Peneda-Gerês rahvuspark (20.08.14)

Tänane kindel plaan on saada linnast välja. Kohe pärast hommikusööki asume teele. Veel ei tea, kuhu täpselt, aga võtame suuna põhja poole. Rahvuspargid on pea alati, olenemata riigist, kindla peale minek. Pärast linnakära ja saginat on loodusvaated ja matkarajad rahustav vaheldus.

Põhja-Portugalis, Hispaania piiri ääres asuv Peneda-Gerês rahvuspark tundub algul Portost startides liiga kaugel olevat, kuid kuni Braga (suuruselt kolmas linn Portugalis) linnani viib taas korralik kiirtee ning sinna ei tundugi enam ülemäära pikk tee. Kiirteedele vahelduseks sõidame edasi mööda väiksemaid mägiteid. Ümbrus meenutab Tenerife ida- ja läänekülje vaateid, teed kulgevad sama käänuliselt mööda mäekülgi pikalt üles ning seejärel laskuvad taas serpentiinidena alla. All orus paistab järv, selle ümber asula nimega Gerês – milline maaliline koht. Kaarti vaadates selgub, et tegu on siiski laienenud jõesängiga mitte järvega. Ühel kaldal asub avalik rand ning jões veepark, vees sõidetakse skuutrite ja veesuuskadega. Elu keeb, aga siin maalilise looduse keskel all orus mõjub see teisiti kui linnas. Teeme jäätisepeatuse ning otsustame, et tuleme siia täna veel tagasi. Enne aga tahame käia ühe kose juures, mille teeviit meil silma hakkas ning mida otsides me ka siia asulasse sattusime.

 Gerês - ujumisrand jõe ääres

Hugo jäätisega

Kulgeme väikesel kiirusel mööda jõekallast, mis näib pigem rahuliku järvena, liiklus on aeglane, kuna teed on kitsad ja autosid palju. Tundub, et see ilu keset loodust on avastatud ning meelitab ligi turiste.

Kui asulast taas üles mäkke sõidame, on tee äär autosid täis pargitud ning metsa all massiliselt inimesi piknikut pidamas. Pikniku pidamine on siin levinud ja väga kindlalt juurdunud traditsioon, sest metsaalune on statsionaarseid laudasid täis ning inimesed on kohal täisvarustuses. Laudadel on linad, toitu on kaasa võetud nii piknikukorvi, termokasti kui suurte pottidega. Ümber laua söömas suured perekonnad (võimalik, et mitu põlve). Türgis käies märkasime ka mitmes kohas sellist tugevat piknikutraditsiooni, Eestis aga reeglina nii põhjalikku piknikut ei peeta ning kui, siis pigem on need venelased. Mul millegipärast tekib peas seos, et piknikul käivad rohkem linnainimesed, kel pole suvekodu/maamaja ning kes tahavad aega looduses veeta.

Piknik puude vilus

Kosele lähemale jõudes ning tee-äärset autoderivi silmaga hinnates tundub, et siin toimub tõeline seenelkäik. Seenelkäik, nagu stseen samanimelisest filmist, kus ühte kohta “üksikusse loodusesse” saabub hulkade viisi inimesi. Metsa all on taas mitmed seltskonnad piknikut pidamas.

Kui väike Anee oli igal võimalikul hetkel mul patapumiga seljas, siis Hugo eelistab ise kõndida. Ka järskude treppide peal, mis koseni viivad, võtab ta pikki samme ja rühib Reneelt käest kinni hoides ülespoole. Kivine ja vähese veega jõesäng on päevitavaid või sulistavaid inimesi täis, kose juures aga tegeletakse kaljuronimisega. Üks seltskond trossidega kinniseotult, osad aga turnivad ilma igasuguse julgestuseta eluga riskides. Kosk on veehulga poolest vähemalt suvisel ajal pigem nire; selliseid kalju seest allakukkuvaid kosekesi on omajagu nähtud. Kose ümber tiirlevate inimeste hulk on ebaproportsionaalselt suur selle vaatamisväärsuse mastaapsust arvestades. Aga ehk jälle nauditakse lihtsalt looduses olemist.

Laskume mööda käänulist mägiteed tagasi Gerês’i ning plaanime ujumispeatust jões, mis meenutab oma mõõtmetelt järve. Autole parkimiskoha leidmine tundub võimatu; et Hugo autos magama ei jääks, laseb Renee meid ujumiskoha lähedal autost välja ning me lähme Hugoga juba vee äärde. Palav on, hüppame kohe jahutavasse vette. Tundub, et Gerês on kodumaise turismi sihtkoht, sest rannas kuuleb vaid portugali keelt. Mulle üllatuseks ei kõla portugali keel hispaania keele sarnaselt, vaid meenutab oma kõlalt läti keelt. See assotsiatsioon tekkis juba Eestist lennukiga Portugali lennates, kui arvasin algul lennukis lätlasi olevat, kuid nüüd päevi portugali keele keskel viibides kuulen ikka kummalist sarnasust meie naaberrahva keelega.

Hugo rannamängud

Oleme Hugot juba liiga kaua igasuguste tegevustega ärkvel hoidnud ning pärast ujumist tuleb uni hetkega, kui ta autotooli istuma saab. Tee ääres paistab puuvilja müügikoht – selline, kus tädi müüb kastitäit enda aia saadusi seal samas oma aia taga. Ostan mõned nektariinid ja ploomid, need tunduvad nii värsked ja küpsed. Löön käega, et neid enne pesema peaks, sööme neid seal samas autos. Imelised.

Sõidame suunaga tagasi Porto poole, kuid teeme kõrvalepõikeid, kuhu mõned huvitavamad sildid viitavad. Üks tee viib kõrgele mäetippu, mille küljed on kaetud ümarate suuremõduliste kividega. Nagu hiiglane oleks mäe otsast kivihunnikut laiali pildunud. Kummaline, mida loodus vormida suudab. Millised võivad olla selliste kivide tekkepõhjused, seda kusagilt kahjuks lugeda ei leidnud. See vaatepilt on kindlasti võimsaim elamus loodusest siin reisil. Hugo magab jätkuvalt autos, meie käime mäetipus kivide peal ronimas. Üritan vaadet nii telefoni kui fotokaga pildile püüda, kuid kahemõõtmeline foto ei anna kahjuks kunagi edasi sellist avarust ega objektide tegelikke suurusi, mida silmad kolmemõõtmeliselt näevad.

Otsustame, et õhtusöögiotsingule täna aega ei kuluta, vaid sõidame tagasi eile avastatud restoranitänavale Porto külje alla Matosinhosesse. Vahelduseks proovime eilse restorani kõrval asuvat teist restorani, kus teenindaja räägib inglise keelt väga hästi ja tutvustab tänast mereannisaaki. Silman eksponeeritud mereandide seas ka midagi sellist, mida olen varem Portugali kööki uurides piltidel näinud ning tean, et need on meres kivide peal kasvavaid “küüned” – just nii nad elukaid nimetavad, kuna need näevad küünte moodi välja. Söödav sisu urgitsetakse kesta seest välja – nendel on mere maitse, tundub mulle.

Meres kivide peal kasvavad süüdavad "küüned"

Bacalhau suupisted

Lauda tuuakse ka bacalhau’st ehk soolatursast valmistatud pallikesed, mis on Portugalis väga laialt levinud isutekitajad. Saame maitsta ka väga häid musti oliive ning kollaseid soolaube. Lisaks sai ja kitsejuust, mis ei puudu samuti ühestki lauast. Mina valin täna õhtusöögiks ühe suure grillitud kala, Renee aga otsustab vahelduseks üldse veiseliha süüa. Tänane õhtusöök ovatsioone siiski esile ei kutsu, ei liha ega kala pole nii hästi valmistatud kui lootsime. Aedviljad, mida lisandiks tellisime, tulevad lauda (üle)aurutatult – nendeks on kapsas ja porgand – no ei ole head. Oleks ikka pidanud eilsele kohale truuks jääma, mis on siit mõne sammu kaugusel.

Kui õhtul Skype’ga Aneele helistame, paitab ta läbi ekraani Hugot ja ütleb pisar silmis, et tahab teda nii väga katsuda ja kallistada. Mõistan siis, et olen tekitanud Aneele selle sama igatsustunde, mida ma ise kogeda ei tahtnud, kui oleks Hugo reisilt maha jätnud. Mulle ei tulnud pähegi, et laps võib oma venna suhtes samasugust igatsust kogeda. Samas minust lahusolek ei tekita 8-aastasele enam sellist südantkriipivat igatsust, aga millegipärast tekivad need tunded seoses väikelapsega, kellega on kõigil füüsiline kontakt oluliselt suurem. Ja siis tekibki see tunne, et tahad paitada ja kallistada...