Viimane päev Phuketil ja sõit Bangkoki (06.03.11)

Algas viimane päev Phuketil. Mul läks uni varem ära kui teistel - selle põhjustas ilmselt kinnine nina ja tärkav nohu, mis oli eilse konditsioneeritud autosõidu ja kõrvetava päikese kontrastide tagajärg. Tõttasin Aneele poest jogurtit tooma ja ühtlasi avastasin, et hommikupoolikutel on meie hotelli kõrval väike puuviljaturg, mis tavaliselt on selleks ajaks kokku korjatud, kui meie liikuma hakkame. Sain kollaseid mangosid, pisikesi banaane ja viinamarju. Sõime rõdul puuvilju hommikusöögiks.

Läksime kolmekesi enne hotellist äraminekut veel basseini ujuma. Olime nädalaga selle hotelliga juba nii ära harjunud, et siin hakkas väga meelima. Ratana Apart hotell avati 2010 sügisel - see on puhas, rikkumata ja moodne hotell. Hotellis on ka tasuta internet, mida meil loomulikult vaja oli. Väga mõistlik hinna ja kvaliteedi suhe sellel hotellil. Sobib neile, kes liiklevad ringi omal käel, kuna hotellis pole söögikohta ning pea igale poole pääsemiseks on tarvis liiklusvahendit. Ja neile, keda hotelli rõdult avanev vaade slummile ei häiri. Algul mõtlesin, et kuigi hotellil on väike basseinike, pole see mingi tõmbenumber, kuid tegelikkuses kujunes basseiniäärsest (ja saunast) meie seltskonna igaõhtune koosviibimiskoht. Ja kuigi booking.com pakub Phuketile sadu hotelle, leiavad selle hotelli millegipärast just eestlased üles.

Ratana Apart hotelli bassein

Hotell väljast

Krevett basseinis

Nägime veel Juliat, Silverit ja Silviat enne nende Phi Phi laeva väljumist ja jätsime hüvasti. Plaanisime ise minna randa aega veetma, kuna lennuk Bangkoki läheb alles kell 11 õhtul. Sõitsime lähimasse randa, mille ääres asus ka päiksevarjude all kohvik. Reneed päikese käes päevitamas pole mina veel näinud, nii luges ta ka täna varjus ajakirju. Anee mängis vees ja liivas ning mina lugesin puu vilus pikutades raamatut. Lõuna sõime samas kohvikus. Täna oli tunne, et peab sööma veel viimase krabilihaga riisi. Proovisin ka kana magushapus kastmes, kuid terve grillitud kala on oluliselt maitsvam kui krõbedaks praetud kana. Sellel toidukorral koges Anee esimest korda elus tõeliselt teravat maitset, mis jääb suhu püsima. Ta teab ka varem, mis on tšillist, küüslaugust või piprast tingitud teravus ja teab, et seda saab leevendada mõne piimatootega, kuid sellist kõrvetust polnud ta varem kogenud, nagu sai ühte paprikatükki suhu pistes. Tõstsin selle talle Renee tellitud sealihatoidu juurest, maitsmata enne ise, kui vürtsikas toit on. Kisamise peale arvasin, et andsin talle paprika pähe hoopis rohelise pipra, kuid maitsesin ja sain aru, et oli ikka roheline paprika, kuid tema jaoks lihtsalt liiga terav. Aga Tai reisist peavadki teravad maitsed meelde jääma :)

Vaade kohvikust

Riis krabilihaga - minu üks lemmik

Kana magushapus kastmes

Ananassimahl, see lemmik

Viibisime rannas olles küll enamus ajast varjus, kuid palavus oli ikka meeletu. Ujuma selles rannas ka minna ei saanud, kuna mõõn teeb vee nii madalaks, et isegi pikali heites ei saaks üleni märjaks. Lõpuks pesin Anee liivast puhtaks kohviku nurgas asuva voolikust voolava veega, mis oli mõeldud taimede kastmiseks.

Peseme Anni liivast puhtaks

Läksime enne lennukile minekut veel kaubanduskeskusesse kolama. Kaubanduskeskuse parkimismajas on tohutult palju parkimiskohti, kuid seal on alati vaba kohta väga keeruline leida (olime sealt samast süüa ostmas käinud juba mitu päeva) - nii olid kaubanduskeskusesse tehtud kummalised kinniparkimise kohad - lihtsalt kahe auto taha võis risti parkida veel üks auto. Vaatasime juba esimesel korral imestusega, kuidas saavad sellised kohad olemas olla, et keegi lihtsalt võib sind kinni parkida ja nii meid esimesel korral ka kinni pargiti. Õnneks tuli auto omanik umbes paari minuti pärast ja paanikat veel tekitada jõudnud. Täna ei julgenud parkida enam kohta, mille taha oli joonistatud risti parkimiskoht, kuna lennukile aja peale minnes poleks küll soovinud, et keegi meid kinni pargiks. Pealegi avastasime, et kinni pargitakse selles parkalas ka siis, kui ametlikku "kinniparkimiskohta" maha joonistatud pole. Lõpuks parkisime auto poolenisti otsaga parkimiskohast välja, et keegi lihtsalt ei mahuks oma autot meie taha parkima.

Tais olles seni veel šopanud polnud - ei jäänud meie teele asju, mida oleks väga osta tahtnud. Ok, see hiina teekann oli, aga seda ei jaksanud ma kaasa tassida. Kaubanduskeskus oli viiekordne ja olemuselt üsna läänelik. Poed ei üllatanud millegi erilisega. Küll aga pani imestama kaubanduskeskuse viimane korrus, kus asusid kliinikud - alates hambaravidest kuni ilulõikusteni. Ilulõikuste reklaame kohtab kõikjal kaubanduskeskuses. Lisaks müüvad suuremaid rindu või pringimat tagumikku sulle kaubanduskeskuste erinevatel korrustel müügitööd tegevad neiud. Nagu oleks enda keha muutmine samasugune emotsionaalne ost nagu uus kleit… Renee tegi kliinikute korrusele ringi peale ja tõdes, et kliinikute vastuvõtud näevad välja puhtad, moodsad ja igati tõsiseltvõetavad. Sihtgrupiks on tõenäoliselt ikka turistid, kuna neid kohtab kaubanduskeskuses just kõige rohkem.

Lennujaamas andsime ära rendiauto, mis oli meie käes olnud üheksa päeva. Õnneks sai Bangkokist võetud auto ka Phuketil loovutada; sama teed tagasi poleks enam olnud huvitav sõita ja lennates läbib selle vahemaa kõigest ühe tunniga. Sõitsime Tais läbi ligi 1500 km ja oma auto oli meil ülimalt vajalik. Phuketil on taksosid suhteliselt vähe - ei ole nii, et astud tänavale ja juba tuleb takso ette. Kuna nõudlus on suurem, kujuneb ka hind vastav. Juba mugavuse mõttes on mõistlik Phuketil oma liiklusvahendit omada, kuna iga sammu ei tule ette planeerida.

Lendasime Bangkoki Air Asia lennufirmaga - väga kiire ja sujuv organiseerimine. Lennule minekut ei avata 30-40 min enne lendu - tehti 10 minutit varem lahti ja selle ajaga suudeti lennuk inimesi täis panna. Nagu lennuk täis, läks kohe sõiduks. Nii sageli on lennujaamades juba lennukis istudes pikad viivitused, mille põhjused on erinevad alates lennuki lumetõrjest, täis startimisradadest kuni lennutrajektoori kooskõlastamiseni välja. Näiteks Ukrainast Bangkoki tulekul oodati Venemaalt luba; et võiks sealt läbi lennata - kummaline, et liinilendudel alalised kokkulepped puuduvad.

Bangkoki hotelli muutsime viimasel hetkel ära. Plaanisime minna tagasi oma eelmisesse hotelli, kuid ühel õhtul uurisid Silver ja Renee koos Bangkoki kõrghoonete hotelle ja nii see Bangkoki kõrgeimas hoones asuv Baiyoke Sky hotell meie viimaseks ööbimispaigaks sai. Arvustused hotelli kohta olid väga positiivsed, eriliselt kiideti loomulikult vaadet ning ka rikkalikku hommikusööki. Renee valis toa maja kõrgemasse ossa, et linnale avaneks ikka võimalikult hea vaade.

Vaade Baiyoke Sky hotelli 64. korruselt (Bangkok)

Kohale jõudes oli esimene üllatus see, et ka see kõrghoone asub täieliku geto keskel - ümbrus on ikka samasugune Bangkoki slumm nagu igal pool. Järgnev üllatus oli see, et hotelli sisenedes ei oota ees suur ja uhke fuajee, vaid meid viidi taksoga parkla ukse juurde, kust sai liftiga sõita hotelli 18. korrusel asuvasse vastuvõttu. Vastuvõtus oli vanadele hotellidele omane kopitanud hais, mis tuleb vist tegelikult mingi spetsiifilise lõhnaga puhastusvahenditest. Saime toa 64. korrusele. Tuppa jõudes tabas järgmine üllatus - tuba nägi välja üsna vana; oletasin, et tegu on 1980-te aastate hotelliga. Polnud ise hotelli valimisse süvenenud ega isegi pilte varem vaadanud ja minu kujutasin jutu järgi seda hotelli veidi uhkemana ette. Tõsi, vaade oli ikka üle linna ja ka öösel on Bangkok täielikus tuledesäras. Olime väsinud, läksime kohe magama, kuna hommikutel tuleb nüüd varem ärgata, et kirjeldatud imelisele hommikusöögile jõuda.

Phang-nga rahvuspark ja James Bondi saar (05.03.11)

Täna ületasime end - pidime päevaseks reisiks valmis olema 9.30-ks, mille me ise endale piiriks seadsime. Phan-ngale laevaga minnes oleks pidanud veel varem ärkama ja unekottidena otsustasime me siis auto kasuks. Kõigest 15 minutit hilinesime ja ikka mõlemad perekonnad.

Meelitasime sel hommikul ka sõbrad hommikusööki võtma samast pagariärist, kus me eile käsime ja jätkasime sõitu. Läksime meie autoga kuuekesi. Julia, Silver ja Silvia mahutasid end kuidagi kahele istmele, Anee laiutas oma titetoolis. Phang-nga paadisadama poole juhatasid viidad "James Bond Island", mida jälgida tuli. Nimelt tehti üks 60-te aastate James Bondi filmi lõik (kuuldavasti kestis see alla minuti) ühel siinsetest kaljusaartest. Sadamas rohkem rahvast polnud - tekkis küsimus, kas siin ka turistid ei käi. Valisime Phang-nga lahes ringisõitmiseks taas long tail paadi, kuigi oleks saanud ka kiirkaatrit rentida. Sel korral oli paadimootori müra hirmus tugev, vist vana mootor ja ka katet polnud mootoril peal.

Paadile

Siin elab James Bond

Long tail boat

Mangroovisalud

Mangroovid hangivad mõõna ajal hingamisjuurtega õhust hapnikku

Kaljusaared Phang-nga rahvuspargis

Mürast hoolimata algas kohe ilmeline loodus - müstilised mangroovisalud ja taamal kaljusaared. Enne merele minekut näidati meile kaardi pealt ringi, kus sõidame - selle sees oli söögipeatus ja James Bondi saar, lisaks võimalus ujumiseks, kui on soovi. Umbes poole tunni pärast jõudsime esimesse peatuspaika, mis pidi algselt küll olema teine peatus - nn söögikohta. Kui Phang-nga sadamas turiste ei kohanud, siis see siin oli koht, kuhu turistid erinevatest paikadest kokku toodud said. Söögikohad asusid meres vaiadel seisvates majades. Olime hiljuti hommikust söönud ja kõht meil veel tühi polnud. Koht ka polnud just meeldiv. Küll aga sai meie paadimees kohas, kuhu ta meid sööma tõi, ise oma tasuta lobi kätte ja sõi näljaselt. Ju siis oli kõht tal nii tühi, et meid esimesena söögisaarele tõi. Kuni paadimees sõi, kolasime ringi suveniiri müügilettide vahel, mida siin ka kõikjal kohtas. Tegu oli islamiusuliste külaga ja kõik kaubitsejad olid siin moslemid. Nad on palju pealetükkivamad kui taid, samuti oli kauplemisruum tunduvalt suurem, kuna kate on kaupadele meeletu. Katsetasin lihtsalt nalja viluks - üht pluusi, millele korraks käe külge panin, taheti müüa 650 bahtiga, kuid hiljem karjus müüja veel mulle järgi, et annab selle ära 350 bahtiga. Ei tahtnud. Leidsime müügilettide vahelt tee nö järgmisele tasandile - ma ei tea, kuidas see hierarhia siin käib, aga seal, kus oleks pidanud seina taga kõik lõppema, alles algas kõik. Seal samas vaiadel majakestes ja toakestes käis elu, kuigi elu võimalikkust siin on raske ette kujutada. Näha oli, et kõik, mis inimestel üle jääb, läheb vette. Ka "tagakülas" oli müügilette, kus sama kaup oli juba alghinnalt kordi odavam kui esimeses turistilõksus.

Näljane paadimees

Moslemide küla

Moslemide küla

Kõik, mis üle jääb, läheb vette

Jätkasime paadisõitu. Tee peal sõitsime paadiga läbi koopast, mis oli moodustunud ühe kivikalju alla. Anee pani just sel ajal silmad lõunauneks kinni; olgu müra kui tugev tahes, kõigutamine kiirendab alati une teket. Jõudsime kuulsa James Bondi saare juurde, kuid seal teatas paadimees, et maabumine maksab veel eraldi raha. Saar on väga väike, vaid üks kalju, mille keskel alla saja meetrine liivarand. Liivaribal paistsid ainult müügiputkad ja turistid, seega ei hakanud raha maksma ja maha minema, et "turul" ringi jalutada saaks.

Koobas

James Bondi saar

Vesi oli läbipaistmatu ja käega katsudes liiga soe, et ujuma minna. Lapsed magasid ka, seega suundusime tagasi sadama poole. Kuigi sõit oli kohtades, kus kohtab massides turiste, oli selle piirkonna loodus siiski imetlemist väärt ja mul on hea meel, et sai ära käidud.

Üksik liivarand

Ookeani lainetes

Kes seal kõndis...

Mõtlesime ujuma minna hoopis India ookeanisse, paadiga sõites olime siselahe ääres. Ookeanis on veidi jahedam vesi ja läheb kiiremini sügavaks. Meil õnnestus leida enne Phuketi saarele jõudmist taas üks imeline inimtühi liivarand. Ranna lähedal asus vaid üks suure territooriumiga hotell, aga tõenäoliselt ei seisa maa selles ilusas paigas kaua tühi ja turistide jätkudes ehitatakse hotelle siia juurde. Ujusime lainetes, uurisime rannas ringivudivaid krabisid ja sõime taas tee äärest ostetud magusaid ananasse.

See oli meie reisiseltskonna viimane õhtu koos - homme lendame meie Bangkoki ja teised sõidavad Phi Phile. Mõtlesime, kuhu selleks õhtuks koos sööma minna ja otsustasime samasse Chalongi kai äärde Kan Eangi restorani minna. Seal oli veel häid toite süüa ja ka õhkkond oli väga meeldiv. Viimasel õhtul Phuketis tuli mereande süüa, siin on need nii värsked ja neid osatakse ka ülimalt hästi valmistada. Eelroaks sõin tiigerkrevette apelsinikastmes. Lisaks võtsin ka papaiasalati, mille teravusest mind küll mitu inimest hoiatanud olid, kuid mille tahtsin siiski ise ära proovida. See oli tõesti terav, nii terav, et söömist ei saanud lõpetada; nagu lõpetasid, hakkas suu veel rohkem tulitama. Kõrvale toodi närimiseks toorest kapsast, et teravust leevendada. Olles taas konservatiiv, ei suutnud ma vastu panna sellel viimasel õhtul söömaks pearoaks magushapus kastmes kala. Vähemalt on siin teised kokad ja tasus järgi proovimist, kuidas nemad seda valmistavad. Sel korral oli magushapus kastmes sees ka veidi tšillit (kuid mitte kõrvetavalt) ning see kala magushapus kastmes osutus mu selle reisi parimaks õhtusöögiks. Ei kahetsenud, et seda juba ei-tea-mitmendat korda sõin. Pärast selliseid sööminguid magustoitu Tais ei tahagi. Kui, siis vaid ananassilõigud või ananassimahl (loomulikult värskest ananassist).

Chalong kai

Silvia ja Anee restoranis

Papaiasalat - ainult julgetele

Krevetid apelsiniga

Pärast õhtusööki jalutasime hotelli poole taas mööda lõbutüdrukute tänavat. Lastega meeste vastu huvi üles ei näidatud, aga mul tuli mõte, et läheks meie Julia ja lastega teisele poole teed ja jätaks Renee koos Silveriga mööda tänavat kõndima. Vaataks, kui pealetükkivad nad on. Nagu olime teisele poole teed läinud ja auto taha maha kükitanud, hüppasid tai tüdrukud kahele põhjamaa mehele karjas juurde. Renee kõndis neist kiiremini läbi ja teda kätte ei saadud, aga kolm tüdrukut tirisid Silverit baari. Saime ikka kõhuäie naerda, et asi tõesti nii agressiivselt käib.

Magavad lapsed öisel tänaval. Pereisa müüb tänava ääres liha, kogu pere on kaasas.

Kukil

Lõbusate tüdrukute tänav

Sirinat rahvuspark ja kohtumine kunagise naabriga (04.03.11)

Eile sai oldud suhteliselt paiksed, seega mõtlesime täna jälle kondama minna. Tais on tohutult palju rahvusparke. Nii leiab ka väikeselt Phuketi saarelt neid mitu. Täna võtsime ette Sirinat rahvuspargi, mis asub saare põhjatipus.

Teel rahvusparki põikasime läbi ühest kaubanduskeskusest, et leida sealt midagi hommikusöögiks. Üllatus oli suur, kui leidsime täiesti jaapani-stiilis kaubanduskeskuse ning isegi saiakesekioskid olid täpselt samad, mis Jaapanis. Käid oma kandikuga ja näpitsatega saiakeselettide vahel ringi ja tõstad kandikule meelepärast. Pärast pakendatakse iga saiake eraldi kotti, teibitakse kinni ja pannakse veel lisakotti - ehtne jaapani pakkimiskunst. Samas prügi tekke seisukohalt on see päris kurb. Kui seni olin olnud täielikult tai toidu peal, siis saiakeselõhn ja croissandid ajavad pea sassi ja tuletavad meelde, mis on hea. See pani mõtlema, et Tais pole nisujahutooteid söönudki ja see ei tundugi siin ebaloomulik ega raske. Euroopa köögis on aga sisuliselt võimatu nisujahu vältida.

Jaapani pagariäri

Võtsime hommikusöögi autosse kaasa, et mitte aega raisata. Hommikul olime meile omaselt taas veninud. Enne rahvusparki minekut mõtlesime käia korraks Phuketilt väljas, et näha silda ja vaadet sellelt ka päevavalges. Silla kõrval elati vette toetuvatel vaiadel majades. Kohe pärast silda müüdi tee ääres väga palju erinevaid liike kuivatatud kalu ja värskeid annasse. Ananasse kasvab ka Phuketil ja need maitsevad sama hästi kui igal pool Tais. Lihtsat nüüd turismipiirkonnast väljas müüdi ananasse vaid mõne krooni eest. Loomulikult ostime neid kaasa - valida juba oskan - ikka need kuldkollase koorega maitsevad kõige magusamalt. Enamasti ongi neid kuldkollaseid ananasse kuhjades vaid väga vähe, ka siin müüakse tooreid ananasse nagu meilgi poes. Ananassikasvatusi kohtab Phuketi saare põhjaosas päris mitmeid. Alati kasvavad samas ka noored kautšukipuud, mis tõenäoliselt suureks kasvades söövad ananassikasvatuse saarelt välja.

Ananasid tee ääres müügil

Kuivatatud kala - vali, millist tahad

Vaade Phuketi sillalt

Sirinat rahvuspark jääb ilusa liivarannaga ookeani äärde. Rahvuspargi külastamine on tais alati tasuline. Pargi külastuskeskusesse jõudes uurisin, kus asuvad matkarajad, kuigi juba ümbrust vaadates tundus, et siin neid olla ei saa. Oli vaid mereäärne männimets ja teisel pool teed autoparklad. Sisenesime rahvusparki selle lõunapoolsemast küljest ja teise külge otse sõita ei saanud, kuna rahvuspargi keskel asus lennuväli (!), kust mööda sõitmiseks tuli teha liiga pikk ring. Lugesin ka varem, et taid kipuvad rahvusparkideks nimetama väga palju alasid ning kõik need ei pruugi olla midagi väga erilist. Eriti huvitav on muidugi, kuidas rahvusparki lennuväli sattus. Või oli lennuväli enne ja hiljem tuli selle ümber rahvuspark…

Sirinat rakvuspark

Aga ka rahvuspargis asuv pika liivaribaga rand oli tore paik peatumiseks. Imeline rand, aga selles liikus taas vaid üksikuid inimesi - igale poole Phuketil siiski turiste ei jagu ja selliseid kohti me ju otsima tulimegi. Oli rahulik pärastlõuna rannas - Anee jooksis mööda rannaliiva ja tegi liivavorme, Renee istus puude vilus ja häkkis telefoni, mina leidsin aga kõikjalt ümberringi pildistamisainest. Sõime rannas ära ka tee äärest ostetud ananassi - taas mõnusalt magus ja mahlane saak. Ma ei tüdine tai ananassidest, need on lihtsalt võrratu maistega.

Ananassikoorija

Ananassisööja

Häkker puude vilus

Kui randa tulles paistsid kaugemal vees vaid üksikud kivid, siis mõne aja pärast märkasime, et kive tekib aina juurde. Kella kahe-kolme ajal algab mõõn, mis viib vee kaugemale, toob veest nähtavale kive ja tekitab rannale laiema liivariba. Muutused toimuvad silmnähtavalt.

Algab mõõn

Kive tuleb vee alt aina rohkem nähtavale

Kohalikud krabipüüdjad

Kohalikud kalamehed

Rannast sai pika objektiiviga hästi maanduvaid lennukeid pildistada - neid saabus iga 10-15 minuti tagant - ja kuna lennuväli on täpselt mere kõrval, laskusid lennukid juba vee kohal hästi madalale.

Saabub uusi suvitajaid

Kella viie ajal hakkasime hotelli poole tagasi liikuma ja leppisime sms-de teel sõpradega kokku, et kohtume basseini ääres. Julia, Silver ja Silva olid sel päeval proovinud hotelli lähiümbruses ringi liigelda rolleritega ja said väga edukalt hakkama. Tagasi jõudes tegi Renee ka Aneele hotelli kõrval väikese sõidu.

Proovisõit rolleriga

Selgus, et Taisse kolinud meie majanaaber oli hommikul käinud meie hotellist läbi ja näinud juhuslikult Silverit (keda ta ei tunne, aga oletas eestlane olevat ja meiega koos reisivat) ning leppinud kokku, et täna õhtul saame kõik koos siin samas Chalongi kai ääres söögikohas kokku. Jõudsime veel kiirelt basseinist läbi hüpata ja suundusime sööma.

Minna oli alla kilomeetri, seega otsustasime jalutada, kuigi siin kõnniteid praktiliselt pole. Suure tee ääres oli pimedas päris õudne, kuna helkurit ju pole kaasas ja sõidukeid voorib pidevalt. Kai poole viis tänav, mille ääres oli ridamisi baare, kus istusid äraootavalt tai tüdrukud. Sõbralikult lehvitasid lastele, nagu taid ikka; vaid napp riietus ja kõrged kontsad reetsid seda, millega nad tegelevad. Kuna meestel olid lapsed süles ja naised sabas, siis keegi huvi üles ei näidanud.

Kan Eang restoran

Muusikud restoranis

Restoran, kuhu meie kunagine naaber meid õhtul sööma kutsus, tundus juba esmapilgul väga tore - valgete linadega lauad mere ääres, elav muusika (klaver, keelpillid) ja lahtine köök, kus näeb kokkade tegutsemist. Läksin kööki lähemalt uurima. Mereandide grillköök asus täiesti eraldi - grillrestil kohtas kõike alates kaladest kuni lobsterini välja. Kokkade liigutused väga professionaalsed. Restoranis sai tellida nii elus kala (kümned akvaariumid, kust neid võeti) kui ka juba maha löödud kala (mille värskuses ei kahtle ja mille hoiustamistingimused jää sees olid suurepärased). Grillköögi kõrval oli salatiköök, kus ka kõik toimis kui õlitatult. Lisaks oli siin Tai mõistes erakordselt puhas ja süsteemne. Isegi arved läksid arvutisse, mida varem Tais kohanud pole. Mina sõin tom kha gai'd, mis on kuulus tai kookospiimaga kanasupp. Lisaks veel mangosalatit ja juurvilju taipäraselt.

Grillköögi kokad

Lobsterid, söömiseks

Krevetid tulel

Tom kha gai

Meie naaber, kes organiseerib Tais turistidele reise ja pakub giiditeenust, rääkis meile kohtadest, kuhu tasuks minna. Ise otsisin kinnitust mõttele, kas kui jätta kuulus Phi Phi saar külastamata, jääb paljust ilma. Phi Phi on üks maaliliselt ilusate randadega ja türkiissinise veega saareke 42 km kaugusel Phuketist ja seal käivad ära enamus turiste. See fakt mind sellest saarest eemale hoidma paningi. Saarele saamine pole just väga odav, samuti elu seal saarel. Kindlasti leidub ka vähemrahvastatud ilusaid kohti. Saime soovituse ära käia Phang nga rahvuspargis, mis asub Phuketilt väljas ja meie hotellist ca 80 km kaugusel. Phang-nga rannik on eriline, kuna seal tõusevad püstloodis kaljud vee seest välja ja mõjuvad maaliliselt. Sinna on võimalus kohe samast Chalong kai pealt laevaga sõita, aga samuti võib minna sinna autoga ja sealt paadi rentida. Seega oli homne plaan otsustatud - sõidame maalilise looduse keskele.