pühapäev, 23. oktoober 2016

Pühapäev Tokyos (12.06.16)

On meie Jaapani reisi viimane päev. Meie lennuk läheb Tokyost Istanbuli kell pool üksteist õhtul, seega on meil terve päev veel ees. Kindluse mõttes asume juba hommikul kohe Tokyo poole teele, et siis viimane päev pealinnas veeta.

Kaks esimest rongi laseme minema, kuna need on liiga täis, aga uusi ronge tuleb Kyoto jaamas ette iga 3-10 minuti järel ja peagi leiame sellise rongi, kuhu me neljakesi koos istuma mahume. Hommikusöögiks sushi, mille võtame rongi kaasa. 500 km läbib rong veidi rohkem kui kahe tunniga ning peagi oleme taas Tokyo rongijaamas.
Shinkansen Kyoto jaamas

Teel Kyotost Tokyosse. Fuji mägi pildistatuna sõitvast kiirrongist.

Esimese ajana tuleb Tokyo jaamas vabaneda kohvritest. Hotelli meil ju täna enam pole, seega ostime Tokyo jaamas hoiukappe, kuhu kohvrid jätta. Kui kappide juurde jõuame, näeme seal looklemas kümnetest inimestes koosnevat järjekorda ning kõik kapid on juba kinni. Üsna ebameeldiv üllatus, aga seal kappide kõrval seistes ja kaaludes edasisi plaane, saame aru, et järjekord lookleb pakihoidu, kus inimene paneb kohvreid ise kusagile riiulisse, hoiukapi aga saab see, kes juhtub olema seal, kus keegi kapi vabastab. Minul õnnestub saada esimene kapp üsna kiiresti, aga sinna mahub vaid kaks kohvrit. Veel on vaja saada mõni kapp, et kõigi üleliigne kandam ära mahutada. Õnneks ei pea ootama rohkem kui pool tundi, et leida vajalikud kapid.

Plaan on minna metrooga linna, kuid Renee on täna sunnitud meist taas maha jääma. Eile õhtul sai ta Kyoto bambusmetsas kellegi käest jalale hammustada ning täna on ta jalg nii üles paistetanud, et ta liigub vaevaliselt ja iga samm teeb valu. Metroo trepid ja linnas jalutamine on välistatud, parem on kusagile maha istuda.

Meie suundume Shinjuku poole, et minna ühe templi juurde taaskasutusturule. Avastasin templite juures toimuvad taaskasutusturud mõne päeva eest, kui netist mingi templi kohta infot otsisin ning märkasin, et nädalavahetustel peetakse templite aedades sageli sellised teise ringi turge. See tundus nii põnev ja kohe hirmsasti tahaks näha, millist Jaapani keraamikat, riideid ja muud pudi-padi müügiks pakutakse.

Kui me hilisel pärastlõunal Shinjuku linnaosas toimuva taaskasutusturu juurde jõuame, on kohal veel kümmekond müüjat ning nad on juba asju kokku pakkimas. Saalime kiirkorras lettide vahed läbi, aga midagi eriti huvitavat ei leia. Vaid ühe väikese kausikese ja kaks ehtjaapanilikku salli ostan kaasa.
1000-eurosed ranitsad Takashimaya kaubamajas

Viimane reisipäev on kuidagi nukra meeleoluga, kuna kogu aeg istub peas mõte, et me oleme juba lahkumas Jaapanist. Sushit tahaks veel nende viimaste tundide jooksul süüa ning teeme kiire lõuna ühes suhibaaris, kus ma saan seni kõige paremat lendkalamarja. See lendkalamari, mis mujal sushi ümber või peale pannakse on hale puru võrreldes selle Tsukiji turu tuntava tekstuuriga kalamarjaga. Imehea amps võetud, läheme kõik mõneks tunniks oma rada.

Kolm imehead nigirit. 


Tahtsin läbi käia veel Takashimaya kaubamajast, mis on suur Jaapani ketipood, mida leidub igas Jaapani suuremas linnas. See on küll hästi kallis pood, aga eelmiste Jaapani reiside ajal külastasime seda tihti, kuna Aneele meeldisid selle kaubamaja lasteosakonnad. Mitte, et me sealt midagi väga ostnud oleksime, aga Aneele meeldis seal käia vaatamas igasuguseid Hello Kittyga asju, mis sel ajal polnud veel üldse nii tuntud ja levinud.
Hello Kitty on Jaapanis ikka moes. Lõbusad kõnniteepiirded Tokyos Shinjukus.

Lihtsalt näitena, kui kallis see pood on, on kooliranitsad, mis maksavad ca 1000 € (ei, ma ei pannud ühe nulliga mööda). Need on olnud ajas muutumatud ja neid mäletan juba eelmisest korrast. Imeilusad, aga täiesti ulmelise hinnaga. Mõned pisiostud siiski teen, et viia lastele veidi Jaapani nänni.

Kokkusaamisajani on meil veel veidi aega ning ma lähen üksi mööda Shinjuku tänavaid jalutama. Kuna on pühapäev, on suur osa sõiduteid autoliiklusele suletud ning mööda laiu autoradasid jalutavad igal pool rahvamassid. Ka pühapäevane Tokyo on rahvarohke, siin ei vaibu elu kunagi. Jalutan üksi jaapanlaste keskel, kuni järsku tuleb minuga rääkima üks kohalik mees ja hakkab mind algul kusagile sööma kustuma, aga nähes, et ma vedu ei võta, laob letti juba kõvemad trumbid ja kutsub mind kusagile Tokyo lähedale saarele oma ägeda vaatega korterisse. Ta ei taha kuidagi uskuda, et ma pole üksi ja ei soovi temaga kaasa minna.
Tokyo tänavad pühapäeval. Sõidutee autoliikluseks suletud ja kõikjal on jalakäijad.

On aeg Jaapaniga selleks korraks hüvasti jätta. Sõidame tagasi Tokyo jaama, kus saame kokku ka Reneega ja sööme kõik üheskoos enne teele asumist veel viimased hüvastijätu-sushid. Ka Tokyo rongijaamas võib saada head sushit, mida sushikokad su silme all valmistavad.

Narita lennujaama viiva rongi otsimine võtab hiiglaslikus rongijaamas arvestatava aja. Meil on korralik ajavaru lennukini jõudmiseks, sest kunagi ei tea, mis võib ette tulla. Mõnda aega rongis sõitnuna hakkan ma kahtlustama, kas me ikka oleme õige rongi peal, sest kohvritega inimesi peale meie rongis pole. See on indikaator, mida lennujaama sõitva transpordi peal tasub jälgida. Just Jaapanist on meil valus ja kalliks maksma läinud mälestus, kuidas me ei olnud piisavalt tähelepanelikud ja sõitsime napilt enne lennule minekut hoopis vales suunas.

Peagi jääb rong ühes jaamas seisma ja edasi ei lähe. Selgub, et see ongi lõpp-jaam. Mind valdab hetkeks juba paanika, et me olemegi teinud sama vea, mis kunagi ja oleme nüüd kusagil ei-tea-kus ja võime veel lennukist ka maha jääda. Asja uurides selgub aga, et siia samasse jaama jõuab varsti rong, mis sõidab ikka lennujaamani välja. Vaatamata hetkelisele närvikõdile jõudsime lennujaama siiski õigeaegselt.

Lennujaamas suudab Renee oma haige ja aina rohkem paistetava jalaga välja kaubelda meile lennuki turistiklassi salongi esimese rea, kus on palju ruumi jalgade sirutamiseks ja ka meie kõrvale ei panda kedagi istuma ehk meil on kahepeale neljane rida.

See lühike Jaapani reis tõestas, et ka nädalaga on võimalik Jaapanis väga palju näha, kui sobib selline aktiivne tempo. See on väsitav, aga annab samas vastu ka tohutul hulgal emotsioone. Tundsin, et Jaapan muutus meie jaoks veel sügavamaks kui see varem oli. Ma olen jätkuvalt Jaapanist vaimustuses ja tahaks seda maad kindlasti veel külastada.

Kommentaare ei ole: