Perepuhkus Lõuna-Eestis - Pokumaa, Maanteemuuseum, Ahhaa keskus Tartus

30.06-02.07.12 sai veedetud tore perepuhkus Lõuna-Eestis. Puhkus sai planeeritud koos sõpradega, kel sama vanad lapsed nagu meil. Proovisime pakkuda midagi põnevat 6-aastastele tüdrukutele ning samal ajal arvestada, et meie alla-aastased beebid ka eluga rahul oleks.

Alustasime teekonda laupäeva hommikul. Arvestasin tee peale mitu peatust, kuna Hugo väga pikalt autos ei maga, aga imekombel jõudsime ilma ühegi peatuseta Põlvamaale Pikajärvele, kus asus meie esimene öömaja - Cantervilla loss. Majutuse leidmine Lõuna-Eestisse oli omaette tükk tegemist. Ideaalis soovisime ööbida mõnes stiilselt kordatehtud mõisas, kuid ega neid Lõuna-Eestist eriti leia ja kui midagi tundub sobivat, on see juba kinni. Mooste Viinavabrik tundus piltide järgi olevat just õige koht, kuid laupäeva öö oli seal juba ammu välja müüdud. Meil õnnestus saada Mooste Viinavabrikus siiski pühapäevane ööbimine. 

Aga esmalt Cantervilla. Mainisin enne minekut sõpradele, et mulle tundub see Cantervilla mõne nähtud pildi järgi veidi tondilossina; selline, kus kummitab. Kui ma ka kodulehte uurisin, leidsin, et nende hüüdlause on "Kummitus ei hüüa tulles". Julge viis oma majutusasutust turundada igal juhul. Cantervilla (Pikajärve) loss asub looduskaunis kohas Lõuna-Eesti kuppelmaastikul, otse järve kaldal (taamal paistavad küll Nõukogude ajal ehitatud maapiirkondade tüüpilised kahekordsed korterelamud). Lossi sisenedes sain aru, et tegu ongi paraja kummituste lossiga, mitte, et ma neid tegelikult usuks või kardaks. Stiililiselt on loss segu veneaegsest koleremondist ning butafooriast, mille kõik elemendid on väga hoolikalt valitud - alates bordoopunastest kroogitud kardinatest kuni nikerdistega suhkrutoosini välja. Kusjuures iga tuba on omanäoline "kunstiteos". Esmalt tuba üle vaadates imestasin, et toas polegi duširuumi, on vaid WC, kuid kui umbes ruutmeerisuurusesse WC-sse sisenesin, avastasin seina pealt ka dušiotsiku. Põhimõtteliselt sai siis WC-poti kohal end pesta… kui sooja vee tuleku viitsid ära oodata. 

Cantervilla lossi ees

Canretvilla lossis. Anee õnnelik oma voodi üle

 Esimese õhtu elamusi läksime otsima hoopis naaberkülla. Veerandtunnise autosõidu kaugusel asub Tammuri talu, kus pakutakse tõelist Lõuna-Eesti gurmeed (vaid ette broneerides). Mina olen Tammuri talus varem ühel nauditaval õhtusöögil käinud ning ka sel korral ei tulnud pettuda. Ma broneerides kirjutasin faktitäpselt, et sööjaid on neli täiskasvanut ja kaks kuueaastast tüdrukut, kuid mainimata jätsin, et meil on "aksessuaaridena" kaasas veel kaks beebit, kes võivad vahel ka häält teha. Ma tean, et beebidega pered pole just kõige atraktiivsemad söögikohtade kliendid, aga loodan, et mõistetakse, et beebide emmed ei lepi titepudru jäänustega, vaid otsivad ka maitseelamusi. 

Tammuri talurestoranis

 Tammuri talu õuel

 Printsessid Cantervilla lossi hommikusöögil

Hugol sünnipäev - 10 kuud

ärgmisel päeval oli üllatuseks täiesti soe suveilm. Sel suvel on selliseid ilmu olnud vaid üksikuid - milline vedamine, meil ju plaanis täna terve päev välitingimustes veeta. Suundusime esmalt Pokumaale. Alustasime ringkäiku Pokumaa õuealal - teerajad viivad metsa sisse, kus kulgevad taimerajad, seisavad pokukujud ning erinevad Vabaõhumuuseumi-stiilis majakesed, sh kohvik, kus ei istunud ühtegi külastajat. Kujutasin ette, et rahvast on Pokumaal ilusa ja sooja ilmaga pühapäevasel päeval meeletult palju, kuid kogu Pokumaal viibimise ajal nägime seal peale meie veel vaid üksikuid perekondi. Nii istusimegi Pokumaa välikohvikus, sõime maasika kõrgajal kilode viisi vastkorjatud marju ja tundsime elust mõnu. Kusagile polnud kiiret, lihtsalt oli hea olla.

 Anee ostis ise Pokumaal Pokupildga vett

 Hugo maiustab maasikatega

 Pokumaal

 Anee ja Greth Pokumaal

 Pokumaal

Hugo jäi patapumis magama

Pokukojas

 Anee ja Greth Pokumaal

Suundusime seltskonnaga Varbusel asuvasse Maanteemuuseumisse. Meie Reneega oleme seal kaks aastat tagasi käinud, aga muuseum on kindlasti väärt ka korduvkülastust. Maanteemuuseumis jagub põnevat avastamist ja tegevust nii lastele kui täiskasvanutele. 

Anee ja Greth maiustavad jäätistega 

 Maanteemuuseumis

Proovisin Maanteemuuseumis sõita erinevate ratastega, pildil oleva vanaaegsega ei saanud iseseisvalt hakkama.

Väga põnevad olid erinevad tõukerattad.

Maanteemuuseumis (taamal olev sõiduk pole muuseumieksponaat; põllul käib päris töö)

Nüüd tuli välja mõelda, kus õhtul hästi süüa saab. Kõige mõistlikum mõte tundus olevat ise teha. Meie reiskaaslaste head tuttavad elavad Põlva lähedal ning nende lahkel loal maandusime kogu seltskonnaga ja kaasaostetud söögikraamiga nende juurde grillima. 

Ööseks läksime Mooste viinavabrikusse, mis üllatas positiivses mõttes. Meile näidati erinevaid tube, mis kõik olid omanäolised ja väga stiilselt kujundatud. 

Mooste viinavabrik

Ka hommikusöök Mooste Viinavabrikus oli tasemel. Olime oma seltskonnaga ainukesed sööjad ning meile oli kaetud rikkalik hommikusöögilaud. Hiljem tehti meile veel kogu viinavabrikus ekskursiooni ja räägiti selle ajaloost. 

Algas vihmasadu. Meie plaanitud laudtee-matkast ei tulnud seega midagi välja. Lisaks oli meil veel kavas külastada Tartus Ahhaa-keskust - sinna suundusimegi. Veetsime Ahhaa-keskuses mitmeid tunde, põnevust jätkus igale vanusele. Isegi alla-aastastele oli välja pandud huvitav nurgake. Võtsime ka kerge lõuna, aga hoidsime kõhtu siiski õhtustele maitseelamustele, kuna koduteel plaanisime veel külastada Põhjaka mõisa.

Ahhaa keskuses - põnevust kõige väiksematele

 Tüdrukud jälle jäätistega

Enne sõitu käisid isad tütardega vaatamas just kinosse jõudnud Lotte 4 D filmi (mis on küll Ahhaa-keskuse atraktsioon, aga asub hoopis Lõunakeskuses).

Lõpetasime ühise reisi Põhjaka mõisas õhtusööki nautides. 

 Põhjaka mõisas