Täna peaksime aga jõudma Šveitsi Luzerni lähistele, kus elab ja töötab üks Renee endine töökaaslane, kes meid külla kutsus. Meil ongi plaan kohe pärast hommikusööki Šveitsi poole liikuma hakata, kuna sõita on üle nelja tunni. Kui hommikusöögilt tulles liftiga tagasi tuppa sõidame, jääme taas lifti seinal vaatama seda imeilusat basseini reklaampilti, mis meil ka eile silma jäi. Ei suuda uskuda, et see bassein siiski selle sama hotelli juurde kuulub. Kuna kogu info on itaaliakeelne, ei saa sellest ka midagi aru. Küll aga jätan meelde märksõna San Pellegrino Terme ja löön selle tuppa jõudes googlesse. Selgub, et asulas nimega San Pellegrino Terme asuvadki termid, mis kodulehel olevate piltide järgi on midagi nii ilusat ja hedonistlikku, et raske on seda sõnadesse panna. Vaatame oma praegust asukohta nende termide suhtes ja selgub, et me oleme sellest kohast kõigest poole tunni autosõidu kaugusel. Kohe on ka selge, et meie Šveitsi mineku plaan lükkub veidi edasi, sest seda kohta peab lihtsalt nägema, kui see niimoodi meie teele sattus.
Pakime ruttu asjad ja asume teele. Sõidu ajal googeldan edasi ja uurin, mis kohaga täpsemalt tegu on. Oletan, et ülemaailmselt tuntud ja hinnatud San Pellegrino joogivesi on sealt pärit – mis ongi tõsi. Ja nagu asula nimigi viitab – San Pellegrino Terme – on tegu kohaga, kus termaalveed tulevad pinnale ning seda vett on osatud siin inimeste keha ja vaimu kosutamiseks juba pikalt kasutada. San Pellegrino Terme asub Lombardia maakonnas Bergamost põhja pool mägedes maaliliselt ilusa looduse keskel. Asulast läbivoolava jõe kaldal seisab gigantne ja suursugune Grand Hotel, mille eranditult kinnised aknaluugid viitavad aga sellele, et see seisab tühjana. Kahju on sellist uhket hoonet vaadata sellises olekus. Kunagi on siin elu keenud ning see koht on olnud turistide poolt armastatud, kuid mingil põhjusel on turism välja surnud. Tundub, et piirkonda puhutakse siiski uut elu sisse, sest termid, kuhu me läheme, on koos juurdeehitusega taasavatud 2014. aasta lõpus.
San Pellegrino Terme asula on valdavalt üles ehitatud 20. sajandi alguses, mil ehituskunstis oli domineeriv juugendstiili (Art Nouveau). Üks juugendstiili imelisi näiteid on ka taastatud San Pellegrino termide hoone. Selle kodulehel on ka video, milles on näha, mis seisus see hoone on olnud. Ka möödunud sajandi algul oli see maja kasutusel termidena.
Inimtühi San Pellegrino Terme Grand Hotel
San Pellegrino Terme termide parkla
Kui viitade järgi termide parklasse jõuame, on sadu autosid mahutavas parklas ees vaid kaks autot. Midagi tundus valesti olevat. Arvasime, et termid on millegipärast suletud, kuigi kodulehel oleva info järgi olid need avatud alates hommikul kella 10-st. Kui termide hooneni jõuame, olen täiesti lummatud selle peahoone suursugusest arkaadide reast ja üldse kogu arhitektuurilisest ilust. Asjale lisab vürtsi hoone maaliliselt kaunis asukoht kaljuseina ääres ning termide aias kasvavad võimsad põlispuud. Juugendstiil arhitektuuris on minu arvates midagi äärmiselt kaunist ning see konkreetne hoone on luksuse ehe näide. Hoone interjöör mõjub samuti luksuslikult ja isegi lossilikult – siin on laemaalingud, marmorist trepid ja põrandad, suured klaaspinnad, palju valgust ja hele värvigamma. Selgub, et termid on täiesti avatud, lihtsalt hommikul ongi rahvast vähe. Pileti hind ei olegi ulmeliselt kallis – 40 €/inimene (võrdluseks – Toila termide vaikne spaa maksab 32 €/inimene). Meilt küsitakse, kas me ka lõunat soovime süüa ning puhtalt aja kokkuhoiu mõttes plaanime pärast ujumist siin lõuna süüa, et siis otse ühe jutiga Šveitsi sõita.
San Pellegrino Terme termide peahoone
San Pellegrino Terme termide interjöör
San Pellegrino Terme termide interjöör
Meile antakse hommikumantlid ja plätud ning juhatatakse riietusruumi. Kui mööda marmortreppe teisele korrusele termide juurde jõuame, oodatakse meid värskete puuviljadega ja erinevat sorti trühvlitega. Termid tunduvad hiigelsuured võrreldes kõigi teiste termidega, kus käinud oleme (mahutab korraga suurusjärk 1000 inimest). Vaikseid puhkeruume on kõikvõimalike lamamisasemete ja toolidega, lõhnaga ja lõhnata, muusikaga ja ilma. Saunasid on siin igasuguseid, mida seni näinud oleme, aga ka selliste nüanssidega, mida pole kohanud – nt suur teleekraan saunas (mis on kaetud nii, et silmaga aru ei saa, aga uduseks ei lähe) – või siis hoopis arhailisem lähenemine – heinasaun, kus seina peal on väikeste salvede sees heinatuustakud, mis levitavad sauna heinalõhna. Mulle on seni tundunud, et saun on igal pool nii igava ja sarnase välimusega, aga siinsed disainiimed panevad muud uskuma. Saame mitmeid ideid, kuidas üks puidust ruum saab olla eriliselt ilus. Milano piirkonda ja kogu Lombardiat peetakse Itaalia disainikeskuseks ning siin on itaallaste ilumeel ikka midagi väga meie maitsele. Ehituskvaliteet on ka täiesti laitmatu perfektsus.
San Pellegrino Terme termide marmortrepp
Suupisted termides
Vahepeal rüüpame teed, mida saab termide vanas osas, kunagises talveaias. Taustaks mängib vaikne muusika, mida nagu otseselt tähele ei panegi, aga kui korraks mõtlema jääd, siis saad aru, et see on nii õige. Termid paistavad inimtühjad – selle aja jooksul, mil me siin oleme, oleme kõikides saunades vaid kahekesi. Lihtsalt kui on nii vähe rahvast, on nagu imelik minna samasse ruumi kellegi privaatsust rikkuma ja valid teise sauna. Ühtegi last kellelgi kaasas pole ning nagu kahtlustame, siis siia ka alla 14-aastaseid ei lubata, kuna see koht on ikka mõeldud täiskasvanutele vaikseks lõõgastumiseks.
Milline vaade, milline puhkus!
Midagi uut ja põnevat on bassein, kus on veealune muusika – lamad veepinnal kõrvad vee all ja kuulad muusikat. Üks eriti lahe veeprotseduur oli selline, et lamad kõhuli soojal kivist voodipikkusel plaadil ning sinu peale tuleb pikast horisontaalsest aukudega torust vett, mille temperatuur pidevalt kasvab. Kestab see umbes 5 minuti ning see on nii mõnus, et sinna võiks magama jääda. Käime seal kohe mitu korda spaas veedetud aja jooksul. Külma- ja kuumavee jalavannid, mida kohtab enamus spaades, ulatuvad siin üle põlve (mujal on need vaevalt poole sääremarjani). Mõju on kohe teistsugune.
Vahepeal võib saunadest puhata lamamistoolides, mis on kõrge klaasseina ees, vaatega termide aiale. Või siis sobiva ilma puhul minna õue päikest võtma. Või hoopis jahtuma.
Õuebasseini vaated on samuti lummavad – siit paistab termide peamaja fassaad, mäed ning põlispuud. Pärast hoovihma käib üks töötaja kõik õue lamamistoolid lapiga üle, kuigi majas on vaid paarkümmend inimest ja ilmselt poleks kellelgi midagi selle vastu ka, kui märjana märjale toolile istuda. Kõik teenindajad, kellega kokku puutume, on naeratavad ning väga hästi koolitatud oma ülesandeid täitma.
Üks asi tundub siin kummaline, et kusagilt ei leia vett, mida juua. On küll teed, aga mitte puhast vett. Kuna enne nägime, et allkorrusel on bistroo, kuhu ka lõunale plaanisime minna, läheme sinna vett otsima. Sealt saab nii mullita kui mulliga San Pellegrino vett – esimene neist kannus, teine pudelis. Bistroos paistavad vanaaegsed seina sees olevad kraanid ja seinast eenduvad kraanikausid, veidi Vana-Rooma stiili – need on vanad, aga töökorras. Teenindaja näitab, et neist saab soovi korral joogivett juurde. Nüüd saame aru, et siin juuaksegi kraanist San Pellgrino vett ja teoreetiliselt võttes supleme me hinnatud pudelivees. Nagu pärast märkame, on üleval termides ka kraanid, küll moodsad, aga need on mõeldud just vee joomiseks.
Kui algul mõtlesime lõunale minna pärast ujumist ja enda kordaseadmist, siis bistroos öeldi meile, et siin saab süüa vaid hommikumantlites - sellised on maja reeglid. Minu hommikumantel oli juba märg, aga meile soovitati minna küsima uusi hommikumantleid ja siis sööma tulla. Bistroos saab süüa buffet-lõunasööki – keset laemaalingutega uhket saali oli kaetud tervislik lõunalaud. Saab ise omal valikul kokku miksida salateid, neid maitsestada erinevate oliiviõlidega ja palsamiäädikatega, peale panna erinevaid seemneid, juustusid kala või sinke. Kõrvale valida imehead focacciat, kõrsikuid või kukleid. Kaetud oli ka puuviljade, kookide ja šokolaadiga magustoidulaud. Kuigi me sellest lõunast suurt oodata ei osanud, tundus see buffet-laud oma valikuga nii õige ja hea olevat.
San Pellegrino Terme termide söögisaal
San Pellegrino Terme termide söögisaal
Meil on juba enne äraminekut tunne, et siia tuleme me kunagi kindlasti tagasi, vähemalt ühele pikale ilma lasteta nädalalõpule. See koht on Bergamost samuti vaid poole tunni autosõidu kaugusel ning Bergamosse saab ju Eestist Ryanairi otselennuga. Ja kindlasti kutsume oma hedonistlikku elustiili harrastavad sõbrad kaasa.
Pärast lõunasööki tegime veel viimase sauna- ja basseinituuri ning saime aru, et peame kiirustama, et külla jõuda. Meie plaanitud kahetunnine saunaskäik oli märkamatult veninud neljatunniseks. Kui värskelt pestuna-föönitatuna termidest välja tulen, avastan, et õues sajab paduvihma. Võtan kotist õhukese õlasalli pea kohale, et autosse joosta, kuid sall laseb esimeste sekunditega läbi ning autosse jõudes tilguvad mu riided vett ja juuksed on kui vettekukkunud kassi karv. Urgitsen kohvrist meile uued riided välja.
Aga nüüd teekond Šveitsi, kuhu navi näitab sõiduaega üle nelja tunni. Plaanitav kohalejõudmise aeg on kell veerand üheksa. Milano ringteel jääme ummikusse, kuid sellest eeldatav sõiduaeg ei pikene. Saame aru, et Audi navi korjab infot kõikjalt – see arvutab teekonda, arvestades sealjuures liiklusinfot ja võttes arvesse ummikuid. Eriti tänulikud olime navile Šveitsis, kui see juhatas meid kiirteelt kõrvale. Algul tundus see küll veider lüke olevat, kuid peagi saime paralleelselt kiirteega kulgevat väikest teed sõites aru, et see navi soovitatud kõrvalepõige oli vajalik selleks, et meid ummikust mööda juhtida ja aega võita. Sõitsime Itaalia poolt Šveitsi reede õhtul ning nägime, millistes meeletutes ummikutes vastassuunal sõitjad istusid. Meie suunal oli ummik vaid korra, kui me sellest möödasõidu tegime. Kuigi Šveitsi teedevõrk tundub hea, on ummikute põhjustajaks ikka rahvamassid – Šveitsis elab üle 8 miljoni inimese, kuid riik ise on umbes Eesti maismaa suurune ning sellest omakorda suur osa on kõrgeid mägesid, mis on elamiskõlbmatu maa.
Šveits jättis taas külma ja karge mulje. Päike ei paistnud ning pidevalt olid ümberringi lumised mäetipud. Liikluskultuur on Šveitsi hoopis midagi muud, kui Itaalias – siin järgivad kõik liiklejad väga täpselt kiirusepiiranguid ning keegi ohtlikke möödasõite ei tee. Läbisime oma teel kümneid tunneleid. Pikim, millest läbi sõitsime, oli 17 km. Hiljem saime teada, et see polnud sugugi Šveitsi pikim tunnel, on veel üle kahekümne kilomeetri pikkuseid tunneleid ka.
Juunikuine külm ja lumine Šveits
Juunikuine külm ja lumine Šveits
Ummikud Šveitsis
Jõuame Luzerni külje alla kohale navi näidatud ajast vaid neli minutit hiljem, mis on üle neljatunnise tee kohta ülim täpsus. Kui Eestis naviga sõita, siis arvutab see juba näiteks Tallinnast Virtsu sõidul pool tundi aega valesti.
Meile pakuti pere poolt õhtusööki ning jäime hiliste tundideni rääkima elust Šveitsis. Ilmselt teavad kõik, et elu Šveitsis on mitte vaid eestlaste mõistes, vaid ka kogu Euroopa elatustaset arvestades kordades kallim. Võib ju ahhetada, kui kuuled, et veiseliha kilo maksab suurusjärk 50-70 € olenevalt tükist, aga tegelikult on kõik suhteline. Šveitsis teenivad inimesed rohkem ning seega on kaubad ja teenused suhtes palgaga ikka sellised, et kohalikud on võimelised neid tarbima. Olles harjunud Eesti vähese bürokraatia, lihtsa ja mugava (e-)asjaajamisega, tunduvad mujal kehtivad süsteemid tüütute ja isegi inimvaenulikena. Milliseid pingutusi tuleb teha korteri soetamiseks või isegi pelgalt üürimiseks, kuidas käib maksude maksmine või lepingute sõlmimine – need tegevused neelavad kõik tohutu aja. Muidugi on Šveitsis elamisel ka hulk positiivseid külgi – looduse- ja spordisõpradele pakub Šveitsi mitmekesine loodus erinevaid väljas liikumise võimalusi. Ka praegu, suve algul, on avatud mõned mäesuusakeskused, mis asuvad kõrgemal kui 3000 m ja kus on igilumi ning suusatada saab aastaringselt. Talvel on suusamägede valik muidugi kordades suurem, siis on avatud ka madalamad nõlvad. Looduses matkamine on kohalike seas samuti armastatud ajaviide.
Kuna meid kutsuti lahkelt külla, ei hakanud täna ööseks hotelli otsima. Ma siiski korraks vaatasin hotellide hindu, kuid kui nägin, et suurusjärk 150 €-ga saab üheks ööks õuduka urka, siis loobusin. Me tegelikult ei käi kunagi reisidel oma tuttavate juures ööbimas, kuna me ei taha tüli teha teistele inimestele. Aga kuna seekord olime vaid kahekesi ja alternatiivid polnud paljutõotavad, siis võtsime lahke pakkumuse vastu. Samas tunnen ma ikka suurt tänuvõlga, kuna inimesed korraldavad selleks oma elu ümber - annavad sulle oma parima toa ja voodi, pakuvad süüa jne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar