Mina ärkan veel tunnike enne Reneed, et jõuda teha ka hommikune jooksuring. See on esimene hommik sel reisil, mil päike paistab ja on ilus ilm – õues on 20 kraadi sooja ja hommikune Selvino linn on juba kella poole üheksa ajal täies eluhoos. Peatänaval töötavad asfaldipanijad, pagariäridest tuleb imelist saialõhna, inimesed istuvad kohviku päikeselisel terrassil ning naudivad oma hommikukohvi ja saia, väikepoodnikud avavad oma ärisid, võtavad vastu värsket kaupa ning emad viivad lapsi käe kõrval lasteaeda. Minu jooksuring kulgebki täna mööda väikelinna tänavaid. Linnaga tutvudes saab selgust, et siin üleval mägedes muust maailmast äralõigatuna on tarvis kõiki kaupu ja teenuseid kohapeal pakkuda – siin on kolm pagariäri, mitu restorani, riide- ja toidukaupluseid ning ka autoremonditöökoda. Loomulikult ka kool, lasteaed ja kirik, aga ka korvpalliplats ja mäesuusakeskus. Suusaliftid ei tööta varahommikul, aga kuna nende juures on mingi silt, jooksen asja uurima. Selgub, et liftid tehakse peagi lahti ning saab ka üles mäkke sõita.
Vaade voodist rõdule...
... ja rõdult Selvino linnale
Selvino linn hommikul
Pärast hommikusööki läheme koos Reneega linna jalutama ja ühtlasi vaatame ka sinna üle tee, kus hotelli bassein pidavat olema, aga meie otsing ei anna tulemust, kuna igas suunas on vaid eramud oma aedadega. Kuna praegu otseselt ujuda ei tahagi, liigume edasi.
Siin Selvino linnas domineerib arhitektuuris Saksa-Austria stiil – enamasti heledad kivimajad viilkatuse ning tumedate puidust rõdude ja aknaluukidega. Kõik majad on väga korras, tänavad puhtad, ei mingit lõunaeuroopalikku stiihiat, pigem saksalik kord.
Selvino linn asub kõrgel mäe otsas (900 m peal), kuid asub veel omakorda mägede vahel. Linna ümbritsevad mäetipud on rohelise taimkatte all ning ulatuvad linnast umbes 200-300 meetrit kõrgemale. Siin pole tegu kõrgmäestikuga, kus temperatuur langeks – vastupidi – suusaliftiga üles mäkke sõites (ca 1100 m) on päike kõrvetavam kui all linnas. Mäetipus on loodus praktiliselt identne Eesti suvise loodusega, ka lõhnad on samad. Parasvöötme taimestik kasvabki siin umbes sel kõrgusel, samas allpool on valmis murelid ning looduses kasvavad taimed, mida meie tunneme vaid potitaimedena.
Suusalifid Selvino linnas
Vaade Selvino linnale suusaliftist
Mägedes
Vaade Selvino linnale ca 1100 m pealt
Ronimisrada puude küljes
Sõit tagasi linna. Suuskade asemel plätud.
Mäe otsas, kõrgete männipuude vahele on üles pandud trossidest ja võrkudest takistusrada, mida mööda saab mitme meetri kõrgusel ronida. Rajal ronivad koolilapsed (T-särkide järgi saame aru, et nad on suvelaagris), osad valmistuvad alles turnima minema ning neile pannakse trosse külge. Ma pole kunagi sellisel takistusrajal roninud, aga väga tahaks, kuid kui vaatan lapsi, siis eranditult kõigil on jalas tossud, mul aga lahtised plätud. Nende jalanõudega pole kahjuks võimalik ronima minna. Sõidame suusaliftiga tagasi alla linna, võtame hotelli juurest auto ning läheme ümbruskonda avastama.
Vaatasime kaardilt, et lähedal asuvad mitmed järved – suurematest järvedest Iseo (Itaalia suuruselt 6. järv), väiksematest järv nimega Endine. Ka Garda, Itaalia suurim järv, pole kaugel, kuid selle järve ümbruse avastasime me kolm aastat tagasi.
Esmalt jõuame Endine järve äärde, mis on kitsas ja pikliku kujuga järv. Järve äär pole nii täis ehitatud nagu Como ääres, suur osa järvepiiri on isegi loodusliku pilliroo-sarnase veetaime all ning asustus pole ka “poole jalaga” vette roninud, samuti on järve kaldad laugemad ning majad on ehitatud rohkem tasasele pinnale.
Otsustasime, et täna elame itaallastega samas rütmis ning läheme lõunale enne siestat. Renee tahaks lõunasöögiks pizzat, mina sööks hea meelega mõne kohaliku pasta või risoto. Esimene söögikoht, kust sisse astume, on täis lõunal töömehi. Kui uksest sisse astun, jäävad kõik meid vaatama. Kui küsin, kas pizzat saab, öeldakse, et ei saa. Ometi seal pizzaahi on. Marsime välja. Ka teises kahe söögikohas, mille uksel on silt “pizza”, öeldakse, et pizzat ei saa. Kui neljandasse kohta jõuame ja sama sooviga teenindaja poole pöördume, ütleb ka tema, et pizzat PRAEGU ei saa (saab alles õhtul), aga kõike muud saab. Siis saime aru, et nad ei söögi pizzat lõunasöögiks ning pizzaahjud köetakse üles alles õhtul. Ise ei taibanud küsida ja kummalisel kombel ei pakutud kusagil mujal ka varianti, et muud toitu ju ikka saab.
Endine järv
Lõuna Endine järve ääres
Pärast lõunasööki otsime järve ääres kohta, kuhu saaks ujuma minna. Leiame kohe paiga, kuhu saab auto parkida ja järve ääres koha, kus pilliroog pole kalda ääres. Tegu pole küll nö ametliku rannaga, kuid kõrval on pinkidega puhkeala, kus on üks perekond päevitamas-ujumas, üle tee mäenõlval tormab aga allamäge mökitav sokk. Selline mõnus maa-elu. Täna on meil asjad hotellis ning seega pole mul ka jooksuriideid autos, kuid järvevesi on nii soe, et kannatab isegi ilma jooksmata ujuma minna.
Järvevesi on soe
Endine järv
Värskendus tehtud, sõidame edasi. Peagi jõuame Iseo järve äärde. Iseo järv asub põhimõtteliselt Como ja Garda järve vahel - sellest lääne poole jääb Como järv ja ida poole Garda järv. Iseo on neist mõlemast järvest väiksem ja asub samuti mäekurus. Järve keskel on väike saareke ning järvel toimub ka laevaliiklus ühelt kadalt teisele. Iseo ääres on rohkem ruumi hingata kui Como ja Garda ääres ning järve kaldal leiab mitmes kohas promenaade, kus jalutada. Teeme peatuse ning naudime tuulekest, mis 29-kraadises kuumuses veidi jahutab. See temperatuur on ikka mõnus, eriti pärast seda külma ja ilma ühegi soojalaineta suve algust Eestis. Suvesoojust pole alates eelmise aasta lõpu Tenerife reisist peale tundudki.
Iseo järv
Promenaad Iseo järve ääres
Päikese ilmutus Iseo järvel
Õhtuks sõidame mööda kurvilisi mägiteid tagasi Selvino linna, kuhu meil on broneeritud ka tänaseks imearmas hotellituba. Kella 9 paiku, kui siinkandis on juba hämardumas, läheme õhtusöögiotsingule. Üllataval kombel on linn kui väljasurnud ja ükski restoran ei paista lahti olevat. Ka pagariärid koos kohvikutega on suletud. Linna sissesõidul märkasime peatänava ääres aga ühte pizzamüüjat, kes nii eile öösel, mil linna jõudsime, kui ka täna õhul, oma pizzaahju töös hoidis ning sööjaid ootas.
Tee Selvino linna mägedes on kurviline
Kaardilt paistab meie teekond
Õhtune pizza söömine tänaval
Meile on seni väga meeldinud see aeg, mil me reisil oleme viibinud – kool on just lõppenud, oleme viinud lapsed maale vanavanemate juurde, naudime kahekesi olemist ja algavat suve ning kusagil meie teekonnal pole olnud meeletuid rahvamasse, mis mõjuksid väsitavalt. Otsustame, et juuni algus on aeg, mil me tahaks ka mõni teine aasta tulla Kesk- või Lõuna-Euroopasse maid avastama.
1 kommentaar:
Lahedad fotod :)
Postita kommentaar