Alustame reisi üsna laste-keskselt ja sõidame otse laevalt Kolmårdeni loomaaeda, mis on Stockholmist umbes kahe tunni autosõidu kaugusel. On selle suve üks väheseid sooje ilmasid, väljas on ca 24 soojakraadi ja päike särab. Loomaaed asub mere ääres kaljuses mustikametsas. Hugo tuleb loomaaeda jooksurattaga ning rühib vapralt järskudest mägedest üles. Et mäkketõus liiga kerge ja igav poleks, ei sõida ta mööda teed, vaid ronib rattaga mööda teeäärseid kaljusid, puujuuri ja lahtiseid kive. Kui ma talvel Tenerifel ei suutnud ta rattatrikke rahulikult ja ilma ehmumata pealt vaadata, siis nüüd olen ta ekstreemustega rohkem harjunud. Ma ei saa teda piirata, kui see offroad’i värk on talle nii huvitav. Puhas poiste värk, tuleb aru saada.
Pärast ühe laisa ja magava ilvese vaatamist oleme jõudnud Bamse maale, kes on rootslaste jaoks sama palavalt armastatud tegelane nagu Lotte eestlastele. Lapsi huvitab Bamse maal esmalt jäätisekohvik. Lõunat pole täna küll veel jõudnud süüa, aga las siis vahel veab ja söövad esmalt jäätist. Kommipoodi vaadatakse ka sisse, aga ma pidurdan pärast jäätisesöömist magusa ületarbimist ja meelitan nad õue tagasi. Anee tahab minna Ameerika mägedesse, Hugot ma esmalt sinna ei lase ja lähen temaga veidi vähem hirmsasse lendavasse laeva. Sellest muidugi ei piisa ja Hugo vaatab ikka Ameerika mägede poole, kus Anee koos Reneega sõidab. Kahjuks või õnneks on Hugo nii pikk, et võib ka sinna minna ning Renee peab koos Hugo ja Aneega veel korra Ameerika mägedes käima. Oleme olnud juba vähemalt tunni loomaaias, aga me oleme vaid ühte magavat looma näinud.
Liigume edasi loomaaia tagumisse otsa safaripargi juurde. Kunagi aastaid tagasi sai siin loomaaias sees sõita oma autoga ja jälgida läbi autoakna erinevaid mets- ja savanniloomi. See lõpetati ära vist ühe õnnetu juhtumi pärast. Nüüd on inimesed tõstetud loomadest ohutusse kaugusesse. Nimelt kõrgel loomade kohal sõidavad samasugused gondlid nagu suusamägedes ning sealt alla vaadates näeb kaelkirjakuid, sebrasid, põtru, karusid ja veel palju teisi loomi. Järjekord on pikk, aga kui peale pääseb, saab nautida 40-minutilist imeilusa ümbruskonnavaatega sõitu ja uudistada all metsades loomi.
Kõrgustes, vaatega merele ja loomadele, toimub Kolmårdenis safarisõit
Edasi jalutasime loomaaia akvaariumi suunas. Hugo ikka jooksurattaga teeääri kündmas, mäest üles ronimas ja taas alla veeremas. Akvaariumi ümbruses liigub vaid üksikuid inimesi, kuigi loomaaed muidu on üsna rahvarohke. Teadmata, mis täpselt majas sees ootab, jõuame suurde “amfiteatrisse” just sel minutil, kui kõlab muusika ja algab etendus. Saalis istub sadu ja sadu inimesi, kes on tulnud vaatama delfiinide showd. Ilma aeg planeerimata ega etenduste ajakava vaatamata sattusime me just juhuslikult õigel minutil etendusele. Kuna me oleme lastega maailma eri paigus väga paljudes loomaaedades käinud, oleme me näinud ka päris palju delfiinide etendusi ning need on üsna sarnased. Delfiinide trikid olid siingi üsna traditsioonilised, kuid keskkond ise oli eriline, kuna taustaks oli hiigelsuur ekraan, millega anti basseinile olulist efekti lisaks.
Hugo rajad kulgevad mööda teeääri ja puujuurikaid
Kukkudes tõttab Hugole abivägi kohale
Vahel tuleb Hugot aidata pori seest välja. Ega siis ükski teel olev porilomp saa käimata jätta.
Delfiinishow
Pärast etendust leiame akvaariumi kõrvalt Ben & Jerry’s jäätisekohviku. Nüüd on minu kord jäätist süüa! Aga muidugi on “röövlinnud” kohe platsis ja nokivad oma lusikatega minu topis.
Kolmårdeni loomaaed asub üüratult suurel territooriumil ning loomade elupaigad on tõetruud, ruumikad ja kindlasti loomasõbralikud. Märkame kivikalju otsas pärastlõunast päikest nautimas ühte pruunkaru. See on loom, keda ma kardan üle kõige ning mul on oma jooksuringidel pidevalt hirm kohtuda karuga. Siin saab teda ohutust kaugusest pildistada ilma, et adrenaliini üles viskaks.
Merilõvid naudivad vaadet.
Ohutust kaugusest karu pildistamas
Vahel vajavad ka pikakoivalised tassimist.
Enne äraminekut peatume veel ühel ronimisväljakul, kus Anee kaotab pärast liutorust välja tulles suunataju ja ei leia meid enam üles. Pisar on juba silmas ja hirm sees, et me ta sinna jätamegi. Kella vaadates selgub, et me oleme loomaaias olnud juba pea kuus tundi. Aeg on lennanud meeletul kiirusel. Üldiselt jättis Kolmårdeni loomaaed väga hea mulje. Siin on loodus, loomad ja lastele mõeldud lõbustuspargiatraktsioonid kuidagi tasakaalus. Kui ma nüüd ikka veel mööda teeääri jooksurattaga ronivat Hugot vaatan, mõtlen, et ta on olnud ju pea kogu selle aja jalgadel ja sõidus (va gondlisõit ja delfiinishow). Kütuseks praktiliselt vaid jäätis. Väsimusest annab märku kohene unnesuikumine autos, kuigi ta on juba täna lõunatund maganud.
Perepilt pärast 6 h loomaaias käimist
Sõidame oma tänasesse ööbimiskohta Linköpingisse. Selleks reisiks panin kõik ööbimised eelnevalt kinni, kuna oleme kaheksakesi ning sellisele seltskonnale viimasel hetkel majutust otsida võib muutuda keeruliseks ja väga kalliks. Viimase hetke soodsatele pakkumistele suure seltskonna ja suvise reisihooaja ajal loota pole mõtet. Üldiselt on Rootsi hotellide hinnatase suhteliselt kõrge, peretubade hinnad jäävad enamasti üle 100 €, kuid tänaseks ööks saime kuumaliselt odava Scandicu hotelli (ca 70 € öö). Kohapeal selgub ka (ajutise) odava hinna põhjus. Hotelli kõrval on hiigelsuur ehitusauk, kus maast vaatavad välja kõrged metallvaiad ning võib vaid oletada, mis müra siin varahommikul algab. Saame toa vaatega ehitusplatsile.
Kell on juba palju ja kõhud tühjad, mistõttu otsustame õhtuks võtta kiire ampsu Scandicu hotelli restoranis. Positiivselt üllatab lastemenüü, mille toidud ja joogid on valmistatud mahetoorainest. Anee naudib oma Pasta Bologneset, kiidab kastet ja pasta küpsusastet ning Hugo sööb ära tõenäoliselt oma elu suurima portsu kartuleid, liha ja kastet. Kõik pidavat olema ülihea. Kuus tundi vabas õhus ja kogu aeg jalul teevad oma töö.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar