teisipäev, 29. jaanuar 2013

Anaga mäestikus matkamas (27.01.13)

Hommikusöögi ajal hakkab kolmandal päeval märkama juba kindlaid mustreid - samad inimesed istuvad samal kellaajal samades kohtades. Inimesi on küll suure hotelli kohta kummaliselt vähe, aga tõenäoliselt seetõttu, et hotellitubades on kööginurk ja süüa tehakse ise. Kuigi mulle meeldib väga süüa teha, tahtsin sel korral hommikusööki hotelli poolt, kuna see säästab oluliselt aega muudeks tegevusteks. Vastasel korral peaks iga õhtu poes järgmiseks hommikuks toitu varumas käima  - see oleks lastega tüütu ja ajast hakkaks ka kahju.


Pärast hommikusööki veedame aega hotelli basseini ääres. Täna suutsin isegi koti pakkida juba sel ajal valmis, kui Hugo puder kees ning seetõttu jääb ära üks mõttetu toa vahet käimine. Lastega reisides käib minul mitu korda päevas pakkimine - alati peavad kaasas olema varu- ja soojemad riided, söök ning seda kraami on enamasti kaks korralikku kotitäit. Ma ei suuda minna isegi hotelli basseini äärde käed taskus, alati on igaks juhuks mingit kraami tarvis kaasa vedada.


Hugo tahab ka ujuma minna

Sõbrunemine...

 Suur Renee ja väiksem versioon temast
Hugo ujumas


On piisavalt soe, et basseinis ujumas käia; võtame ka Hugo lõpuks vette. Sulistame basseinides seni, kuni Hugol tuleb lõunaune aeg peale, pakin uuesti kotid ning asume teele. Võtame suuna Tenerife kirdenurka, Anaga mäestikku. Sealkandis sai käidud ka eelmisel korral ning sealsed ürgmetsad jätsid nii võimsa elamuse, et kiskus sinna tagasi. Päris mööda eelmisel korral käidud teed siiski ei sõitnud, lähenesime mägedele teisest küljest. 


 Tüüpiline Kanaaride asula mäe jalamil

Teel mäkke sõitsime läbi La Laguna linnast, mis meenutas natuke Ferrara linna Itaalias. Tee kulges mööda vanalinna äärt ning põiktänavatelt paistsid rahvarohked jalakäijatetänavad. Kiirpilgul tundus, et arhitektuur ei ole La Lagunas tüüpiline teistele Kanaaride linnadele (kui siis ehk pisut Gran Canaria pealinnale Las Palmasele), kus majad on enamasti valged. Hugo une tõttu tuli edasi sõita, muidu oleks võinud peatuse teha ja ringi uudistada. 


Kui temperatuur langeb mäkke sõites järk-järgult, siis lopsakas metsatasand mägedes hakkab kuidagi järsult. Tõusime kõrgustesse, kuni ületasime pilvepiiri ning temperatuur näitas vaid +12 kraadi. Oli vastikult niiske, külm ja udune, mistõttu laskusime taas pilvepiirilt allapoole. Tegime ühel vaateplatvormil peatuse ning kuna kõhud olid juba tühjemapoolsed, leidsime koha ja aja olevat sobilikuks piknikuks. Värskes õhus oleks maitsemeeled justkui erksamad ning toit maitseb eriliselt hästi. Ka Hugo ärkab ning tahab piknikust osa saada. 
Lopsakad metsad Anaga mäestikus


Vaateplatvormil, kus pilved uhavad enda kõrguselt mööda

 Anaga mäestik

Piknik kõrgel mägedes


 Proovisime läheneda ka ühele matkarajale, mis läks otse vaateplatvormi kõrvalt mäest allapoole, kuid pöördusime pärast esimest laskumist tagasi, kuna niiske maapind oli ohtlikult libe ning mööda järsakuid koos lastega oleks laskumine liiga riskantne olnud. Sõitsime järgmist matkarada otsima. Autorendist kaasaantud Tenerife kaardil oli märgitud koht nimega Cruz del Carmen, mille juures olevalt seletavalt pildilt paistis samasugune dinosaurusemets, milles me eelmisel korral matkasime. Tegu on loorberilehise metsaga, mis kattis kunagi praktiliselt kogu mandri-Euroopat, kuid hävines jääajal. Selline mets on säilinud vaid paaril Kanaari saarel (Tenerife kirdeosa, La Gomera). Leidsime koha kiirelt üles, kuid tihedalt autosid täis suur parkla (suurusjärk 100 autot) tekitas esmalt halenaljaka paralleeli filmiga "Seenelkäik", kus rahulikult vaiksesse metsa mineku asemel leiab veel hulgaliselt sama sooviga inimesi. 

Matkaja Hugo ja matkaja Renee

Otsustasime ikka teele minna, kui olime nii kaugele tulnud. Väljas oli äärmiselt külm ja niiske, autoparklast vuhisesid silmnähtavalt läbi pilved, mis näkku paisates muutsid naha niiskeks. Valikus oli kolm matkarada - laudteega invaliidide rada, 1,1 km pikkune ja 2,6 km pikkune rada. Rada tundus kohe algul väga hästi tähistatud, isegi ehk pisut liiga tsiviliseeritud, kuid mööda metsa matkates oli siiski ehe looduses viibimise tunne. Ja kummalisel kombel polnud rada ka inimesi täis, nagu oleks võinud autode arvu järgi oletada; kohtasime kogu rajal viibimise ajal vaid kahte seltskonda. Kusjuures matkarajad (vähemalt need kaks viimast) polegi kujundatud suvalisse kohta metsa, vaid need on osaliselt sajanditevanused küladevahelised teed, mida mööda toimus kunagi hädavajalik liiklus. 




Hugo asus algul kohe ise matkama, kuid ta mõte liigub (eriti ebatasasel pinnal) kiiremini kui jalad. Korduvalt teda pori seest üles korjates pistsin ta lõpuks kängurukukrusse. Plaanisime esmalt külma tõttu valida keskmise pikkusega raja, aga kuna rada kulges allamäge, siis tõusis ka temperatuur ja kadus pilveudu. Lapsed olid mõlemad eluga rahul ning läksime siiski pikimale rajale. Anee matkas suure vaimustusega. Tegime talle selle matka mänguliseks ning rääkisime, et mängime nagu lauamängu, kus igasse järgmisesse pessa jõudes peab midagi tegema. Idee tuli sellest, et raja ääres olid aeg-ajalt silma, kõrva, nina või käe kujutisega märgid, mis soovitasid teatud kohtadest siis vastavalt kas vaadata, kuulata, nuusutada või katsuda. Lõpuks olid meil mängus igasugused jändrikud kännud ja kummalise kujuga puujuurikad, kust sai kas jõudu koguda või salasoovi soovida. Mängu käigus ei tundunud Aneele isegi järsud tõusud rasketena, kuna võlumetsas sai võlujõudu iga natukese aja pärast juurde. 


Võlujõu ammutamine

 Vaateplatvorm matkarajal





Hugo söögipaus

Erakordsetes looduslikes oludes - lummavad vaated, harukordne metsakooslus -  matkamine pakub sellist naudingut, et ma olen isegi 6-päevasel reisil loobuma ühest päikeselisest rannapäevast, kuna see annab teismoodi energiat. 


Tagasiteel kodu poole mõtlesime läbi põigata poest, kuid selgus, et pühapäeviti (vähemalt õhtupoole) on kõik poed, ka suured kaubanduskeskused, suletud. Samas, meil kodus süüa oli ning seetõttu mõtlesime teha ühe kiire tomatikastmega pasta. Sibul, paprika, purk tomateid (Carrefouri ökod olid nagu kodused omas mahlas tomatid), sool, pipar, spagetid ja parmesan. Tuli see matkamisest tühjaks läinud kõhust või õnnestus toit tõesti nii hästi, aga kõik sõid ja nurrusid.

Hiljem võtsime hotelli restost veel šokolaadikooki, istusime ja nautisime elu. Lapsed said taas batuudil hüpata ning Renee õpetas Aneele male mängimist. 

Kui lapsed magama jäid, panin neile raadiosaatja ja läksime ise tuttavate juurde rõdule istuma, kus juttu jätkus tundideks. 


 Õhtut nautimas
 Laste lemmikkoht
Renee õpetab Aneele malet


Regency Country Club õhtul

Kommentaare ei ole: