Päev algas järjekordse küllusliku hotelli hommikusöögiga. Kuna eilne kaubanduskeskuse tuur jäi lühikeseks, mõtlesime täna enne Viini sõitmist käia uuesti Welsist läbi ja midagi kodustele kaasa osta. Jõudsime kaubanduskeskuse juurde kell 11.30 ja imestasime, et parkimisplats oli autodest tühi. Mõtlesime, kas tõesti kaubanduskeskused avatakse alles kell 12. Jooksin ukse juurde vaatama ning kirjas oli, et avatakse kella 9-st, kuid ühtegi lisateadet, miks kaubanduskeskus täna kinni on, polnud kusagil märgitud.
Helistasin õele ja lasin tal uurida, mis püha Austrias on, et poed kinni on. Selgus, et püha pole mitte vaid Austrias, vaid suur osa Euroopast tähistab Taevaminekupüha, mis on 40 päeva pärast ülestõusmispühi ja tähistab Kristuse taevaminemist. Eestlased, va paganad, ei võta selliste pühade ajal aga üldse hoogu maha. Mu esmane mõte oli, et aga otsime siis Viinis mõne kaubanduskeskuse ja lähme sinna, aga kohe jõudis kohale, et täna ongi kohe kõik poed kinni.
Ees paistab Viin
Mis siis ikka, sõit Viini poole algas sellegipoolest. Mõtlesin, et saamegi vanalinnale rohkem aega pühendada. 200 km läks mööda kiireed väga kiiresti, peagi hakkas kogu Viini linn paistma kui peopesal - laskusime mäe otsast alla Viini suunas. Esmalt sõitsime hotelli juurde - see oli ainuke hotell sel reisil, mille broneerisime varem internetis (tegime seda eile õhtul). Seda lihtsal põhjusel, et meil oli vaja hommikuse tagasilennu jaoks ööbida võimalikult lennujaama lähedal ning seega ei hakanud aega raiskama hotelli otsimisele. Viini äärelinn on suures osas tööstusehitiste all, läbi linna kulgeb mitmetasandiline kiirtee. Jõuame Schwechati, kus asub meie tänane hotell, see on nagu eraldi inimtühi väikelinn.
Kaalusime varianti minna Viini kesklinna metrooga, kuna suurlinnade keskused on sageli liiga autoderohked ja parkimisprobleemidega. Samas olime näinud, kui vähe liigub täna võrreldes eelnevate päevadega (tõenäoliselt pühade tõttu) teedel autosid ning seega võis oletada mitte väga tihedat liiklust ka Viini kesklinnas. Just nii oligi - linn tundus inim- ja autotühi. Pisut liialdades, kuid kindlasti mitte nii rahvarohke kui üks pealinn ühel neljapäevasel päeval olla võiks.
Parkimiskoha leidmine oli üsna kerge isegi Viini vanalinnas. Parkisime auto ja läksime jalutama. Suvesoe ilm oli meid jätnud ning väljas vaid 13 kraadi ja tuuline. Viini elevandiluukarva barokkarhitektuur mõjub luksuslikult. Iga barokse maja fassaad on kui omaette vaatamisväärsus. Piilume sisse Peetri kirikusse, mis on väga kuldse ilmega ja võimsa laemaaliga kirik.
Peetri kirik Viinis ja selle laemaal
Jõuame tõeliselt võimsa ehitise - gooti stiilis Sankt Stephani toomkiriku juurde. Astume ka kirikusse sisse; läbi värviliste vitraažakende tulev päike tekitab kirikusse müstilist roosat valgust.
Sankt Stephani toomkirik
Tänavakunstnikud Viinis
Kõhud on meil üsna tühjad, kuid nagu eelnevalt vanalinnas jalutades märkasime, on umbes 99% poodidest ja kohvikutest täna pühade tõttu suletud. Kohalikud veedavad pühad tõenäoliselt pere keskel; kesklinnas liiguvad silmnähtavalt turistid. Inimesed käivad poodide vaateakende taga, piiluvad läbi akende sisse, aga vaateakende kaubad jäävadki vaid peibutuseks. Tänavakunstnike teenistus on täna tõenäoliselt arvestatav, kuna turistid tahavad oma raha kusagile jätta. Üksikud kohvikud, mis avatud, on puupüsti täis; ühest jäätisekohvikust lookleb järjekord õue välja. Leiame ühes kohvikus vaba laua ja kuigi see on tüüpiline koogi-kohviku, saab siin õnneks ka midagi toekamat süüa. Tellin salveirisoto, millega jään väga rahule. Tahtsin ka Viinis kindlasti struudlit süüa, kuid imekombel seda kohvikust ei leia (võimalik, et on juba otsas). Meenuvad Bolzanos igal pool müüdavad struudlid, mida seal ei tahtnud veel süüa, jättes need Viini maiustuseks. Magusaks seamegi sammud jäätise-järjekorda. Võtame kahe suure palliga tuutud - ka Austrias saab jäätisest rääkida ülivõrdes. Kui Renee viimast ampsu suhu pistab, leiame veel ühe avatud jäätisekohviku. Ta ei saa vastu panna ja võtab veel ühe juurde.
Kohvikus
Ostunäljas turistid suletud poodide vaateakende taga
Kõhu peal patapumis matkav Hugo hakkab uniseks jääma. Hugo uudistab veel esmakordselt hobuseid, keda liigub siin lõbusõidukaarikutega pea igal vanalinna tänaval. Edasi plaanisime Viini vaadata kiirpilgul autoga linnas sõites. Silma jääb uhke kupli ja tornidega ehitis - millega tegu, ei saa kaugelt aru. Renee peatub selle lähedal ning ma jooksen seda uhket ehitist vaatama ja pildistama. Tegu on suursuguse Karlskirchega.
Karlskirche
Edasi sõidame mööda Doonau kallast 4 km kesklinnast välja Schönbrunni lossi suunas. Tekib tahtmine Hugo und segada ja ta autost välja võtta, et lossi aias jalutada, kuid mõistus võidab siiski emotsiooni ja sõidame edasi.
Schönbrunni loss
11 seiklusrikast reisipäeva ongi möödas ja autoga läbitud veidi üle 3000 km. Saades hulganisti uusi elamusi, olen taas emotsionaalselt laetud. Kui koduses mugavustsoonis elades leian põhjuseid, miks lapse pärast midagi teha ei saa, siis reisil olles olen avatud ja alati leiab viisi, kuidas saab. Hugo mitte üksnes ei pidanud seda reisi hästi vastu, vaid koges ja õppis palju uut, rikastades seeläbi oma maailma. Mitte, et ta kunagi tulevikus peaks mäletama, et ta 8-kuusena Pisa torni juures käis, aga tema päeva teevad huvitavaks igasugused väikesed seigad ja turvatundes koos oma vanematega maailma avastada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar