kolmapäev, 26. august 2015

Perereis Rootsi. Östergötlandi maakonna järvede kallastel. Eksjö puitarhitektuur. (10.08.15)

Hommikul läheb uni õige vara ära, kuna hotelli kõrval algab ehitustegevus. Ma magan muidu praktiliselt alati ja praktiliselt igal pool hästi, kuid kui ikka lahtise akna taga toimub kõva lärm, ajab see nõrgas unefaasis mind kindlasti üles. Teistel tundub uni olenemata ehitusmürast olevat sügav, seega pean nad ise üles äratama, et hommikusöögile jõuda. Scandicu hotelli hommikusöök on väga hea ja mitmekesine. Nii nagu eilses lastemenüüs oli kõik mahetoorainest, on ka suur osa hommikusöögist mahemärgistusega.
Vadstena tänavatel

Tänane plaan on sõita Rootsi suuruselt teise järve, Vätterni, kallastel. Kuna aga tuli jutuks, et meie seltskonnast V.-l on väikelaevniku paberid kaasas, mõtlesime proovida hoopis mingi alusega järvele sõitma minna. Uurin välja, et üks Vätterni äärne sadamaga keskus on Vadstena linn, kuhu ka suuna võtame. Külastame Vadstena infopunkti ja uurime veesõidukite kohta, kuid selgub, et neid renditakse välja mitmeks päevaks või isegi pigem nädalaks ja niimoodi pooleks päevaks järvele minekuks keegi midagi ei paku. Päris lootust veel ei kaota ning jalutame Vadstena jahisadamasse, kuid seal pole isegi kedagi, kelle käest midagi uurida.
Vadstena linnas Vätterni järve kaldal

Vadstena klooster

Laevatatav kanal Vätterni järvest kloostrini.

Vätterni vesi sillerdab päikesepaistes ning on erakordselt selge ja läbipaistev. Põhimõtteliselt saaks jahisadama kõrval ka ujuma minna, kuid tänane ilm on jahedam kui eile ning tuulehoogudega haaraks pigem kampsuni selga kui hüppaks vette. Jalutame otse järve kaldal asuva Vadstena kloostri hoovis ja ümbruskonnas ning Vadstena linna südames sealse vanema linnaosa jalakäijatetänaval. Vadstena mõjub ehtrootsiliku linnakesena oma armsate madalate majadega, millest suur osa on rootsipunased ja valgete aknaraamidega. Istume tänavaäärses kohvikus, kus igaüks leiab midagi maiustamiseks. Tekib mõte, et lõunasöögiks läheme kusagile piknikule ja ostame siit samast linnast midagi söögiks kaasa. Käiku lähevad Rootsi juustud, näkileivad ja kohalikud kirsstomatid.

Edasise sõidusuuna otsustab tänaseks kinnipandud hotell, mis asub Vätternist lõunas Eksjö linnas. Seega sõidame sinnapoole, aga paneme näpu suhteliselt suvaliselt kaardile ja suundume ühe väiksema huvitavalt mitmeharulise järve suunas, mis enam-vähem teele jääb. Lisaks kolmele Rootsi suurimale järvele on Kesk- ja Lõuna-Rootsis lugematu hulk väiksemaid järvi. See järv kannab nime Sommen ning selle järve keskel asub üks suur saar. Sinna viib väike teepraam, millega ülesõit kestab napp 5 minutit. Paiga nimi on Torpön ning nagu nimigi viitab, (ö tähendab rootsi keeles saart) peaks olema tegu saarega. Etteruttavalt olgu öeldud, et faktiliselt on Torpön siiski poolsaar, kuna saare teine ots on imepeene niidikesega maismaa küljes. Aga eks saarest on aasta(kümnetega) kasvand poolsaar ning praegugi on veel näha kõrkjatega kaetud niisket ühenduskohta. Justnagu Noarootsi Eestis.

Sellelt samalt Torpön saarelt leiame piltilusa piknikukoha kaljude peal vaatega Sommeni järvele. Otsevaates paistavad veel kaks väikesaart, millest üks oleks isegi ujumiskaugusel, kuid vesi on järves külm ja ekstreemsusi keegi harrastama ei hakka.
Parima vaatega piknikuoht Torpön saarel

Seame end piknikuks valmis

9-aastased leiavad tegevust kividel ronides.

Hugo käib metsas mustikaid söömas...

... ja issiga kaljudel turnimas.

Naudime piknikul imelist vaadet ning maitseme Rootsi toitu. Eestis söön ma näkileiba enamasti siis, kui kodus pole värsket leiba, kuid Rootsis on näkileib nii loomulik igapäevane toit. Kuigi juba täna hommikusöögil sai juustuga näkileiba proovitud, söön ma seda hea meelega ka lõunaks. Näkileibade valik on Rootsis tohutult lai ning enamasti on need leivad tehtud rukkist. Lapsed leiavad metsast lisaks mustikaid ja pohli. Maiustamiseks toon kõigile lastele salaja kaasapakitud ökopulgakommid ning sellest üllatusest on lastel rõõmu kohe eriti palju. Ise maitseme Renee ostetud godis’eid, mis on Rootsis väga laialdaselt levinud lahtised kommid – nende hulgas on nii šokolaadikomme, kummikomme kui iiriseid ning need kõik koosnevad jõledatest mittesöödavatest kunstainetest. Neid maitstes tulevad meelde 90-dad, kui hakkas esimesi välismaa komme saama. Kummalisel kombel on godis’ed ikka veel Rootsis nii levinud ning on lausa spetsiaalsed poed, kus müüakse üle 1000 sordi erinevaid komme. Odavast hinnast võib juba aru saada, et tooraine pole kvaliteetne.
Midagi paremat annab välja mõelda.

Piknik saarel peetud, sõidame edasi lõuna poole, ületame silla ja lahkume Torpön saarelt. Oleme täna sõitnud palju maad Rootsi põldude vahel ning uurinud, mida ja kui suurelt kasvatatakse. Rootsis on põllumaad jagatud suhteliselt väikesteks üksusteks ning lisaks kohalikule teraviljale kasvatatakse ka maisi. Alanud viljalõikuse aeg viitab sellele, et suvi on juba otsakorral. Mulle ei meeldi see tunne. Sellest teadmisest tekib hinge samasugune kurbus nagu pimedatel novembriõhtutel, kui kõik tundub taandarenevat ja valgust ei paista veel niipea. Aga ma ei lase sellel tundel veel tekkida, naudime hetke ja suvi kestab veel.

Kui ma autosõitude ajal kõrvalistujana vahel telefoni näpin ja mobiilist internetti üritan kätte saada, selgub, et netti saab pisteliselt ja vaid suuremate asulate läheduses. Meenub kahe aasta tagune Rootsi reis, kui samuti sageli internetidefitsiidi käes kannatasin. Aga tookord olime me Põhja-Rootsis ja sealsete paksude metsade ja mägede vahel on ehk kohatine levipuudus isegi mõistetav, kuid et see ka Lõuna-Rootsis nii tavaline on, tuli üllatusena. Kogu Eesti internetiseerimine on tekitanud tunde, et ka igal pool mujal (arenenud riikides) peaks võrk kõikjale ulatuma.

Rootsis ringi sõites kohtab tee äärtes üsna sageli silte “LOPPIS” – need on taaskasutuspoed, mis võivad asetseda kellegi koduhoovis (ühe pere isiklik ülejääv kraam) või paikneda lihtsalt kusagil tee ääres ja olla suuremad müügikohad. Mõned on spetsialiseerunud ka korraliku antiigi müümisele. Teeme väikese peatuse ühe loppise juures. Minu jaoks on Soome ja Rootsi kirbukad või loppised nii huvitavad kohad, kuigi ma Eestis sellistes kohtades tavaliselt ei käi (ei jää lihtsalt kusagil teele). Põhiline kategooria, mis mind huvitab, on vanad toidunõud, mida mul toidufotograafina on piltidel vaja kasutada. Sageli leiavad ka lapsed huvitavat nänni nagu mänguasju või siis selle korra eriliseks saagiks Hugo jaoks oli Pikne McQueen'i rallikombe, mis täpselt tema mõõtu ja millest ta oli pöörases vaimutuses.

Eksjösse jõudes toob navi meid otse hotelli ette, kuid kummalisel kombel ei leia me majast hotelli vastuvõttu. Kõnnime ümber maja, kuid ikka ei paista kohta, kust hotelli sisse saab, kuigi hotelli aadress ja nimi annavad aimu, et oleme kindlasti õiges kohas. Lõpuks tuleb üks inimene oma võtmega hotelli suletud ukse juurde ja ütleb, et vastuvõtt on hoopis teises majas, täpsustamata, kus täpselt ja viipab käega linna suunas. Vastuse leiame lõpuks meilist hotelli broneeringut läbi uurides ja selgub ka aadress, kust saab võtme.

Jalutame läbi õhtuse ja inimtühja Eksjö linna raekojaplatsile, umbes 500 m eemale sellest müstilisest ilma vastuvõtuta hotellist, kus asub meie hotelli nö põhimaja - Eksjö Stadshotell - ehk linna uhke esindushotell otse linna põhiväljakul. Jõuame mõelda, kui tore oleks hoopis siin olla, aga juba seal kõrvalises majas maksis öö 130 € ja siinsed hinnad on veel kõrgemad. Keegi oleks nagu meie omavahelist vestlust kuulda võtnud ning üks tuba antakse meile sinna samasse põhimajja, kuna kõrvalmaja broneeriti üle. Teist tuba samasse majja ei saa, aga meie lastele see vahetus polekski meeldinud, kuna tänases hotellis on neil nari. Meie broneeritud peretuba on põhjamaiselt hele ja avar, lausa kahe WC-ga, mugava suure voodi ja lastele rõõmupakkuva nariga. Peamaja toad seevastu on väga väikesed. Aga asukoht on parem. Õhtusöögi ajaks saame kõik Stadshotelli all restoranis kokku, kuna hilise tunni tõttu tundub kogu ülejäänud linn olevat välja surnud. Erilisi (positiivseid) emotsioone restoran ei tekita.
Eksjö Stadshotell

Miks me aga just Eksjösse välja jõuda tahtsime, on linna ajalugu. Enne reisi leidsin sellise lehekülje, mis jutustab kolmest stiilipuhtast puitarhitektuuriga linnakesest, millest üks on see sama Eksjö. See eriline puitarhitektuur on järjepidevalt säilinud alates 16. sajandist. Mitte, et kõik majad sellest ajast oleks, aga stiililiselt on suudetud sama joont hoida ning kogu linnasüda on ajastutruu ja vaid puitehitistest koosnev.
Üks vanimaid hoove Eksjö linnas; pärit 16. sajandist.

Eksjö puitarhitektuur

Hilsõhtul Eksjö linnas


Pärast õhtusööki läheme linna jalutama. Hilisõhtune Eksjö puitasum mõjub kuidagi müstiliselt ja samas nii ehtrootsilikult. Kitsad munakivisillutisega tänavad palistatud madalate pastelsetes toonides puitmajadega, nipsasjakestega kaunistatud aknad ja lilledega ehitud majade sissepääsud. Tundub, nagu jalutaks kusagil nukulinnas. Veidi sarnaseid seoseid meenub mulle Visby linnast Gotlandil, aga mu mälupildid ei ole sellest ajast ja kohast enam nii täpsed, kuna ma käisin seal viimati 16 aastat tagasi.

Inimesi liigub linnas peale meie vaid üksikuid ning linn on vaikne, aga üldsegi mitte öiselt kõhe, pigem tekitavad tihedalt üksteise kõrval asetsevad majad kaitsva turvatunde ja mahedust annavad juurde kollase valgusega tänavalaternad. On suhteliselt soe õhutu Põhjamaa suve kohta. Ei raatsigi tagasi hotelli minna, kuigi kell läheneb juba keskööle. Tasapisi kulgeme mööda tänavaid, piilume hoovidesse, imetleme aknakaunistusi ja salvestame ilusaid kohti mälusse ja fotole.
Hilisõhtused häkkimisminutid voodi nurgal

Tihedalt koos paiknevad puitmajad võivad osutuda ka väga ohtlikuks. Mõned päevad pärast meie siinviibimist lahvatas ühes Eksjö puitmajas tulekahju; kogu kesklinn suleti ning elanikud evakueeriti umbes 20-st majapidamisest (see uudis jooksis läbi ka Eesti pressist). 

Kommentaare ei ole: