Kliimapõgenikud Tenerifel (02.11.13)



Hommikul läheb Hugol ajavahest tingituna uni ära juba kell 7.30. Söödan ta kõhu täis ning jätan ta Mummiga (laste vanaema) mängima. Ise lähen hommikujooksule ümbrust kaardistama ning jooksu lõpetuseks ookeanisse ujuma. Vesi on nii soe, et sinna võikski jääda. Lained hommikule omaselt veel tasased. 

Kui jooksmast tagasi jõuan, ärkavad ka suuremad unekotid ning pärast hommikusööki suundume oma perega lühikese jalutuskäigu kaugusele El Duque randa, kus külmast kliimast tulnud lapsed saavad liiva- ja veemängudest rõõmu tunda. Lained on sel korral tugevamad, kui viimati siin samas rannas käies - esmalt randa jõudes haaran vankri koos Hugoga, kuna laine lööb järsku umbes 70 m kaugusele veepiirist. 
Jalutuskäik Costa Adeje's 

Peagi jõuavad ka meie sõbrad randa - see annab meile Reneega võimaluse koos lainetes hullamas käia. Ookean on halastamatu jõuga - minult rebib meeletu jõuga laine ujumisprillid kaasa; hea, et riided selga jäävad, Renee kriimustab oma käe korralikult mööda liiva lohisedes ära. Ninasõõrmed saavad korraliku liivapesu ning isegi duši all käimine ei suuda likvideerida seda peenikest liivapuru kogu kehalt. 
Liivamängud El Duque rannas

Anee lemmikud on "puumajad" - tema onnid

Kui Hugo lõunaunne jääb, jätame ta Taaduga (laste vanaisa) koju terrassile magama ning lähme ise poodi süüa ostma. Kui 10 aastat tagasi Tenerifel käies tundus, et siin on kaubad kallimad kui Eestis, 4 aastat tagasi, et umbes samad, siis nüüd tundub, et siin läheb toidupoes vähem raha kui Eestis. 100 €- ne ostukorv sisaldab kuuele inimesele puu- ja köögivilju, saia, juustu, sinki, võid, krevette, sinimerekarpe, erinevaid grill-lihasid, vein, mahla, vett ja maiustusi. 

Pärastlõuna meie elamises - Hugo koristab (või mängib nõida), Anee lahendab koolitükke, Renee teeb minu vanematele Skype'ga ekskursiooni meie kodus.

Terve pärastlõuna on päike pilve taga, kuid õues on ideaalseim õhutemperatuur, mis olla saab. Veedame aega oma terrassil. Õhtu saabudes läheme kõik (10 eestlast) ümbruskonda jalutama. Ilm on jätkuvalt nii soe, et kampsunit pole peale vaja panna. Lepime jalutuskäigul kokku, et teeme täna õhtusöögi meie juures. Renee grillib terrassil liha ja kala, teeme veel vürtsikaid krevette ja salatit. Magustoiduks jäätis. Veetsime koos väga meeleoluka õhtu. Veendume aina enam, et Tenerife on ideaalne puhkusepaik. Magama saime alles pärast kella kahte öösel. 

Anee õhtused trenniminutid batuudil

Äkkreis Tenerifele (01.11.13)



Kaks tundi ideest lennupiletite ostuni, kaks päeva pakkimiseks ning lend võib alata. Tenerife 2013, millenimelised failid ja pildialbumid mul juba olemas, saab järje Tenerife 2013 vol 2 näol. Nüüdseks siis neljas kord Tenerifel, neist viimane kord selle aasta jaanuaris. Tõsi, oleme varemgi paari tunniga mõne lennupileti ideest ostmiseni jõudnud, kuid et minek on juba kahe päeva pärast - nii kiiret minekut pole varem olnud. 

Me ei plaaninud sel aastal enam ühtegi välisreisi, kuid see päev, mil piletid ostime, hakkas juba hommikul märke ilmutama. Minul ja Aneel said just valmis uued passid, millele ma järgi pidin minema. Vikerraadio päevakommentaaris hoiatas Andres Arrak majandustõusu laineharjale jõudvaid eestlasi, kelle elustiili juurde kuulub muuhulgas ka 4-6 soojamaareisi aastas (tegin ruttu kiire arvutuse ning sain meie tulemuseks sel aastal viis reisi, teadmata, et mõne tunni pärast saab ostetud kuues). Aga see äkkkreis sai iseenesestmõistetavalt toimuda seetõttu, et tulid müügile väga hea hinnaga lennupiletid Tenerifele (295 €/inimene - otselend).


Vaja oli ajada vaid mõned asjad korda - esmalt tuli Anee koolist ära paluda. Kui meile algul tundus, et seoses Anee kooliminemisega on meie reisimine nüüd väga piiratud, siis tegelik olukord nii range pole. Klassijuhataja lubas Anee nädalaks koolist ilma mingi probleemita ära ning ütles, et talle meeldib, kui pered koos kvaliteetaega veedavad. Anee seevastu ise polnud järjekordsest reisileminekust vaimustuses - tema oleks meelsamini koolis käinud. Mul tuli teda ikka pikalt veenda, et tegelikult on reisil väga tore. Aga selline käitumine ongi Aneele omane - algul ei taha kusagile minna, pärast ei taha tagasi tulla. Hugo (2 a 2 kuud) on nüüd sellises vanuses, et on rääkima hakanud. Ta saab väga hästi aru, mida tähendab reisile minek ning lennukiga lendamine. Hugo oli mul pidevalt juures, kui asju pakkisin, tõi ka oma asju kohvrisse. Kui autosse istusime ja lennujaama sõitma hakkasime, istus Hugo algul vaikselt autos, kuid äkki vaatas mulle suurte silmadega otsa ja ütles: "Asjad!". Talle meenus, et olime kõvasti asju kaasa pakkinud, aga ta ei näinud seda hetke, kui Renee kohvrid autosse tõstis. 

Reisiseltskond on sel korral oluliselt suurem  - meiega on kaasas ka Renee vanemad ning Tenerifel olid juba ootamas meie sõbrad Tom, Telle ja Liisa. See, et meie sõbrad juba Tenerifel ees olid, oli kindlasti väga suur põhjus just praegu tulemiseks. Ja viimast korda Tenerifelt tagasi tulles, olime me kindlad, et siin käime me talviti ikka ja jälle, kuni lapsed veel väiksed on.

Tallinna lennujaamas sellest sügisest Lotte maja. Anee ja Hugo mängimas.

Kuigi minekuni oli aga vaid paar päeva, leidsime sel korral superhea elamise täiesti ideaalses kohas. Plaan oli saada sel korral elamine Costa Adeje'sse, kus on hiiglaslike ookeanilainetega rand. Meil õnnestus saada apartement Costa Adeje's sõprade hotellist 5 minuti jalutuskäigu kaugusele - milline vedamine.

Esimest korda jõuame Kanaari saartele, kui siin on valge - kõik eelnevad korrad on olnud pime ja kuidagi teine õhk. Sel korral ei tundnud keha sellist vapustust, mida tavaliselt sügis-talvest soojale maale jõudes olen kogenud. 

Võtsime lennujaamast rendiauto, lisaks tuli Tom meile oma autoga vastu, kuna ühte autosse me ei mahtunud. Omanik näitas meile apartemendi ette, mis asub põhimõtteliselt ühe hotelli küljes ning seega on ligipääs ka hotelli basseinidele ja maa-alusele parkimismajale. See elamine on harukordne leid, omanäoline sisustus ja ruumide paigutus, suur sidrunipuu ja lopsakate taimedega terrass, köök, 2 magamistuba ja 2 vannituba, pesuruum koos pesumasina ja kõige vajalikuga, parkimiskoht maja all kinnises parklas, internet. Hind nädalaks 790 €. Mõeldud neljale täiskasvanule, kuid omanik tõi lahkesti voodid ka kahele lapsele. Lastele pakkusid põnevust mänguasjad, mis tõenäoliselt on maha jäetud teiste külastate poolt. See koht on nagu tuleks kellegi koju, hotellides pole tavaliselt "üleliigseid" nipsasjakesi, aga siin nagu elataks päriselt. Jätan ka lingi, millelt korteri leiab, kuna siia tuleks kindlasti edaspidigi ning samuti soovitaks teistelegi.

Jätsime lapsed vanavanematega ning läksime ise Tom'iga kaasa, kes tegi meile lähiümbruses ekskursiooni ja viis poodi, et saaksime esmavajalikud söögid esimeseks õhtuks osta. 1. november on siin mingi püha, mil praktiliselt kõik poed kinni. Õnneks leiab ka pühadel turismipiirkonnast alati väikeseid toidupoode, mis lahti on. 

Mehed terrassil (varjavad, mida teevad)

Lapsed toas mängimas

Õhtul tulid sõbrad meile külla ning istusime ja lobisesime terrassil hiliste öötundideni. Alles külmast tulnuna tundub 23-kraadine öine õuetemperatuur algul ulmelise siidise paitusena. Samuti ei taha mõistus harjuda selle kohahüppega, mis poole päeva jooksul on toimunud. Nädal tagasi olime sügise eest peidus soojas GOSpaas, nüüd juba Tenerifel. Jõudsime järeldusele, et Tenerife on nüüd meie uus talvine GOSpaa (viimasest sai nüüd kõrini, olles seal käinud mitmed aastad kaks korda aastas - kvaliteet aina langeb ning hinnad aina tõusevad - viimati arve 3 päeva eest 627 €).

Kohtumine sõpradega Costa Adeje's meie terrassil


Võnnusaare (25.08.13)


Tegime täna Noarootsis esimest korda teoks matka, mille Renee käis välja umbes 14 aastat tagasi, meie tutvuse algusaegadel. Pakkisime mõned õunad ja veepudelid kotti ning asusime teele Võnnusaare poolsaare poole.

Võnnusaare poolsaar on poolsaar Noarootsi poolsaarel - see peenike maariba ulatub peaaegu Haapsaluni, täpsemini Ridala valda. Mereriba on Võnnusaare poolsaare tipu ja mandri vahel imeväike ning see kasvab iga aastaga aina rohkem roogu täis. 



Küll olid need kehvad ilmad, kevadised suurveed, liiga suur kõht või liiga väikesed lapsed, mis meid on takistanud koos Võnnusaarde minemast. Asja teeb irooniliseks see, et Renee vanemad elavad seal samas Saare külas ning meie käime neil sageli külas, aga pikalt plaanitud matka pole seni suutnud ära teha.

Oleme mõnel korral isegi Võnnusaare poolsaarele välja jõudnud, nii jalgsi kui ATV-ga, aga peamise sihtmärgini - Võnnusaare kivini me jõudnud pole. Küll aga olen hiiglaslikku kivi näinud kaugel silmapiiril. Võnnusaare kivi on Lääne-Eesti suurim rändrahn ning asub väga raskesti ligipääsetavas kohas.


Võnnusaarde saab mööda maad matka alustada Saare (Lyckholmi) külast Noarootsis. Matkarada kuidagi tähistatud pole, liigume vaid Renee mälu järgi (aeg-ajalt gps'iga asukohta kontrollides). Renee on ise koos vennaga lapsepõlves korduvalt Võnnusaare kivi juures käinud. 

Olin valmistunud metsikuteks teeoludeks, kuna teed ju Võnnusaarde otseselt ei lähegi. Meie matk kulges mööda niite ja rannakarjamaid, läbi poriste metsade ja läbi veiste karjamaade, kes seal poolsaarel uhkes üksinduses elavad. Veiseid ma kartsin, kuna neid oli karjas meeletult palju, aga ma karjusin nii kõvasti, et nad hakkasid hoopis mind kartma. 




Renee hirmutab veiseid

Üksik veis luurab roo sees

Uudishimulikud veised

Pugesime läbi elektrikarjuste alt, sumpasime läbi torkivate rooväljade, kus võib põlvini mudasse kinni jääda, aga pärast kahetunnist matka jõudsime lõpuks ometi välja Võnnusaare kivini. Kive on seal tegelikult rohkem kui üks - räägitakse, et kunagi lõi välk Kalevipoja kivi küljest suure tüki lahti ja see lebab nüüd seal kõrval. Kuigi suurema kivi otsast alla vaadates on tunne, nagu oleks maja teisel korrusel, saab kivi otsa ühest küljest väga lihtsalt ronida. 

Läbi pilliroo

Ees paistab Võnnusaare kivi


Saunja laht

Võnnusaare (Kalevipoja) kivi juures



Kivi otsast paistab hästi Haapsalu laht ja Haapsalu linn; teisel pool Saunja laht. Pikutasime kivi otsas tunnikese ja nautisime imeilusat ja sooja suvelõpuilma. 

Teine (koeranäoga) kivi Kalevipoja kivi juures

Tuli asuda tagasi koduteele. Tagasiteel leidsime ühe ATV sissetallatud raja (ATV-ga käiakse siin veisekarjas), mida mööda oli matk oluliselt lihtsam kui roo vahel pugedes ning ajaliselt võitsime ka umbes pool tundi. Korjasin veel väikese ämbritäie (ämber oli mul ettenägelikult kaasas) hiidsuuri põldmarju. Kogu matk on ca 12 km pikk ning see on teostatav ka kõige kuivemal ajal vaid siis, kui jalas on kummikud. 

Elektrikarjusest pääseb läbi.

Tagasiteel käisime läbi vaatetornist. Torn asub veiste karjamaal ning sinna sisse saamiseks on vaja kõvasti julgust -  elektrikatjus tuleb lahti võtta (või alt läbi pugeda) ja veised tuleb eemale peletada.

Põldmarjasaak