laupäev, 23. juuli 2016

Linnast maale. Onseni külastus ja ryoakanis ööbimine. (08.06.16)

Jaapan on kontrastide maa. Vastukaaluks väsitavale ja kärarohkele linnaelule tavatsevad jaapanlased käia onsenis lõõgastumas. Onsenid on kuumaveeallikad, mida leidub vulkaanilise Jaapani pinnal tuhandeid. Traditsiooniline onsen on naturaalne kuumaveeallikas, mis paikneb reeglina vabas õhus. On ka sisetingimustes onseneid, mis ammutavad oma vee samuti kuumaveeallikast, aga ka mittenaturaalseid onseneid, kus vesi on lihtsalt köetud 40+ kraadi soojuseks ja pandud väikesesse basseini.

Lisaks kohalikele elanikele pakuvad onsenid huvi ka välisturistidele – see on osa Jaapani kultuurist, mida tasub oma silmaga näha ja kogeda. Umbes nagu Soome saun meie piirkonnas, mida võiks kaugemalt tulijale kindlasti soovitada.

Onsenid on enda valdusesse hõivanud sageli mõned majutusasutused, kust on mugav kuumaveeallikasse sulpsata ja hiljem sinna paikseks jääda. Väga sageli kuulub onsen ryoakani juurde. Ryoakan on Jaapani traditsiooniline öömaja, kus magatakse maas tatami mattidel. Ryoakanid paiknevad sageli looduskaunites kohtades ning koos onseniga moodustavad nad vaikuse ja lõõgastuse otsijaile n-ö täispaketi.

Oleme ühel eelmisel Jaapani reisil onseni ja ryoakani kogemuse saanud – see asus Shikoku saarel Iya ürgorus ja oli tõesti väärt nii kaugele sõitmist. Sellel reisil oleme koos sõpradega, kes on esimest korda Jaapanis ning onseni külastus oli üks kindel asi, mille reisikavva planeerisime. Leidsin sellise lehekülje, mis annab Jaapani ryoakanitest ja onsenitest väga hea ülevaate – saab otsida meelepärast kohta piirkonna, hinna jne edasi järgi. Näiteks leiab sellelt leheküljelt pingeread "Top 10 ryoakan 2015" või "Best-kept secret ryoakan 2015" – pingeread on küll paljulubavad, aga kui tähelepanelik uudistaja suunab pilgu aadressribale, siis ilmub nähtavale sõna "advertisement". See seletab ka, mis alusel pingeread koostatud on.

Meie väljavalituks ryoakaniks osutus Takaragawa Onsen Ousenkaku, mis asub Tokyost umbes 200 km kaugusel kirdes. Meile meeldis see onsen oma looduskauni koha poolest ning määrav oli ka see, et selles onsenis saavad mehed ja naised koos käia (reeglina on meeste ja naiste pool eraldi). Kui Jaapani kaarti vaadata, siis Tokyo asub kitsa Honshū saare lõunaosas, Takaragawa aga Jaapani Alpides Gunma prefektuuris, mis jääb Kesk-Honshūsse.

Startisime hommikul Tokyo Stationist, mis on Tokyo (ja ilmselt kogu Jaapani) suurim transpordisõlm. See meenutab hiigelsuurt sipelgapesa, kus toimub katkematu sagimine erinevatel tasanditel. Siin kohtuvad metroo, aeglased rongid ehk JR-liinid ning kiirrongid (Shinkansenid ja Nozomid). Et teha kindlaks, kuhu sul on vaja minna, milline transpordiliik valida, kust pilet osta ja kuhu perroonile välja jõuda – see on kõrgem pilotaaž. Kõigil meil neljal pidid pead töötama ja silmad silte lugema, et lõpuks õige valik teha.

Natuke lihtsustaks liiklemist JR-passi (Japan Rail Pass) olemasolu, kuna sellega saab sõita peaaegu kõikide rongidega (va metroo ja Nozomi), seega pääseb sisse erinevatest väravatest ja eksimise korral ei läheks pilet kaotsi. JR pass on üsna kallis, nädala hind on sõltuvalt valuutakursist veidi üle 230 €. Sel korral jäi meil see ostmata puhtalt minu lolluse tõttu – olin enne välja vaadanud, et selle saab veebist osta, kuid polnud tingimusi lõpuni lugenud ega teadnud, et see pass on vaja meile koju ka saata. Arvasin, et selle saab Jaapanist kätte, aga tegelikult tuli see Jaapanis lihtsalt aktiveerida. Nimelt ei müüda JR passe enam Jaapani pinnal ning see tuleb enne soetada ja jõuda ka see koju tellida. Meie jäime täpselt ühe päeva hiljaks. JR-pass osutub vajalikuks ja tasuvaks juhul, kui reisida rohkem kui kiirongiga Tokyost Kyotosse ja tagasi. Sellega saab valitud perioodi jooksul sõita lõputu arv kordi. Kiirongid on Jaapanis väga kallid, aga see ajavõit, mis nendega saavutatakse, on suurusjärkude võrra erinev tavarongist. Nt Tokyost Kyotosse kiireima (Nozomi) kiirrongiga on 2.18 h, JR-rongiga aga ca 9 h.

Kiirrongiga päris Jaapani Alpide jalamile ei pääse, küll aga saime Shinkanseniga sõita Tokyost Takasakisse ja sealt edasi aeglase rongiga Minakamisse. Omamoodi kogemus on kaugeneda suurlinnast, kus käib ronge iga mõne minuti tagant ja jõuda välja kohta, kust edasi läheb päevas vaid üks buss. Me oleme seda eelmisel Jaapani reisil kogenud ja see teekond oli samuti onsenisse minek. See nagu käiks asja juurde, et onsenisse on keeruline pääseda. Minakamist oleks isegi jõudnud liinibussile, mis viib Takaragawasse, aga otsustasime hoopis minna Minakamis lõunale ja oodata, kuni pooleteise tunni pärast saabub hotelli tasuta buss, mis viib meid õigesse kohta täpselt ukse ette.
Minakami jaam (vasakul) ja suveniiripoed (paremal)

Minakami on väike küla sügava oruga jõu kaldal. Mõned suveniiripoed ja kohvikud väikese jaama ees, üks laiem tänav mõlemal pool jõge. Mõtlesime, et ei istu kohe esimesse kohta jaama ees maha ja jalutame teisele poole jõge süüa otsima. Aga elu oli sellises väikeses kohas välja surnud. Enamik söögikohtadest olid kinni, seega läksime sööma lihtsalt ühte kohta, mis lahti oli. Menüü tundus kahtlane – üritati pakkuda lääne toite nagu pitsat ja Caesari salatit jms. Küsisime Jaapani toitu, kuid meile näidati, et saab vaid seda, mis on menüüs. Tellisin mingi karri, mida ma süüa ei suutnud – karrikastme, kana ja riisi peale oli sulatatud juust ja see kooslus oli põlastusväärselt vastik.

Jalutame tagasi jaama juurde ja leiame kergesti üles hotelli bussi, mis viib Takaragawa onsenisse. Kuigi oleme kusagil üksikus mägises Jaapanis, on bussis lisaks kohalikele ka kaks paarikest välisturiste - see näitab, et ryoakani olemasolu ingliskeelsetel saitidel kannab vilja. Kuna kõik paarisistmed on juba täis, hõivame neljakesi bussi tagumise istme. Sõidu ajal püüame küll üsna vaikselt omavahel rääkida, kuid kuna bussis mitte keegi peale meie omavahel ei vestle, tundume me võrreldes teistega ikka lärmakana. Nagu me Jaapanis liikudes aru oleme saanud, siis ühistranspordis inimesed ei suhtle ja see kuulub ka kohaliku kultuuri viisakusreeglite juurde. Kollektivistlikus ühiskonnas on äärmiselt oluline, mida ümbritsevad inimesed sinust mõtlevad. Olla viisakas on jaapanlaste jaoks ülioluline. Ega ei taha tegelikult teises kultuuriruumis nende reeglite vastu eksida, aga kuidagi neli inimest moodustavad juba seltskonna ja meeleolu pole ka selline, et istuks hiirvaikselt. Mul tekib seos, et me oleks nagu kamp üleannetuid teismelisi kooliekskursioonil, kes sümboolselt hõivanud bussi tagumise istme ja käivad kogu ülejäänud reisiseltskonnale närvidele. Piinlik on ka tegelikult, aga õnneks kestab sõit onsenisse vaid pool tundi.

Ryoakanisse sisse registreerumine käib kohalike kultuuritavade järgi. Alustuseks jätame oma jalanõud kohe ukse ette. Jaapanis ei käida siseruumides jalanõudega, isegi osades restoranides ja hotellides mitte. Etteruttavalt olgu öeldud, et kätte saame me oma jalanõud alles järgmisel päeval täpselt samast kohast välisukse eest, aga ümberpööratult – ehk ninad mineku suunas. Hotellis ringi liikumiseks antakse meile plätud, mis käivad ükskõik kumba jalga – need on kummalised jalanõud, mille parem ja vasak jalg on täpselt ühesugused.

Bussitäis külalisi saabus samaaegselt, mistõttu võtab inimeste teenindamine ka aega – siin aga ei lasta üksteise sabas seista ja oodata, vaid pannakse kõik istuma laudade taha ja tuuakse joogiks rohelist teed, samal ajal antakse järgemööda kõigile külalistele tuba kätte.
Onseni peamaja asub jõe ääres

Enne tuppa minekut tuleb riiulist valida endale yukata ja selle juurde vöö ning naistel lisaks ka ujumiskleit. Ujumiskleit meenutab oma värvilt ja tegumoelt kartulikotti, millel on põhi lahti lõigatud ja mille külge on õmmeldud õlapaelad. Yukata on riietus, millega tuleb siin ryoakanis ja selle juurde kuuluva onseni territooriumil ringi liikuda. Esmapilgul võiks lõike järgi arvata, et tegu on kimonoga, kuid yukata on tehtud tavalisest puuvillasest kangast ja on lihtsam riideese. Põhimõtteliselt on see nagu puuvillane kittel, ainult yukata peab ulatuma kandadeni ja selle vöö on oluliselt laiem kui kitlil ning vöö seotakse mitu korda ümber piha. On äärmiselt oluline, et yukatad selga pannes pannakse kõigepeal parem hõlm vastu keha ning alati on peal just vasak hõlm. Vastupidisel juhul on tegu totaalse fopaaga ning nii riietatakse vaid surnuid. Riietumisjuhis antakse meile paberil kaasa ning inimene, kes meid tuppa saadab, näitab veel igaks juhuks ette, et me kindlasti ei eksiks.
Yuakta seljas, liigutakse ringi ryoakanis ja onseni territooriumil. Puidust tallaga varbavahesid nr 46 loomulikult polnud. 

Esmalt suundumegi kohe onsenisse, mis asub ryoakani kõrval mägijõe ääres. Seda kohta valides lummasid mind just need onseni pildid – see, kuidas loodus ja inimese kätetöö on harmooniliselt ühendatud. Kuumaveebasseine on siin mitmeid eri suuruses ning need kõik asuvad voolava mägijõe kaldal. Siin on päriselt ka nii ilus, nagu piltidel paistis. Teen ka telefoniga pilte (aga nagu hiljem lugesin, on see keelatud).
Takaragawa Onsen Ousenkaku


Onseni külastamiseks on Jaapanis täiesti omaette kombestik. Tunnistan, et me polnud sellega enne korralikult kursis ning õppisime ja ka eksisime tegevuse käigus. Onseni ukse taga tuleb vahetada hotellis antud plätud uute plätude vastu. Nüüd saab riiulist valida traditsioonilised puutallaga varbavahed. Yukata on meil seljas, kuni jõuame riietusruumideni.

Onsenis on täna vähe inimesi. Peatselt silmab mu pilk kuumaveevannis paljaste tagumikega jaapani mehi. Imestame, kas mehed peavad meeste-naiste segaonsenis tõesti alasti käima??? Meile, naistele, on vähemalt antud mingi kartulikott-ujumiskleit, mis ulatub põlvedeni. Märkame, et osa mehi kannab strateegilise koha eest väikest valget rätikukest, mis kõigile samuti kaasa anti. See on nii lühike, et sellega ei saa isegi peenikesed Jaapani mehed omale tiiru ümber kere, mis veel suurtest meestest rääkida. Meie mehed juurdlevad veidi ja otsustavad, et nemad siiski end paljaks ei koori ja lähevad onsenisse oma ujumispükstega. Ilmselt on see midagi väga vale.

Onsenikultuuri oleks küll viisakas järgida, aga kusagil on piir, kus meie kultuuriruumi tavad on tugevamad ning kusagil on piir, millest üle ei astu. Alastiolek avalikus kohas jääb meie jaoks siiski tabuks.

Onseni vesi on umbes 43-kraadine, see on oluliselt kuumem kui vannivesi. Onsenisse sisseminek tõstab sõna otseses mõttes kõik ihukarvad püsti. Mööda selga, jalgu ja käsi on tunda, kuidas tuhanded karvanääpsukesed elustuvad, ehmatades järsust temperatuurimuutusest. Vees tasub end liigutada võimalikult aeglaselt, sest iga kiirema liigutuse järgselt tundub vesi veel kuumem. Onsenis on keelatud ujuda ja sukelduda, aga seda ei suudaks sellises temperatuuris ka teha.



Istume ühes onseni servas kaelani vette ja teostame antropoloogilist vaatlust. Tundub, et onsenis tunnevad end eriti vabalt, paljastades end ilma igasuguse häbita, just vanemad mehed. Nooremad mehed varjavad taktitundeliselt väikese rätikuga nii palju kui sellega varjata õnnestub. Ilmselt on need onsenikombed pärit aegade algusest ja säilinud selles keskkonnas tänaseni. Ka need kartulikott-kleidid on tõenäoliselt pärit mingist muust ajastust ja see rätiku suurus pole ilmselt ka ajas muutunud. Mulle meenub sarnasus, kui me käisime Saksamaal ühe hotelli saunas (teatavasti käiakse Saksamaal ühissaunades samuti alasti – nii mehed kui naised), siis seal olid samuti vanemad inimesed ilma varjamata ja (vale)häbita alasti, noored aga pigem katsid ennast või olid lausa ujumisriietega.

Aga see väike valge rätik – see antakse selleks, et enne onsenisse minekut end pesuruumis korralikult puhtaks küürida. Hiljem võib sellega keha teatud piirkonda varjata, aga onsenisse sisse minnes ei tohi seda rätikut mingil juhul vette lasta, ega veest välja väänata, vaid see tuleb kokku voltida ja panna endale pealae peale (või siis kusagile onseni servale).

Muidugi jätkub meil omavahel juttu onsenis nähtava kohta ja tekivad ka naljad, nagu hands-free püksid, mis on siis (meie jaoks) tavalised meeste ujumispüksid. Nende vastand on see valge rätik, mida tuleb kahe käega kinni hoida, sest ühe käega ei saa ju hoida nii väikest rätikut ümber keha, kui selle otsad kokku ei ulatu. Aga eks nende naljadega on alati nii, et need tunduvad naljakad just selles situatsioonis ja sellele seltskonnale, ümber räägituna ei mõju need enam kunagi samamoodi.

Kuumas vees ei saa kaua järjest olla, nii käime aeg-ajalt õueõhu käes end jahutamas ja vedelikku tarbimas. Tegelikult peaks olema isegi mingid reeglid, mitu minutit on soovitav vees olla, aga keha annab sellest ka ise märku, tekib rammestus. Õuetemperatuur on 20-kraadi ringis ja taevas pilves ning see kontrast mõjub õnneks mõnusalt värskendavana. Ronime ka üle onseni ääre mägijõe äärde ning pistame jalad jääkülma mägijõkke.

Mägijõgi onseni kõrval




Lisaks õueonsenile on siin ka siseonsen, mis asub ryoakaniga samas majas. Plaanime ka selle üle vaadata; siin on mehed ja naised eraldi ruumides. Kui õueonseni juures leidsime vaid riietusruumid, siis siin siseonsenis on ka väikeste pingikestega pesemisruum. Pesemine on onsenisse mineku juures üks tähtis rituaal ning seda tuleb teha alati enne onsenisse minekut ja alati väga korralikult. Selleks on duširuumis ka väikesed plastmassist taburetid, kuhu peale on hea istuda ja end väikese rätikuga küürima asuda. See võib tunduda pisut naljakas, sest meie kultuuriruumis leiab vaevalt inimesi, kes enne basseini minekut end ülipuhtaks küüriks – ikka on nii, et loputad end (tihti lausa ujumisriietega) duši alt läbi ja pärast basseinist käimist lähed alles pesema. Siin on kõik vastupidi ja kui järgi mõelda, siis just õigetpidi. Ikka enne ühisesse vette minekut tuleb end puhtaks pesta. Sotsiaalne kontroll on siin nii tugev, et keegi ei eksi selle vastu.

Istume meiegi taburetile ja asume end küürima. Pärast seda, kui oleme juba paar tundi välionsenis ligunenud. Minu jaoks on täiesti uus avastus, et mida põhjalikumalt end küürida, seda mõnusam olemine tundub. Mulle meeldib see tegevus iseenesest. See on nagu mingi zen-olek seal väikesel pingikesel istuda ja kõik kehaosad järgemööda puhtaks hõõruda. Igal juhul jäi sellest korralikust enda pesemistest suurem elamus kui siseonseni kuumaveevannist. Kuumaveevann sisetingimustes, kus pole värsket õhku ja tuuleiili, ei tekita soovi seal kaua olla ega ka teist korda tagasi minna. Muidugi me olime enne siia tulekut juba paar tundi välionsenis, eks ka see on põhjus, miks siseonsen enam nii hea ei tundu.
Siseonsen. Pingid tõstetakse duššide juurde ja hakatakse end küürima.

Ryoakani külastuse paketti kuulub reeglina ka traditsiooniline Jaapani õhtusöök. Meiegi broneerisime majutuse koos õhtusöögiga. Nagu ma ryoakanit valides ja pilte läbi lapates aru sain, pakuvad kõik ryoakanid sama stiili Jaapani traditsioonilist õhtusööki. Sellist saime me ka eelmisel korral ryoakanis ööbides ning see on õhtusöök, mis on veel aastaid hiljem meeles ja millest me oleme alati Jaapani reisiga seonduvalt rääkinud. Samas ei ole see õhtusöök suurim maitseelamus, aga see serveerimine ja kogu protsess on lihtsalt nii erilised.

Ryoakani õhtusöök serveeritakse reeglina hotellituppa. Kuna oleme neljakesi, siis oletatakse, et me tahame koos süüa ja leitakse meile eraldi ruum. Ruumis on neli madalat lauda ja väikest tatami matti istumiseks. Õhtusöögi ajaks ei panda end uhkelt riidesse, vaid tullakse sööma selle sama yukataga, millega ka onsenis käidi. Istume laua taha rätsepaistesse ning etendus võib alata.

Ryoakani õhtusöögil ei tellita toite menüü järgi, vaid see on nagu koka erimenüü, mis on kõigi jaoks ühesugune. See on võimalus lasta end üllatada. Kõigi meie laual on üle kümne väikese kausikese, millest igaühe sees on kas juba söömiseks valmis toit, mõni kaste või tooraine, mida peaks väikesel laual oleval grillil ise grillima. Toite on laual küll hästi palju erinevaid, aga kogused on väikesed – näiteks on üks sõrmepikkune kala, väike seeneke, paar pankopaneeringus taime, üks terve (toores) muna, kolme kala sashimi, paar beebikalmaari, mingi rohelise taime pesto moodi asi, mingi valge võbelev ollus ja veel mitmed toidud, mida on keeruline tuvastada isegi siis, kui neid maitsnud oled. Laual on ka potike midagi ramen-supi laadset, millel hoitakse tuld all, et see soe püsiks.
Traditsiooniline Jaapani õhtusöök ryoakanis
Õhtusöögil rätsepaistes ja madalate laudade taga

Meid teenindab vanem Jaapani proua, kes räägib inglise-jaapani segakeeles ja juhendab meid enda kätega abistades, mida, millal ja kuidas süüa. Ega ise ei oskakski seda õhtusööki õiges järjekorras ja õigete kastmetega süüa. Jaapani proua ilmub aeg-ajalt vaikselt meie ruumi ja vahetab laual nõusid – viib ära neid, kust toidud otsas ja toob aina uusi juurde. Saabub punast riisi ja mingi puljongiga toit. Jaapanis on nii häid riisisorte ja riisi osatakse siin tõeliselt hästi keeta.

Kolme kala sashimi

Kui proovida maitseid kirjeldada, siis mõned toidud on kohe väga head ja kastmed nende juurde on müstiliselt eksootilise maitsekombinatsiooniga. On ka selliseid, millest ühest-kahest ampsust piisab ja jäävad kategooriasse "oli huvitav". Aga see valge võbelev ollus paneb õlgu väristama juba pelgalt oma tekstuuri pärast. Ma ei saagi teada, mis see on. Kuigi kõike on vähe, tundub, et kõht saab tegelikult isegi ülemäära täis.

Ma ei ole veel rääkinud õhtusööki lõpetavast magustoidust. Kas leiad selle pildilt üles? Magustoiduks on nimelt need neli ühe-ampsu tükki mangot ja üks murel. Kui tervislik ja ei mingit lisatavat suhkrut! Lääne magustoidud on Jaapanis tundmatud ning keegi ei lõpeta söömist suure rasvase ja magusa koogitükiga. Jaapanis ongi magustoitudega meie vaatevinklist pisut kehvasti. Need magustoidud, mida Jaapani reisidel saanud olen, on meie jaoks vastuvõetamatud. Isegi šokolaad pole siin nii levinud kui meil. Kui kusagil mingit šokolaadi müüakse, siis on need rahvusvahelised brändid. Meie mõistes magustoidule ei tasu Jaapanis loota, aga palju tervislikuma ja parema alternatiivi pakuvadki puuviljad.
Magustoit üleval vasakus servas

Pärast õhtusööki suundume oma tubadesse, kuhu on vahepealsel ajal tehtud valmis magamisasemed. Ryoakanis on magamiseks maha laotatud matid ning mati peale pandud lina, padjad ja tekid. Ilmselt on see juba vanaduse tunnus, aga mulle meeldib tegelikult mugav voodi oluliselt rohkem kui mattidel magamine.

Kui seni olen kolm ööd maganud sügavat und, tundmata ühtegi kergemat unefaasi, siis sel öösel ärkasin paar tundi pärast magamaminekut üles tugeva peavaluga. Tegelikult tundsin juba õhtusöögi ajal, et pea kuidagi tuikab. Oletasin, et kuumas onsenis sai veedetud liiga palju aega ja tarbitud liiga vähe vett. Proovin uuesti uinuda, aga palav on (aga akent lahti ei märka ma millegipärast teha); mind häirib ka kõvavõitu küljealune, vastik vana äravajunud padi ja peavalu nagu aiana süveneks. Pärast mõnda aega vähkremist otsin kotist peavalutableti üles ja ootan, kuni see mõjuma hakkab ning laseb mul uuesti magama jääda.

Kommentaare ei ole: