Ookeanilainetes ja maitseelamused Aasia köögist (30.01.13)

Viimasel soojamaa päeval läksime randa. Tuttavad olid käinud juba mitu päeva Costa Adeje rannas, kus randa murravad sisse suured ookeanilained. Mõtlesime vahelduseks ka uut randa avastama minna. Los Cristianose rand, kus mõned päevad tagasi käisime, oli praktiliselt laineteta.

Moosivaras tegutseb jälle

Rahvarohkes kuurordis on tänavale parkimiskoha leidmine praktiliselt võimatu. Aga õnneks on igal pool Kanaaride suuremates asulates korralikud maa-alused parkimismajad, kus parkimine ei maksa ka ülemäära palju (enamasti alla 2 €/h). Auto saigi jätta ranna lähedale parkimismajja.

Randa ääristasid ühest küljest kõrged mustad kaljud, ka rannaliiv oli mustjas ja suureteraline - Kanaaridel vulkaaniline liiv ongi mustja varjundiga. Vaid pealinna külje all on üks kollase liivaga rand, mille liiv on kohale veetud Sahara kõrbest.  

Rannas läks lastel esmalt liivaga mängimiseks - Anee tegi liivalinna, Hugo kühveldas ja maitses liiva. Ookeanilained tundusid päris võimsad ja jalustrabava jõuga, kuid nagu hiljem aru saime, siis lained ainult kasvasid tundidega ja muutusid aina kõrgemaks. Suureteralise liiva peal jooksmine muutis jalatallad hellaks ning pärast oli tunne, nagu oleks mitu kihti nahka maha kooritud. 

 Süvenenud Hugo tegutseb liivaga

Anee ja tema ehitatud liivalinn

Renee tegeles algul lainete ja ka minu lainetes möllamise filmimisega. Käis ringi oma uutmoodi videokaameraga ning inimesed aina küsisid, mis asjandusega tegu (kel huvi, siis asja nimi on GoPro® HERO3). Kaugelt vaadates näeb välja, nagu käiks ta ringi metalliotsijaga :)

 Renee tegeleb lainete filmimisega

Lained tungivad aina kaugemale ja kaugemale

 Ootan suurt lainet

Hullan lainetes (pildi keskel)

Anee tormab mööda randa

Ostsime melonit, mida rannas müüdi. Ma pole nii head melonit enne saanud. Või on jälle asi pikalt väljas viibimises ja tühjas kõhus…

Melon maitseb suurepäraselt

Paus meloniga...

 ... ja uuesti vette

Anee jooksis pidevalt veepiiril, aga lained olid nii ohtlikud, et üksi teda kaugemale ei saanud lasta, vesi oleks kohe kaasa viinud. Vees käis ta koos Reneega. Isegi kümneid meetreid kaldale uhav laine oli nii tugev, et niitis inimesi jalust. Renee möllas enamuse päevast ookeanilainetes, oli vaimustuses nagu väike laps ning rassis end lõpuks füüsiliselt nii läbi, et ei jaksanud enam kalju otsa matkale minna, kuhu Anee väga minna tahtis. 

 Renee laineharjal...

 ...ja püüdmas lainet

Jalutasime tagasi auto juurde, sõime veel ühed jäätised ja sõitsime hotelli end liivaks puhtaks küürima. Seda liiva pesen ma oma juustest tõenäoliselt maha veel koduski. 

Hakkabki meie reis läbi saama. Tundus, et kuus päeva oli veidi lühike aeg reisiks, aga samas läheb reisil aeg oluliselt aeglasemalt kui kodus rutiinse nädalaga. Teha ja näha jõuab soovi korral palju ja seda ka koos väikeste lastega. 

Viimaseks õhtuks oli meil plaanitud kogu eestlaste seltskonnaga ühine õhtusöök restoranis 88, mis asub tänasele rannale suhteliselt lähedal Costa Adeje külje all La Caletas. Laud oli juba eelnevalt broneeritud, kuna resto on väike ja populaarne ning nii suure kambaga sisse sadades poleks lootustki kohta saada. Üllatusena saime eestikeelse teeninduse osaliseks - oli üks noor Eesti tüdruk, kes oli Tenerifele elama jäänud. 

Restoranis 88

Restoran 88 pakub Aasia toitu. Minule läheb Aasia teema praegu väga peale. Pole veel nii lühikese menüüga Aasia restot näinud, aga kõik, mis menüüs oli, oleks väärt proovimist. Lõpuks suutsin põhiroaks välja valida kammkarbid. Aneele tellisin riisinuudlid kolme liha ja juurviljadega. Nokkisin nuudleid Anee juurest ja pidin taas tõdema, et see toit oli parim samalaadsete nuudli-liha-juurviljawokkide seas, mida ma söönud olen. Kui ma tagantjärgi püüaks seda maitset kirjelda, siis ma lihtsalt ei oskaks. Need maitsekooslused olid minu jaoks täiesti uued, liha oli siidiselt pehme (mitte eelnevalt keedetud) - lihtsalt imeline. Ja siis need kammkarbid - need olid nii õige küpsusastmega, kaste jällegi midagi uut minu jaoks. Sain veel maitsta Renee juurest kanaliha, ribi ja taignas krevetti - kõik olid väga hästi valmistatud. Restoran 88 on koht, mida võib soovitada. Siin ka Tripadvisori arvustused. EDIT 2014 detsember - restoran on kaotanud oma võlu; toidud suvalise hiinaka tase, teenindus alla käinud.

Restoran 88 kõrval oli veel üks kalarestoran, mis nägi ka väga ok välja ning tuttavad käisid veel sellel samal tänaval ühes Itaalia restos, millest nad rääkisid ka ülivõrdes. Seega La Caletast tasub häid restorane otsida.

Lõpuks tuli asjad pakkida ja suikuda mõneks tunniks magama, kuna lennuk tagasi Eesti läheb varahommikul. Mind ajas aga peagi üles Hugo järsk oksendamine. Ja seda kordi järjest. Mõtlesin, kas tegu on söödud liiva või hoopis minu juurest nokitud vürtsika toidu või siiski mõne viirusega. Renee pakkus, et äkki jätaks sõidu ära, reisikindlustus katab ju kulud, aga meil oli lennukile minekuni aega poolteist tundi ja vajalikku arstitõendit poleks öösel kusagilt võtta. Ma kahtlesin, kas võõrsil on parem olla haige, pigem tahaks ikka koju jõuda. Ja kui see haigus veel teistele nakkab… (tagantjärgi võin öelda, et meie kõik nakatusime ka).

Veel lennujaama sõites ütles Renee, et äkki ikka jääme siia. Ma nagu oleks tahtnud ka, aga ega haige lapse kõrvalt saa ju edasi reisi nautida. Lennujaama jõudsime viimastena oma lennult. Kohe pärast meie check-in'i pandi värav kinni. Renee hoidis rendiauto võtit ikka veel enda käes - juhuks kui ma ümber mõtlen. Sõitsime siiski koju. Hugo magas õnneks enamus reisi ajast.

Kui Kanaaridel rendiautot võtta, siis lastega tasub võtta auto Cicar'ist. Lastetoolid, mille rent muidu maksab absurdselt palju, on selles firmas tasuta.