta oma Brüsseli-perioodil sõi. Minu jaoks, kes ma olen harjunud sööma vaid suure kakaosisaldusega mõrušokolaadi, tunduvad Belgia pralineed tohutult magusad ja seda isegi siis, kui ma valisin sellest meeletust valikust välja vaid tumeda šokolaadi pralineed. Pralineekompvekid on oma täidise tõttu ilmselgelt suurema suhkrusisaldusega kui 70%-ne tahvlišokolaad ja kuigi ma oma kolmepäevasel Belgia külastusel neid maiustusi iga päev proovin, ei arva ma, et need oleks oma hinda ja sissesöödud suhkrukogust väärt. Mina jään ikka mõrušokolaadi usku. Huvitaval kombel ei erista ma Belgia šokolaadipralineesid süües šokolaadi kui sellise erinevaid maitsenüansse, kuigi see võiks ju tootjate vahel erineda. Kuna šokolaad on seal nii hinnas, siis eeldan, et iga tootja valib ja röstib oma kakaooad ise ja sellest peaks sõltuma ka maitsenüansid, aga ju selle varjutavad suhkrurikkad täidised.

Järgmine Brüsseliga tutvumise ring saab alguse järgmise päeva varahommikul, kui läheme õega mööda Brüsseli tänavaid jooksma, külastades vahepeal ka vanakraamiturgu ning jõudes välja taaskord raekoja platsile. Ilm on vihmane, kuid üldiselt kerge vihm jooksjaid ei sega, pigem mõjub värskendavana. Hommikuvalguses ja kerges vihmasajus on raekoja plats hoopis hallim ja kahvatum ning õhtune kuldne sära on sellelt täielikult kadunud. Jooksuringilt tagasi tulles teeme peatused veel nende kodutänava pagariäris, puuviljapoes ja ostame lähipoest ka värskelt pressitud apelsinimahla. Mulle väga meeldib selline väikepoodide võrgustik, kus iga kaubagrupp ostetakse oma ala spetsialistilt. Muidugi on selline poodlemine ajakulukas, aga samas saab kindel olla toodete kvaliteedis, mida supermarketi valik enamasti ei paku.
Vanakraamiturg Brüsselis

Brüsseliga tutvumiseks on mul ka kolmanda reisipäeva hommik, mil lähen jooksuringile õemehega, kes suundub sportides tööle. Temaga joostes läbime mitmeid Brüsseli parke ning jõuame lõpuks välja Eurokvartalisse, kus ta ka töötab. Näen ära põhilised Euroopa Liidu institutsioonide majad nagu Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Komisjon jt (tegelikult sõitsime ka eile õhtupoolikul autoga siit läbi ning esmaülevaade on mul juba olemas). Tagasi õe juurde jõudes selgub Endomondot vaadates, et olen jooksnud mööda Brüsselit üle 12 km, mis on mu tavapärasest jooksudistantsist oluliselt pikem, aga aeg möödus kuidagi märkamatult ja ega ülemäära väsinud ka polnud.
Eurokvartal Brüsselis

Selle maja fassaad on dekoreeritud vanade puidust aknaraamidega

Brüsseli ilusad pargid


Antwerpen
Antwerpenisse lähme puhtalt seetõttu, et seal on suurim võimalus sel päeval vihmasajust puutumatuks jääda. Autoga vähem kui tund sõitu Brüsselist põhja ja olemegi kohal. Antwerpen paikneb Schelde jõe suudmes, ligipääsuga Põhjamerele ning on oma soodsa asukoha tõttu üks suurimaid sadamaid Euroopas. Meie aga ei lähe uudistama lõputuid merekonteinerite virnu sadamaalal, vaid plaanime minna jalutama linnasüdamesse, kus mu õde juba käinud on ja teab giidina juhatada, kuhu tasub minna.

Antwerpenisse jõudes on õe lapsed just autos magama jäänud ning neid vankrisse ümber tõsta enam ei õnnestu. Õde paneb mind maha Antwerpeni pearaudteejaam lähedal, jääb ise autosse lapsi valvama, ning soovitab mul käia vaatamas raudteejaama hoone arhitektuurilist ilu. Hoone on üle saja aasta vana, väärika fassaadiga ning meenutab pigem lossi kui raudteejaama. Selle tegelik võimsus tuleb esile alles hoone sees viibides, kui vaatad alt üles mitmekümnemeetrise kuppelehitise kõrgesse lakke. Raudteejaama kaarhall, kuhu saabuvad rongid, meenutab väga Londoni Paddingtoni rongijaama. Ilma, et hakkaks mingeid sarnasusi otsima, tulevad need pähe iseenesest. See raudteejaama avarus ning kuppellagedest sissetungiv päikesevalgus tekitab sarnaseid seosed ka Kyoto pearaudteejaamaga.




Tavaliselt on mul reisidel eeltöö alati tehtud ning võimalused erinevates kohtades tegutsemiseks varnast võtta, aga seekord olen reisil ikka täiesti puhta lehena, kuna nagu ma ka varem mainisin, ei osanud aimata, et need kolm päeva linnade avastamisega täituvad. Kuna lapsed ikka magavad, soovitab õde mul minna veel kuulsa flaami kunstniku Peter Paul Rubensi muuseumisse. Rubensi muuseum asub majas, kus kunstnik kunagi elas ja töötas ning seal saab tutvuda nii tema teoste kui ka toonase eluoluga. Muuseum nõuab vaikset süvenemist ning lastega sinna minna ei soovitaks. Sellises kohas nautisin kohe eriti üksi olekut ning kulgesin just endale meelepärases tempos.
Rubensi muuseum Antwerpenis

Antwerpenis jõuame teha veel kõik koos linnatuuri vanalinnas, käia vaatamas Belgia kõrgeimat (123 m) gooti stiilis kirikut (mis on täpselt sama kõrge kui Oleviste kirik Tallinnas!), uudistada renessanss-stiilis raekoja platsi ning jõuda välja ka Schelde jõe äärde. Mulle väga meeldis Antwerpeni raudteejaamast linna poole suunduv lai jalakäijatänav oma arhitektuuri, puhtuse ja poodide valikuga, aga ka sellel valitsev üldine vibe.
Avar jalakäijatetänav Antwerpenis

Belgia kõrgeim kirik Antwerpenis

Antwerpeni raekojaplatsil

Kõrvalised tänavad Antwerpenis, kus peidavad end vahel restoranid

Sel päeval läbitud kilomeetrite arvu ei mõõtnud, aga koos hommikuse jooksuga on juba kindlasti üle paarikümne kilomeetri tänasel päeval ringi kapatud. Jõuame juba vahepeal auto juurde, kuid enne, kui hakkame tagasi Brüsseli poole sõitma, tekib veel mõte minna tagasi raudteejaama juurde ning teha üks sõit vaaterattaga, mis tundub sinna olevat ajutise atraktsioonina üles pandud. Ma ei oskagi öelda, kas me tegime seda enda pärast või laste pärast, aga vaaterattasõit tundus kõigile äge ja ringe sai tehtud päris palju, sest sõitjate vähesuse tõttu unustati meid mitmeks lisaringiks veel keerlema.

Antwerpeni raudteejaam vaaterattalt

Kohe raudteejaama kõrval hakkab Antwerpeni Hiinalinna kvartal ning algul plaanime sinna isegi sööma jääda, kuid laste väsimuse tõttu lähme ikka Brüsselisse tagasi ning käime taas radadel, mis mu õele on varem elamusi pakkunud. Õhtusöögi sööme seekord Liibanoni restoranis ning jääme mõlemad väga rahule.
Liibanoni restoranis

Öö lennujaamas ja kuidas hilinenud lennu korral hüvitist taotleda
Vahetult enne Brüsselist ärasõitu käime õe ja lastega veel linna ääres tohutul maa-alal laiuvas Georges Henri pargis jalutamas. Olime kõik need päevad põgenenud edukalt vihma eest, kuid lõpuks tabas vihm meid täiesti ootamatult seal pargis viibides. Jõuame varjuda veel lähedalasuvasse kohvikusse, kuid vihm saab aina võimust juurde. See vihm on nii tugev, et selle käes saaks läbimärjaks vaid mõne sekundiga.

Paraku oli aga mu kojusõidu aeg lähenemas ning me pidime tormama läbi vihma autosse, et õigeks ajaks lennujaama jõuda. Riided said mul siiski läbimärjaks ning kuna ma olin tulnud vaid ühe õlakotiga, polnud mul ka eriti varuriideid. Oli õhukesi suvekleite, aga nendega on lennujaamas liiga külm. Ainuke võimalus oli jätta jalga samad teksad lootuses, et mu enda kehasoojus need kunagi ära kuivatab ning vahetada ära ülemise otsa riided. Alles oli mul veel siidipluus ja dressipluus, mille ma ilma igasuguse valehäbita üksteise otsa tõmbasin. Sel hetkel hoolisin kõige vähem, mida sellisest riidevalikust teised arvavad, peaasi et pluus vähemalt seljas ei tilgu.

Läbimärjaks saamine on sel õhtul aga vaid üks osa kannatuste jadast. Selgub, et mu lend hilineb ja kuna ma sõidan koju hüppega läbi Kopenhaageni, siis mingit võimalust enam samal päeval koju jõuda pole. Proovin juba Brüsseli lennujaamas rääkida, et pangu nad mind kiiresti Tallinna otselennule, mis on ka kohe väljumas, kuid seal ei suudeta selliseid otsuseid teha ning ma pean ikka sõitma Kopenhaagenisse, kus mulle edasised juhised antakse.

Südaöösel Kopenhaagenisse jõudnuna ootan, et mind ööseks SASi kulul kusagile hotelli paigutataks, kuid selgub uskumatu tõsiasi, et Kopenhaageni hotellid on praktiliselt välja müüdud ning need, mis alles, maksavad umbes 400 € kanti öö, samas kui SAS on sellest nõus kompenseerima vaid 150 €. Just kõndisin läbi terminali ning vaatasin mõnda pinkidel magavat inimest ning mõtlesin, et õnneks ei pea mina ööd vähemalt lennujaama pingil veetma, aga nüüd tundub see ainuke varinat olevat.

Suudan end vähemalt kaubelda varahommikusele Tallinna lennule, kuigi mulle algul pakutakse Tallinna lendu 24 h hiljem algsest ajast. Hiljem mõtlen järgi, et äkki oleks siiski olnud lahe veeta veel päev Kopenhaagenis, kuid otsus tuli teha elavas järjekorras ja minutitega ning sel hetkel olin väsinud, vihane ja pettunud ning tahtsin saada lihtsalt võimalikult kiiresti koju.

Saan broneeringu hommikusele Tallinna lennule ning otsustan parema variandi puudumisel jääda ööseks lennujaama. See on mu kõige esimene terve öö lennujaamas kogu mu reisiajaloo vältel (Dohas on oldud ka pika vahepeatusena pool ööd). Mulle antakse veepudel, väike fliistekk ja söögikupong. Aga kuna kõik söögikohad on öösel kinni, siis ainuke võimalus pidi olema süüa saada turvaalast väljudes mingist kioskist, kuhu ma lihtsalt ei viitsinud väsinuna minna, sest siis oleks pidanud uuesti turvakontrolli läbima, et terminali tagasi pääseda. Pealegi ei pea ju öösel sööma!

Leian magamiseks lennujaama kohta üllatavalt mugava aseme – mingi ümmarguse minibatuuti meenutava istumiskoha, millel on peal ka kerge pehmendav polster ning kuhu ma mahun kägarasse pikali. Kohe pärast seda, kui ma end teki alla tõmban (õnn, et seegi anti, muidu oleks kindlasti külm olnud), hakkavad lakkamatult edasi-tagasi vurama transpordikärud, millega öö otsa saadetisi mööda terminali liigutatakse. Magamiseks on selle öö veetmist küll palju nimetada, pigem on see mingi unesegane puhkeolek.
Magamiskoht Kopenhaageni lennujaamas

Varahommikuks on mul pidevast mürast ja magamatusest närv nii mustaks kerinud, et lähen otsin endale vaiksema koha inimtühjas imetamisnurgas, kus saab küll vaid istuda, aga vähemalt ei kolise transpordikärud mu kõrva ääres. Aja surnukslöömiseks ja enda enesetunde parandamiseks loen läbi lennureisijate õigusi käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ning teen selgeks hüvitised, mida SAS mulle selle kannatuse eest maksma peaks.

Kui hakata lennuhüvitisi üldse guugeldama, siis esmalt satub otsa vahendajatele, kes aitavad lennufirmadelt hüvitisi kätte saada. Mina aga olin endale hüvitise nõudmise alused ja oma õigused selgeks teinud ning ei näinud mingit põhjust kasutada vahendajad, kes võtavad saadavalt summalt umbes kolmandiku endale. Seega kasutasin otseteed ja täitsin SASi lehel ära vastavad vormid, lisasin juhtumikirjelduse ja kahe nädala pärast oli raha arvel. Olen kuulnud, et osade firmadega see nii kergelt ei käi, samuti ei oska öelda, kas vahendajast on kasu ka raha maksmisest hoiduva lennuettevõtte survestamisel hüvitise maksmiseks.

Olen aastaid reisinud ja imekombel seni suutnud pääseda erinevatest lennuikaldustest, mis tuttavate juttude põhjal on nii sagedased. Ma olin ise vaikselt imestanud, kuidas alati kõik on sujunud ja kuidas meie teekonnad on alati kulgenud praktiliselt tõrgeteta, kuigi on palju ümberistumisi ja muid asjaolusid, mis võiksid algupäraseid plaane nurjata. Tänasin õnne, et ma seekord üksi olin, sest lastega oleks need tingimused olnud vastuvõetamatud. Mu tütar küll pärast kuuldes, et SAS maksis mulle selle öö eest 250 €, ütles, et ta oleks ka olnud nõus selle raha eest öö lennujaamas veetma. :)

4 kommentaari:

Sirle ütles ...

Olen teie pere reisiblogil pikka aega silma peal hoidnud. Väga meeldib. Aga uus pilt päises meeldib veel eriti :)

Aet Trisberg ütles ...

Tänud, Sirle, ilusate sõnade eest. Lähiajal on tulemas blogisse ka uusi postitusi, sest praegugi olen perega reisil. Tervitused Sulle päikeseliselt Kreeta saarelt!

Anonüümne ütles ...

Nii-nii ootame uusi postitusi! Lemmikblogi läbi aegade!

Aet Trisberg ütles ...

Aitäh, nii armas kommentaar. :) Küsid täitsa õigel ajal, mul üks postitus töös ning avaldan selle lähipäevil. Tule ikka tagasi lugema.