Sügisene koolivaheaeg Itaalias. Firenze kiirpilgul ja maavärin Itaalia keskosas (25. - 26.10.16)

Mõte veeta sügisene koolivaheaeg Itaalias oli ilma poolest riski peale minek, sest oktoobri viimane nädal ei pruugi Mandi-Euroopas olla enam suviste soojakraadidega. Aga otsustasime siiski selle riski võtta, sest meil oli aega vaid nädalaseks reisiks ja kusagile kaugemale minek tunduks selle lühikese aja sees ebamõistlik. Pealegi pole meil eesmärk istuda rannas ja päevitada, vaid käia palju ringi, süüa head toitu ja pääseda sinna, kus päike käib veidi kõrgemalt ja soojendab kasvõi veidi rohkem kui meie kliima napid plusskraadid.

Sel korral reisime taas koos lastega. Lendame läbi Frankfurt'i Veneetsiasse ning pärast tüüpilist itaaliapärast sekeldust ja puudulike viitadega orienteerumist saame oma rendiauto kätte. Meie edasised plaanid on täiesti lahtised. Selge on vaid see, et me sõidame lõuna poole, kus on soojem. Meil pole isegi tänast ööbimist kinni pandud. See pole mitte ajanappuse ja puuduliku eeltöö tulemus, vaid teadlik valik. Esiteks polnud me kindlad, kas ma jõuame Frankfurt'is teha ära lennukivahetuse (oleks peaaegu maha jäänud, kuna pooleteisetunnisest lendude vahest sai lennuki hilinemise tõttu 15-minutiline ümberistumise aeg hiiglaslikus Frankfurdi lennujaamas, aga andsime jalgadele valu ja saime lennukile). Teiseks polnud aimu, kas autorendis läheb aega 15 minutit või kolm tundi.

Nagu arvata võis, läks autorendis (õigemini seda otsides) aega kauem ja sellest lähtuvalt panime me teel olles esimeseks ööks hotelli kinni Ferrara linna, kuhu on Veneetsia Marco Polo lennujaamast pooleteise tunni sõit. Ferraras oleme me ühel varasemal Itaalia-reisil käinud, aga sel korral saab sellest paigast vaid ajutine peatuspaik üheks ööks. Kohale jõuame hilisõhtul ja läheme kohe ka magama.

Järgmine hommik Ferraras on undune ja väljas on +14 kraadi. Keha tunneb seda temperatuuri päris soojana, sest võrreldes Eesti ilmaga (umbes 10 kraadi külmem) on kontrast sees. Pealegi sadas just eile maha esimene lumi ja lapsed jõudsid vahetult enne lennukile minekut esimesed lumememmed valmis meisterdada.

Meie plaanivaba reisi üks ja ainuke eelnev plaan oli sõita Mandri-Itaalia lõunapoolsemasse maakonda Apuuliasse (Itaalia "saapakonts" ja sellest veidi ülespoole jääv ala). Jälgisin ilmateadet juba mõnda aega enne reisi ning tundus, et ilm tõotab tulla päikseline ja +18 kraadi ringis. Paar päeva enne reisi avastas aga Renee, et Roomas ulatuvad kraadid samal ajal üle kahekümne ning sellega seoses tekkis üheks võimalikuks variandiks sõita idaranniku asemel hoopis lääne poole. Võimalik, et läheme isegi ka Rooma, aga see on veel lahtine, sest autoga suurlinna trügimine on kaheldav ja tihti ka ebamõistlik ettevõtmine. Aga eks vaatame, plaanid on meil lahtised ja jooksvaid mõtteid võib tekkida igasuguseid.

Aga et sellist vabadust endale lubada, on meil vaja kiiremas korras internet hankida. Eile õhtul ei suutnud me leida enam ühtegi lahti olevat kohta, mis müüks meile internetti. Põhimõtteliselt saaks hakkama ka Eesti andmeside paketiga, kuna Euroopa-sisene internetikasutus pole enam absurdse hinnaga, kuid kuna me oleme neljakesi ja keegi lastest tahab ilmselt ka youtube kasutada, siis on oht, et mahtu jääb väheseks. Seega hankisime täna hommikul ikka endale kohaliku suure mahuga interneti, mis osutus reaalselt küll poole kallimaks, kui algul internetist uurides paistis. Samal ajal, kui Renee kaubanduskeskuses internetisabas seisab, ostame me lastega juba esimesed jäätised. Väga head gelatot võib Itaalias saada isegi suures kaubanduskeskuses, kus vahel on müügil lausa käsitööjäätised.

Järgmine peatus – Firenze. Mõte Firenzesse minna tekkis umbes 15 minutit enne kiirteel vastava teeotsani jõudmist. Meil on põgus kogemus Firenzest olemas ühest eelnevast reisist, aga tollane Firenzes käimine muutis meie toonast Itaalia reisi plaani kardinaalselt, kuna saime sealt ebameeldiva linnaliikluse (aeglane liiklus, olematu või hirmkallis parkimine) ja potentsiaalse kuritegelikkuse kogemuse (kambad Aafrika päritolu isehakanud "liikluskorraldajad", kes jälgivad, mida autosse jätad). Kuna roolis on Renee, siis lõpliku otsuse teeb ikka tema, kas ja kus ta on nõus sõitma. Ju siis eelneva negatiivse kogemuse oli ajahammas ära lihvinud, aga sel korral suhtus Renee Firenzesse minekusse optimistlikult. Õnneks leidsime sel korral kohe linna jõudes ka turvalise ja mõistliku hinnaga maa-aluse parkimismaja turu kõrval. Turg oli hiliseks pärastlõunaks juba kokku pakitud, vaid üksikud vanakraami müüjad ootasid veel viimaseid ostjaid.

Suundume Firenze vanalinna jalutuskäigule. Väljas on pilves ilm, aga isegi olematu päikesega on 23 kraadi sooja. Meie, põhjamaa inimesed, koorime kohe üleriided seljast ja naudime süllekukkunud suve. Kohalikud on aga ilmselt juba sügis-talve meeleolus ning paljud käivad juba saabaste ja vatiinjopedega (mis on nende kontsentratsiooni linnapildis silmas pidades praegu ilmselge moehitt).

Uffizi galerii Firenzes

Turiste on märgatavalt vähem, kui kunagi maikuus Firenzes nähtud, aga raekoja lähedal annab suurenev rahvastikutihedus aimu, et siin on mingi kultuuriobjekt, mida paljud vaatama suunduvad. Muidugi on selleks Uffizi galerii, mis on üks Itaalia suurimaid ja parima koguga kunstimuuseume, kuid meie sinna täna ei lähe, sest suured kunstimuuseumid on kindlasti sellised kohad, kus lastel hakkab esimese veerand tunniga igav. Ma ei tunne, et ma laste pärast reisidel millestki loobuma peaks, lihtsalt lastega koos käies on valikud vahel veidi teistsugused, aga ei pruugi üldse olla kehvemad.

Firenze raekoda

Peatume Firenze raekoja platsil, kus Hugo saab elamuse, millesarnast tal varem pole. Raekoja eest seisvate valgete marmorskulptuuride seas näeb ta ühte liigutavat marmorkuju. Ta ei suuda seda uskuda ning jääb seda kuju ainiti vaatama. Kuju lehvitab talle. Hugo uurib minu käest, kas selle sees on inimene ja kuigi ta saab aru, et see liigutav kuju ei saa olla keegi muu kui inimene, ei mahu talle pähe see ilmselge sarnasus Firenze raekoja ees seisvate marmorskulptuuridega, sest neil tänavakunstnikel on peal ka perfektne marmorkuju makeup.

Marmorskulptuurid Firenze raekoja ees

Hugo uurib liigutavat marmorkuju

Jalutame mööda vanalinna, põikame Firenzet läbiva Arno jõe äärde, naudime sooja ilma ja Itaaliat oma ehedamail kujul koos selle reisi esimese pitsaampsu ning loomulikult ka imehea gelatoga. See käsitööjäätis, mis me Firenze vanalinnast ostame, on nii naturaalne ja puhta maitsega, et mulle meeldib isegi maasikajäätis, kuigi ma muidu marjajäätiseid nende suure suhkrusisalduse poolest ei armasta. Ja pistaatsiajäätis, minu alatine lemmik-gelato, on nii naturaalselt pistaatsiapähkline, et sellist ma eelnevatest kogemustest ei mäleta (nüüd hiljem tagantjärgi hinnates olidki need esimesel päeval Firenzes söödud jäätised selle reisi parimad käsitööjäätised).

Arno jõgi Firenzes

Lastega reisimise juures on põnev see, et igapäevaste asjade kõrval avastavad ka nemad midagi teistsugust ja vahel on see maailma tõlgendamine nende vaatevinklist nii lustlik ja tihti täiskasvanute jaoks ka koomiline. Näiteks hakkas Hugo järsku rääkima, et tema tunneb vee lõhna ja tahab ujuma minna. Võib ju tunduda ilmselge, et veel pole lõhna ja miks peaks seostama vett üldse ujumisega mitte joomisega, aga sain tema mõttekäigule pihta, kui tundsin ise ka peagi kloorihaisu. Kloor seostub aga Hugole ilmselgelt basseinivee ja ujumisega. Hugo ujumise idee tundus olevat hea vihje juhatamaks meid meie plaanivabal reisil edasi. Firenze kesklinnas loomulikult ujuda ei saa, aga sellest Hugo huvitavast mõttekäigust tuli meil omakorda mõte otsida tänaseks ööks mõni basseiniga spaahotell.

Itaalia käsitööjäätis on parim

Firenze tänavail. Hugo omal jalul ja hiljem väsinuna kukil.

Pärast kahetunnist jalutamist Firenze vanalinnas asume teele Rooma suunas; just nimelt kõigest suunas, sest Rooma pole meie tänane sihtkoht. Sõidame mööda kiirteed, mis on Itaalias tasulised. Kiirteed on eraomaduses ja kuuluvad mitmele erinevale ettevõttele. Teoreetiliselt annab sõita ka mööda riigi omanduses olevaid maanteid, kuid teede kvaliteet ja ajaline vahe on märgatavalt kiirteede kasuks. Kiirteed on valdavalt neljarealised ja läbivad mägesid tunnelitena ja orge sildadena, mille abiga lühendatakse ja kiirendatakse vahemaid olulisel määral. Kuna hinnad võivad erinevatel firmadel olla erinevad, siis mingit ühtset hinda on raske välja tuua, aga ligikaudselt peaks maksma 100 km läbimine umbes 6-8 €. See on hind, mida ajavõidu ja hea tee eest tundub mõistlik maksta.

Sõidu ajal guugeldan ma tänaseks ööbimiseks spaahotelle ja avastan, et Rooma ümbruses on rohkelt kuumaveeallikaid, millest osa on hotellide valduses. Just nagu Jaapanis, kus onseneid leidus väga erineval kujul ja igas hinnaklassis. See on midagi meile! Sõelale jäävad kaks paika – Tivoli terme, kus kuumaveeallikate mõnusid nautisid roomlased juba 2000 aastat tagasi ja Viterbo – neis paigus on rohkelt hotelle ja mitmeid valikuid veemõnusid nautida.

Kaalukauss langeb Viterbo kasuks, milleni on lühem maa ja kust leidsin ägeda termaalveega välibasseini. Tänaseks peatuspaigaks leiame armsa linnaäärse suure hoolitsetud aiaga madala vana kivimaja, mille sisehoovis kasvab granaatõunapuu. See majutuskoht on termidest kõigest paari kilomeetri kaugusel. Ujumise plaanime homseks.

Viime oma asjad hotelli ja sõidame esmalt Viterbo vanalinna süüa otsima. Abiks ikka internet, aitamaks leida heade soovitustega restorane. Viterbo vanalinn on keskaegne kõrge kivimüüriga ümbritsetud linnake suurel künkal, kus on kitsad sillutatud tänavad ja vaid kivist majad. Õhtupimeduses, kus ainsaks valgusallikaks on vaid vähene kollakas tänavavalgustus, mõjub see keskaegne linn kohana, kus aeg on seisma jäänud.

Jookseme läbi vihmasaju restorani ja tellime nelja peale kolm pitsat. Ägiseme, kui need söönud saame, sest need on nii suured, aga see-eest väga hästi tehtud!

Vahepeal on Renee saanud sõbralt, kes on hetkel Kanaaridel kui ilmselgelt soojemas kohas kui meie, sõnumi, et mida me väriseme. Renee saadab vastu, et ega ei värise, meil on 19 kraadi praegu õhtul, ainult veidi vihma sajab. Värina vihje polnud aga temperatuuri kohta, vaid äsja Itaaliat tabanud üle kuue magnituudise maavärina kohta, mida ka Eesti meediaväljaanded juba kajastavad. Kiire pilk Eesti uudistele paneb ehmatama, sest hukkunuid väidetakse olevat juba ligi 300 ja kui me end maavärina epitsentri suhtes paika paneme, saame aru, et me olime täna liikunud just selle suunas ja oleme purustatud kohast hetkel vaid 100 km kaugusel. Korraks läheb seest kõhedaks ja hakkab ikka hirmus ka, aga edasine infootsing näitab, et Eesti meediaväljaanded jagasid kontrollimatut valeinfot ja tõlkes oli palju kaduma läinud. Usaldusväärsemaid allikaid lugedes selgus, et maavärin oli samas kohas, kus augustikuine maavärin, milles hukkusid need ligi 300 inimest. Tänane maavärin aga möödus inimohvriteta. Hiljem selgub, et tugev järeltõuge toimus kella seitsme ajal, kui me just õhtusöögil olime ja kuigi sai lugeda, kuidas inimesed tundsid võnget ka ligi 300 km eemal, seisid meie klaasid laual paigal ja meie küll midagi ei tundnud. Helistame õhtul ka mõlemate vanematele, et nad pabinasse ei satuks, aga õnneks polnud nad veel seda maavärinauudist avastanud ja ei jõudnud kartma hakata.