Tänane päev on Tokyo päralt. Esmalt sõidame metrooga Asakusa piirkonda, sihiks Sensoji tempel ja käsitöötänavad. Metroost väljudes hakkab silma Tokyo Skytree teletorn – see on kõrgeim ehitis Tokyos ja ka kogu Jaapanis (634 m), lõplikult valminud aastal 2012. Torn jääb meist pisut eemale, teisele poole jõge ning selle ees seisavad mitmed massiivsed hooned. Ilmselt just esiplaanil olevate suurte hoonete tõttu ei mõju torn nii kõrgena, kui see tegelikult on. Silmamõõdu järgi on Tokyo Skytree umbes Tallinna teletorni mõõtu, reaalsuses aga kaks korda kõrgem.
Taamal olev torn on 634 meetri kõrgune Tokyo Skytree
Kella kümne paiku käib Asakusa käsitöötänavatel vilgas sagimine, kus suure osa massist moodustavad Jaapani koolilapsed. Sellist kontsentratsiooni kohalikke koolilapsi olen kohanud Jaapanis ainult ja ainult erinevate pühamute läheduses, kuhu lapsed kooliekskursioonile tuuakse. Peagi märkan ka, et üks käsitöötänav viib täpselt Sensoji pühamu väravani. Võtame veidi aega ja kolame ühes kohalike koolilastega templi ümbruse kaubandusvõrgus. Lugesin, et tegu on käsitöötänavatega ja eeldasin, et siin pakutakse müügiks ehtsat käsitööd, kuid igasugusesse informatsiooni tuleb ikka skeptiliselt suhtuda. Tegu on kõige ehtsama turukaubaga, äravahetamiseni sarnase masstoodanguga, kuigi tõsi, paljud neist on toodetud Jaapanis. Hinnad on pigem kallimapoolsed sellise kauba kohta. Samas see turukaup - igasugused väikesed Jaapani vidinad ning Jaapanile iseloomulike mustritega tekstiilid – on meie jaoks nii erilised ja seda on põnev uudistada. Hästi palju kaupu tunduvad sellised "kawaii" (jaapani keeles armas, nunnu) faktoriga, mis meeldivad just eelkõige väikestele tüdrukutele.
Asakusa käsitöötänavad
Kirevad Jaapani mustrid
Kaubandusvõrgus müüakse lisaks nännile mitmes kohas ka ümmargusi suhkrusaiu, kõik täpselt samasugused. Lihtsalt huvi pärast ostame ühe, et teada saada, millega tegu. Kuigi suhkrusai tundub liialt suur, et see üksi ära süüa, saab pärast esimest ampsu aru, et tegu on munavalge, suhkru ja vähese nisujahu kombinatsiooniga ja sai on imeliselt õhuline ega tundugi enam nii suur. Maitselt on see aga täiesti tavaline suhkrusai. Tegelikult on meil hommikusöök veel söömata ning me teeme mööda "käsitöötänavaid" jalutades aega parajaks, et oodata ära, mil kell saab 11 ja üks sushirestoran, mis enne tee peale jäi, avatakse. Me ju lubasime Jaapanisse tulles, et sööme sushit kõikvõimalikes erinevates kohtades ja erinevatel aegadel. Miks mitte alusta ka teisel päeval kohe hommikul sushiga.
Peatänavalt veidi kõrvale. Vasakul olevalt reklaamilt paistab ka suhkrusaia pilt, mida sõime.
Valitud sushirestoran on selline, kus saali keskel on sushivalmistajad, kes teevad reaalajas sushit ning panevad neid taldrikuga lindile tiirlema. Külastajad istuvad leti ääres ning valivad endale meelepärased sushid, mis nina eest läbi sõidavad. Maitseme kõikvõimalikke erinevaid, mis tunduvad isuäratavad. Väga hea hommikusöögikoha valisime.
Hommikusöögiks sushi
Jätkame oma rännakut Sensoji templisse ning oleme sunnitud trotsima kerget vihmasabinat. Aga need on vaid tõesti mõned piisad, mis ei tee isegi asfalti päriselt märjaks. Ilm on muidu teist päeva pilves ning temperatuur on 20 kraadi ringis, mis on just parim ilm liikuvaks tegevuseks. Kindlasti on see parem kui päike ja kuumus.
Templi ümber on palju koolilapsi, aga ka rohkelt Jaapani naisi, kes riietunud yukatasse. Yukata näeb esmapilgul välja nagu geišade tuntud riideese kimono, kuid erinevalt siidisest ja mitmekihilisest kimonost on yukata tehtud puuvillasest kangast ning on jaapanlaste traditsiooniline suvine riietus (mida küll ei kanta enam igapäevaselt, aga templisse tulekuks pannakse ikka selga). Puuvillane kangas teeb yukata ka oluliselt odavamaks kimonost, samuti ei sõltu selle kandmine sotsiaalsest staatusest. Ka yukata vöö erineb kimono vööst – mõlemad on küll laiad, kuid sidumistehnika on erinev – yukata vöö seotakse selja tagant suurde lehvikusse, kimono vöö seotakse aga nii, et selja peale tekib nagu ranitsat meenutav kangalaiend.
Perekond, kes kannavad yukatasid
Erinevalt jaapanlaste tavapärasest soovist mitte teistest erineda ja kanda väga sarnase värvi ja lõikega riideid, katsetatakse yukata (ja ka kimono) puhul väga julgelt värvide ja mustritega. Kireva ja suure mustriga yukata peal võib olla täiesti teistsuguse mustriga lai vöö, mis koos mõjuvad omamoodi efektsena. Kui neid kangaid peaks kõrvuti vaatama, siis ise ei julgeks küll neid kokku sobitada. Aga need yukatad on imeilusad ja Jaapani naised neid kandes nii elegantsed. Yukata ja kimono juures kantakse jalas varbavaheplätusid, mis on valmistatud puidust ning mille omamoodi kõlaga klobinal naised ringi liiguvad. Osadel naistel on jalas ka valged varbavahesokid. Juuksed on yukatad või kimonot kandval naisel alati sätitud üles soengusse, mis on kaunistatud kas lille või mõne muu juukseehtega. Käes on neil pehme riidest kotike, mis võib olla valmistatud veel kolmanda mustriga kangast. Vihmaste või palavate ilmadega on käes vastavalt kas vihma- või päiksevari. Yukatad või kimonot võib kanda ka mees, kuid mehed mustritega nii julgelt ei katseta.
Sensoji tempel on Tokyo vanim ja tähtsaim budismi tempel, ehitatud algselt 645. aastal ning viimati hävinud teises maailmasõjas. Oma massiivse värava ja pagoodiga meenutab see Naras nähtud templikompleksi. Pagood on mitmekorruseline (enamast 3-5), ülespoole kaarduvate katuseservadega tornikujuline templi kõrvalhoone, mis on mõeldud reliikviate hoiustamiseks. Selline hoonetüüp on ilmselt üks levinud ja laialt tuntud Jaapani sümbol.
Sensoji tempel
Sensoji templi peavärav
Taamal Sensoji templi pagood
Turistid Sensoji templi ees
Nii käiakse templis
Sensoji templi peavärav lähivaates
Pärast Asakusa piirkonna külastamist siirdume korraks metroosse ja tuleme välja Akihabaras. Akihabara piirkond on tuntud rikkaliku elektroonikapoodide kontsentratsiooni poolest, samuti kohtab selles piirkonnas Jaapanile iseloomulikke animamaailma elemente - nukulikke päris-tüdrukuid, kes jagavad mingeid reklaame kui ka karpi pakendatud nukke. Ma esmalt vaatan, et üks nukkude viisik näeb välja üsna sarnane Equestria Girls nukkudele, kuid lähemal vaatlusel saan aru, et need nukud on kahtlaselt ulaka välimusega ja mõeldud pigem täiskasvanutele kui lastele. See on see jaapanlaste mitmekihiline ja topeltmoraaliga ühiskond, mis jääb müstiliseks ja lõplikult arusaamatuks.
Akihabara elektroonikakvartal
Nii müüakse Jaapanis iPhone
Elektroonikapoodide on Akihabara piirkonnas tõesti sadu, enamasti on need väikesed poekesed ning need kõik näevad välja kirevad, ülepakutud reklaamidega ning kaupa pilgeni täistuubitud. Meie maitse jaoks on need äärmiselt koledad; nagu odava kauba turg. Stiililt sarnased eile külastatud suurte elektroonikat müüvate ketipoodidega. Kohtan siin ka ilmselt kõige inetumat iPhone letti.
Ei ole olemas ühte Tokyole omast nägu – piisab vaid, kui siirduda kümnekonnaks minutiks metroosse ja juba tuled välja hoopis teistsuguses Tokyos. Meie tuleme järgmisena maa peale Ginza äripiirkonnas, mis meenutab pigem läänt kui ida. Siin on kõrged ja moodsad kontorihooned, mille vahel kõndimas kohtab vähemalt sama palju lääne ärimehi kui kohalikke valgekraesid. Söögikohad pakuvad eranditult vaid pizzat, pastat, steak'i ja croissanti ja ei midagi jaapanipärast. Meie muidugi oleme hädas, sest meil on kõhud tühjad, aga Jaapanis ei tahaks kohe mitte pizzat ega pastat süüa.
Ginza ärikvatral
Tänaseks oleme aru saanud, et ka Jaapanis on midagi siesta-laadset, mil söögikohad ajutiselt suletakse (paus kestab umbes kella 2/3-st kella 5/6-ni). See on reisidel üks tüütumaid nähtusi, kuna reeglina me tahame just sel ajal lõunat süüa. Olude sunnil istume maha ühte Prantsuse kohvikusse, kus on isegi üllatavalt autentsed küpsetised. Antropoloogiline vaatlus kohviku väliterrassil lubab oletada, et Prantsuse kohvikus käivad põhiliselt kohalikud läänemeelsed inimesed. Üks tore seltskond Jaapani vanaprouasid on samuti tulnud Prantsuse saiakesi nautima.
Ginza ärikvartal piirneb ühest küljest keisripalee aiaga. See on ka põhjus, miks me siiakanti tulime. Keisripalee aed võtab enda alla hiiglasliku maa-ala Tokyo kesklinnast. Huvi pärast kontrollisin võrdluseks New Yorgi Central Park'i suurust ning need pargid on üllataval kombel täpselt ühesuurused – 341 hektarit. Kui me Tokyo keisripalee aia taha jõuame, tuleb mul esimene tõeline déjà vu hetk sellel reisil. Me oleme seda kõike täpselt sellisel kujul näinud. Mäletan täpselt seda kohta, kuidas me oma väikese reisiseltsilise, 1-aastase Aneega, siin jalgu puhkasime. Samuti tuleb alles keisripalee aia taga meelde, et sellest küljest aeda sisse ei pääsenud. Et õige väravani jõuda, peaks minema diagonaalis teise aia otsa. See tundub aga liiga pikk ja tüütu teekond ning me loobume.
Vaade Tokyo ärikvartalile
Vaatame hoopis vastassuunas, sinna, kust tulime. Vaade keisripalee aia äärest ärikvartalile mõjub eriti imposantsena. Kõrghooned on koondatud ühte piirkonda ning moodustavad massiivse müüri; kõrgemad neist on ca 200-meetrised. Eriti hästi tuleb kontrastsus esile, kuna kõrghoonete ees on suur roheala.
Jalutame läbi kõrghoonekvartali Ginza šopingupiirkonda. Ginzas on esindatud kõik maailmakuulsad kõrgmoebrändid, samuti on siin palju kalleid luksuskaupade kaubamaju. Poodide väljanägemine on kõike muud kui jaapanipärane, iga bränd on eksponeeritud just sellises keskkonnas, nagu peakontorist ette nähtud. Ka Apple pood on sama minimalistlik nagu me seda harjunud nägema oleme. Ei mingeid kirevaid reklaame ega tihedalt täis lette. Ginza meenutab mulle natuke Londoni Oxford street'i piirkonda.
Ginza
Ginza
Eelmisest Tokyo külastusest on meeles, et Roppongi piirkonna linnaruumi disain oli midagi eriliselt moodsat ning eriti ägedana mõjus see õhtupimeduses. Plaanime ka selle korra viimase Tokyo õhtu Roppongi kandis veeta. Vähendame jalavaeva ja sõidame Roppongisse metrooga.
Me ei leia Roppongis üles täpselt seda kohta, mis eelmisest korrast meeles, kuid ala kõrghoonete vahel, kus Roppongis jalutame, on äratuntavalt sama stiili. Moodne elukeskkond, mis jääb Roppongi kõrghoonete vahele ja asub kusagil tasandeid kõrgemal maapinnast, on inimeste jaoks mugavaks ajaveetmise kohaks kujundatud.
Roppongi linnaruum
Hakkab pimenema; õigemini tuleb pimendus siin üsna äkki ja siin on ka päriselt pime. Mitte nagu suvel Eestis, et pimedus hiilib pikkamisi ja päris pimedaks ei lähegi. Tokyo asub samal laiuskraadil Lõuna-Hispaania, Lõuna-Itaalia ja Lõuna-Türgiga, seega toimub see pimenemine samamoodi kui Euroopa lõunaosas. Linnaruumis võtavad võimust valgusreklaamid ja linna ilme muutub.
On aeg õhtusöögiks. Korraks käis meie seltskonnal peast läbi ka mõte minna mõnda Michelini tärniga restorani, sest Tokyos on neid ikka päris palju. Selleks oleks muidugi pidanud eelnevalt veidi tööd tegema ja õigel ajal kohad broneerima. Aga isegi, kui siin juhtuks mõni Michelin olevat, kuhu samal õhtul veel sisse saab, siis polnud me ise õiges konditsioonis, päev läbi kõndinuna ja õhtuseid korralikke riideid omamata. Pealegi meile juba ühe söögikoha uksel anti vihje, kui sisse astudes vaadati otsa, kummardati ja öeldi "veeery expensive dinner". Lisaks ebasobivale riietusele polnud me tegelikult Jaapani Michelini jaoks veel valmis, sest tundus, et tutvus Jaapani köögiga on alles õige üürike ja sealt kohe hiigelhüpe teha on veel liiga vara.
Niisiis kõndisime mööda Roppongi tänavaid ja otsisime sobilikku söögikohta. Ilmselt tänaval levivate lõhnade tõttu tekkis mõte süüa yakitory vardaid. Olime juhuslikult sattunud piirkonda, kus väikestel kõrvaltänavatel on restoran restoranis kinni ja valik kus ja mida süüa oli mitmekesine. Ühte kohta, mis tundus kuidagi õige olevat, astusime sisse. Kõhutunne oli õige ja restoran pakkus ootuspäraselt hästi grillitud yakitori vardaid. Yakitori on Jaapani köögist tuntud (reeglina kana) grillimise viis, kus kana lõigatakse väikesteks tükkideks, aetakse puutiku otsa ja grillitakse elaval tulel. Liha maitsestamine toimub reeglina pärast grillimist. Grillitakse kana kõiki osi alates fileest kuni krõpskontide ja siseelunditeni. Yaktitori vardad on lühikesed (ca 20 cm) ning ühe varda peal on 4-6 lihatükki. Samal meetodil valmistatakse ka siga, veist ja mereande. Proovime lisaks kana erinevatele osadele yakitori tehnikaga ka krevetti ja sealiha. See on hea viis saada aimu, kuidas looma või linnu erinevad lõiked maitsevad ning kogus on just selline mekkimise ning maitse ja tekstuuri üle arutamiseks paras. Kui menüüs on tuna sashimi, siis ma ei saa sellest keelduda. Sashimi on samuti Jaapani köögist tuntud tehnika, kus väga värskest ja toorest kalast (või ka lihast) lõigatakse õhukesed viilud ning see serveeritakse reeglina koos vähese rohelise ja väheste (krõmpsuvate) riisinuudlitega. Kõrvale sojakastet ja wasabit. Põhirõhk sashimi puhul on just värskel kalal.
Tuunikala sashimi
Yakitori vardad
Pärast õhtusööki on tunne, et enne magama minemist oleks vaja veel kõndida. Vaatame internetist järgi, et meie Minatos asuv hotell on hetkeasukohast kolme kilomeetri kaugusel ning enamus otsustab, et vaatamata väsinud jalgadele oleks hea see vahemaa läbida just jalgsi.
Kohe teele asudes satume piirkonda, millesarnast me Jaapanis veel näinud pole. Roppongis on üks suur ja lai tänav kirev multikulti elu keskus. Põhiliselt on tänava ääres restoranid ja poed, kus kauplevad erinevad rahvused - türklased pakuvad siin ehtsat kebabi, saab Itaalia pizzat, siin on ka poekesi, kus müüvad oma kaupa tumedanahalised ning pea iga koha uksel on üks "sisseviskaja", kes tüütab kõiki möödujaid. See on Jaapani kultuuriruumis võõras ja tegelikult on see agressiivse kaubanduse puudumine ka üks Jaapani võludest. Jaapanis ei kohelda sind kui liikuvat rahakotti, kelle käest võimalikult kiiresti, kavalusega ja tihti ka tünga tehes raha välja meelitatakse.
Juba hotelli poole jalutama hakates paistis kauguses ees tuledes Tokyo torn, mis meenutab oma kujult väga Eiffeli torni. Tegu on samuti raudsõrestikust torniga, mis oli algselt teletorn (ei tea, kas ka pärast Tokyo Skytree valmimist enam on). Praegu saab aga Tokyo Toweri kahel tasandil asuval vaateplatvormil vaadelda linna 360 kraadi ulatuses. Päevavalguses on oranži-valgekirjuks värvitud torn inetu metallmonstrum, ööpimeduses puhkeb aga justkui leekidesse, kui kogu sõrestik sügavoranžide põlevate tuledega kattub.
Tokyo Tower
Meil polnud algselt üldse plaanis üles torni minna, kuid mida lähemale me tornile jõuame, seda suuremaks, võimsamaks ja kirkamaks see torn meie silmis muutus. Kuna "kodutee" läks just torni alt mööda, siis otsustame ikka üles minna, kui see niimoodi täna meie teele sattus. Kella kümne paiku õhtul oli torni pääsemiseks veel järjekord, kuid see liikus kiiresti. Valisime kõrgema vaateplatvormi, mis asub 250 meetri kõrgusel.
Meie sõbrad olid just hiljuti käinud Pariisis ning rääkisid, kuidas turvalisuse tagamiseks toimub iga Eiffeli torni mineja asjades tüütu läbiotsimine. Põhimõtteliselt tuleb läbida nagu lennujaama turvakontroll. Siin terrorismihirmu pole ning keegi kotte ei kontrolli. Jaapan on saareriigina ja suletud kultuurina jäänud kõrvale rahvusvahelistest muutustest, mis puudutavad turvalisust. Monokultuurse ühiskonna võlud. Turvalisus on kindlasti üks oluline märksõna, mis iseloomustab Jaapanit.
250 meetri kõrguselt vaateplatvormilt (akendega suletud) avaneb vaade tuledes Tokyole. Ükskõik, kuhu suunas vaatad, avaneb lõputu tuledemeri. Arvatavasti õhtune vaade Tokyole ongi just kõige ägedam. Mulle tundus, et ma olen midagi sellist varem näinud. Meenus, et üks Bangkoki hotell, milles meil oli tuba kohe eriti kõrgel, pakkus öisele suurlinnale sarnast vaadet.
Vaade Tokyole 250 meetri kõrguselt Tokyo Toweri vaateplatvormilt
Tokyo Toweri juurest meie hotellini on veel umbes 10 minutit jalutada. Kõndisime mööda tänavat, kus mõlemal pool kasvasid suured puud ning tundusid mingid aiad olevat. Sellises keskkonnas justkui ei tunnekski, et oled kusagil suurlinnas. Tänaval ei liikunud ühtegi autot ega ka inimesi peale meie. Vaikus keset suurlinna, mida katkestas imelik heli, mis tuli kusagilt põõsastest. Kuna pimenduses midagi ei paistnud, tundus kuulatades, justkui plagiseksid tuules väikesed propellerid. Kui põõsad hõredamaks jäid, hakkas paistma aia sees tempel ning aia lähedal väikesed kujukesed, kellel olidki plagisevad propellerid käes.
Jõudes templi väravavani ja nähes, et see on avatud, otsustasime neid kujusid vaatama minna. Templi väravas sai lugeda, et tegu on Zōjō-ji templiga, mis kuulub Jaapanis laialt levinud jodo-budismi sekti. Templi aias valgustust polnud, kogu valgus, mis aeda paistis, oli suurlinnakuma. Seal aia ääres avanes müstiline vaatepilt – kahes pikas rivis seisid kümned kui mitte sajad väikelapse välimusega umbes poole meetri kõrgused kivikujukesed, igaühe kõrval väike propeller (mitte kuju, vaid täiesti tavaline poest ostetav), peas niidist heegeldatud punane mütsike ja krae. Nagu hiljem lugesin, on need kujud templi aias pandud kaitsema varalahkunud laste hingi.
Müstilised kujukesed templi aias
See öine templi aias käik mõjus irreaalsena. Need lapsekujud, ööpimeduses paistev templi reljeef ja taamal särav Tokyo Tower. Jälle need kontrastid. Aga need mulle Jaapani juures meeldivadki.
Tokyo kontrastid
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar