kolmapäev, 10. juuni 2015

Romantische Strasse - Würzburg, Rothenburg ob der Tauber (07.06.15)

Maandusime eile õhtul Müncheni lennuväljal, siin samas, kus meie eelmine reis lõppes. München asub mugava ja lühikese otselennu kaugusel Eestist, seepärast ka reisi algus- ja lõpp-punkt sai sinna pandud. Saksamaa reis oli meil juba ammu mõttes, see on üks Renee (lapsepõlve)unistustest ja selle unistuse aineks on Saksa politseisari “Kutsuge Cobra 11” ning ilmselgelt on see seotud Saksamaa kiirteede ja kiirete autodega.

Autorendis saime esmalt C-klassi Mercedese, millesse istudes selgus, et navi kaart on kadunud ja see ei tööta. Renee läks autot ringi vahetama, kuid sama klassi autodest oli pakkuda vaid Škodat. Saksamaa piiramatu kiirusega kiirteid arvestades pole see just hea variant. Otsus raha juurde maksta ja klass kõrgem auto võtta oli igati hea valik, kuna meile anti täiesti uus Audi A6, läbisõit 13 km. Toodud siit samast Müncheni külje alt Ingolstadtist “sooja saiana”. Saksamaa autorendi hinnad on suhteliselt mõistlikud ning see on esimene kord, kui me võtame reisil olles kas samaväärse või parema auto kui meie enda autod on.

Saksamaa kiirteede närvikõdi saime kohe tunda, kui Münchenist Nürnbergi suunas mööda kiirteed sõitma hakkasime. Pimedas väga suurt kiirust ei aretanud, kuid ma hakkasin hädaldama juba siis, kui kiirus üle 140 km/h läks. Kunagi talusin kiiret sõitu ikka oluliselt külmema närviga, aga kuna pole aastaid kihutavas autos istunud, siis on “valulävi” muutunud. Pimenev ja äikest sähviv taevas, 27-kraadine õhtune lämbus ning kihutamine kiirteel tekitasid tunde, et see kõik on midagi hoopis muud ja oluliselt adrenaliinirohkem kui igapäevane elu.

Saksamaa on ainuke riik maailmas, kus on ilma kiiruspiiranguta kiirteed ning ükski kiirtee pole tasuline. Ma ei tea, kuidas selline erakordne vabadus on antud ning milline on liiklusõnnetuste statistika, aga kuidagi see valik peab ennast õigustama. Kiiruspiiranguta kiirteed on mõlemas suunas kolmerealised – parempoolseimal rajal sõidavad aeglased sõitjad (alla 100 km/h ilmselt ei sõida siin keegi), keskel umbes 140-160 km/h sõitjad ning viimane rada on “süstikutele”.  Tuleb tõdeda, et vasakust reast sinust kui postist möödasõitjaid tahaks liiklushuligaanideks tembeldada, kuna sellise asjaga pole harjunud ning Eestis haruharva kui midagi sellist juhtub, siis just rullnokad need ongi. Aga Saksamaa kiirteedel on see täiesti legaalne viis sõita ning siinsetel korralikel teedel saab heade (Saksa) autodega läbida lühikese ajaga ulmelisi vahemaid. Kiirteede kvaliteet on hea, kuid need pole mitte midagi teistsugust kui korralikud kiirteed mujal maailmas või kasvõi kaherealine Tallinn-Narva maantee. Siin pole isegi aedu kiirteede ääres, et loomad teele ei jookseks, aga ju siin pole siis sellist ohtu.

Esimese öö veedame Nürnbergi külje all. Järgmisel päeval ärkame sakslaste kombel vara, sööme korraliku hommikusöögi ja suundume avastama Saksamaa romantilisi linnu, mis jäävad põhjast Maini jõe äärest Würzburgist kuni lõunasse Füssenini, mis asub Saksamaa Alpide piiril.

Würzburgi jõuame pühapäeva hommikupoolikul. Pühapäev on Saksamaal korralik puhkepäev, mil kõik poed on kinni ning avatud on vaid mõned üksikud kohvikud. Turuplatsil, kuhu kohe pärast parklast väljumist jõuame, müüakse mõnes müügikohas valmistoite koha peal söömiseks, aga täna ei toimu mingit köögiviljaturgu. Piilume sisse kirikusse, kus käib pühapäevane väga lustlikult mõjuv jumalateenistus – inimesed laualavad lõbusat laulu ning plaksutavad samas rütmis kaasa. Kirik on rahvast täis ning tundub, et pühapäeva veedavadki kohalikud koos peredega kirikus. Kui järgmise kiriku uksest sisse piilume, käib ka seal jumalateenistus ning pakutakse just armuleiba. Ka see kirik on rahvast täis. Turistid piiluvad vaid arglikult ukse pealt ning kaugemale ei trügi.

Würzburg

Würzburg

Kuigi täna päike ei paista, on ilm suviselt palav – 28 kraadi. Selline kuumus ja pidev liikumine ajavad jooma, kuid selgub, et joogivett pole just kerge leida, kui pea kõik kohad on suletud. Need kohad, mis lahti, on oma veevarud ära müünud, aga lõpuks siiski leiame koha, kust saab (küll vaid mulliga) vett. Siin on müügil mingi imelik kategooria mullivett, mis peaks olema väga vähese mulliga, aga gaasi sees pole üldse tunda ning see maitseb nagu seisnud mullivesi, millest on gaas välja lastud.



Marienbergi kindlus, Würzburg.

Marienbergi kindlus, Würzburg.

Vaade Würzburgi linnale Marienbergi kindlusest.


Jalutame üle Maini jõel oleva jalakäijatesilla ning suundume Marienbergi kindluse suunas, mis teisel pool jõge kõrgel mäe otsas paistab. Jalutame läbi järsul mäenõlval oleva suvelõhnalise pargi, peatume igal vaateplatvormil, et palavusest puhata ja teisel poole jõge asuvast punasekatuseliselt Würzburgi linnast pilte teha. Teises suunas laiuvad mäenõlvadel aga viinamarjaistandused.

Marienbergi kindlus hõlmab hiiglaslikku maa-ala, see on lausa täiesti eraldiseisev linn mäe otsas! Kindlus on ehitatud mitme sajandi vältel. Vanim praeguseni säilinud osa linnusest on sealne kirik, mis pärineb 8. sajandist.

Asume teele järgmise romantilise tee ääres asuva linna suunas. Kui tahaks kõik linnakesed läbi kolada, peaks sellele teele planeerima vähemalt nädala. Meie peatume aga vaid osades linnades. Kuna mu vanemad läbisid selle tee eelmisel aastal, siis on kaasas ka mõned soovitused. Järgmiseks sihtkohaks on Rothenburg on der Tauber.

Vahepealne tee hõlmab äärmusi, läbime lõigu kiirteel, kus Reneel õnnestub 200 km/h kätte saada samal ajal, kui mina nina telefonis õnneks spidomeetrit ei jälgi ja hädaldama ei jõua hakata. Kiirteelt maha tulles satume viljapõldude vahele väikesele laugele mägiteele ning jõuame peagi ühe väikese järve äärde.

Palavusest tingituna tekkis meil juba enne mõte ujuma minna, kuid kaarti vaadates ei paistnud ühtegi järve läheduses olevat. Nüüd aga tuli see tilluke järveke otse meie teele ning ujumispeatuse me seega ka tegime.
Jooksu- ja ujumispeatus

Kuigi käega katsudes tundus vesi soe olevat, ei meeldi mulle ikka jaheda kehaga vette hüpata, seega urgitsesin kohvrist jooksuriided välja ja läksin väikesele jooksuringile. Tunnen end paremini, kui teen pidevalt trenni ja just midagi sellist lootsin sellelt reisilt ka leida – jooks ja ujumine koos. Pärast jooksmist vette hüpata on ikka eriliselt mõnus tunne. Järvevee pealmine kiht on päikese käes väga soojaks läinud, kindlasti üle 20 kraadi, alumine kiht aga jäiselt külm. Külma tundes tuleb mulle meelde, et mul tegelikult on põskkoopapõletiku poole kalduv nohu ja külma tundmine pole praegu hea mõte.

Värskendav ujumine tehtud, sõidame Rothenburg ob der Tauberi linna, mis jääb samuti romantilise tee (Romantische Strasse) äärde. Kõhud on tühjaks läinud; oleme hilise lõunasöögi otsinguil. Siinsele vaiksele pühapäevasele omaselt on enamik kohti küll suletud, kuid siiski leiab mõned kohvikud ja restoranid, mis pakuvad süüa; enamasti on küll tegu jäätiseputkade või pagariäridega. Leiame restorani, mille terrass on kiriku kõrval. Eks see üks turistikoht on, aga midagi paremat pole ka lootust leida. Renee tellib korraliku saksa toidu – seaõla kartuliklimpidega, mille juurde tuuakse veel kausitäis hapukapsast – kõik on hiiglaslikku mõõtu ja meenutab jõulupraadi. Kartuliklimbid (Knödel), on suure kartuli mõõtu kartulist, jahust ja munast tehtud veidi võbelevad pallikesed, mis minu arvates hästi küll ei maitse. Renee jaoks on just selline hea toit, aga kogused jäävad isegi talle suureks. Mina söön grillitud krevette ja salatit, mis on ka üllatavalt head. Kuigi väga magusat ei taha, otsustame hiljem jalutades ära proovida just siit Rothenburgist pärit küpsetised, mida müüvad kõik avatud pagariärid. Need küpsetised on efektse väljanägemisega, ca 10 cm läbimõõduga pallikesed, sellest ka nimi – Schneeballen (lumepall), ning need koosnevad põhiliselt muna-jahu-suhkur-või taignast ja pealt on kaetud kas lihtsalt suhkru, kaneeli või ka šokolaadiglasuuriga.  Ühest ampsust mõlemale piisas, läks liiga läägeks.
Rothenburg ob der Tauber

Jalutame Rothenburg ob der Tauber vanalinnas ning siin linnas tundub, et tegu on ikka väga Tallinna vanalinna sarnase linnaga. Punased viilkatused iseloomustavad kõiki siinseid romantilise tee äärde jäävaid linnu, aga  Rothenburgis tunduvad kohati tänavavaated väga sarnased Tallinna vanalinnale. Ainult Fachwerkhaus (puitsõrestikmaja) on iseloomulik üksnes siinkandi (ulatub kuni Austria, Šveitsi ja Itaalia põhjaosani) arhitektuuris.
Fachwerkhaus

Rothenburg ob der Tauber

Rothenburg ob der Tauber

Rothenburg ob der Tauber

Eelmise aasta Portugali reisist jäid mulle meelde meeletud rahvamassid ning ma veidi isegi kartsin, et äkki kohab ka Saksamaa romantilistes linnades liiga palju turiste, kuid praegu, juuni algul, on kõik ikka üllatavalt rahulik. Tänavatel on vaikne ning ringi liigub pigem üksikuid inimesi. Vaevalt see pühapäevane vaikus ka turiste mõjutab, pigem pole hooaeg veel alanud.

Õhtu hakkab lähenema, seega tuleks tegeleda järgmise ööbimiskoha otsinguga. Meil oli sellel reisil kinni pandud vaid esimene ööbimiskoht, kõik ülejäänud tulevad nö käigu pealt, kuna me ei tea ette, kuhu järgmiseks päevaks jõuame ning mingit kindlat plaani teha ka ei taha. Ilmselt olete meie tegemiste järgi aru saanud, et me oleme sel korral reisil ilma lasteta ja seetõttu saamegi sellist reeglipäratut elu elada. Oleme ennegi küll reisinud nii, et järgmist hotelli veel pole ja leidnud alati sobiva ööbimiskoha. Sel korral lihtsustab hotelli otsimist internet, mis meil kogu aeg on olemas. Kui varem oleme ostnud selle maa kõnekaardi, kus viibime ning kohalikku internetti kasutanud, siis selle reisi vältel plaanime me viibida vähemalt neljas riigis ning igal maal eraldi internet osta oleks tüütu ja kulukas. Renee leidis Eesti operaatorite võimalusi läbi kammides, et Tele 2-l on 18-eurone kaart (1 kuu kehtivust, 1 GB), millega saab internetti kõigis Euroopa Liidu riikides). Seevastu EMT päevane interneti hind on 5.75 €, mis tuleb ikka väga palju kallim. Niisiis on meil kaasas kaks Tele 2 kaarti kokku 2 GB internetiga – üks telefonis ja teine autos, neist viimane jagab internetti kõikidesse seadmetesse.

Booking.com pakub viimasel hetkel väga hea hinnaga hotelle. Esimene hotell, mida vaadata võiks, asub Dinkelsbühli linnas 500-aastases majas otse raekoja platsi ääres. Dinkelsbühl asub selleks hetkeks meist vaid paarikümne minuti kaugusel. Sõidame sinna kohale, koht on efektne, aga õhtu on veel liiga noor ja otsustame siiski veidi edasi sõita. Tee peal broneerin hotelli Augsburgi linna; hotelli katusel on ka Soome saun ja mullivann.

Augsburgi jõudes plaanime algul saunas käia, kuid meie jaoks on saun liiga jahe ning seetõttu piirdume vaid mullivanniga.

1 kommentaar:

Pliidid ütles ...

Väga lahedad pildid!